Proua Lazare

 

Kui võõramaa kirjanik puudutab ükskõik mis moel raamatus meie Eestit, olen ma siiralt huvitatud.  Tadhg Mac Dhonnagáin on Iiri kirjanik ja tema Proua Lazares on üheks mõtteliseks liiniks loodud side Eestiga.

Levana on uhkusega juut. Naine on väga kiindunud oma vanaemasse, Hana Lazaresse, kes põgenes lapsepõlves Eestist holokausti eest. Nüüd, mil vanaema on vana ja vaevleb hootise dementsuse käes, saab Levanale selgeks, et vanaema jutustatu Eesti päritolu kohta ei pruugi olla tõde. Oma segasuse hetkedel kõneleb vana daam hoopis tundmatut keelt. Noor naine paneb töösse oma sidemed, et välja selgitada see, mis päriselt oli.

Raamatu idee ja sündmused on huvitavad. Erinevaid ajastuliine ja tegevuspaiku on mitu ning kõigel neil on oma raudne roll loo kujunemisel.  Lugu on jutustatud lihtsalt ja üsna hoogsalt, kuid minu jaoks jäi puudu miski sõnulseletamatu. Eesti osa selles loos oli samuti olemas, kuid seda pigem mainimise tasemel. Samas on huvitav mõelda, et miks autor on holokausti teema toonud just Eestisse? See maa oleks ju võinud olla Poola, Saksamaa või mõni teine Euroopa riik?  Minu jaoks oli see raamat ikkagi armastuse ja ellujäämise lugu. Mõnikord on vaja selleks, et elada, teha enda omaks kellegi teine mina, ja sõda andis selleks võimalusi igal juhul. Tegemist oli ka üsna filmiliku raamatuga, ja kujutan ette, et hea filmi jaoks oleks siin ainest küll.

Vaatamata sellele, et mul natuke venis see lugemine (võib olla ei olnud aeg ja koht selleks õiged), oli selles raamatus teemasid päris mitu ja need pakkusid mõttelõnga üsna mitme kandi pealt. Esmalt ikkagi usu ja lootuse teema, palved neitsi Maarja poole, kas need aitavad väestada usku?; juutluse teema, kui kasvatada oma last juudi traditsioonide vaimus, kas siis temast saab juut? rahvakultuuri kogumise teema, pärimuse kandumise oluline roll põlvest põlve. Ja muidugi iiri nimed, nende hääldusele on raamatu lõpus pühendatud pea paar lehekülge. On ikka keerulised J

Tore on aga teada, et HeadRead selle aasta festivalile tuleb ka Tadhg Mac Dhonnagáin, kelle „Proua Lazare“ on esimene gaeli keelest eesti keelde tõlgitud teos.

Kõige tähtsam ime juures on osata see ära tunda lk 217

Kirjastus: Varrak, 2023

294 lk

Kaotatud au

 

Loen ikka veel Jordaania reisi tuules. Seekord Norma Khouri „Kaotatud au“. Kui „Abielus beduiiniga“ kajastas Jordaania elu positiivsemat poolt, siis käesolev raamat räägib sealse kultuuri varjupoolest.

Norma ja Dalia olid parimad sõbrad, nad elasid oma peredega Ammanis, Jordaania pealinnas. Perekondades, kus ülekaalus meesliin, olid tüdrukud valvatud ning nende vabadus piiratud. Tütarlastel õnnestus siiski rajada oma juuksuriäri, kuid neid saatis alati Dalia venna valvas silm. Vaatamata valvele armus Dalia katoliiklasest noormehesse. Muhameedlannal on keelatud suhelda teisest usust noormehega ja tegelikult ka noormeestega üldiselt. Vaatamata tüdrukute valvsusele haistis vend ohtu…

Kurb raamat. Meie kultuuris on selline saatus karjuv ülekohus ja mingitele reeglitele ei allu. Kuidas on võimalik tõsta kätt oma lapse vastu? Neid Araabiamaades veel tänapäevalgi jätkuvaid iidseid tavasid raamat tutvustab. Üsna palju ka kordab, aga lugu ise on äärmiselt nukker ning toob ikka ja jälle oma kodusesse reaalsusesse mõistmist, et mis meil viga elada.

Kirjastus: Sinisukk, 2003

192 lk

Abielus beduiiniga

 

Ikka on nii, et mingid käimised, sündmused vms panevad tööle uudishimu või käivitavad mõne muu mootori, mille põhjal teed järgmisi käike või isegi valid raamatuid. Minu ootamatu Jordaania reis süstis minusse suure huvi selle maa rahva ja kultuuri vastu. Nii valin viimasel ajal ka lugemist Jordaania mõjul. Marguerite van Geldermalsen „Abielus beduiiniga“ tutvustab selle maa rahvast, kombeid-tavasid suurepäraselt.

1976. aastal viis kahe noore uusmeremaa seljakotirändurist tütarlapse rännutee Jordaaniasse Petra kaljulinna. Marguerite armus seal Mohammadi. Pärast põgusat tutvust oldi juba abiellumisküpsed ning algas noore naise elu võõral maal ja hoopis teistsuguses kultuuris.

Kui Valge sari räägib enamasti probleemidest ja ohtudest, siis midagi taolist ma selles raamatus ei kohanud. Kohtasin pigem hästi palju sallimist, külalislahkust, üksteisega arvestamist ning tõelist kogukonnatunnet. Petra kaljukoopas elamine on midagi hoopis teistsugust, ja minu arvates kirjeldatakse siin seda väga tõetruult. Mind pani juba reisil hämmastama sealsete inimeste külalislahkus ning selle raamatu põhjal saan ma aru, kust see tuleb.

Üllatav oli lugeda, et juba seitsmekümnendatel olid seljakotirändajad. Meie oma raudsete kardinate varjus ei teadnud sellisest võimalusest midagi. Igatahes oli hästi mõnus lugeda, sest nii palju tuttavat tuli just paikade kaudu ette (kõndisime meie ka läbi Siqi kanjoni), ja tekst on mõnusalt ladus. Muutuste: majaelanikust koopaelanikuks, ei kohaneks ilmselt iga valge naine, kuid Marguerite suur armastus andis selleks tõuke. Mis sellest, et Mohammad oli mees, kellel polnud kitsegi hinge taga. Ta ei idealiseeri midagi, kirjutab nii nagu on, ka puudused ja ebausu jms toob lugejani. Väga mõnus lugemine!

 

360 lk

Kirjastus: Sinisukk, 2010