Ajakirjanik
Paavo Kangur on toonud päevavalgele oma teekonna Santiago de Compostelasse.
Kui palverännak näib tõsine ettevõtmine, siis Paavo rännakud näivad kerged ja pigem hetkeemotsiooni ajel otsustatud, ilma pingeta ettevõtmised. Läks ta ju esimest korda hetkel, kui oli olnud olude sunnil töötu ja ka kodused suhted ei olnud kõige paremad.
Kogu raamat on kirjutatud ladusalt, päevikulaadselt, kirjas eredamad hetked, mis siis parasjagu on veidi rohkem pinget pakkunud kogu selle pika astumise juures. Esindatud on ka need mõtted, mida varasemast elust ei saa lihtsalt lahti lasta, muuhulgas ka väheke kibestumust töötuse teemal. Ladusalt esitatud mõtted on absoluutselt pingevabad ja tundub, et samapalju kui mõõdeti kilomeetreid, nii palju kulus ka veini :D
Aga samas on raamat ka küllaltki informatiivne ja kellel peaks olema plaanis sarnane ettevõtmine, siis esmase teabe saab siit väga edukalt. Ka olemasolev pildimaterjal toetab väga hästi sisu.
Lisaks on raamatusse kogutud ka teiste sama tee läbikäinute mõtteid. Rännaku emotsionaalsem pool tuleb välja Aira Tammemäe päevikust.
Eredamaid mõtteid on raamatus mitmeid.
Patt on olla püüdlikum ja õndsam kui Jeesus Kristus, rõhutada oma kõrget eetilist puhtust ja käituda ülejäänud inimkonna suhtes kui moe- või eetikapolitseinik lk 95.
Ja ilmselgelt ei anna siiski raamat ka täit selgust ettevõtmisest ja sellest tundest, millest võib sellisel pikal retkel osa saada.
Tegelikult peab seda ise omal nahal tundma, kui sa igal hommikul ärkad, lööd oma kümnekilose seljakoti selga ja hakkad astuma. See tunne saab ühel hetkel sinu osaks. Sa ei vihka ega armasta seda, vaid oledki üleni seesama tunne lk 142.
