Märkmed minu ämmale

 

Taas uudishimu külvav pealkiri: mis märkmed need siis olla võiksid, mida ämmale kirjutada!? Raamat Phyllida Law´lt.

Need märkmed, mis on raamatuks vormunud, ongi päris märkmed päris ämmale. Phyllida ämm Annie elas oma poja perega koos 17 aastat. Vananedes muutus kõrvakuulmine töntsimaks ning minia hakkas üha enam suhtlema temaga kirjakeste teel. Phyllida mees leidis, et naine kulutab liiga palju aega ämma märkmetele ning torisedes provotseeris naist neist märkmetest raamatut kirjutama. Kujutan ette, et see võis olla umbes nii: „Kirjutad siin oma monolooge, joonista neile juurde ka, saad kokku raamatu“😉. Oli see torin kuidas oli, igatahes sündis armas raamatuke, mis on täis sellist mõnusat kodusoojust, kus on palju mõistmist, heasüdamlikkust, üksteisega arvestamist. Märkmed on nii olevikust kui ka minevikku põikega. Parasjagu humoorikad ja väga toredad. Suhted ämmaga on üsna sageli selline irriteeriv teema, selle raamatu põhjal võib väita, et saab teistmoodi küll.

Tore, teistmoodi vaheldus oli see lugemine!

Kirjastus: Argo, 2022

111 lk

Need vaiksed laaned

 

Kimi Cunningham Granti raamatu „Need vaiksed laaned“ kaanepilt on kõnekas. Selline nõiamets on müstiliselt salapärane ning kütab ootused raamatule üles. 

Ühes paksus-paksus metsas on maja, kus elavad kaheksa aastane tüdruk ja tema isa. Tüdruku side päris maailmaga on vaid läbi raamatute. See on raamatute juures hea asi. Nende kaudu saad kogeda kõikvõimalikke erinevaid inimesi ja igasuguseid kohti. Kõike seda oma mugavas ja turvalises kodus lk 97. Ta ei ole kunagi käinud poes, kinos, teatris, mänginud teiste lastega. Seni on ta näinud veel vaid kahte inimest peale oma isa. See kurblugu ulatub aastate taha, miks isa toona sellise valiku tegi. Nüüd aga kuhjuvad erinevad asjaolud, mis muudavad isa maailma ning selleläbi ka lapse oma. Nende ellu sisenevad veel mõned inimesed ning isa on dilemma ees, kuidas edasi?

Tegemist on väga kurva perekonna looga, millest ei puudu kriminaalsed elemendid, Afganistani sõda, traagiline õnnetus. Ebameeldivad sündmused panevad lugeja meeled valvesse ja juba paremate hetkede ootuses loed põnevusega. Nii et põnevust selles loos jagub. Kõik saladused kooruvad kiht-kihi haaval ning keeruline on isegi mõelda, kellele peaks kaasa tundma või kes toimis õigesti, kes mitte. Aastate tagused valikud olid väga keerulised ning mõjutasid nii mitut osapoolt. Samas see elu laante süles, näis tänapäeva infomürarikkusega võrreldes idülliline ja armas. 

Üldjoontes mulle meeldis. Meeldis põnevus, loodusega koos hingamise rütm ning eelnenud elukildude jupitine poetamine. See oli pigem suur lugu, mis haarab elu nii mitut tahku. Aga jah, see väikese metshaldja kasvamise osa, keskkonna mõju lapsele ning selle üle mõtlemine meeldis vast kõige enam. Kas isa toonane otsus oli n.ö karuteene lapsele või pigem õnnistus? Keeruline küsimus.  

… kõige julmem relv on inimese meel lk 118

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad, 2022

287 lk

Vestlused sõpradega

 

Sally Rooney debüüt „Vestlused sõpradega“ on nagu tema teine romaan „Normaalsed inimesed“, suhete teemal. Inimsuhted on alati keeruline ja põnev teema, selles pole kahtlustki.  

Selle loo keskmes on Frances ja Bobbi - noored naised, sõbrannad ning eksarmukesed. Ühel kirjandusüritusel tutvuvad  nad Melissaga. See tutvus omakorda sünnitab läheduse Francese ja Melissa abikaasa Nicki vahel. Samas toimib sõprussuhe teatud määral kõigi nelja vahel. Siiski on neil kõigil neljal iseeneses selgusele jõudmine keerulisem, kui nad endale tunnistada julgevad.

„Vestlused sõpradega“ on pigem noore inimese kujunemise ja sügavale enesesse vaatamise lugu, või õigemini ühe olulise eluetapi kulgemise lugu. Ehk siis peamiselt ühe 21 aastase naise lugu, mil noorusele omaselt ollaksegi teatud mõttes nagu peata kana - ei oska kuulda veel oma südame häält ning ka mõistuse hääl ei ütle seda, milline see ainuõige valik peaks olema. Esialgu oli tükk tegemist, et aru saada, kas Bobbi on poiss või tüdruk. Mingil ajal tekkis arusaam, et ikkagi naissoost ja homoseksuaalsuse teema on ka teatud määral olemas (see oli küll pigem kõrvalnähtus). Mulle meeldis, et armastust ei ole selles loos kuidagi lahterdatud bi- ja heteroseksuaalseks, armastus oligi armastus, sõltumata sugudest. Lugedes tekivad mingid ootused teatud tegelaskujude suhtes ja mina ootasin pisut teistsugust lõppu, aga samas ei olnud selles lõpus midagi erilist või imekspandavat.

Mingi imenipiga paelus ka selline klassikaline „mina ootan sind“ „ kas ta täna helistab“ „igatsen sind“ lugu enda külge küll, s.t et pinge oli täiesti olemas, kuigi et jah, ega midagi n.ö hallist massist siin eristuvat ei olnud ja pikemas perspektiivis ta kindlasti meelde ei jää. Sellistest keelatud tunnetest, sisemistest heitlustest on kirjutatud ju palju.  Igatahes oli selline lihtne suvelugemine, suht vägivallatu, kerge ja pigem helge. Suvi on ju helguse aeg.

Kirjastus: Varrak, 2022

275 lk

Olen veel olemas

Mõnikord piisab sellest, et raamat on kuldkollast värvi, kohvitassi ja küpsisega illustreeritud ja oledki kõnetatud. Seejärel käsi haarab ja loed ilma täpsema sisuga tutvumata. „Olen veel olemas“ Sven Strickerilt. 

Mortiza elujärg on paigas, tal on abikaasa, poeg ja kohvik. Negatiivse taagana kannab mees kaasas oma lapsepõlve, aga see on seni pesitsenud vaid kusagil kauges mälusopis. Kui ootamatult astub uksest sisse tema isa Karlheintz teatega, et ema on juba mitu kuud tagasi surnud ning temagi soovib minna teispoolsusesse, elavduvad Moritzas lapsepõlvemälestused. Seda enam on lugu keerukas, et isa pöördub poja poole ka oma eluküünla lõpetamise palvega. On dilemma, mida teha!? Isa on üdini negatiivne, tõrges kõige ja kõigi suhtes. Milline otsus see ainuõige nüüd on? 

Peresuhetest see raamat kõneleb. Millegipärast on nii, et oma pereliikmetega käitutakse üsna sageli palju halvemini kui võõrastega. Selle loo põhjal ei teeks mitte ühtegi etteheidet Mortizale ega ka tema õele. Kui su lapsepõlv on täis sallimatust, ignorantsust, kus armastus on vaid vaevu-vaevu tuntav, siis sellest kodust on üsna loogiline põgeneda ning unustada. Paraku aga mälestusi väga lihtsalt ei mata. Siiski ei jätnud ka Karlheintz mulle üdini halva muljet, lihtsalt on inimesi, kes ei oska oma tundeid näidata, või oskavad teha seda ainult läbi virina ja häda. 

Väga lihtne ja voolav lugemine. Pean pattu tunnistama, et lõpupoole isegi natuke liiga veniv ning mõnest dialoogist lendasin hooga üle. Aga noh, üldjoontes polnud paha. Siin oli toredaid mõtteid vananemisest, illusioonidest ja peresidemetest. Inimsuhted ju ongi kummaline sasipundar ning seda pundart ühe loo kestel harutada pole sugugi halb. 

Sa ei saa öelda eeslile, et hakka elevandiks. Võid muidugi öelda küll, aga ei saa oodata, et see päriselt juhtuks lk 90

Kirjastus: Vesta. 2022

344 lk

Elu ilmaveerel

 

Lenna meeldib mulle lauljana ning tema elukäik jääb kõige paremas mõttes meediast alati silma. Seega haarasin esimesel võimalusel tema raamatukese järele.

Oma elust Setomaal, Lääne-Eestist vaadatuna kaugel ilmaveerel, ta jutustabki. Minu arvates täidab selline raamat igati aktsiooni „Maale elama“ eesmärki ja on kindlasti mõjusamgi veel. Ta jutustab kõigest: maaeluga kohanemisest, kitsekese ja jänese perre võtmisest, oma väärtushinnangutest, kooselust Lauriga, taas emmeks saamisest jm. Selline armas pingevaba lugemine, kohati naljakas ka, sest loomadega juhtub seiklusi ka kogenud loomapidajatel, mis siis veel algajatest rääkida. Värske sõõm vaheldust muudele lugemistele oli see raamat igatahes. Ning kohe kindlasti mõjub inspireerivalt ja julgustavalt neile, kes vähegi maale kolimise mõtet on mõlgutanud ning ka maakatele mõjub värskendavalt. Vahvalt naiselt vahva raamat.  

JES kirjastus, 2022

223 lk

Üksinda ookeanis

 

Slava Kurilov oli Nõukogude Venemaal sündinud kasvanud okeanoloog. Sügaval nõuka-ajal, 1974. aastal osales ta kruiisil Vladivastokist ekvaatorile sõitvalt laevalt põgenemise mõttega. Tema unistustes olid alati olnud palmid ja idülliline rand. Selle unistuse poole püüdles ta juba varases nooruses valmistades ette end nii füüsiliselt kui vaimselt. Mees tegeles jooga ja teiste vaimu tugevdamise tehnikatega. Soodsal hetkel hüppas ta ookeani, kaasas vaid lestad, mask ja hingamistoru. Ta oli küll kõik väljaarvestanud, kuid keset ookeani see arvestus osutus pisut valeks. Algas meelierutav seiklus.

See põgenemise teekond ja võitlus elu eest ookeanis oli üdini põnev ja õudne ka. Kui ümberringi on veteväli, hiiglaslikud lained, orienteerumise märke pole alati võimalik lugeda, siis jääb loota vaid õnnele. Kuna mees kirjutas raamatu, siis on ette teada õnnelik lõpp.

Mulle meeldis, et selles loos oli kirge ja emotsioone, k.a hirm ning kuidas sellega toime tulle. Ka raamatu vaimu kasvatamise osa oli arendav, viib ju sihikindlus sihile. Põgenemine näis pigem vaimne eksperiment, katsumus, poliitilised põhjused jäid tagaplaanile, kuid nad olid siiski olemas.

 

Kirjastus: Argo, 2022

199 lk

Unenäod ei tähenda midagi

Sattusin lugema Norra kirjaniku Ane Barmeni „Unenäod ei tähenda midagi“. Eelkõige kõnetas pealkiri ja alles lugedes adusin, et tegemist on noortekaga. Ei olegi päris noortekat ammu lugenud, seega vaheldus tavalugemistele. 

Seitsmeteistaastane Louise on tuleb Alesundist kodukülla puhkusele. Paraku algab puhkus vanaema matusega. Suhted ema ja õega on kuidagi puised ning tüdruk otsustab minna suvel vanadekodusse tööle. See töö valik ja ka vabaajal õllepudeli kummutamine on pigem soov pääseda leinamõtetest. Aasta tagasi hukkus tüdruku eluaegne sõber ja esimene armastus Tormod. Vanadekodu töö paneb veelgi rohkem mõtlema elu ajalikkuse üle ja muudab üleüldist ellu suhtumist. 

 Väga lihtne ja eluline raamat, mis mõtteaianet pakub mitme kandi pealt. Mind kõnetas just noore inimese oskus toime tulla dementse vanainimesega. Ilmselt just see vanainimese teema eristab seda lugu tavalisest noortekast, kus kõne all on ainult omavahelised suhted. Samuti on kirjanduses alati tore äratundmisrõõm mõne paiga või nähtuse suhtes, mida ise oled kogenud. Minul on Alesundi kogemus olemas. 

Ajaviiteks täiesti asjalik lugemine.  

 Kirjastus: Eesti Raamat, 2022 

191 lk