Minu Panama

 

Kadri Maripuu „Minu Panama“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

279 lk

Minu Panama on seikluslik ja sisekaemuslik lugu. On ju ühe ukse sulgumise järel julgustükk kandideerida uude maailmajakku, täiesti teise keskkonda ning lasta elul end üllatada. Selles osas oli see raamat nagu seiklusjutte maalt ja merelt. Teisalt vaatab autor sügavuti enesesse ning seegi osa oli inspireeriv – miski ei ole võimatu. Ta harutas iseenda emotsioone heas rütmis troopilise looduse ning elustiiliga, seda oli hea lugeda. Kaugel maal pannakse proovile sõprussuhted, tärkavad uued suhted ning tekib ka kuuluvuse küsimus. Kus on kodu ja kuhu kuulub süda?

Kui paljud minu-sarja raamatud pühendavad palju teksti vaatamisväärsustele, siis Kadri keskendub inimestele ja tundmistele, kuid Panamat oli siiski piisavalt.  Kirjutatu tõi sealse looduse lopsakuse, skorpionite salakavala peitusmängu väga ehedalt kujutluspilti, nii et natuke nagu oleksin ise ka väikese varbaga Panamas käinud.

Ei ütle küll „sinna mina ei satu“, sest üllatusi võib elus ikka tulla, aga suure tõenäosusega on raamatu kaudu reis ainus reaalsus Panamast. Ja see oli tore reaalsus. Aus, siiras, tundeline.

 Lisaks mulle väga meeldis koos telefoniga lugeda, QR koodide taguseid avastada.😊

Võib olla ongi ränduri koht just kahe maailma piiril. Seal, kus kuskile ei kuulu ja samas kuulud igale poole natuke lk 125

Minu Kalamaja

 

Piret Tali „Minu Kalamaja“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

283 lk

Põlise maakana olen mõelnud, et kui linn, siis võiks see olla Kalamaja kus elada. Ega mul muud teavet ei olegi, kui meediast kuuldu ja nähtu, mis on kajastanud kogukonnatunnet ja head atmosfääri. Nii et otsisin kinnitust oma arusaamale.😉

Ka Piret Tali ei ole sünnipärane kalamajalane, küllap seda terasemad on tähelepanekud, kui oled sissetungija (kohalik enamasti on nii harjunud oma ümbrusega, et ei pane tähele). Piret paneb siin kirja oma Kajamajja kolimise ja selle linnaosaga kokku kasvamise loo. Kuidas ta möödunud sajandil räämas korteri ostis, selle endale sobivaks kujundas ning kõrvalt jälgis ümbruse kujunemist ning ka enda kujunemist teiste hulgas üheks neist, kes sealsetes kohvikutes, parkides aega veedavad, kogukonna päevi väisavad. Linn kasvab ja ka inimesed koos linnaga. Ja mõni paik muundub kuidagi eriliselt.

Ajakirjanikule omaselt ladusa sulega kirjutatud, hea oli lugeda. Kõik olulised teemad, mida meediastki tähele olen pannud, on ära seletatud. Minu arvates oli tasakaalus autori isiklik olemine ja kogu selle atmosfääri kulgemise kirjeldus.

Minu lugemised on vaheldustega, kui olen romaane lugenud, siis vahelduseks võiks olla midagi muud ka ja selleks muuks sobib väga hästi mõni Minu … raamat. Nii et „Minu Kalamaja“ oli väga vahva vaheldus, mille lugemist ma nautisin.

P.S Võib olla teen sinna ka ühe tuuri, kui päälinna asja on. Huvi ärkas 😊

Minu Tšehhi

 

Kristel Halman „Minu Tšehhi“

Kirjastus: Petrone Print, 2017

304 lk

Minu Tšehhi lugu on ehe näide sellest, kui suurt rolli elus mängib juhus, millest kasvas välja midagi suuremat ja elumuutvamat. Kristel otsustas veeta ühe suvenädala Prahas, kuid sellest külastusest hakkas arenema armastus Tšehhimaa ja tšehhi vastu, mis viis teda ka aastateks sinna elama.

Minu jaoks oli see hästi balansis „minu“ raamat,  eraelulised seigad vahelduvad kultuuri ja muu kohaliku teabega. Reisijuhiks see raamat ei ole, pigem ikka elamuslugu, aga miskit aimu ja inspiratsiooni pakub sellegi koha pealt. Igatahes elu on seiklus ja neid seiklusi on raamatu autoril jagunud erinevaid. Ning üldiselt saab ka aimu, mida need tšehhid endast tegelikult kujutavad 😊Kirjutatud on loogilises järjekorras ja hea tundega läbi kerge huumori - raamatut oli hea lugeda.  

Minu Tšehhi piirdub Karel Gotti ja Tšehhoslovakkia lõbustuspargiga 😀

Ja üks nunnu kohalik vanasõna:

Ilma tööta pole kooke lk 74

Minu Rumeenia

 

Triin Sööt „Minu Rumeenia“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

 

Armastus võib viia igale poole, seega pole Rumeeniagi mingi erand. Raamatu autor sinna just toreda noormehe pärast elama asus ja lisaks elukaaslasele võttis ka omaks selle maa ja rahva. Vähemalt mulle jäi mulje selline. Ta  kajastab rumeenlaste olemust ja riigikorda, ajalooprohmakaid jms. Kirjeldab sööke ja traditsioone, tutvustab kultuurinähtusi, linna legende ning teeb seda sellise huvi äratava tooniga, et tahaks tuvuda isegi. Minu meelest on ta küllalt aus, ei ilusta asfaldi auke ja lutikaid toas. Samas tundub kaos sobivat talle rohkem kui korras Viin, kus elamise kogemus tal samuti olemas. Tiina rõhutab korduvalt, et ta reisimist ei armasta, ilmselt just sellepärast on raamat siiski enamasti Bukaresti keskne. Need paar väljasõitu ulatuslikku ülevaadet Rumeeniast ei anna. Ka ei pelga ta paljastada oma isikuga seotud nähtusi, nagu depresioon, sidumiskunst ja mitmiksuhted. Kummaline on  see, et sealses ühiskonnas oli homoseksuaalsus veel 2000. aastal karistatav.  

Minu jaoks oli raamatu ülesehitus igati loogiline, kõik need lood ja kirjeldused huvitavad, hea oli lugeda.

Olemise mõnu

 

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

Fred Jüssi loengud „Raadio Ööülikooli“ sarjas aastatel 2000-2019

195 lk

Emakeele päeval oli päris asjakohane lugeda Fred Jüssi loomingut, oli ju vanahärra üks eestluse ikoon või etalon oma mõtiskleva oleku, targa jutu ning arutleva tekstiga ning lisaks oli hiljuti ka tema sünniaastapäev. Raamatu esimene osa on Jaan Tootseni küsitlus. Mr Fred vastab küsimustele lapsepõlve ja lihtsalt elu kohta. Imetlen hr Jüssi  analüüsivõimet ja ka varajast mälu - ta mäletab seiku üsna noorest peast. Paljud faktid tema lapseeast sh tema isapoolsed juured on mulle uus teave. Kuid ega sellist raamatut otseselt ju teada tahtmise pärast ei loegi,  lihtsalt naudid mõnusalt kulgevat teksti, mis toob hinge rahu ning tuleb tahtmine metsagi minna. Mets on kirik lk 78

Igatahes on see raamat kujutluspildiks idüllilisest lugemishetkes ideaalne. No näiteks kaminas praksub tuli, on aurav tassike teed, villased sokid, soe pleed, nurruv kiisuke ning pehme tugitool. Kõik on kusagil turvaliselt ära ja siis ongi see sinu hetk molutada koos Fred Jüssi mõtisklustega. 😊

Helid on üldse nagu sool supi sees – seda ei panda sinna selleks, et suppi soolaseks teha, vaid selleks, et sool tooks välja supi maitse. Ja helid meie ümber on ka nagu sool: nad toovad välja vaikuse varjundid, annavad sellele vaikusele maitse. Linnamüra on ülesoolatud supp lk 93

Eesti poisid Tšuktšimaal

 

Ülo Siimets „Eesti poisid Tšuktšimaal“

Kirjastus Varrak, 2024

263 lk

Kes poleks kuulnud tšuktši anekdoote? Vähemalt meil, nõukaaegsetel, olid need üsnagi liikvel. Samas tean kus see Tšukotka asub, aga täpsemalt ei ole teemasse kunagi süüvinud. Seega on Ülo Siimetsa jutustatud seiklused ja lood vägagi head teejuhid tutvumaks selle maa ja rahvaga.

Meie kliimast minna paika, kus -50 ei ole haruldus, on ikka eriline julge ettevõtmine. Ülo sattus Tšukotkale noore ja  ulja mehena naistutvuse kaudu. Seal muutus Ülo Jeloks ning sai osa sellest traditsioonilisest elust, mis 70ndatel Tšukotkal veel ales oli (vaatamata venestamisele on veel säilinud vanu traditsioone). Ta tutvustab tšuktšide uskumusi ja kombeid ning kirjeldab väga värvikalt oma argielu, jahiseiklusi, jutuajamisi šamaaniga ning ka korteripidusid, kus vodka voolas ojadena ning kohalikud tüdrukud olid silmailuks. Muidugi  kirjeldab ka riietust ja muud külmaga seonduvat, kuid enim vastakaid tundeid tekitavad need toidud, mida seal maal süüakse. Kuidas tundub põdraveri, silmamuna, veres laagerdunud liha…. Igatahes miskit meeldivat nendes toidukirjeldustes ei olnud ja kujutan ette, et Marko Reikop jäänuks hätta vill-villi söömisel.😀

Igatahes olid need lood nagu seiklusjutte maalt ja merelt, otsast otsani põnevad. Ülo ütleb ise raamatu lõpus, et Tšukotka elamused kaaluvad üles kõik muu hiljem nähtu. Kujutan seda isegi ette, sest see ehe elu, mis näis kohati päris barbaarne,  eristub ja olen kindel, et sellest osasaamine nõudis kindlasti ka eneses vastikustunde allasurumist, harjumist ja leppimist.

On kahju, et meie maailm kipub muutuma ühelaadseks, et kultuurid ja rahvused segunevad ning see ainuomane ehe elu kaob ajaloohõlma.  

Ja üldiselt saan nüüd ka aru, miks need tšuktši anekdoodid 😀 Alljärgnev on võetud internetist, kuid haakub hästi raamatust loetud teabega.

Väga hea lugemine!

 

Sõber käis tšuktšile peale, et see sauna tuleks. Too sõdis vastu, kuid pidi lõpuks siiski järele andma. Läksidki mehed sauna ja hakkasid lahti riietuma. Järsku kostis tšuktši suust rõõmus röögatus.

"Mis juhtus?" päris sõber.

"Ma leidsin särgi alt vana puhvaika üles, mis mul viis aastat tagasi ära kadus," seletas tšuktš õnnest särava näoga.

Retked põlisrahvaste omailmadesse

Hendrik Relve „Retked põlisrahvaste omailmadesse“

Kirjastus: Varrak, 2024

253 lk

Kui Eesti esirändur oma lood ja laulud kirja paneb, tahan neid alati lugeda. Ise ju enamasti nii sügavasse laande või ka kusagile suguharu keskele ei satu. Seega on tema rännuülevaated iseenesest ka nagu väike reis.  

Sedakorda pühendab Relve meid põlisrahvastega kohtumistesse, mille tarvis reisis erinevatel mandritel. Nii kohtus ta Gröönimaa inuittidega, Aafrika maasaidega, bambutidega, Uus-Guinea korovaidega jt. Neid teekondi kirjeldab üsna üksiksasjalikult ja tema seiklusi on tore lugeda. Lisaks muidugi suurepärased fotod. Kuidas aga leida üles hõimud, kellest midagi nagu tead, aga pole aimugi, kust neid täpsemalt otsida? Kindlasti on keeruline otsida üles need kontaktid, mis aitavad rännata kusagile sügavasse džunglisse või mägedesse või mujale raskesti ligipääsetavatesse paikadesse saamaks osa tundmatute rahvaste elust. Lisaks on ju ka muid takistusi sellisel teel palju. Kindlad murekohad on vast suur kultuuribarjäär ja keelebarjäär. Kujutan ette, et selline otsus minna ja näha nõuab suurt julgust. Pole ju ette teada, kuidas üks eraklikult elanud rahvus võõrastesse suhtub. Aga raamatust saab kõik teada. 

Hr Relve reisilugusid loeksin veel ja veel!

Minu Kopenhaagen

 

Kati Nielsen Minu Kopenhaagen

Kirjastus: Petrone Print, 2013

285 lk

Minu Kopenhaagen läks korduslugemisele, sest oli rõõm seal linnas käia ning tahtsin teada, kas olime oma reisil ka õigel teel ja kas raamat pakub äratundimisrõõmu nähtud või ka kahjutunnet oma teadmatusest nägemata paikade pärast.

Igatahes lugesin nüüd üksteist aastat hiljem, hoopis teise tundega, sest nüüd otsisin sealt midagi konkreetsemat. Üsna paljudes peatükkides sain rõõmsalt kaasa hõisata: jaa, käisime ka seal. Üleüldse tundub, kui nüüd lähtuda sellest raamatust, me nägime päris palju selle kolme päeva jooksul. Nii et raamatust leiab reisisell ka endale kasulikku infot nii söögi, muuseumite kui ka lihtsalt ägedate tänavate jms kirjelduste näol.

Tunded ja arvamus jäid peale nüüd lugemist ikkagi samaks, mis 2013. aastal: õnneliku inimese kirjutatud  positiivne lugu. Loodan, et see ilus Taani muinasjutt jätkub.

 https://aluik.blogspot.com/2013/11/minu-kopenhaagen.html

 

inimesele on antud võime ja võimalus hetkest rõõmu tunda, end õnnelikuks valida lk 181

Minu Sri Lanka

 

Merilyn Meristo „Minu Sri Lanka“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Mulle meeldis Minu Sri Lanka väga. Siin on nii palju erinevaid tahke ja mis peamine, iga reisisell, kellel see saareriik mõtetes mõlgub, saab siit infot ammutada. Kirjeldatakse maad ja rahvast ning ka ohtude eest on hoiatatud. Pikaaegne kogemus saareriigiga on aidanud autoril kogeda sealset elu rohkem kui põgus kokkupuude ning need tähelepanekud on just nagu rosinad, mida lugedes nopid ja talletad. No näiteks kogemused tuk-tukidega, või loomaaed, keda võid öömajades kohata. Loogilises järjestuses kirjutatud ning väga sujuvalt sujus see lugemine.

Minu Euroopa

 

Myrakas alias Üllar Priks „Minu Euroopa“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Kui sulle kingitakse oliivipuu, mis asub kusagil Itaalia-kannas, siis tahaks seda kingitust ju oma silmaga vaadata ning käega katsuda. Myraka kaasa Muti sellise kingituse oma kallile mehele tegi (milline lahe idee mehe reisile meelitamiseks)  Kas see nüüd just meelitamine oli, ei tea, sest Itaalia reis ei olnud neil esimene. Paralleelina Itaalia looga jutustab ta ka varasemat Horvaatia retke. Kuid seekord mindi piraka matkabussiga, millega liiklemisel on juba eos mõni seiklus sisse kirjutatud.  

Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud. Muie on suul lugedes kogu aeg ja naeruturtsatusi jagub ka. Nii et hoiatus: kui sa avalikus kohas üksinda loed, võid tunduda kohtlasena  

On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära. Kui aga osata sõnu seda nii nagu  Myrakas on seda teinud, siis saab vast iga lugu endale ka publiku taha. Oli väga hea  meelelahutus. 

Minu Omaan

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Kirjastus: Petrone Print, 2011

311 lk

Kui aasta alguses oma visiooni tahvlit eelseisvaks koostasin, liimisin sinna ka helesinised rannad ja uhked mošeed. Juhtumisi sattus pildile ka tükike Omaani. Sellel visualiseerimise ajal ei olnud mul sellest reisist õrna aimugi. Aga võimalus tuli ja ütlesin jaa. Seega uurisin natuke Minu Omaani raamatut enne reisi ja koju naasnuna lugesin korralikult läbi.

Meeli läks Omaani tööle kruiisilaevale. Palju on selles raamatus kirjeldatud töökeskkonna probleeme, suhteid jms. Kuid samas on see ka päris korralik infoallikas sealse kultuuri ja kombestiku kohalt. Kuna reisisime n.ö omal käel, ilma giidideta, siis reisi ajal jäid mitmed tekkinud küsimused vastuseta. Sellest raamatust ma need vastused leidsin. Palju oli äratundmisrõõmu. Ööbisime meiegi Muttrah piirkonnas, mida kirjeldatakse selles loos üsna palju. Nii et mul oli Minu Omaani huvitav lugeda ka sellepärast, et ma olen ise siiralt huvitatud. 

Kuigi et meie nägime vaid ühte väikest nurgakest sellest maast, jätkub mul vaid kiidusõnu. Maanteed suurepärases korras, mitmerealised, valgustatud, vähe liiklust, palju kiiruskaameraid ja lamavaid politseinikke. Hea oli vaadata ilusaid hooldatud parke, valgeid pitsilisi maju. Kui mõned majad näisidki tühjad olevat, ei rikkunud need linnapilti. Äge Muttrah turg pakkus vastukaaluks linna valgele toonile palju värve ja kauplemise võimalusi. Ning veel ilus rannapromenaad, imekenad mustrid, mošeed ning väga head toidud – seda kõike jään mäletama hea sõnaga.  Suure miinusena võib välja tuua palju kodutuid kasse, kes nägid välja nagu luukered.  Ei tea, mis teema neil kassidega on?

Minu Reykjavik

 

Tui Hirv „Minu Reykjavik“

Kirjastus: Petrone Print, 2015

240 lk

Aasta esimeses pooles oli õnn ja rõõm külastada Reykjaviki. Toona reisilt naasnuna lugesin Minu Islandi uuesti läbi. Nüüd avastasin, et Islandi pealinna raamat mul päris lugemata. Ikka tahaks ju äratundmisrõõmu kogeda ja ka teada saada, kas miskit raamatus mainitut nägemata jäi.

Tui Hirve viis saareriiki armastus. Ta kirjeldab pealinna üsna mitme kandi pealt ning kiidab seda maad ja rahvast väga. Hästi palju on võrdlemisi Eestiga, enamasti plussid Islandile, miinused Eestile. Kuna Tui ja ka tema kaasa on muusikainimesed, kirjeldab ta eelkõige muusika ja kunstiga seotut. Ütleme nii, et kui keegi plaanib Islandile kolida, siis on raamat infoallikana hea, turistile on siin pisut vähem. Minu kahetsus, et ma raamatut enne reisi ei lugenud, kuulub kindlasti toiduvalikule. Kindlasti oleksin proovinud midagi, mida Tui raamatus mainis. Muidu oli aga taas mõnus lugemisvaheldus armastus- ja põnevusromaanidele.

Mina ja maailm

 

Kerli Nõu „Mina ja maailm“

Kirjastus: Nõu konsultatsioonid, 2017

351 lk

Reiside vaheajal saab reisida raamatute lugudega.😀 On suurepärane, et mõni reisisell oma lood ka kirja paneb. Seekord sattus mulle kätte Kerli Nõu reisiraamat. Kerli on käinud reisil 102. riigis ja valiku oma elamustest raamatuks köitnud. Tema on täitnud reisisellide olümpianormi: 100 riiki. Muidugi on muljetavavaldav nii palju sihtkohti, kuid eriti suure imetluse jätavad mõned sihtpunktid, kuhu tõesti tavaliselt ei satuta või kuhu mineku ees on palju kõhklusi. No näiteks Põhja-Korea, Antarktika, rongireis läbi Venemaa jt. Kerli kirjutab väga ladusalt, hea on lugeda. Mulle väga meeldis ka raamatu lõpuosa: õppimine läbi reisimise, kus on väljatoodud mitmed õppetunnid, mis tähendab, et öeldakse jaa erinevatele reisistiilidele, erinevatele võimalustele ning jõutakse tõdemuseni, et igaühe tee on individuaalne.

Sovetistan

Erika Fatland „Sovetistan“

Norra keelest tõlkis Tiina Axelsen

Kirjastus: Tänapäev, 2016

Erika Fatland, Norra antropoloog ja kirjanik, reisis üksinda läbi kõik –stanid: Türkmenistan, Kasahsatan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan. Need on maad, mis tol ajal veel reisisihiks nii väga ei olnud ja sellepärast tundub kuidagi eriti suur julgus minna üksinda ja avastada neid karuseid paiku. 1991. aasta iseseisvunud riigid on arenenud iga üks omas tempos, nende hulgas on täielikku totalitarismi, kuid on ka demokraatlikumaid riike. Igatahes on iga riik omamoodi ainulaadne ja põnev. 

Minu huvi selle raamatu vastu sündis reisiplaanist Kõrgõzstani. Reisiraamatuid selle riigi kohta ei ole palju, kuid ka väikene peatükike raamatus „Sovetistan“ ajas n.ö asja ära. Erika kirjeldab oma raamatus hästi palju olusid, kirjutab traditsioonidest, kultuurist,  ajaloost, ehitistest ja ka sellest, kuidas tema reis sujus. Otseselt reisikava selle raamatu põhjal sättida ei saa, kuid mingi teave, mida on hea teada, jäi meelde küll. 

Naasnud Kõrgõzstanist, võtsin  selle raamatu uuesti kätte. Nüüd lugesin juba hoopis teise tundega. Meie reisisihid just nii väga ei kattunud, kuid Biškekiga seoses tekkisid mul samad mõtted. Biškek on väga roheline linn, kuid vene hõng on siin säilinud ka nüüd, kümme aastat hiljem. Linnas on laiad tänavad, massiine sovietlik arhitektuur ning suured betoonväljakud. Vanalinna ei maksa oodata, kuid Lenineid võib leida küll. Üks suur Lenin on lihtsalt lohistatud peaväljakult vähem tähtsasse kohta, ajaloomuuseumi taha, kuid viisnurkne lillesülem ehib seda kuju endiselt. 

Äratundmisrõõm tekkis kotkamehega seoses. Täiesti juhuslikult kohtusime ka meie Bokonbajevo külas (nii nagu raamatu autor) kotkamehega ehk bürkütchüs´e. Tema sõnul on see amet pärandunud põlvest põlve ning raamatus mainitud Azim, kes toona oli laps, oli meie bürkütchüs (kotkamees). 

Kõrgõzstanis on imeilus loodus, veidi ürgne ja sättimata; palju toredaid inimesi, kes ei pressi ennast peale (on peaaegu nagu eestlased, veidi reserveeritud); on auklikud teed, palju hobuseid, kitsi, lehmi, lambaid, mesilasi; on vahvad teemajad ja oma toidukultuur; on suursugused mäed ja kiirevoolulised jõed. Olen üliõnnelik, et oli võimalus minna ja tutvuda selle kauge maa elu-oluga.

Minu Island

Tarvo Nõmm "Minu Island"

Kirjastus: Petrone Print, 2009

287 lk

Island on olnud alati minu reisiunistuste tipus, seega lugesin üsna kohe pärast „Minu Island“ ilmumist raamatu ühe hooga läbi, mis omakorda süvendas minu saareriigi unistust veelgi.😊Nüüd, kui see reisiunistus oli käega katsuda, lugesin mälu värskendamiseks ja äratundmiskohtade tekitamiseks veel korra. Ka teist korda lugedes jään oma arvamusele kindlaks: „Minu Island“ on parim minu-sarja raamat!, mida olen lugenud. Väga ladusa sulega, kuidagi hästi loogiliselt üles ehitatud, väga humoorikas ja kindlasti aus raamat. Neid kohti, kus istudki nagu natuke imelik ja naerad omaette valju häälega, oli üsna mitu.  Pildid, mis Tarvo siin raamatus tekstiga maalib, on nii ehedad, et kujutadki neid päris elavalt ette. Lisaks sain enne enda reisi nii mõnegi koha pealt targemaks, kaasa arvatud teadmine, mida süüa, kuhu minna.

Tänaseks on ka minul olemas natukene minu Islandit, millest on ainult head muljed. Reis oli küll lühike, aga piisav, sest nimekiri kogetust on üsna pikk:  nuusutasime Islandi karget õhku, natuke matkasime, imetlesime maastiku erinevaid vorme, merevaateid, kuulasime kirikute vaikust, imetlesime pealinna värvilisi hooneid, einestasime lehmalaudas ja kasvuhoones, maitsesime haisvat kala ja imehead jäätist, sulistasime helesinises laguunis, nägime auravaid laavavälju, paitasime Islandi hobuseid ning Trolli magamistuppa sattusime ka. Igatahes, enda reisimuljeid jagades lipsab üsna sageli sisse ka ütlemine, et Tarvo Nõmm „Minu Islandi“ raamatus ütles nii. Järelikult ta ütles nii mõjusalt, et see püsib.   

Õnn soosib julgeid

Kertu Jukkum "Õnn soosib julgeid"

271 lk

Kertu Jukkumi tegemistel olen silma peal hoidnud sotsiaalmeedia vahendusel, seega olen tema reisimistega üsna kursis. Kertu on päris hea sõnaseadja ja motiveerija. On ju reisimine kirg ja ka elujulgus, mis on nakkava loomuga. Täitsa üksinda minna ja rännata Nicaraguas, El Salvadoris jt Kesk-Ameerika riikides näib ju ohtliku ettevõtmisena. Juba see näib hullumeelsus, et lähen üksinda ja vaatan, kuidas hakkama saan, kui ümber ei ole turvavõrgustikku, kes on sinu heaks kõik ära korraldanud. Nii omal käel reisides on seiklused juba eos sisse kirjutatud. Kertugi satub seiklustesse, kuid nagu ta ütleb: õnn soosib julgeid, siis eluga ta igalt poolt välja tuleb ja peab ütlema, et eluohtlikke situatsioone tal ei tekkinud ka, kuigi ohte mainib küll. Võib olla peavad ka kesk-ameeriklased Eestisse sattudes meie maad ohtlikuks, ei tea? Igatahes tekitas see lugemine isu minna. Kui nüüd seda julgust ka kusagilt võtta oleks :D 

Mulle meeldis, et lisaks reisiseiklustele annab ta edasi neid lihtsaid elutõdesid, mis peaksid kogu aeg silme-ees olema, nagu näiteks me ei vaja nii palju asju elamiseks, meil ole vaja viimase disaini moodi, et me ei peaks olema ise oma elu piirajad, vaid peaksime unistama ja julgema ka neid unistusi ellu viia, et elu on siin, täna ja praegu. Lisaks muidugi ka see, et tema eelistab annetada neile, kes end ise aidata ei saa, s.o loomadele. 

Vahva seikluslik lugemine!

Maailm ei vaja ammu juurde inimesi, vaid ennekõike on puudu headest inimestest lk 127

Minu Aasia saared

Margus Kalam „Minu Aasia saared“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

268 lk

Margus toob Aasiast meile käsitöökaupa ja see kutsumus on andnud talle võimaluse külastada erinevaid sealseid piirkondi. Ka selliseid, kuhu lihtsurelik lihtsalt ei satu. Oma elamused on ta vorminud kenasti vahvaks looks. See lugu oleks kindlasti jäänud pehmema iseloomuga, kui sellesse poleks sisenenud kena kohalik tütarlaps Medeia. Tollel naisel kuraasi jagus ning Margus on selle kuraasi julgenud kirja panna, mis muudab käesoleva reisiraamatu rohkem isiklikumaks (paljud minu-raamatud ju armulugu ei sisalda). Samas loob see armulugu omajagu huumorit ning põnevust ka (tahaks ju teada, kuidas see armastus lõpuks ikkagi areneb või ei arene) 😀 Siiski ei jää see lugu ainult armudraama keskseks, siin on ikka päris ehedat Bali, Timori, Sumba saare elu, kohalikke kombeid, inimesi jms. 

Väga hoogsalt ja lobeda sulega kirjutatud, hea oli lugeda.  Ja kui sellest raamatust väga palju sealsete paikade kohta palju teada ei saagi, siis hea tuju loob see lugemine küll. Lisaks andis kinnitust, et ega kaos mind nii väga ei tõmba ning meie kord on ikkagi kuidagi selgem ja omasem. Kujutage nüüd ette, kui potentsiaalne väimees seisab sul ukse taga kaasas kolm pühvlit ja kaks hobust või vastupidi. Kuhu ma need loomad siis paneks 😀

Kas see lugemine mind paneb midagi ette võtma selle heaks, et ka mõnda Aasia saart külastada, pole kindel. Aga on teada tõsiasi, et reisikirge aitab alati leevendada reisiraamat, sestap olen väga tänulik Petrone Prindile uue raamatureisi võimaluse eest. 💗

Rabatud

Romet Vaino "Rabatud"

Kirjastus: Helios, 2023

269 lk

Minu arvates eestlased on uhked rabade rohkuse üle - toome rabad alati esile, kui kirjeldame Eestimaa erilisust. Meile meeldib käia rabas jalutamas, pildistamas, ka marjul käime, kuid pigem eelistame ikkagi seda laudtee võimalust, kus saab kõndida jalgu märjaks tegemata. See mättalt mättale hüppamise ning põlvist saadik vees sumpamise variant meile enamusele nii väga ei sobi. Küll aga sobib see Romet Vainole ja selle  rabaarmastuse on ta voolinud ka raamatuks.

Esialgu ootasin pigem fotoraamatut, sest olin kuulnud Rometist kui loodusfotograafist. Selgub, et raamat on üsna isiklik ja autor hakkab oma meelelaadi n.ö rappa minekut ravima rabaga. Nimelt tajub Romet, et selliselt elu enam jätkuda ei saa, on aeg keerata uus lehekülg ja ta hakkab käima rabas dialoogi pidamas iseendaga, et selgust saada, milline see uus lehekülg olema peaks.  Osava sõnaseadjana mõtestab ta lahti lisaks iseenda dialoogidele inimese suhte loodusega ja vaatleb seda looduse lugu üldse laiemalt.

See raamat oli minu jaoks üllatus väga heas mõttes. Esmalt meeldis mõtte valdamise ja sõnaseadmise oskus - Romet valdab väga hästi oma mõtet ja oskab asjad  lõpuni ära mõtestada. Ta ei kirjelda niivõrd loodust (seda teeb ta ka), aga rohkem iseenda sisekaemust - seda vajadust minna ja olla rabas, tõmmata võrkkiik rabasügavustesse üles, mõtiskleda, ujuda rabalaugastes ja kuulata vaikust. Selline filosoofiline mõtisklus on inspireeriv ja loob ideaalse rabaunelma, s.t kutsub ka rappa. Ja eelkõige meeldis mulle, kuhu ta oma mõtisklustega välja jõudis. See kinnitab tõsiasja, et raba on endas selguse leidmise koht. 

Suurepärased fotod ja igati tore lugemine!

Vaikus on see, mis kannab. Vaikus annab meile ruumi ja aega kogetava lahtimõtestamiseks, tähenduste loomiseks ja mälestuste talletamiseks lk124

Tenerifel tegelikult: elu laste ja koertega. Mehest rääkimata

Kordan küll ennast, aga sellised kogemuslikud reisiraamatud on üsna minu teetass, mulle meeldib osa saada kellegi julgusest, ettevõtlikkusest ja ka seiklustest. Raavede pere seiklus viisTenerifele, tükikesele maalapile Atlandi ookeanis. Nimelt otsustasid ema-isa, kaks last ja koduloomad seada end sisse just sellel saarel. Eks iga algus on natuke keeruline, sest keelebarjäär, kultuuribarjäär jm barjäärid, aga julgete päralt on ju maailm. Tegelikult paneb alati imestama see laste kohanemisvõime. Eks Raavede pere lastelgi tuli hakata ujuma võõra keelekeskkonnaga koolis. Ja nad ujusid! Raamat on üsna vaimukas ning humoorikas, kirjeldab korda ja kaost Hispaania moodi. Tänaseks tundub, et nad on avastanud juba uue saare (Werderi ehk Virtsu), mis tegelikult veel saar pole, aga millel on võimalus taas saareks muutuda. Kindlasti oleksin ma valmis ka selle saare seiklustest lugema. Seda enam, et Triin Raavel on hea sõnaseadmise oskus. 

Mulle meeldis see kergus ja elamisjulgus. Lihtne, armas lugemine.

Kirjastus: Pilgrim, 2022

172 lk

Mida te kogu aeg lõkerdate?

Sellised reisi- ja kogemuseraamatud on vahelduseks lugeda väga hea. Avastasin raamatukogu riiulist täiesti juhuslikult Helen Eelrandi kirjatüki tema elust-olust Hispaanias. Helen asutas end koos mehe ja lastega Andaluusiasse 2009. aastal Seda eluseiklust seal maal ta kirjeldab väga humoorikalt, pannes ka alapeatükkidele toredad pealkirjad („Krisleri“ viimased hingetõmbed; Molluskiurkad ja murusõltuvus jt). Lobedat lugu ja mõnust teksti oli hea lugeda. Ma ei ole uurinud, kas nad elavad seal tänini, kuid see raamatus kirjeldatud periood oli küll kirjutatud pigem nii kiitvas võtmes, et äratas kujutlusvõime ning tunde: tahaks ka. Kui on mõnusalt soe, inimesed rõõmsad, temperamentsed, eks siis põhjamaalase süda sulabki. Elu on seiklus ja mõni inimene oskab rohkem seigelda ning seda seiklust ka kirjeldada. Mulle meeldis! Kui nüüd nuriseda, siis kaanepilt on küll väga vähe kõnekas, liiga kirju ja kuidagi eksitav. Aga eks ta nii ongi, et välise kesta põhjal ei maksa igakord otsust langetada :)

Kirjastus: Randvelt, 2011

136 lk