Kord olid hundid

 

See kord sattus lugemislauale Austraalia kirjanik Charlotte McConaghy tõenäoliselt teine romaan.

Raamatu sündmustik viib meid Šotimaale. Kaksikõed Inti ja Aggie on alati koos olnud. Oli aeg, mil nende ema soovitas just Intil tugevamaks saada ning see ütlemine suunas noort naist pigem metsa poole. Nimelt loodab Inti, et ta suudab asustada Šotimaa taas huntidega. Lisaks on tal soov aidata terveneda õel, kes on kaotanud kõnevõime. Šotimaa külake aga ei ole huntidest ja seega ka Intist nii väga vaimustuses. Selles tunnete segaduses ja kitsarinnalisuses peab Inti leidma õige tee ja tegema valiku, seda enam, et lugu kisub ka kriminaalseks. Lihtsam oleks süüdistada looma. Kuid kes on metsikum, kas kahe- või neljajalgne?

Millegipärast mind hunditeema kõnetab – kui on pealkirjas sõna „hunt“, on mul raamat valitud. Seda enam, et seekord on ka kaanepilt suurepärane. Raamat ise oli nii ja naa. Põnevust jagus, armastus-story oli ka olemas, omajagu salapära ja müstikat samuti. Kõige rohkem meeldis siiski loodusega kooskõla ja see taju, mis Intis oli. Sündmused avalduvad jupiti, s.t tõde, mida lugedes teada tahaks, koorub aegamööda. Aga lõpp läheb liiga seebilikuks ning kokkuvõttes minu ootustele see lugu siiski ei vastanud. Iseenesest mõte, taastame metsiku looduse, on väga hea, kuid need õelikud suhted ja suhtedraamad ei köitnud. Ja peab tunnistama, tegin seda, mida pole ammu teinud: piilusin lõpplahenduse ära J

Kirjastus: Vesta, 2022

319 lk

Sellised väikesed asjad

 

Claire Keegani „Sellised väikesed asjad“ viib 1985. aasta Iirimaa väikelinna. Söekaupmees Bill Furlong elab seal oma naise ja viie tütrega üsna ilusat elu. Mees on linnas vajalik, sest sütt vajab külmal ajal iga pere. Nii ta vurab oma söeautoga perest peresse, täites klientide tellimusi. Ühel varahommikul nunnakloostrisse sütt viies näeb ta seal midagi, mis muudab tema mõttemaailma. Mees peab sisemisi heitlusi, kas sekkuda või mitte?

„Sellised väikesed asjad“ on väike armas raamatuke, mis sõltumata lehtede arvust sisaldab endas küllalt palju mõtteainet. On üllatav, et aasta 1985 näis nii mitmete asjaolude poolest 1885. aastana. Minu silme ees kangastusid pikkades tualettides naised ja väikesi ärisid täis tänavad ning selline lokkav vaesus, mille tõttu noortel tüdrukutel oli lihtne sattuda tuhkatriinu staatusesse,  mis siiski ei tohiks olla omane 20. sajandi lõpuveerandile. Samas raamatu saatesõnadest selgub, et ka tegelikkuses  tegutsesid nunnakloostrid Iirimaal raamatus kirjeldatud kujul 1996. aastani. Lugu ise on aga väga südamlik, mis suunab lugeja mõttedki jõuluaegsetele heategudele. Nii et minu arvates väga hea lugemine just jõuluperioodil.

Kui sa tahad elus edeneda, ei tohi mõningatest asjadest välja teha lk 55

Kirjastus: Varrak, 2022

126 lk

Minu Ahvenamaa

 

Ahvenamaale tahaks minna küll, aga enne, kui see reis võiks teoks saada, oli meeldiv tutvuda nende saarte-koloonia hingeeluga Janne Kütimaa kirjapandu kaudu.

Janne läks Ahvenamaale tööle ja niimoodi saareellu sisse sulandudes tulevad ilmsiks muidu varjule jäävad nüansid. Mulle jättis Janne kirjeldatud Ahvenamaa väga hea ja ahvatleva mulje. Tema suhtumine sealsesse elu-olusse oli äärmiselt positiivne ja armas. Ta näeb Ahvenamaas ainult head ja ilusat ning ei virise millegi üle. Natuke põimib sisse ka ajalugu ja muud olustikku ning see kõik on mõnusalt tasakaalus.  Lisaks on kirjeldused hästi värvikad ja lõid kohalolu kujutluspildi, s.t et lugedes oli tunne nagu oleksin juba seal Kökari saarel, kus Janne põhiliselt viibis, ning naudin sealset rahu ja vaikust.

Nii et hästi mõnus lugemine! Minu jaoks üks paremaid minu-sarja raamatuid.

Ja Ahvenamaa on mul kindlalt plaanides. Küll see teoks ka saab J

 

Elus läheb tarvis märkamist ja paindlikkust, et hetkedest midagi kordumatut ja ajatut üles noppida lk 231

Kirjastus: Petrone Print, 2016

303 lk