Rahulikumad, lihtsamad, rõõmsamad poisid

Lapse kasvatamisel käivad ikka rõõm ja nõutus käsikäes ning mõnikord võib tunduda, et oma enese tarkusest jääb väheks. Noӛl Janis-Norton annab väga asjalikke tarkuseteri juurde ja seda kõigile, kes puutuvad kokku poistega ja on osalised lapse kasvatamisel, k.a kasvatajad, õpetajad, kokatädid jne.

Raamatus keskendutakse poisi kasvatamisele, kuid samad nipid, mis on välja toodud poiste jaoks, kehtivad tegelikult ka tüdrukutele. Näpunäited ja nõuanded on lihtsad ja põhjalikult üle korratud, süstematiseeritud, näited kõik elust enesest ja enamasti äratuntavad kõigile lapsevanematele. Peamised märksõnad, mis esile tõusid  on järjekindlus, peegeldav kuulamine, peegeldav kiitus ehk teisisõnu, kuula last, räägi temaga, motiveeri pikemate lausetega vastama, kiida tegusid, veeda temaga aega ja eriti oluline poiste jaoks on isaga koos veedetud aeg. Igasugune näägutamine, tuimalt tagant sundimine, ärritumine, peaksid poisi (laste) kasvatamisel olema välistatud. Tegelikult ei midagi uut, aga ometi selle kõige lugemine paneb ennast rohkem analüüsima ja sunnib järele mõtlema, et millal ja kuidas mina kiitsin viimati oma last. Tubli poiss küll, aga mille pärast tubli?!

Sellist nõuanderaamatut võiks aeg-ajalt üle lugeda igas vanuses poiste kasvatamisel, siit saab soovitusi nii 3-4 aastaste kui ka 14-15 aastaste poiste kasvatamisel. Mida varem seda parem muidugi ;)

P.s mulle tundub, et kogu maailm on hädas laste arvutisõltuvusega, omad nipid raamatus ka selle koha pealt. See kuidas neid toimima saada, on juba ise küsimus ja lugeja valik. 

Vaata ka:

https://ersen.ee/book_review/raamatu-rahulikumad-lihtsamad-roomsamad-poisid-tutvustus/ 

Kirjastus: Ersen

368 lk

Ohakalind

Kui vaadata Donna Tartti raamatu lehekülgede arvu, siis  tundub 873 lehekülge tõeline lugemise väljakutse, aga see on vaid esimene mõte. Lugema asudes ei ole enam väljakutsest jälgegi: on vaid raamatu tegelased ja raamat ja aeg, mis lugedes läheb lennates.

Theo Decker on tavaline koos emaga elav 13 aastane poiss. Isa on tal ka, aga isa elab eraldi ja temast ei ole Theol just head mälupilti. Päevast, mil terrorirünnaku tagajärjel plahvatas Metropolitani   kunstimuuseumis pomm, muutub Theo elu totaalselt. Valel ajal, vales kohas - nimelt olid nad emaga möödaminnes muuseumisse astunud. Theo teadvusele tulles hakkab ta ema otsima ja jõuab rusudes, tolmus, kaoses roomates ühe meheni, kes oma suremise tunnil annab Theole sõrmest sõrmuse ning ütleb aadressi, kuhu see tuleb toimetada, muuhulgas käsib ka kaasa võtta ühe maali.  Theo tõttab koju, lootusega leida ema sealt eest, kuid ema ei ole ja ei tulegi...

Elus ongi nii, et kõik stabiilne võib muutuda ühe hetkega ebastabiilsuseks. Minu arvates oli siin väga hästi avatud loo keskse kuju karakterit, võib-olla isegi rohkem, kui inimene end ise mõista suudaks. Theo armastas oma ema väga ja elas ema kaotust  üle raskemalt, kui seda välja näitas. Maalist saab nagu kinnisidee, mälestus emast, ema aseaine,  mida kannab endaga kaasas. Samas on temas olemas ka süütunne omandatud võõra vara pärast. Hiljem kui päevad mööduvad narko- ja alkouimas ning avastatakse kuritegelik maailmgi, säilib temas siiski see miski, mis ei lase tal päris põhja langeda.Tal on teadmine, et tema valduses on salajane maal.

Kui esilagu on raamat rohkem peategelase keskne, siis raamatu edenedes muutub tegevus üha kriminaalsemaks. - väärtuslikku maali, mis on ühteaegu nii hirmutav saladus kui ka ilus mälestus,  otsivad taga nii kunstikogujad kui ka kriminaalne maailm. Narkot-,alkot ja erinevaid tablette pruugitakse väga sageli, liiga sageli. Minu arvates isegi nii sageli, et on üllatav, et suuremat sõltuvust sellele ei järgnenud.

Kokkuvõtlikult öeldes on see kurva alatooniga raamat petmistest ja pettumustest; sõprusest ja üksildusest; mahajäetusest ja lootusetusest; sellest, et me oleme need, kelleks oleme loodud; ning asjadest, mis on igavikulisemad, kui üks inimelu.  Kuigi Theo elu ei läinud just lugeja jaoks kõige lihtsamaid teid pidi ja hukatus oli peaaegu et käega katsutav, jäi temas alles see miski, mis hoidis teda elus. Ta oskas laveerida ja ka juhused mängisid väga suurt rolli, ning üllataval kombel säilisid temas  jonnakas ausus ja õiglusejanu vaatamata sellele, et raju lapsepõlv võinuks lasta selle kõik minna.

Ohakalind on kirjutatud väga hästi, pinge on hoitud kuni lõpuni, põnevad kohad vaheldusid sügavama analüüsi ja mõtisklustega. Omamoodi ja ootamatu on sulgudes kasutatud selgitavad laused, mis teevad lugemise kergemini mõistetavaks. Meeli liigutas ja äratundmisrõõmu tõi Arvo Pärdi mainimine, nimelt oli Pärdi muusika Theo salajase armastatu Pippa lemmik muusika. Samas ei olegi nii ootamatu, et kirjanik meie heliloojat raamatus mainib -  on ju Pärt maailmas kuulus. Lisaks on tähelepanuväärne, et Ohakalind on kirjutatud meie kaasaja hullumeelse reaalsuse keskelt - ei möödu vist päevagi, kui kusagil ei plahvataks midagi. Väga selgelt on toodud välja rusude alla jäänud lapse mõtted ja see hirmutav teadmine, mis saab edasi: kuhu ma lähen, kes minu eest hoolitseb, kuidas ma hakkama saan?!

Negatiivse poole pealt toon välja raamatu raskuse ja mõõtmed. Kui selline telliskivi endale käekotti poetada (näiteks bussis lugemiseks), siis on karta, et kotisangad ei pea raskusele vastu, ja kaasas vedamiseks on ka raamat liiga raske. Isegi süles hoida on raske.  

Nii et kui see, et tõmmatakse ninna mingit ainet, tarvitatakse ohtralt tablette ja juuakse end mälukaotuseni täis, teile närvidele ei käi, tasub see paks telliskivimõõtu raamat valida lugemiseks igal juhul. Selles raamatus on palju seda, mis on inimesele keelatud ja mis hirmutab inimest, kuid ometi nakatas see raamat selliselt, et seda oli raske käest ära panna – loed nagu keelatud vilja, mis on magusam kui ilus ja ladus armastuslugu. Olen täiesti nõus raamatukaanele väljatoodud ütlustega: vapustav, meistriteos, super!!!

Raamatu esimest poolt ma ahmisin sellise kiiruga, et eredamaid mõtteid ei märganud tähele pannagi, seega on ülestähendused raamatu lõpuosast.

Muretsemine on selgelt primitiivse ja spirituaalselt arenemata inimese tunnus lk 783

Sa võid vaadata ühte pilti terve nädala ja siis sellele enam mitte kunagi mõelda. Aga sa võid vaadata ühte pilti ka üheainsa sekundi ja mõelda sellele siis kogu ülejäänud elu lk 798

Võib olla oli hea õnn samasugune nagu halb õnn ja selle adumiseks pidi laskma õnnel enne kohale jõuda. Alguses ei tunne sa midagi. Tunne tuleb alles hiljem. Lk 840

Headus ei tulene alati heategudest nagu ka halvad teod ei tulene halvast … isegi targad ja head ei näe, mida nende teod võivad kaasa tuua lk 842.

Kokkusattumus on lihtsalt jumala viis jääda anonüümseks lk 858

Sündmustik keerleb Carel Fabritiuse samanimelise maali (1654) ümber.

Ohakalind loodusest/allikas: Wikipeedia

 Veel on lugenud:

http://ekspress.delfi.ee/areen/salaparane-kultuskirjanik-kes-voitis-pulitzeri?id=68177487

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/ohakalind-ikka-kuritoost-ja-karistusest?id=73444557

http://kultuuritarbija60.blogspot.com.ee/2016/03/donna-tartt-ohakalind.html 

http://100-raamatut.blogspot.com.ee/2016/03/donna-tartt-ohakalind-goldfinch-2013.html 

Kirjastus: Pegasus

Pulitzeri kirjandusauhind 2014

KULKA kirjanduse sihtkapitali soovitus

Telgi ja koeraga rännuteel

…on uus ja omanäoline lugemine Marje Ernitsalt. Seekord on peategelane tema ise koos taksikoera Iksiga. Endisel õpetajal, nüüd pensionil oleval Marjel on suur tahtmine minna Jaapanisse, mida ta aga hetkel teostada ei saa. Vajadus aga kusagilegi minna on ja nii alustatakse ringreisi augustikuises Eestis. Teekond viib esmalt Pärnumaa Lemmeranda, edasi liigutakse mööda lõunapiiri Peipsi äärde ja siis Võrtsjärve äärde. Teel kohatakse erinevaid inimesi, kellega põrkumised jätavad kõik väikese jälje tema mälestuste pagasisse. 

Erinevates puhkepaikades üritab ta lugeda kaasa võetud raamatut, Niccolo Paganini elulugu. Lugemine aga ei edene nii väga, sest tähelepanu röövivad teised puhkusepaiga kasutajad ja enda mõtted. Osalt on ta neist teistest häiritud, samas mõnel juhul ka meeldivalt üllatunud. Oma väiksest pahameelt nähtu suhtes püüab ta mõistva suhtumisega mahendada. 

Mina olen meeldivalt üllatunud sellest, kuidas ta on osavalt pikkinud katkeid ja seoseid loonud siia selle loo vahele oma reisilugemisest. Päris lõpuni küll see vastu ei pidanud, kuid sai ju raamatki läbi enne teekonna lõppu,  Laiuse ordulinnuse varemete vahel. Kogu see lugu on kirjutatud meeldivalt lüüriliselt: kirjutaja sisemaailm, mõtted, tunded, kaunis loodus, kuid  nii mõneski kohas kasutatud väljendid „kusema“ ja „mölisema“,  on küll elust enesest, aga sellesse konteksti kuidagi sobimatud. 

Reis ise tundus selline palverännakumoodi teekond, kaaslaseks koer ja iseenda mõtted - tahtmine teisi inimesi näha on, aga omaette, oma mõtete ja mälestustega tahaks ka olla. Igal juhul oli inspireeriv ja innustav lugemine neile, kellel ka hinges reisirahutus ning kindlasti annab julgust juurde neile, kellel on tahtmine „minna“ olemas, aga  julgusest jääb puudu. See raamat kinnitab, et ei pea omama alati suurt reisiseltskonda, reisida saab ka üksinda, eriti, kui on  truu sõber koera näol olemas.

Nii et Marje Ernitsa "Telgi ja koeraga rännuteel" kaasa ja rändama mööda Eestimaad. Ja hoiame pöialt, et tema unistus Jaapanist  ka teostub.

Mulle meeldis!

Mõned väljanopitud mõtted ka:

Tulevik on samasugune illusioon, nagu seinad ja vabadus lk 54

Aeg oli nagu vesi, lahustas mürke ja muresid, lahendas emotsioone ja lasi valel settida ja tõel läbipaistvaks muutuda lk 131

Mul on elus seisukoht, istekoht, liikumisvõime ja olemise mõte ning mul on kodu, kuhu tulla ja kust minna lk 142

Kirjastus: Eesti Raamat

142 lk