Terra Alta

Hispaania krimi loen ilmselt esmakordselt. Javier Carcas´e „Terra Alta“ kõlab väga põnevalt, on ju tegemist ka ühe veinipiirkonnaga Hispaanias.

Kui on krimi, eks siis on enamasti tegemist mõrvaga. Seekord on Terra Alta kohaliku suurfirma boss, tema naine ja teenija tapetud eriti piinaval viisil. Asja asub uurima Melchor Marin, endine kriminaal, nüüdne politsei. Nagu ikka, sellised suurbossid ei ole koha peal paljude silmis armastatud tegelased, seega tüüpiliselt kedagi välistatakse ja keegi jääb kahtluse alla. Sündmused aga keerlevad kõik sellise piiri peal, et ei saa arugi, kas ja mil määral neisse siseneb ka hr Marini minevik. 

„Terra Alta“ on igati korralik krimi-lugu ja ka ühe eksiteele sattunu n.ö ümberkehastumise ja tahtejõu tugevuse lugu. Siin on tegelikult mitu liini, kuid keskmes on ikkagi mõrvaga seotud  ja ka Melchor Marin ise: tema lapsepõlv ja selle mõjutused, eksitee ja nende aastate mõjutused, armastus raamatukoguhoidja Olga vastu ja selle elu mõjud. Hästi analüütiline krimi oli minu arvates. Siin tuleb just Marini kaudu välja see inimese õiglusejanu ning ka mõistlikkus olla seadusekuulekas vaatamata sisemistele emotsioonidele. Samuti meeldis mulle tema armastuselugu, mis oli üle igasugustest eelarvamustest. Lapsepõlv aga saadab inimest kogu elu ning ka sellest taagast oskas Melchor võtta parima. Seega peategelane, vaatamata kriminaalsele taustale, äratab sügavat poolehoidu. Mõrva lahendamine näib mingil lugemiseetapil isegi teisejärguline, sest Melchori elu näid huvitavam ja haarab isegi rohkem. Lahenduseta mõrv siiski ei jää ning omamoodi keerdkäikudega üllatus on seegi. „Terra Alta´t“ on juba sellepärast hea lugeda, et mõttekäigud on selged, kõik on öeldud otsesõnu, ja tugev moraal ka olemas. Omapära lisab loo sidumine Victor Hugo „Hüljatutega“.

Igati tore lugemine!

Aitäh kirjastus Varrak, 2023

276 lk

Püüa päeva

 

„Püüa päeva“ On Saul Bellow neljas romaan. Selle romaani pealkirjast väljakasvanud sõnapaar püüa päeva, on kindlasti muutunud laialt kasutatavamaks kui raamat ise. Kirjandusklassikuid peaks ikka lugema ja minul oli Bellow loomingu lugemises puudujääk, mis sai nüüd parandatatud.

 Tommy Wilhelm ei ole oma elu tema isa arvates hästi elanud: Hollywoodi karjäär ei õnnestunud, perekonnaelu ebaõnnestus samuti ning ka majanduslik olukord on olematu. Seevastu mehe isa on edukas oma arstiametis ning dr Adler ei suuda kuidagi aksepteerida poja saamatust. Wilhelm enda suhtes nii kriitiline pole, ehki rahulolekuks ka põhjust pole. Juba keskeas Wilhelm proovib õnne börsil ning sellel teel innustab teda oma veidravõitu filosoofiaga dr Tamkin.

„Püüa päeva“ on sügavalt filosoofiline raamat, kus arutletakse muuhulgas elu mõtte üle. Hästi mõttetihe ja mõnusa sõnavaraga – hea oli lugeda. Mind pani küll ahhetama Tommy mõjutatavus ja kohati loll-kangus, aga eks siin püütaksegi pisut ironiseerida mõne inimtüübi maailmapildi vildakuse üle.

Eestlase mainimine ühe välisautori loomingus on alati üllatav. Miks peaks üks USA kirjanik mainima oma loomingus eestlast? Igatahes on seda mainimist jagunud kahte kohta. Üks näide lk 41: Taevas, on siin hotellis aga igasugust rahvast! Mis korrusel see eesti naine oma kasside ja koertega elab?

Sellises filosoofilises raamatus on säravaid mõtteid, mida välja kirjutada, palju.

Mõned neist:

Ainult olevik on reaalne – meie siin-ja-praegu. Püüa päeva! Lk 80

Alati, kui mõrvar mõrvab, tahab ta tappa iseendas hinge, mis on teda petnud ja tüssanud.  Lk 86

...ärge heitke kannatusega paari. Mõned inimesed heidavad. Nad abielluvad kannatusega ja magavad ja söövad temaga koos, just nagu mees ja naine. Rõõmu külaskäiku peavad nad abielurikkumiseks lk 119

Kirjastus: Eesti Päevaleht, 2007

143 lk

Klaasist hotell

 

Seekord jäi minu huviorbiiti Emily St.John Mandeli „Klaasist hotell“. Sari „Moodne aeg“ taas kord. Selle raamatu kohta võib esmalt öelda, et kaua loetud kaunikene.😊  

Jonathan Alkaitis on 17. korruse äri ehitanud üles pettusele – Ponzi skeem. Kõik töötajad teavad, millega tegelevad. Petuskeem jookseb kokku ning töötajaid ootab reaalne karistus. Vincent on noor naine, kes otseselt selle skeemi sees ei ole, kuid ta on Jonathani elukaaslane ning sellekaudu on temagi elu habras. Naine lahkub mängust ning suundub ühel hetkel kaubalaevale kokaks. Üks tormine öö saab saatuslikuks temalegi. Miks kadus Vincent laevalt, seda asub uurima üks Ponzi skeemi ohvritest.

See mingis mõttes kummituslik lugu rullub lahti väga pikkamööda ning otsest sirgjoonelist lugu kui sellist siin nagu ei olegi. Oli ilus olevik, klantspildi elu, mis paneb kadestama tuhandeid, kellel sellist elu ei ole, ja siis selgub, et miski, mis näis tõene, oli siiski farss. Ja pärast selle farsi kokkukukkumist kaob kõik see ilu kusagile paralleelmaailma, kus miski ei ole enam endine. Kuidas sellega toime tuldi, oli erinev.

See raamat pani mõtlema inimese apluse ja hapruse üle ning ka selle üle, et mille põhjal ikkagi valitakse inimesi, kes on valmis mingites mahhinatsioonides osalema? Kas see n.ö inimsaak on kõige mõjutatavad inimesed või pigem kindlameelsed, julged olevused?  Igatahes mõtteainet on ja päris kergelt see lugu mulle kätte ei tulnud. Tahab pisut seedimist see läbipõimitud olevik ja minevik, mitmed olulised tegelased ning tunnete, lootusetuse ja lootuse mix.

Aitäh taas kord kirjastus Varrak suurepärase lugemiselamuse eest!

…iga kord, kui midagi meenutad, rikub see meenutamine veidi mälestust. Muudab seda natuke. Lk 213

 

Kirjastus Varrak, 2023

271 lk