Võitjad

Fredrik Backmanist kui kirjanikust olen võlutud ja seega tema triloogia kolmas osa oli väga oodatud.

Viimase raamatu sündmustest („Meie teie vastu“) on möödunud kaks pikka aastat. Seni pildil olnud tegelastest mõned on laia ilma lennanud, mõned taovad edasi hokit, mõni on treeneriks hakanud, mõni on heaks hakanud ja mõni ei tea ikka, mida oma eluga peale hakata. Hiljaaegu tabas linna looduskatastroofilaadne torm, ning ühe linna jaoks olulise inimese lahkumine toob koju tagasi ka võõrsile rännanud. Kodukoht loeb, perekond on üle kõige ning inimesed neis paigus samuti, kui on…?!

Selle raamatuga on nii, et ka eelmised peavad loetud olema, muidu matsu ei jaga. 

http://aluik.blogspot.com/2021/07/karulinn.html

https://aluik.blogspot.com/2022/04/meie-teie-vastu.html

Minu vaimustus Backmani vastu säilis ka „Võitjaid“ lugedes. Tal on absoluutselt oma stiil, mis on nii lihtne, nii tabavalt lummav, sest ta kirjeldab neid tundmusi, mida me kõik aeg-ajalt tunneme (kuid sõnadesse panna ei oska) nii ilusasti, nii vaimukalt, nii kriipivalt, et lugedes tulevad lausa heldimuspisarad silma. Iga tegelane on oluline ja iga peatüki lõpus on omamoodi puänt.

Otseselt lugu selles raamatus nagu ei olekski, siin on pigem kogukonnad, perekonnad ehk teisisõnu elud, mis on kordumatud ja erilised, just nagu päris. Backman annab igale tegelasele hinge, need tegelased on nagu elusad, kõigi oma rõõmude ja probleemidega.  Küllap on igas kogukonnas olemas oma Peter, oma Mira, Benji, Amat, aga siin selles loos on nad sul peo peal ja sa lased nende elud läbi iseendast, ning tunned neile kõigile võrdselt kaasa. Kindlasti on „Võitjad“ neist kolmest osast kõige kurvem, pisaraid tagasi hoida lihtsalt ei õnnestunud, kuid siiski on siin ka palju elujaatust ning lõppkokkuvõttes proovitakse midagi ette võtta kogukondade erimeelsustega. Kas võidab poliitika või seob armastus või on see hoopis midagi muud?

Taas kord ma lugesin ja lugesin ning kahju oli midagi muud teha. „Võitjad“ on üsna mahukas raamat, ca 600 lehekülge, aga ma nautisin igat sõna ja oleksin rõõmuga valmis veel lugema. Lugeda on alati hea, aga see eriline mõnu ei ole 100% kohal iga raamatu lugemisel. „Võitjad“ oli lugemismõnu J

Öeldakse, et mida vanemaks, seda targemaks, aga meist enamiku puhul ei vasta see ju tõele, kui me vanaks saame, oleme lihtsalt saanud rohkem kogemusi nii kõige paremast kui ka kõige halvemast. […] kui me oleme noored, et tea me mitte midagi kõige jubedamast, mis võib meid tabada, ja hea on, sest vastasel korral me lähekski iial uksest välja. Mitte mingil juhul ei laseks me välja neid, keda armastame lk 31

Lood poistest ja nende isadest on kõikidel aegadel ühesugused, kõikides kohtades. Me armastame üksteist, vihkame üksteist, igatseme üksteist, tõrjume üksteist, aga ei suuda iial elada üksteist mõjutamata… lk 197

Pettumus oma lastes on alati üksnes pettumus meis endis ja millelgi pole pikemat pidurdusmaad kui sellel. Lk 332

Peaaegu mitte keegi ei tea, mida tähendab edu. Nad arvavad, et see on mäetipp, kuhu jõutakse, aga Frakk teab paremini, tippu ei ole, on kõigest otsatu nõlv. Sa kas kistud end küüntega üha ülespoole või siis tiritakse ja lüüakse sind allapoole. Kui jääd hetkekski vaadet imetlema, tuleb altpoolt keegi tugevam ja näljasem ning võtab su  koha ära. Lk 340

 

Aitäh kirjastusele Varrak sellest loost osasaamise eest! 

Christy

 

Tuulutasin aastaid tagasi ilmunud raamatuid reisikaaslase valimise mõttega, ja näppu hakkas Catherine Marshall´i „Christy“. Raamatu kaks osa näisid olevat täpselt paras annus lugemist muude avastuste kõrval. :)

Loo sündmustik viib meid 20. sajandi alguse Põhja-Ameerikasse. Üheksateistkümneaastane Christy tahab oma elus midagi korda saata ning suundub üsna metsikusse mägisesse piirkonda, Puulõikajakurusse, õpetajaks. See on paik, kus rahvas koges pimedat ebausku ja vaesust, samas olid mägede inimesed uhked, sõjakad ning raskesti taltsutatavad. Jõukast kodust Christy pole siiski allaandja tüüp ning ka vaid primitiivsed olud panid naise tegutsema ning otsima lahendusi selle piirkonna elujärje parandamiseks. Sealset elu aitavad järjele aidata ka kirikuõpetaja David ning doktor MacNeill. Kaks sümpaatset meest seavad noore naise dilemma ette, ta peab oma tunnetes selgusele jõudma.

Nii poolkogemata koperdasin ma täiesti huvitavale loole. Raamat jutustab üsna detailselt mägirahva elu ja uskumusi, mis olid sealsete inimeste elustiili juurdunud aastasadadega. Lisaks kirjeldatakse ka kveekerite püüdu tegutseda sotsiaalse võrdsuse ja õigluse nimel. Kui nüüd misjonärid jt väljaspoolt tulnud püüdsid pisut tsiviliseerida seda piirkonda, sattusid nad alailma takistuste otsa. Ka Chrityt saatis üsna sageli ebaedu, kuid ta oli õppimisvõimeline ning mõistis taktika muutmise vajalikkust.  Nii et vaeva nägemist oli, kurbust ja pisaraidki, kuid lisaks ka armastust ja ilusaid hetki. Seega üsna helge raamat kõigi raskete hetkede kiuste, haaras kenasti kaasa ja täitis kenasti minu aega ühest punktis teise kulgemisel.

Enesesüüdistuses püherdamine ja enesehaletsus on hullem kui näoli lendamine lk 185 I osa

Kui põlgate ära naerid, sest neile on mulda külge jäänud, siis naeri magusat maitset tunda ei saa lk 109 II osa

Kirjastus: Kupar, 2019

213 + 206 lk

Vähidiagnoos kui elupäästja

 

Absoluutselt igas suguvõsas on keegi kunagi vähki surnud lk 150. See haigus hirmutab, sest teatakse rohkem vähihaiguse tõttu suremistest kui elulemusest. Ja sellepärast on tore, kui keegi julge paneb oma kogemused kirja.  Maris Pulla kirjutas oma loo raamatusse. 

Ta kirjeldab avameelselt oma haiguse lugu, ja väljendab ka tundeid, mis teda saatsid diagnoosist kuuldes ning ravi ajal. Nii noores eas ei mõtle keegi sellisele diagnoosile, kuid haigused käivad mööda inimesi ning mõnikord ei vali haigus sugugi mitte vanuse järgi. Raske haiguse diagnoosi saanul tekib mõistetav küsimus: miks mina? Ka neid küsimusi püüab Maris lahata, ta soovib minna päris selle haiguse juurteni, et mis see lõpuks on, mis sellise haiguse sünnitab. Nii analüüsib ta oma senist elu, tundeid ja tundmusi, mida ta arvab olevat n.ö süüdlasteks vähi rakkude paljunemisel. Pisut küll kordab ennast, aga see lugu tuleb südamest ning on igati ehe ja aus. Ma küll ei tea, kas üleüldse on võimalik teada saada selle haiguse algpõhjust, kuid usk loeb kindlasti - kui sa usud teadvat, mis selle haiguseni viis, siis vast nii see on.  Selliseid kogemuslugusid on vaja meil kuulda, sest see inspireerib Marisega samas olukorras olijaid ning aitab mõista vähihaigeid sõpru, sugulasi, tuttavaid.

Kirjastus: Iseendana World, 2022

197 lk

Inimorjusest

 

Kirjandusklubis valisime seekord lugemiseks William Somerset Maughami loomingu. Olen tema „Inimorjusest“ ca 20 aastat tagasi lugenud, kuid mäluga on nii, et tunne heast raamatust oli olemas, aga mis täpsemalt, seda ei mäletanud. Nii harva, kui ma üldse midagi uuesti üle loen, siis seekord ma seda tegin.

Raamatu sündmustik viib meid 19 sajandi lõppu ja on sügavalt autobiograafiline. Philip Carey on kerge füüsilise puudega poiss, kes orvuks jäänuna kasvab oma vikaarist onu juures. Onu on külma ja tõreda olemisega mees, kuid poisile soovitakse siiski parimat. Vaimuliku elukutse näib vikaari arvates parim, kuid Philipil kutsumust ei ole. Nii mööduvad kooliaastad Inglismaal, kuid poisi hing ihkab mujale. Pärast onult lubaduse saamist asutab ta end Saksamaale, lootes õppida advokaadiks, kuid ka seegi amet ei toida hinge ning poiss arvab end olevat andekas hoopis maalimises. Järgmine peatus on Pariis ja maaliõpingud. Paraku ka see valik ei ole õige ning lõpuks otsustab Philip käia oma isa jälgedes ning õppida arstiks, nüüd taas Inglismaal. Oluliseks verstapostiks tema elus on tutvumine saatanliku naise Mildrediga…

„Inimorjusest“ on võimas, suurepärane raamat, mis jälgib ühe kerge füüsilise puudega poisi kasvamist, arenemist ning eneseotsinguid. Tema teekond oli konarlik, sest vahel ei töötanud plaan, mõnikord ei osanud endast aru saada ning ega onugi ei olnud alati kõigega päri, seega rahakoti suurus määras ka eluvalikuid. Nii et see on hästi psühholoogiline lugu, kus on palju Philipi siseheitlusi, loobumisi,  eneseanalüüsi, elumõtte otsimist kuid ka näida tahtmist, oma aja standardite järgimist ning visadust. Mul olid lugedes kahetised tunded. Philip mulle üldiselt meeldis, kuid kohati olin ta peale vihane ja mõtlesin, et kuidas saab üks inimene nii rumal olla, miks sa lased endaga nii teha.?!  Samas saad jälle aru, et tema loomus, kasvatus ja härrasmeheks olemine ning omamoodi pimestatus, võimaldavad teha otsuseid, mis pealtnäha mõistlikud ei näi. Siiski kõik loksub viimasel leheküljel paika – viimaseks leheküljeks on Philip 30 aastane ja teab, mida elult soovib. Seega üle 700 lehekülje eneseotsinguid, mis võib ju näida piinav lugemine, kuid see seda teps mitte ei ole. Raamatus on lisaks hästi palju kunsti, Philip armastab lugeda ning see omakorda annab raamatule teatud hõrgu nüansi juurde. Samuti on siin suurepärased mõtisklused inimhinge tahumatusest. Ning vast kõige olulisem, sellised noore inimese eneseotsingud peavad ajale vastu ning kehtivad iga riigi korra ajal, iga inimpõlve kasvades.   

Ja mis puutub lugemisse kakskümmend aastat hiljem, siis tegelikult oli mul meeles väga vähe - nautisin nagu uut lugemist.

…omaenese tarkusest tehtud rumalustest on inimesel rohkem kasu, kui teise nõuandel õigesti elamisest lk 294

… milline reegel siis elus võiks kehtida, kui see siin oli nii kasutu, ning miks iga inimene toimis just nii ja mitte teisiti. Toimiti tunnete ajel, aga tunne võis osutuda nii soodsaks kui kahjulikuks, ja oli puhas juhus, kas see viis edu või hukatuseni. Elu näis olevat ei midagi muud kui üks suur sasipundar. Inimesed sõelusid siia-sinna, takka aetuna jõududest, mida nad ei tundnud, ja kõige selle eesmärk jäi neile mõistmatuks – sõeluti lihtsalt sõelumise enda pärast lk 487

… elulised olud ei tähenda midagi sellele, kes kujutluse väel valitseb aja ja ruumi kaksikvalda lk 704

Kirjastus: Canopus, 2002

713 lk