Monday, September 30, 2013

Lumi



 
Kust maalt tõmmata piir laste- ja täiskasvanutekirjanduse vahele? Mõnikord on see õhkõrn või piire polegi. Seda täheldasin lugedes Kristel Leesmendi raamatukest. Tagakaane tutvustus ütleb ka, et raamatus saavad kokku laps ja täiskasvanu. Täiskasvanu lapses ja laps täiskasvanus .
See on tüdruku nimega Lumi ühe aasta lugu. Ta arvab ise, et see oli aasta, mil ta sai suureks. Õe ootus ja sünd pani paljusid asju ümber hindama ja teisiti nägema. Oluline tegelane raamatus on Lumi lemmiktädi Raa, kellega koos saab argipäev pühapäevaks ja ette võetakse igasuguseid asju.
Vaatamata sellele, et midagi erilist selles raamatus ei toimu, pole põnevust, seiklusi, paneb loetu märkama hetke olemist, olemise võlu ja erilist neis asjades, mis esmapilgul erilised ei näigi. Emotsionaalne endassevaatamine ja filosoofilise elutarkuse jagamine on läbivad selles loos. Raa läbielamised on andnud talle mõistmise ja uut elujõudu. Tänu surmale saame rõõmu tunda sellest, mis teeb elu. Need toredad väikesed asjad nagu hambapesemine ja varvaste külmetamine, jonnimine ja pehme voodi […] , kõik-kõik-kõik, millega me oleme nii harjunud, et unustame sellest rõõmu tunda. Surm tuletab selle meile meelde. Lk 14

Ku vaadata seda piiri laps-täiskasvanu, siis ka kirjutamise poole pealt on need rollid pisut segunenud. Kohati mõjub kaheksa aastane Lumi väga täiskasvanulikult. Kiri, mille ta kirjutas oma äsjasündinud õele, näib pigem täiskasvanu kirjana. Veidi nõustun autori lõppsõnas väljatoodud tema seitsmeteistaastase tütre arvamusega kas see laste jaoks liiga keeruline ei ole.

Väga armas on Lumi nimesaamise lugu. 

 Lapsepõlv kestab täpselt niikaua, kui sina ise seda soovid lk 59.

Sunday, September 29, 2013

Lasnamäe valge laev



Minu arvates avab Viktoria Ladõnskaja oma raamatus väga hästi vene inimese hinge ja olemust. Juttu tuleb kõigest:  kirjutaja enda lapsepõlv, noorusaeg, valikud, aga ka talle oluliste isikute elud. Lisaks tunded, mis valdavad inimest, kes elab Lasnamäel, kuidas on ja mis tähendab olla lasnamäelane.
Kõik algab ikka algusest, väikeste kildudena Lasnamäe ajaloost tänapäeva. Iga peatükk - erinevad aastad ja ise lugu. Mälu värskendamiseks on iga loo alguses meenutatud ajaloo tähtsamaid sündmusi, mis iseloomustasid ühte või teist aastat. Muuhulgas on äraseletatud ka Edgari fenomen venelaste hulgas Selles mõttes sai Savisaarest venelaste päike.
Väga hästi annab ta edasi sellist pidetuse tunnet, eestimaa venelane ei ole 100% kohal ei siin ega ka enam Venemaal. Ajalugu on eestlased-venelased koos elamapannud ühele pinnasele, ühte kultuuriruumi. Nüüd, kus see eestlaste venelaste teema ehk enam nii väga aktuaalne ei olegi, aitab Ladõnskaja kirjutatu ometi luua ja säilitada tolerantsi, mis on nii väga vajalik  üksteisemõistmiseks. 


Veel kirjutavad: 

Tuesday, September 24, 2013

Minu India



Pikaajalise India kogemusega Eeva Kaun on väga õige inimene kirjutama oma selle maa kogemustest, muljetest. Ega vist sellisest suurest, mitmetahulisest maast muidu aimu ei saagi, kui seal tuleb elada, töötada, suhelda, kaubelda, reisida ühest osariigist teise. Ja Eeva on sellega väga hästi toime tulnud.  Osava sulesepana on ta osanud  kõik ka usutavalt kirja panna. Raamat on kaasahaarav, humoorikas. Lisaks enda isiksusele on kaasa haaratud selliseid huvitavaid kohalikke tegelasi nagu Mr Guru, Harvi. Loodud dialoogid  annavad ehedat India elu paremini edasi, kui lihtsalt kirjeldus. Tegelikult on ka Eeva kirjeldused värvikad, huvitavate võrdlustega, mis teeb lugemise väga nauditavaks. Kontrastid on toodud väga eredalt esile, India on maa, kus vaesus ja rikkus on teistmoodi  segunenud. 

Kui nii mõnigi Minu sarja raamatu autor keskendub palju enda isiksusele, siis minu arvates Eeva jätab iseenda rohkem tahaplaanile. See on raamat ikka rohkem sellest maast, läbielatud kogemustest, nägemustest. Ta ei lähe isiklikuks, või kui, siis õige pisut, ja sedagi läbi huumoriprisma. 

Ise ma väga suur India fänn kindlasti ei ole. Silme ees on pilt räpaste tänavatega, prügihunnikud, pealetükkivad - agressiivsed inimesed. Ka varemloetud Shantaram andis minumeelest edasi päris hästi India olustikku: hullumeelset liiklust, elu slummides jne. India on nagu India filmidki, köidavad küll, kuid ei ahvatle. Paraku ei muutnud seda mõtteviisi ka loetud raamat, mis lugemisvarana oli väga hea. 

Veel on lugenud: 

Tuesday, September 17, 2013

Õnn on otsuse küsimus



Kahe kodust väljaläinud tütre emana puudutas Kätlin Kaldmaa kirjapandu mind väga. Tõepoolest, nii palju on asju, mis on rääkimata jäänud, mida kas siis ei ole osanud või tahtnud,  ja pealegi on teemasid, mis raamatust loetuna  on vastuvõetavamad. Lapsed saavad kuidagi märkamatult suureks ja ühel päeval avastad, kas oled ikka kõiki elus vajalikke asju õpetanud, kas ta oskab putru keeta, särki õigesti triikida, pesu pesta jne.
 Siin kohal meenub üks ammuloetud raamat, kus ema, saates tütart kodust kaasavaraga ära (tütar läks mehele) hõikas järele: "Värsked kartulid pane keevasse vette ja vanad kartulid külma vette keema". Ei mäleta, mis oli selle Eesti taluaegadest jutustava raamatu pealkiri, aga selline emalik armas hool ja mure kumab sellest hõikest ning kestab seni kuni on emasid.

 Kätlin Kaldmaa aga otseselt ei õpetagi, et täpselt nii pead tegema. Kirja on pandud ühe ema emotsioonid, tunded ja kogemused. Oma lapsepõlve ja eluarengu erinevates etappides  läbielatu  kaudu tuleb ka õpetus. Või ehk pigem siiski soovitus, et ka tütar võtaks teadmiseks.

Iga peatükk - ise lugu, mis on kirja pandud kas luuletuse või kirjana. Mõni lugu isiklikumat laadi, mõni üldisemat, aga puudutavad ja meeleolu loovad on kõik.  Armsad on ka tütre kirjad emale, emadel on samuti tütardelt palju õppida. Isegi niipalju, et mingil ajal võib vaekauss kalduda … Kui mind miski häirib, siis on see pealkirja teine pool ehk need asjad, mida üks ema tütrele õpetada ei jõudnud. Kuidagi liiga lõplik.

Tavaliselt on elus nii, et kellegi otseütlemisest suurt kasu ei ole, või kui, siis õige pisut. Ja sellele pisukesele maksab ikka loota. Kuigi eks kõik ilud ja valud tuleb endal läbi elada ja neist endale õppetund teha.

See on raamat  kõikidele tütardele ja emadele.
Väga ilus ja hea tundega kirjutatud.


Veel kirjutavad: 

Tuesday, September 10, 2013

Igavesti sinu



Pealkiri tõotab klassikalist naistekat, kuid tagakaane tutvustuses lubatakse üht teistlaadi armastuslugu ja tavamõistest erinev see lugu oligi, eriti kui kirjanik Daniel Glattauer on idee saanud kohtureporterina  töötamise aegadest.
Judith on juba 36 aastane, aga endiselt vallaline. Supermarketis astub talle kannapeale Hannes. Vabandamistest ja pilkudest saab alguse armastus, millest vaimustuvad Judithi perekond, sõbrad. Esialgu ka Judith ise, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab ta tundma, et kõik ei ole õige ja selline armastus lämmatab teda. Kuid kui oled andnud kuradile sõrme, võtab ta terve käe. Väga keeruline on seda oma lähedastele selgeks teha ja ka iseendas on raske selgusele jõuda. Palavalt armastatud olek ei tähenda veel vastuarmastusetekkimist. Hannes kergelt järgi ei anna ja algab maniakaalne ahistamine. 
Sümboolse tähenduse saavad selles loos valgus ja lambid, tegeleb ju Judith lambiäriga. Selleks, et oma kahtlustele kinnitus leida, tuleb tuua valguse kätte Hannese kardinatetagune elu.
Põnev on algusest lõpuni. Kohati on ikka päris õudne. Aga ega raamatut enne käest ära panna ei saagi, kui 176 lk on läbitud. Seega kaasahaaravus ja närvikõdi on tagatud.
Ja mõtlemiseks on kindlasti ahistavad suhted, kus on piir südamest tuleva hoolitsuse ja domineerimise vahel. Kõik, mis paistab väljapoole ei pruugi olla tegelik. 

Veel räägivad :

Monday, September 9, 2013

Purjus väärjumalad



Eesti romaanivara oma kaankujundusega ei anna just paljulubavaid ootusi. Küll aga tuleb lugeda raamatu viimastel lehtedel olevat järelsõna, millest võib järeldada huvitavat lugemist. Selgub, et Edgar Sein on kirjutanudki ühe raamatu, mis on ainus 1920-1940 ilmunud ja keelatud romaan. Kõiki neid paljastatud intriige-afääre ning ajastut arvestades ei olegi see üllatav.
Peategelane ajakirjanik Roland Harjuste on armunud Emmi Visakisse. Viimane on aga naine, kes liigub ainult ringkondades kus voolab raha, šampanja ja toimuvad luksuslikud peod. Ta on Euroopa kogemusega kurtisaan ja teab, kuidas mehi enda võrku mässida. Emmile meeldib ka Harjuste, aga kuna vaene ajakirjanik on rahatu, mingigi eneseuhkusega mees, siis selline vastupuksimine ja vaesus Emmile ei imponeeri. Solvunud ajakirjanik üritab paljastada ühte afääri, milles ta jääb ise tegelikult kaotajaks.
See on tollase kõrgklassi elu varjatud pahupoole päevavalgele toomise lugu. Ei ole midagi uut siin päikese all. Alkoholi uimas tehakse asju, mida hiljem ei taha mäletada. Asjad, mida kaine peaga vihkad, muutuvad alkoholi mõjul talutavaks ja vastupidi. Raha nimel ollakse valmis kõigeks, loobuma aust, armastusest. Tolle aja kohta on kindlasti midagi uut kirjeldatud lesbistseen. Kogu lugu on kirja pandud vaimukalt, kerge irooniaga. Mõningad sõnad on võõrad meie ajal lugeda, kuid loodud pildid suvituselust Narva-Jõesuus on väga ehedad ja annavad edasi ajastu olustikku väga hästi. 

Sunday, September 8, 2013

Minu Horvaatia



Kauge ja tundmatu maa, millest midagi on kuuldud, kuid unistada siiani Horvaatiast ei ole osanud. Sigrid Suu-Peica kirjeldused ja loodud emotsioonid panid unistama küll. Loodusearmastjana  on autor lahtiseletanud sealse ainulaadse olemise erinevad tahud. Sigridi sõbralik soe suhtumine loomadesse, kes olid ainsateks kaaslasteks tema kõige üksildasematel päevadel, pani lausa heldima. Kirjeldatud kotkasöötmispaigad paljastasid looduse loomulikku osa: keegi sööb kedagi, kes jälle kellegi ära sööb.
 Mulle meeldivad väga sõnad boora ja sirokko. Eks neist on ikka ennegi kuuldud, aga nagu raamatus öeldud Eestis ei ole ma tundnud, et tuuled, mind nii palju mõjutaksid kui siin lk 58. Igatahes kuulasin youtube`st raamatus väljatoodud   Dario Marušić i Livio Morosin - Bura Tramuntana etno-rock versioonis vana rahvalaulu bura, bura….
Oma suhteid lahatakse ka, aga mitte domineerivalt, vaid pigem vürtsi juurde loovalt.
Kuidagi sujuvalt leidis Sigrid Martini ja muutus rohkem linnakesksemaks. Nii saab erineva info ka linnaelust ja –olustikust.
Minu arvates on enne kirjutama asumist tehtud korralik eeltöö. Mulle meeldis.

Laev on sadamas kaitstud, kuid laevu ei ehitata ju sadama jaoks lk 73.

Veel räägivad:
 

Tuesday, September 3, 2013

Delikaatsus



 
Sarja "Punane raamat" ei ole ma varem lugenud. Tagakaane tutvustus tundus huvitav ja raamatu lõppedes järeldan, et  lühidalt kogu raamatu sisu on seal lõpuni öeldud.
David Foenkinos on mahutanud 173-le leheküljele kolme inimese loo, mille keskmes on glamuurne Nathalie. See on lugu, kus segunevad põhjamaine kainus ja lõunamaine temperament.  
Nathalie on hingeline naine,  õnnelikus abielus. Üks tähelepanematu samm  ja ta jääb leseks. Pärast mitmeid aastaid üksiku endassetõmbunud elu suudleb ta hetke ajel rootslasest töökaaslast  Markust . Tema seda hetke ei mäleta, küll mäletab aga Markus. Ja miks Markus mäletab? Sest ta jumaldab kaunist naist. Sisemiselt on Markus täiesti ebakindel, ja see ebakindlus tulenes tema lapsepõlvest: ta oli laps, keda teised koolihoovis pilkasid, ta oli sõdur, kelle kallal nokiti, ta oli turist, keda tüssati.
Markus on delikaatne, või on see pigem sisemine kohmetus, hirm õnne ebaõnnestumise ees, mille tagant väljanäidatud tunded näivad delikaatsed?  Ebakindel, segaduses  käitumise  võlub Nathalied , ta näeb seda ainulaadsena. Ka rootslaslik rahu, leppimine olukordadega lähendavad Markust, kes tavaliselt jääb kaaslastele tähelepanematuks,  üha enam naisele. Markuses oli midagi, mis ei sunni päevi ohtu seadma.
Ka ülemus Charles jumaldab Nathalied või armastab oma egoistlikku armastust armastuse vastu, unustades oma abilelu. Charles oleks võinud Nathalie põlvedest raamatu kirjutada, samas kui ta poleks osanud nimetada oma tütre lemmiklauljat. Lk 140.
See on raamat, kus tõlgendatakse märke, püütakse oma tunnetes selgusele jõuda ja ettetulevad juhused aitavad seda. Tekst on nauditav, paeluv,  üksikuid detaile on väga delikaatselt kirjeldatud, ladus ja lihtne lugeda. Ei puudu ka pisuke huumor  peatükile järgneva kõrvalpõike näol. Kui Vaarikalaevukesepõgenik rääkis rootsi ihalusest, kus esmapilgul kõik rootslased näisid täiuslikud, siis selles raamatus rootslane ei näe oma rahvuses midagi ülistamisväärset Rootsis on inimestel kutsumus olla sünge lk 88. 



Igas ihas võitlevad munk ja lihunik lk 66

Enamik lugusid taandub tühipaljale hetkele lk 69

Meeldis ja soovitan.

Teiste arvamused:

Sunday, September 1, 2013

Minu Ibiza



Ei oskagi seisukohta võtta, ühtepidi nagu meeldis, aga teisalt mõjub hullumeelse kutsena: tulge kõik Ibizale, siin on pidu ja pillerkaar, siin saab hakkama rahatuna, kodutuna.
On subjektiivne, mida keegi ühel võõral maal, mida armastama hakkab, näeb. Kati Lumiste käigud Ibizale on minu arvates tavamõistes hullumeelsed ettevõtmised. Ja hullumeelsus seisneb ka selles, et  raamatus on mainitud liiga palju mehi, liiga vabameelne suhtumine alastusse, liiga palju pirtsutamist või ehk siis valede inimeste otsa sattumist. Või on see lihtsalt „näljane räägib leivast” - teema. Isikliku olemise taga on jäänud maa ja tavad tagaplaanile, või jäi see pidudest vaba aeg liiga lühikeseks, et saada üldse aimu Ibidza kultuurist ja kommetest. Ei saa öelda, et maale ja rahvale üldse midagi ei pühendatud, aga see kaob nagu isikliku olemise sisse ära. Samas lugeda oli seda hea, ladusalt kirjapandud, ei ole koonerdatud oma arvamustega, huvitavad võrdlused ja tähelepanekud. Loomulikult toodab kirjapandu uudishimu ka – kuhu sellise hullusega välja jõutakse :D

Oma väikeses riigis võib imelihtsalt väikeste mõttetute asjade ümber kinni jääda. Ja mitte nähagi, kui avar ja vaimustav on maailm oma mitmepalgelisuses. Lk 154

Enamik inimesi kardab kaost, aga Kati armastab seda. Tegelikult kõik ei saagi olla tavamõistes normaalsed. 
Seekord siis sedamoodi :D

Teised räägivad: