Jooks

 

Olen sattunud Loomingu Raamatukogu lainele. Minu kätte sattus Jean Echenoz´i “Jooks”, mis kõneleb Tšehhimaa jooksukuulsusest Emil Zatopekist.

Tegemist on Zatopeki elulooga, mis hõlmab spordiga seotud aastaid ja ka tema hilisemat elukäiku lühidalt. Selgub, et tegemist on ülimalt heatahtliku, malbe talendiga, kes lihtsalt läks ja jooksis toore jõuga ja võitis. Samas oli ta sündinud aega, mil Tšehhis olid segased lood – sotsialistlik režiim kallutas sportlast samamoodi nagu Nõukogude Liit – sa näitasid tulemusi küll, kuid kus, mis ja kellega sa võistled, seda ütlevad ette organid. Ja eks karjääri lõpp toonasel ajal oli pigem autu, rahvas teadis ja armastas, kuid valitsus proovis seda aupaistet iga hinna eest peita, kuna Zatopek julges pruukida liigselt suud.

Ma ei ole suur spordi fänn ega ka elulugude fänn. Seda, kes on Zatopek, ma muidugi teadsin, aga teadlikult ma seda raamatut kindlasti lugemiseks ei oleks valinud. Õnneks läks lugemiseks ja mulle meeldis see raamat. „Jooks“ oli nagu jooks läbi Zatopeki elu, haarates kaasa tükikest ajalugu ja ühe lihtsa inimese, lihtsa sportlase olemuse. Kerge oli lugeda, sest raamatus kuiva biograafiat ei ole, pigem on tekst ikkagi ilukirjanduslikult ilustatud. Mulle näis see lühike lugu hoopis suuremana ja läks väga korda. Sest mõelda vaid, ka geeniused võivad sündida valesse riiki, valesse aega ja neid lihtsalt represseeritakse.

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019

71 lk

Issi, kus me lähme?

 

Mõnikord on hea, kui lapsel on vaja kirjanduse tunniks lugeda, siis satun ise ka lugema. Nii jõudis minuni teave raamatust Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“.

Mõne inimese elu kohal istub küll koletu ebaõnn, kuidas muidu on võimalik saada perre kaks raske puudega poega. Oma poegade, Thomase ja Mathieu isaks olemisest Fournier selles raamatus kirjutabki. Ta teeb seda kergelt haarava päeviku vormis. Kui lapsel on tugev vaimne ja ka teatud kehaline puue, siis jääb lapsevanem paljudest asjadest siin maapeal ilma ja tunneb end läbikukkununa, ebaõiglase saatuse soosingu ohvrina, tunneb end ilmajäetuna kõigest ilusast, mis käib kaasas tavalapse kasvatamisega. Samas jääb ta ka teatud muredest ilma, sest tema ei muretse koolihariduse, elushakkamasaamise, peol esinemiste, sõpradel külaskäimiste… mitte millegi sellise pärast, mis kehtiks tavalapse puhul.

Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada ebanormaalse lapse, tõstku käsi. Mitte keegi ei tõstnud kätt. Kõik mõtlevad sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see on asi, mida juhtub ainult üks kord. Minul oli kaks maailmalõppu. Lk 8

Hingekriipivalt kurb on see raamat, sest kui mõtteski proovida panna end selle isa olukorda, siis ma ei taha seda teha. Samas suhtub autor paratamatusse ka teatud huumoriga, küllap teeb see tema elu kergemaks. Loodetavasti must huumor on teda aidanud. 

Õnneks ei saa  vähemalt koolis keegi nende üle naerda. Nemad nimelt ei lähegi kooli. Lk 68

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu/2012

102 lk

Valguse aastad

 

Perekonna kroonikaid  on mulle alati meeldinud lugeda ja nii valisin lugemiseks Elizabeth Jane Howardi “Valguse aastad”, mis on Cazalet´ perekonna kroonika 1. osa. Howard on inglise kirjanik ja raamat on autobiograafiline, kirjutatud autori mälestuste põhjal.

Sündmused raamatus viivad 1937. aasta Inglismaale. Kolm venda Hugh, Rupert ja Edward veedavad iga-aastaseid jõulu- ja suvevaheaegu oma peredega lapsepõlvekodus. Kokku saab suur pere ja sel ajal on vendade lapsepõlvekodu Home Place nagu sumisev mesitaru, kus teenijatel ja majaperenaisel on käed-jalad töös täis, sest vaja on korraldada suure pere söömised ja vaba-aja veetmine. Elu tundub hea, kuid kusagil kostuvad juba sõjahüüded ning see hakkab varjutama igapäeva töid ja mõtteid. Näiliselt on kõik ju õnnelikud, kuid siiski on igas peres, igal pereliikmel omad probleemid. Lastel on laste probleemid: omavahelised suhted, suhted vanematega, koolimõtted, aga ka lapselik hirm ja arusaam läheneva sõja ohust. Täiskasvanuil muidugi oma probleemid: suhted oma kaasadega, lastega, üksteisega, perefirma teemad ning ka mõtted süttivast sõjakoldest.

„Valguse aastad“ on eluline, ajastutruu lugu. Raamatu tõlkija on teinud ka väikese kokkuvõtte raamatu lõppu, kus ta ütleb, et teos meenutab Forsytide saagat. Ka mulle kangastus lugedes Forsytide saaga, aga ka Downton Abbey ja kui mõtlen teleekraanile, siis ka Austraalia seriaalist  „Koduigatus“ Bligh´i  pere lugu. Cazaleti perekonna lugu meeldis mulle just hetkes olemise pärast – iga pereliige kirjeldab just oma tundmusi, omi kogemusi ja enda nähtut. Need kirjeldused on väga ehedad ja lugedes on tajuda, et igal nimel on taga konkreetne elav hing. Samas selles raamatus ei juhtu suurt midagi, miski ei pane närviliselt lehte keerama, ajusid ragistama, miski ei küta üles põnevikulaadset põnevust. Ometigi haarab see lugu hästi kaasa ja kogu aeg tahaks teada, kuidas neil kõigil edasi läheb. Kogu see miljöö, omavahelised suhted, ajastu, kus teenijatel oli oma ja vanaperenaisel oma roll, ja kuidas omavahel suheldi, kõik need maneerid ja toonased arusaamised on minu hinnangul selle raamatu väärtus. Kohati tundub lausa uskumatu, et 20. sajandi esimeses veerandis oli keskklassi mõtteviisis niipalju Victoria ajastule omast mõtteviisi. Igatahes oli see raamat nagu magus rosin jõuluaegses piparkoogikuhjas: selline armas, mitte liiga lääge ja köidab väga hästi.

Kirjastus: Varrak, 2020

519 lk

Käsitöökingitused

 

Hindan väga käsitööoskust - midagi ise luua, ise välja mõelda ja teostada on suur anne ning oskus. Väga andekas käsitööline on Siire Vanaselja, kes on koostanud oma toredatest tegemistest raamatu.

Need ideed, mida Siire jagab, on lihtsad, kergesti teostatavad ning hõlmavad kogu aastaaega ja ka teisi tähtpäevi peale jõulude. Kõik tegemised on täpselt sellised, mis mahuvad tuppa ja õue, taskusse ja põue. Häid ideid on kodule, on endale ja sõbrale.  Raamatus eksponeeritud tööd on kõik suurepärase kvaliteediga, väga korralikult tehtud. Ultraoriginaalset, sellist ideed, mida varem näinud ei ole, raamatus küll ei ole, aga ilmselt on siin maailmas juba kõik ära olnud ja raske on mõelda välja midagi enneolematut. Ja ega see eriti originaalne ei peagi olema eesmärk. Samas on oma nägu ja oma tegu igas töös olemas. Samuti on olemas õpetused, kuidas midagi valmistada. Minul hakkas küll seda raamatut sirvides mõte jooksma ja tegutsemise tuhin tuli peale. Panin järjehoidja ikka mitmesse kohta, et siis oleks hea meeles pidada, mis järgmisena. Esimese pääsukesena valmisid jõululõhnalised kaardid kolleegidele. Tegelikult on vist nii, et üks idee hakkab elama ja saab järgmise tegija käes uued ideed juurde. Minu kaart ka üks-ühele ei tulnud, sest materjal on juba erinev, mõned kaunistused on teised ja tegelikult tahavad ka lõikamise-kleepimise oskused lihvimist. Aga kaarte teha oli väga tore: istud ja mõtled ja sobitad ja genereerid omi ideid.

P.S on see raamat ka suurepärane kingitus kõigile, kellele meeldib kasvõi imenatuke midagi ise teha.

Kirjastus: Varrak, 2020

191 lk

P.S P.S minu tehtud kaardile sai ka ise loodud raamatuseljaluule

Jõuluks koju

kõik see pere -

isad ja pojad,

õed ja vennad,

kassid ja hiired,

kodutud koerad

ja üksikud hinged -

kõik on emadele kallid

Janu on kõikidel üks

 

Kristiina Ehini ümber on selline salapärane fluidum, et kõik, mille ta loob, muutub ihaldusväärseks ja sellest tahad meelsasti osa saada. Ja ega tema viimase luulekoguga teist tunnet ei tekkinud: raamatu ilmudes võtsin raamatu lugemisplaani.

Väliselt habras naine valutab südant maailma toimimise pärast, eestluse pärast, lihtsalt mehe ja naise pärast, kõige pärast, mis meelel. Ja tema näilise tundlikkuse juures on tal meelel üsna palju.  Nii on ta  vorminud värssidesse oma esivanemate lood, kadunud ämma loo ja isegi tänase, muutunud maailma olukorra. Teeb hädaabikõne peaministrile, kurdab metsade hävitamise ja Rail Balticu üle. Kohati on see luulekogu nagu isiklik mälestuste raamat, samas aga ka kogu Eesti rahvast puudutav raamat. Ma arvan, et sõnad lihtsalt  voolavad temast välja ja see on eriline oskus. Luulekogu teeb meele härdaks ja paneb kaasa mõtlema, ilus ja valus ka. Janu on tõesti igas ajastus üks ja see sama.

136 lk

Puulased ja tohtlased

 

Andrus Kivirähki juubel sai minu poolt ka tähistatud, nimelt võtsin lugeda tema „Puulased ja tohtlased“.

Kõik see lugu saab alguse Balti keti ajal, mil ühes ketilõigus on tükk tühja maad. See maa tuli muidugi täita, mis kett see tühimikuga oleks, ja selleks et see maa täidetud saaks, puhuti puuhalgudele elu sisse.

Kui ma Kivirähki loen, siis mõtlen küll alati, kuidas ta oma lugu trükkides naeru pugistab ja aina vinti juurde keerab, nii muhedad on need lood. Samas on teemad tõsised ja aktuaalsed. Absurdisegune huumor teeb aga tõsisegi teema kergemaks ja pisut naljakakski. Need puulased ja tohtlased sobituvad kuidagi igasse aega. Ka tänapäeva, mil meil on niipalju tegemist teistsuguste inimestega: pagulased, meist erineva nahavärviga inimesed, omasoo armastajad jne. Mulle meeldis väga. Kivirähk oskab kuidagi kergelt pugeda teemasse ja siis lajatab otsesõnu nii eluliselt, nii täpselt, et saab vaid kaasa noogutada ja tõdeda: on jah nii.

Kirjastus: EKSA, 2020

61 lk

Sellised me oleme

 

Osalen kohalikus kirjandusklubis. Meie klubi ühendab sarnase huviga inimesi, kellega on kord kuus tore kokku saada ja raamatu teemadel arutleda. Teemadevaliku jätame tavaliselt n.ö konkreetselt laiema, et oleks võimalik erinevate nurkade alt läheneda. Detsembri kokkusaamise teema on Lähis-Ida kirjandus ja seekord andis mulle soovituse hea kolleeg. Esialgu ma lükkasin selle Golnaz Hashemzadeh Bonde raamatu kõrvale, sest tagakaane tutvustuse esimene lause Nadhidil on jäänud elada kuus kuud ei pane vaimustuma. Siiski jäi raamat minu mõtteisse kinni ja muidugi lugesin. Golnaz Hashemzadeh Bonde on noor Iraani päritolu kirjanik, kes emigreerus lapseeas Rootsi.

Viiekümneaastane naine on aastaid tagasi põgenenud Rootsi kui teisitimõtleja. Nooruse naiivsuses tehtud otsused aitasid sellele minekule kaasa. Nüüd, kui elu on võõrsil üles ehitatud, seisab ta kurja diagnoosiga silmitsi. Prognoos on halb, kuid oma tütart soovib ta säästa ning naine tõmbub üha endasse. Meeleolud ja mälupildid vahelduvad ning kangastub ka lapsepõlv ja noorusaeg Iraanis. Siiski on elul ka üllatused varuks. Nii vist on alati.

Lugu on siis katastroofidest, mis võib tabada sind kas just kõige ilusamal hetkel, kuid ikka ja alati ootamatult. Muidugi oli raamat kurb, masendav samuti, sest haigus, nooruse mälestused, vägivaldsed suhted, juuretus ei anna põhjust paremaid tundeid tunda. Siiski oma väike rõõmuallikas oli ka selle kurva loo juures olemas. Ja kui ma lugema hakkasin ning sujuvalt veeres lugu Nadhidi noorusaega ja dissitentlusesse ning emigreerumisele,  siis sain aru, et see vähkkasvaja ei olegi ainult füüsiline haigus, nii tunneb ka end juurteta inimene võõras ühiskonnas. Nagu kutsumata sissetungija, kes paljuneb omasoodu.

Mõtle, kui sellel kõigel ei ole tegemist ei tugevuse ega nõrkusega. Kui kõike juhibki ainult juhus. Mõtle, kui ma olen lihtsalt naine, kellel on olnud palju ebaõnne. Et see ongi võib olla kõik, mida ma endast kujutan. Ma mõtlen, et oleksin pigem võinud olla nõrk. Et ma oleksin pigem olnud nõrk, ja et juhus oleks olnud minu poolt. Lk 80

Kirjastus: Varrak, 2019

214 lk

Mees metsast

 

Seda meest metsast ma isiklikult ei tunne, kuid kodukant on meil üks ja sellest ka lugemishuvi. Vaido Neigaus on oma loo raamatusse kirjutanud.

Üldiselt kisub ta enda üsna paljaks. Alustab lapsepõlvest, kus raskused olid põimitud helgemate hetketega. Kuid nagu näha, ei ole ka pisut keerulisem lapsepõlv takistuseks unistuste elluviimisel.  Üks raamatu läbiv teema on kiusamine, esmalt kooli-, siis artistikiusamine. Püüdlemine muusika ja tuntuse poole on raamatu teine läbiv teema. Vaidol oli siht, milleni pürgida, olemas. Kogu elu aga ei kanta kandikul ette, tal tuleb otsida ja katsetada, eksida ja uuesti alustada. Ja muidugi geiteema, kuidas ta jõudis endas arusaamiseni, esimesed suhted, pettumused, uued armumised.  Ning lõpuks elu võõrsil ja tõdemine, et kodumaal ei leiaks ta sallimist niipea.

Selline lugu kirja panna on vast omaette julgustükk, kuid Vaidol ei ole kuulsuse ja tuntusega probleeme, pigem vastupidi, seega kõlab see raamat temaga hästi kokku. Nimed on raamatus  küll muudetud (vähemalt see osa, mis mulle tuttav tuli), kuid muidu lapsepõlvepaigad ja temaga seotud inimesed kõik äratuntavad. Igal inimesel siin maamunal on õigus olla õnnelik, on õigus unistada ja elada nende unistuste täitumise nimel, selles suhtes on see lugu õpetlik, tahtejõudu sisendav. Kuid kas end just nii alati oli vaja võtta, selles ma siiski veidi kahtlen. Kuna teema on aktuaalne, siis ikkagi peaks neist asjust rääkima kasvõi sellepärast, et vast mõni sallimatu muutub sallivaks. Vaevalt, et see raamat seda muudab, aga üks elu, ühe inimese otsused ja valikud on ehedal kujul olemas.

Vaata dokfilmi ja kuula laulu ka :)

Kirjastus: Vaido Neigaus, 2020

269 lk

Puudutuse kaugusel

 

Öökapil ootas mind ammu Colleen Oakley „Puudutuse kaugusel“, s.t raamat oli käeulatuse kaugusel, aga tööinimesel ei ole aega, tõden üsna sageli. 😊 Loetud ta lõpuks siiski sai. Raamatu pealkiri kõnetas mind seekord.

Jubilee on ebatavalise haigusega noor naine, nimelt on tal allergia inimeste vastu. Ta ei tohi olla otseses kehalises kontaktis teise inimesega, vastasel juhul vallanduks temas eluohtlik seisund. Nii on Jubilee veetnud tervelt üheksa aastat vaid oma koduseinte vahel. Kitsikus ajab naise siiski kodust välja ja ta saab tööd raamatukoguhoidjana. Ühel päeval töölt koju minnes päästab ta uppumissurmast väikese Aja. Sellest saab alguse Ericu (Aja kasuisa) ja Jubilee (Aja ikka ka) sõprus, mis loomulikult areneb edasi uude faasi.  Aga kehalise kontakti võimatus muudab kõik keeruliseks ja lisaks on keerulised Ericu suhted oma päris tütrega ning ka Jubilee ei ole oma ema õigesti mõistnud.

Üldiselt väga lihtne, õnnelikult lõppev lugu, mis haarab üsna hästi. Eks ta selline klassikaline mesimagus armastuslugu oli, millel on juures midagi veel. Näiteks veidi ilusaid lembestseene, lapsepõlvetraumade lahkamist, elumustrite kordumise üle mõtlemist jne. Mulle meeldis, et selle loo sees oli raamat väga au sees. Eric püüab mõista oma tütart läbi tütre lugemispäeviku. Jubilee saab kontakti probleemse lapsega just kirjandustegelaste kaudu ning raamatus loetakse raamatuid ja on ka otsesed viited: Süütud enesetapud, Päevaraamat jt. Ning muidugi raamatukogu, see on juba minu professioonist tulenev, et panen raamatukoguga seonduvat tähele. Raamatus kirjeldatud arvamised ei ole meilegi võõrad. Maryann peab linnavalitsusega taas suurt lahingut, püüdes takistada meie eelarve järjekordset vähendamist. Meil oli kunagi neli abitöötajat … kuid meie linnavalitsuse idioodist finantsjuht suunab raha spordikeskusele.. lk 152

Ta võib ju raamatukogusse tulla. Pärast kooli. Kui teil on vaja kohta, kus olla saaks“

„Ei,ei, seda ma küll teha ei saa. <teil on niigi palju tegemist“. Ehkki ma ei tea, kas see tegelikult on tõsi. Mida raamatukoguhoidjad üldse terve päeva teevad? Lk 200

Kirjastus : Rahva Raamat 2020

377 lk

Arm

 

 9.- 11. novembrini tähistatakse Põhja- ja Baltimaades Põhjamaade kirjanduse nädalat. Kuna Auður Ava Ólafsdótti´i „Arm“ on valitud selle nädala tekstiks, siis see asjaolu oli üks valiku põhjus. Raamatu tagakaane tutvustus on ka tõeliselt lugemisisu tekitav.

Jonas on kuldsete kätega mees, kes tunneb sisemist tungi kõike parandada. Samas korda ei oska ta oma elus luua. Kõik on kuidagi halvasti: abielu on lörri läinud; selgub, et tütar ei olegi tema päris tütar; ema on dementne; enda sisemine motivatsioon on olematu. Ühesõnaga elusäde on kadunud ja Jonas mõtleb, kuidas seda maist viletsust lõpetada. Kodus ta surra ei taha, seega otsustab lennata välismaale, maale, mis ägab kaose ja korratuse all. Nimelt on seal olnud sõda, mille kõrval Jonase armid näivad tühised. Kuna kaasa sai võetud akutrell ja kõige parandamise kirg saab ta uues keskkonnaski kätte, siis elust lahkumise mõte ei olegi enam nii ahvatlev...

See on viiekümneaastase mehe hinge sisse piilumise lugu – lugu sellest, et kõik ei pruugi alati pöördumatult halb olla, kui olud õiged ja tekib kuuluvuse tunne, siis tasahilju on oma mustast august võimalik välja tulla. Inimene tahab vajalik olla, siis on lihtsam ka enda sisemiste vastuoludega toime tulla.  Jonast aitasid parandamise kirg ja  akudrell . Oma oskuste kaudu on võimalik leida see nišš, mis tõstab toonust, aitab hoida positiivset joont.

Üldjoontes mulle meeldis see hästi nauditava ja sügava tekstiga, melanhoolne, pisut lüürikasse kalduv lugu. Miks üldjoontes? Lihtsalt ei ole olnud õiget lugemisehetke. See raamat siin vajab pisut pühendumist, süvenemist, sest iga sõna, lause, rida on puhas kuld. Kui aga sellist aega endale võtta ei ole (või ei oska võtta), siis unega võideldes läheb pool kaduma. Vaatamata sellele, et minu lugemiseprotsess kulges vaevaliselt, läks see lugu hinge, pakkus mõtteainet ja puudutas väga.

Lootus tärkab sest imelisest kannatusest lk 102

Kas keegi üldse kunagi toibub sündimisest? Kui meilt enne arvamust küsitaks, otsustaksime ehk mitte üldse sündidagi lk 175

Kirjastus: Eesti Raamat, 2020

175 lk

Kuidas kodustada rebast

 

Oleme ilmselt kõik näinud looduses rebast ja kindlasti väga paljud on näinud rebast ka oma kodu ümber luusimas. Rebane on selline armas loomake, kes tekitab niipalju kiusatust küll, et teda süüdimatult söötma-jootma ja koduloomaks võib pidama hakata. Peaaegu nagu koer, haugub ja puha. Metslooma kodustamise teema on intrigeeriv ja sellepärast pakkus mulle huvi ka see  Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat.

Selles raamatus rebaseid muidugi kodustama ei kutsuta. Kuid see lugu aitab mõista loomade arenemise protsesse. Nagu meie, inimesed, oleme põlvkondade kaupa mingil viisil erinevad, küllap nii on ka rebastega - igal põlvkonnal on miski omadus õige vähe teisiti, kui oli eelmisel põlvkonnal ja küllap toimub väike areng ka niiviisi. Kuid lausa idee kodustada rebast, pärineb Eestist, mida asusid realiseerima vene teadlased Dimitri Beljajev ja Ljudmila Trut, kes tegelesid teadliku rebaste uurimise- ja aretustööga.  Uuriti ja analüüsiti muutusi loomade hormoonide tootmises ja nende muutuste geneetilisi põhjusi. Neil kahel õnnestus jõuda oma aretustööga sellisesse staadiumi, mil rebased olidki nagu koerad, liputasid saba ja ootasid paitusi, s.t käitusid nagu koduloomad. Ljudmila kirjutab nii: „Nad on näidanud end healoomuliste olenditena…  niisama ustavad nagu koerad, kuid iseseisvad nagu kassid, võimelised moodustama sügavaid paarissidemeid inimestega – vastastikuseid sidemeid.“  Samas see aretustöö ilma raskusteta ei kulgenud, sest valitsused vahetusid ja kindlasti ei peetud toonases NLiidus seda uurimust perspektiivikaks ning raha selleks ei eraldatud. Kuid teadlaste kindlameelsus, oskus abi otsida ning tohutu entusiasm aitasid neil edasi rühkida.

Minu arvates oli see raamat lisaks loomaarmastajate ennastsalgava töö kirjeldusele ka raamat nõukogude teaduse ühe tahu arengust ja loomade käitumise mõistmisest laiemalt.  Mis sellest, et raamatu üks peaosaline on rebane ja tema arenguetapid kinnistes tingimustes, on ju ikkagi mõnus ette kujutada, kuidas ühes pesakonnas on üks n.ö must lammas, kes ei käitu päris nii nagu teised ja siis see omakorda ristatakse teise pesakonna musta lambaga, kellel omavahel sünnivad juba mitu n.ö musta lammast. Ja nii samm-sammult sellised nunnutamise-rebased sünnivadki. Tore oli lugeda loomadesse kiindumusest, tugevatest sidemetest talitaja ja looma vahel. Kindlasti ei ole raamatust omandatu järele tegemiseks, aga teadmistepagasisse annab loetu väikese panuse küll. Võib olla neile ei soovita, kes ei talu mõttepoegagi sellest, kuidas rebast puuris peetakse. Muidu loomaarmastajad võiksid seda ikkagi lugeda.

Dimitri Beljajev soovis inimkonnale 21. sajandiks: „Olla lahked ja sotsiaalselt vastutustundlikud, püüelda vastastikuse kokkuleppe poole kõigi inimestega, elada rahus, kanda täielikku ja siirast vastutust meie „nooremate vendade“- kõigi Maal elavate olendite ees. Me ei tohiks kunagi unustada, et oleme vaid osa loodusest, ja kui me uurime looduse seadusi ning kasutame neid teadmisi enda heaks ära, peaksime elama harmoonias loodusega.“

Kirjastus: Varrak, 2020

238 lk

Johanna Päts Kodu kõikjal kaasas

 

Mõnikord tuleb teave raamatu kohta, mis siis omakorda lugemissoovi sünnitab, hoopis ootamatult, sealt kus seda oodata ei oskagi. Nimelt viis väike suvereis mind ööbima Lagedile uhke nimega majutusse Historic Bridge Tower. Üldse mingit eeltööd tegemata sattusime Külma talu territooriumile, kus oli kena park, tankid hoovil, sõjaveteranide skulptuurid, kaunis jõekäär, palju lilli ja ehedat vaikust. Selle majutuse perenaine seletas meile lahkesti, kuhu me sattunud olime. Selgus, et olime suisa muuseumi tulnud - Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi, mis oli Voldemar Pätsi kunagine kodukoht. Puhkemaja perenaine rääkis Johanna ja Voldemari Pätsi lugu mitmeid kordi ja see jäi mulle nii kõrva taha, et tekkis
huvi lugeda seda Anne Velliste koostatud raamatut. Öömaja oli igati ekstreemne, sest tuba tornis meenutas kasarmut, oli üsna askeetlike tingimustega ja ma ei mäleta, millal ma viimati raudvoodis magasin. Sellest reisist tuli lugemisotsus „Johanna Päts. Kodu südames“.

Raamat sisaldab mälestusi, kirju, dokumente. Johanna kirjutas oma eluseigad üles ikka selleks, et lapsed, lapselapsed teaksid ja mäletaksid kodumaad, säilitaksid eestlust. Nagu paljudel, nii tuli ka perekond Pätsil keset aktiivset elu jätta kõik ja minna, kaasas keedetud koorekommid, et lapsed suudaksid reisi üle elada. Kodutalu jäigi igaveseks maha ja uus elu algas taas nullist. Mulle meeldis väga tema kirjavahetus sugulaste ja tuttavatega. Kui esilagu olid need kirjad lootusrikkad, et ehk õnnestub kunagi kodumaale tagasi pääseda, siis aastate lisandudes seati oma elu sisse võõrsil, kinnitati oma kannad tugevamalt uude elupaika ning lepiti paratamatusega. Samas kodu oli alati kaasas mõtetes. Üsna sageli olid need kirjad ka kurvad, sest tuli kirjutada haigustest ja surmadestki, kuid samas oli suurel suguvõsal alati põhjust kirjutada ka sündidest. Need on kirjad, milliseid täna  enam ei teki. Kõik need kirja alguses olevad sissejuhatavad pöördumised ja lõppsõnad on eriliselt armsad, südamlikud. Ma ei usu, et me oleme südamlikkuse minetanud, kuid kõnepruuk on täna teine, olud teised ja nii jäävadki need pea poole sajandi tagused kirjad pisut nagu etaloniks.

Raamat on paks ja raske ning selle lugemine võtab ajast üsna suure ampsu, sest ega neid kirju korraga palju ei loe. Kuid ühe ajastu lugu, väga väärika perekonna lugu tasus lugemist. Ja tegelikult ka see Eesti Vabadusvõitluse  muuseum tasub külastamist.

Kirjastus: AADE, 2013

544 lk

Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

 

Õnneks jõudis Napoli lugude kolmas osa üsna kiiresti minu lugemislauale ja sain lugeda loo lõpuni, enne kui mälu selle esimesed osad kusagile kaugemale mälusoppi peidab. Kuigi minu arvates on need Elena Ferrante tekstid ja see lugu nii mõjusad, et pikemas perspektiivis nad kindlasti püsivad keskmisest paremini meeles.

Lugu jätkub sealt, kus eelmine osa, ehk „Lugu uuest perekonnanimest“ pooleli jääb.  Elenagi tüürib abieluranda ja algab pereelu. Ta püüab kirjutada, kuid ootused ja ebakindlus ning ka aja nappus ei lase tal sellega enam toime tulla nii nagu tema seda sooviks. Suhe Lilaga on varieeruv, kord intensiivsem, kord harvem, kuid mingi mõju ja alateadlik surve üksteisele on olemas ka siis, kui elatakse eri linnades.  

Minu meelest on see Napoli sari selline, mille sisu konkreetset kirjeldust ei saagi välja tuua. Sest see raamat ongi elust, kus juhtub asju, kus on õnne ja probleeme, kus armastatakse ja vihatakse, antakse ja võetakse võimalusi, ollakse ja tullakse, kord mõistetakse ja siis kasutatakse üksteist ära jne.  See on lugu, mis näibki lihtsamast lihtsam: kahe tüdruku sõprus, elatud aastad, nende aastate sündmuste, emotsioonide kiht, kuid ometi on see sügavam ja mõjusam, hingepugevam, kui üks tavaline olin-nägin lugu. See on nagu piilumine Lina päevikutesse, kus on paljastatud kõik kõige salajasemad ja patusemad mõtted ning kus Lina mõtestab ja püüab mõista Linat. Lugemise tegid väga nauditavaks ka need pikad, sügavad, värvikad laused, kus üks lause kannab mitut mõtet.

Ja need mõtted kannavad muidugi toonase Itaalia ühiskonna mõttemalle naise kohast ühiskonnas, tarkuse teekonda edule või ebaedule või hoopis juhuse soosingut või hoopis sihikindluse tulemust. See lugu on nii mitmeti tõlgendatav, et selle üle võib mõelda päevi ja päevi ning ikkagi ei suuda sotti saada, kes siis ikkagi oli mineja ja kes oli jääja. See järele mõtlemise võimalus on nagu loo pikendus. Mulle meeldis väga!

Mõned meeldinud mõtted kirjutasin ka välja.

…asjade tülgastav nägu ei ole romaani kirjutamiseks piisav: ilma kujutlusvõimeta ei sarnane see mitte näoga, vaid maskiga. Lk 221

Võib olla … olen andnud liialt kaalu mõistuse kultuursele kasutamisele, suurele lugemusele, hoolikalt valitsetud keelele, poliitilisele eelistusele; võib olla oleme mahajätmise ees kõik võrdsed; võib olla ei suuda isegi ülimalt korrastatud mõistus taluda avastust, et teda ei armastata lk 3

Kirjastus: Varrak, 2020

344 lk

 

Tõeprojekt

 

Clare Pooley raamatul on nii äge pealkiri, et äratab uudishimu ja kutsub lugema. Projektipõhine elu, kõigest saab projekti, isegi tõest võib saada projekt -„Tõeprojekt“.😉

See lugu saab alguse rohelisest kaustikust, pealkirjaga „Tõeprojekt“. Monica leiab kaustiku ja loeb Juliani pihtimust. Monica ei ole ise ka oma eluga rahul ja kasutab samuti kaustikut pihitimise paigana. Nii kogub see kaustik muresid üsna mitu, sest kaustiku leidjaid ja sinna kirjutajaid on veelgi.  Need pihtimused viivad omakorda kokku pihtijad ja tekib tore sõpruskond: eakas maalikunstnik, kohvikupidaja, endine sõltlane, seljakotireisija, suunamudija ja veel mõned persoonid. Seltskonnas tekivad omad sümpaatiad ja  ka armastus lööb lõkkele. Igatahes muudab see väike kaustikule kurtmine kõigi sinna kirjutajate elu ning nii mõnigi mõtestab oma senise elu ümber ning on valmis alustama uuelt lehelt.

Lihtne ja hoogne raamat. Iga peatükk on erineva tegelase vaatevinklist, mis mõjutab lugemisele pühendatud aega (kui rohkem jaksu lugeda ei ole, siis paari tegelase loo ikka jõuab lugeda) positiivselt.   „Tõeprojeket“ on lihtne ajaviide, kus on romantikat, erinevaid inimsuhteid, toredat seltsielu, hoolimist ja armastust ning tõe tunnistamist. Juba tõe tunnistamine on pool võitu muutumise teel. Ja  ilmselt on ka  tõde see, et igaüks  püüab aeg-ajalt reaalsusest põgeneda omal viisil, kes üksiolemisse, kes sotsiaalmeediasse, kes punktuaalsusesse, kes narkootikumidesse.  Kaustiku mõte oli väga hea ja küllap on nii, et kui sa tead kellegi lugu ette, siis vaatad teda hoopis teise pilguga.

Mina sellest loost vaimustusse just ei sattunud, aga samas laita ei ole ka midagi. Kusagil üle poole raamatust pakkus pinget hästi, aga edasi jäi vaid see ootus, et kes kellega lõpuks kokku jääb. Enamasti ootan raamatult rohkem ootamatusi ja miskit enneolematut, vähem etteaimatavat. Samas ajaviiteks lugeda ei olnud paha. Ja eriti suur pluss on vägivallata lugu, milles on null pahatahtlikkust, null vägivalda ja üks väike vale. Seda ei ole ka sugugi vähe!

Kui üht väljamõeldist piisavalt palju rääkida, saab sellest tõde või midagi selle lähedast lk 207

Kirjastus: Varrak, 2020

349 lk

Lugu uuest perekonnanimest

 

Kuna Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna“ oli mulle lugemiselamus, siis ootasin väga, millal saan lugeda selle Napoli-romaani sarja teist raamatut.

„Lugu uuest perekonnanimest“ jätkub seal, kus eelmine lugu ära lõppes. Lila on abielus ja täidab niivõrd-kuivõrd oma abikaasa kohustusi ja tegutseb perekonnaäris, Elena jätkab õppimist ja eneseleidmist. Seotud on nad üksteise ja teineteisega endiselt, kui alati mitte füüsiliselt, siis mõtetes ikka. Lila elu ei lähe just kõige meeldivamalt. Tema mees ei ole tema armastus ja naise paindumatu iseloom toob kaasa palju muudki peale argiste sekelduste. Elena elu on täis ebakindlust ja teda saadab igal pool Lila vari. Nii saavad osaks mõlemale armastus, armukadedus, vabaduseiha ja vajadus olla pühendunud millelegi-kellelegi. Kumbki leiab oma tee, aga kohati tundub, et see tee kujunes nii, et üks pool pidi maksma rohkem lõivu kui teine.

Kui raamatu tutvustust lugeda (ka esimese osa) tundub, et tegemist on tavalise lihtsa looga armastusest ja sõprusest. Tegelikult on see lugu kuidagi hästi sügav ja mõjus, mis paneb mõtlema inimloomuse keerulise ehituse üle ja selle ajastu (50-60ndate) võimaluse üle. Kaks tüdrukut, kelle stardipakett siia ilma tulles oli pea üks: vaesed pered, kirjaoskamatus, vähene kultuurihuvi, palju vägivalda ja vaeste linnaosa, kuid kelle elud hakkasid veerema mingil hetkel eri suunas. Lilast saab nagu kõige trotsiks temperamentne, kaootiline, hüsteeriline, lummav, ligitõmbav kaunitar, kelles on koos nii paradiis kui ka põrgu, Elena seevastu on vaoshoitud, alandlik, edasipüüdlik eneseotsija, kes vajab eneseteadvuse tõstmiseks kellegi õlga.

Kuna see lugu haarab kaasa kogu täiega, siis tuli mõttesse ka hästi palju filosoofilisi küsimusi. Näiteks kas tarkus ja prestiiž on sünonüümid või ka tarkus ja lugemus? Kas enesekindlus tagab õnne? Mõni inimene omab juba loomult maagilist sära ja oskab luua sellise aura enda ümber, et ta meeldib kõigile, olgugi, et tema käitumine on aeg-ajalt saatanast. See on loomupärane või  jumalast antud meeldimise faktor, mis tähendab, et  kõik jumaldavad teda, tahavad talle meeldida, kuid teine õpib ja püüab, kuid sellegipoolest seda olekut ei saavuta? Miks see nii on? Kas haridus ja lugemus muudavad enesekindlust ja sisemist mina või on ikkagi vaja veel midagi? Need küsimused tekkisid  Lilast ja Elenast. Ma ei teagi nüüd lõppkokkuvõttes, kumb tüdruk mulle rohkem meeldis. Lugedes pooldasin kord ühte ja teine näis võimatu, samas sellel minu poolehoiu pälvinul oli ka ebameeldivaid külgi. Lila ütleb seda ise:

… ma ei olnud võitnud midagi, et maailmas ei olegi midagi võita, et tema elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi nagu minu oma, et aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, ja et tore on teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullu hääles lk 393

Nii et mulle meeldis ka see osa ja ootan järgmist.  

 Kirjastus: Varrak, 2019

398 lk

Montmartre´i jalamil

 

Sain soovituse tuttavalt kirjandusõpetajalt ja nii jõudis minuni  Britta Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“. Soovitustega on nii, et ühe inimese soovitus on kaalukam kui teise. Merikese soovitused kõlavad alati kutsuvalt ja tavaliselt olen ma nendega haakunud. Nii ka seekord.

Tuneesiast pärit Mancebo peab Pariisis väikest poekest. Igal hommikul sõidab ta kaupa tooma, et seejärel oma poe uksed avada, teenindada ja suhelda, ning nii päevast päeva. Kõik tema pere elab seal samas ja  kogu elu näib rahulolevat veeremas, kuni astub uksest sisse naine, kes palub Mancebol jälgida oma meest, kes elab poest üle tee. Mancebo võtab pakkumise vastu ja temast saab ka detektiiv. Kui aga juba oled detektiiv, siis jääb silma palju muudki ja selgub, et tema lähikondsedki vajavad jälgimist.

Samal ajal saab ka üks ajakirjanik ootamatu pakkumise. Mingi sisemise ajendi sunnil vastab ta küsimusele: kas teie ootate härra Bellivieri,  jaatavalt. Sellest hetkest saab temagi elu uue pöörde, sest tuleb täita imelikke ülesandeid, osaks saab kummalisi kohtumisi ja ootamatuid otsuseid. Nimelt peab ta saatma edasi saabuvaid meile ja iga tööpäeva lõpus saab ta kimbu lilli. Milleks need lilled ja kes on too härra?

Mõlemad lood jutustatakse paralleelselt ja muidugi raamatu lõpus nad ristuvad, mida võis ikkagi oodata, sest milleks muidu need kaks eraldiseisvat lugu. Igatahes oli see raamat väga ootamatu, imelik, põnev, irooniline, naljakas, pisut üle võlli ja hoopis teistsugune. Selles oli see miski, mis sõna otseses mõttes sunnib lugema, sest sa ikkagi tahad teada, kuhu see kõik välja viib ja millega lõpeb. Ühest lihtsast jälitustegevusest kasvab välja terve saladuste jada. On ju kummaline, et kolmkümmend kooselatud aastat saavutatud rutiin ei olegi tegelikult see, mida sa arvasid olevat. Ja mulle meeldis see argielust välja astumise julgus,  et ühtäkki on inimene valmis tegema midagi muud, olgu see siis jälitustegevus või salajaste meilide saatmine (mis võib halvemal juhul muidugi ka ohtlik tegevus olla).

Žanri sellele loole on raske määrata, sest siin ei ole paksu armastust, ei tapmist ega otseselt tagaajamist. Pigem on siin hetked Pariisi tänavalt, elu-olu kirjeldused, hetkede jälgimine, tähelepanekud see, mis teevad selle loo põnevaks, salapäraseks ja nauditavaks.

Kirjastus: Varrak, 2017

280 lk

Ma kirjutan sulle

 

Meil ilmub üsna palju raamatuid sellest, kuidas elada, hingata, olla õnnelik.  Inga Lunge raamatu ilmudes mõtlesin, et see siin on üks järjekordne õnnelikkuse õpetus, kuid Inga on ise on nii särav ja tuntud, et tema raamat ikkagi ahvatles lugema.

Inga on kirjutanud kirjad endale meeldetuletamiseks ja oma lastele teele kaasa. Need kirjad sisaldavad igapäevaseid, argiseid tähelepanekuid elust endast, Inga enda sisemisi tundmusi. Muidugi on need ka õpetussõnad, sest milline ema saadaks oma last eluteele ilma nendeta. Seda raamatut lugedes tundsin, et need on minu mõtted, minu sõnad samuti. Lihtsad tähelepanekud, mida koolis ei õpetata. Koolis ju ei räägita sellest, kuidas kasvatada enesekindlust, kuidas kõigest halvast lahti lasta, kuidas oma tunnetega hakkama saada, kuidas iseendasse suhtuda jne. jne. Lihtsad, armsad kirjakesed, milles on sisu ja sügavust. Ja kui võtta nii, et üks järjekordne õpetus, siis on see ikkagi väga armsas sisus ja vormis õpetus.

Olen veendunud, et need samad mõtted on enamusel lapsevanematel oma peas olemas ja selliseid häid soove sooviks ka enamus meist oma lastele teele kaasa öelda, aga tavaliselt me ei suuda neid niimoodi kenasti sõnadesse vormida. Aitäh Inga, et sa oled meile kõigile mitteoskajatele abiks! See raamat on tore kingitus ellu astujatele, ka gümnaasiumisse, ülikooli astujatele.  Ja aegajalt on vaja igal meist meelde tuletada, kuidas end vaimselt õigel teel hoida, ka selleks on raamat väga hea.

Ilusaid sõnu ei ole kunagi rumal öelda, kellegi päeva ei ole kunagi rumal ilusamaks muuta. See ütlemise hetk ei pruugi enam kunagi tulla lk 44.

 

Kirjastus: Tammerraamat, 2020

101 lk

Jaapani korrastuskunst

 

Olen üsna veendunud, et korras kodu teeb meid õnnelikumaks. Küllap see korra mõiste on ka igal erinev, mis ühele on häiriv, see teisele võib olla täielik normaalsus, kuid mingi süsteem on kindlasti olemas nii korras kui korratuses. Igatahes, mina olen küll tunduval rahulolevam siis, kui asjad on oma kohtadel, kodu on puhas ja silmal kena vaadata. Aga ega argipäev just kogu aeg väga  roosiline ei ole ja minu meeldimist mööda ka alati ei lähe ning see väga korras kodu ei ole püsiv nähtus. 😇 Aga tahaks. Ja nii mõtlesin, et äkki aitab pisut seda ideaalselt korras kodu luua Marie Kondo kokku kogutud tarkuseterad raamatus „Jaapani korrastuskunst“.

Marie Kondo KonMari korrastusmeetod ütleb mõne sõnaga, et vabane liigsetest asjadest ja võta koristus ette mitte sahtlite ja kappide, vaid esemete kaudu. S.t korja kokku kõik elamises olevad mütsid, sorteeri need vasakule-paremale, ühe hunniku viid taaskasutusse või viskad ära või töötled ümber ja teise paigutad selleks loodud mütsi riiulisse. See on näide ja lühidalt tema idee sisu, ja toimi nii kogu ülejäänud kraamiga. Kui ma esialgu mõtlesin, et mida on ühest lihtsast ja tüütust tegevusest nii palju kirjutada, siis raamatu lõppedes olin ma hämmingus, et tegelikult oli küll. Ta toob erinevaid näiteid asjade kokku kuhjamisest, tarbetust ostlemise hullusest ja raske südamega seisma jäänud esemete ära viskamisest. Võtab läbi esemed gruppide kaupa: sentimentaalsed esemed, fotod, raamatud, pealisrõivad, sokid jne. jne. ja lugedes käisin ka mõttes mööda oma kappe ja panipaiku mõeldes kaasa, kas ja mida mul ikka tegelikult vaja läheb.

Muidugi ei suurendanud selle raamatu lugemine minus asjade äraviskamise tungi, kuid inspireerivalt mõjus ta küll. Kui ikka see ehk läheb tarvis ja tavaliselt lähebki tarvis, on nii veres, ei siis see raamat ka seda ei muuda. Aga uskumatul kombel oli koristamise teooriat üsna lõbus ja tore lugeda ning mõni sahtel sai ikka pärast korda. Nii et soovitan küll!

Kirjastus: Tänapäev, 2015

214 lk

Pahupidi

 

Välismaa näitlejate elud jätavad mind tavaliselt külmaks, sest on jah rikkad ja ilusad, aga siiski kauged ning kõikide eludega ei jõua ju ka kursis olla. 😉 Millegipärast tegin Demi Moore puhul erandi ja tema raamatut silmates tundsin kohe, et seda tahan ma lugeda.  Demi Moore on kahtlemata üks kaunimaid näitlejannasid, kellel on omapärane hääl ja väga korrapärased ning kaunid näojooned. Lisaks filmirollidele on tähelepanu talle juurde toonud abielud Bruce Willisega ja Ashton Kutcheriga. Millegipärast on nii, et pealtnäha ilus elu toob kaasa ka arvukalt probleeme. Ja ega kuulsaks ei sünnita, vaid kuulsaks ikka saadakse. Nii võib ka kuulsuse lapsepõlv olla üsna rõõmutu, millest saadud traumasid lahkad terve elu.

Demi Moore on ennast n.ö alasti kiskunud ja oma elu õnnestumised, ebaõnnestumised ning kogu lapsepõlve taaga pannud raamatusse. Ta on üsna avameelne ja lahkab oma tundeid, s.h selgitab tagamaid, mis teda milleni viis. Kurb on see, et ajalugu kipub korduma ja Demi on vaevelnud ka ise kõige selle küüsis, mille küüsis olid tema vanemad. Samas ei olnud ta üldse oma vanemate moodi. Ta oli valmis ka oma vigadest õppima ja oma teekonda ikka ja jälle uuesti alustama.

Mulle meeldis see eneseleidmise lugu, selles oli nii õnne kui ebaõnne kirjeldusi, vigade tunnistamisi, peata olekut ja kainet mõtlemist, kõhklemisi ja abi vajaduse mõistmist. Ehk siis Demi Moore tavaline elu, milles on väga palju tänulikkust. See vast ongi peamine – oskus olla tänulik! Oli mõnus lugemine!

Kuid me kõik kannatame ja me kõik tunneme võidurõõmu ning me kõik saame valida, kuidas me asjadesse suhtume lk 184.

Kirjastus: Pegasus, 2020

192 lk

Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses

Kõik,  kes elavad maal või mõnes aedlinnakus, teavad, kui ebameeldivalt tüütud tegelased on mutid. Seega tundub ka ilukirjanduse riiulilt valitud Marc Hameri „Kuidas püüda mutti … ja leida end loodusest“ justkui päästerõngas neist mustadest maa-alustest tegelastest vabanemiseks.

No päris päästerõngas see raamat muidugi ei olnud, sest raamat mutte peletama ju ei tule. Küll aga annab teadmise, et looduse tunnetus ja pesuehtne püüdmise kogemus aitab neist tülikatest aianaabritest vähemalt ajutiselt vabaneda. Marc Hamer on elukutselt aednik-mutipüüdja, kes suurepäraselt tunnetab loodust. Seega kõneleb see raamat lisaks muttide hingeelu kirjeldustele ja nende püüdmise õpetustele ka autori üheshingamisest loodusega, elust, armastusest, kõigest, millega loodus harmoneerub. Raamatus on üksikuid hetki aegade tagant, mälupilte, millest ta mäletab väikeseid detaile ja näeb, et maailm on poeetiline ning elegantne. Iga peatüki juurde on ta loonud ka luuleread, mis annab igatsuse ja romantikatunde kirjutatule juurde. Alatoon sellel kõigel oli minu jaoks melanhoolne ja pisut kurb. Autori elustiil ja valikud ka minu jaoks kohati üsna mõistetamatud, kuid sõnu oskab ta hästi seada ja selliseid mõtted, mida välja kirjutada, millega nõustuda,  oli ka palju. Pealkiri annab küll teada, et see raamat on mutte püüdmisest ja põhimõtteliselt on see nii, aga samas on see ka nagu üks hea kompott, kuhu on lisatud ilmestamiseks, parema näo ja mitmekesisema sisu nimel palju muudki juurde.

Me püüame luua jäävuse illusiooni, kuid mingit jäävust ju ei ole lk 73

Asju ei saa endiseks teha, ent neist võib saada midagi muud. Neid võib ümber töödelda. Kõik asjad on kaduvad ja kõik kulub põrmuks. Igal asjal on oma lõpp ja iga asi kannab endas järgmise alget. Tervenemine ei tähenda, et asi peaks ümbertegemise järel olema samasugune nagu enne, tervenemine tähendab leppimist ja andestust ja armastust ja kasvu ja uuesti alustamist lk 166-167

Ilu on kurbuse ja rõõmu vaheline tasakaal ning sünnib siin ja praegu lk 167

Kirjastus: Varrak, 2019

231 lk

Minu geniaalne sõbranna

Itaalia kirjandus ei ole sattunud minu lugemislauale sageli. Ja nüüd siis valisin Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna“ lootuses leida midagi hingele ;). Elena Ferrante on kirjanikunimi. 

Raamat viib 50ndate aastate Napoli agulitänavatele, kus kasvavad suureks sealsed noored. On suhteliselt karm aeg, vaesus ja ülekeevad emotsioonid mõjutavad ka laste argipäeva ja õppimisvõimalusi. Raamatu nimitegelane Elena ja Lila on sõbrannad. Lila on väga andekas, Elena väga töökas. Lila on inetu pardipoeg, kellest sirgus kaunis luik, Elena on enda välimusega rahulolematu ja Lilat jumaldav ebakindel tüdruk.  Kui Elena vanemad on nõus ära kannatama tütre õpinguteks tehtavad kulutused, siis Lila vanemad sellega nõus ei ole ja Lila peab pärast põhikooli asuma vanemate ärisse tööle. Sealt alates hakkavad nende teed hargnema ja kokkupuuted vähenema, kuid Lila on Elenal südames alati.

See raamat oli nüüd küll midagi väga head ja mõnusat, kus kogu inimlik olemine: suhted, lapselikud mõtted, unistused, kadedus on hästi ehedalt kirjeldatud. Üsna rohkearvuliste tegelastega raamat pakkus erinevaid suhteid: suhted vanematega, sõpradega, tüdrukute omavaheline läbisaamine, esimesed armumised, meeldimised, pettumised, lapselikud soovid ja unistused. Kusjuures need unistused olid ka ajas ja võimalustes muutumises. Nii kujunesid Lila ja Elena unistusedki vastavalt oludele ja võimalustele. Küllap ongi itallased temperamentsemad, tulisemad oma emotsioone väljendama, kuid kuidagi väga palju koduvägivalda näis olevat sealses elus. Vägivald näis olevat argipäeva normaalsus. Mulle väga meeldis tüdrukute omavaheliste suhete kirjeldus, selles oli nii armastust kui kadedust  ja vihkamistki. Ikka on nii, teises inimeses ei ole kõik sada protsenti meeldiv, erinevad inimesed, erinevad arusaamad. Ja isegi siis ei meeldi kõik, kui sa seda teist inimest jumaldad ja teatud viisil jäljedadki. Sellised need suhted ju ongi, kord ollakse sõbrad ja samas tahetakse üksteist üle trumbata, olla targem, ilusam, ihaldatum.

Mina olen kasvanud maal ja palju väiksemas asulas kui raamatus kirjeldatud, kuid lugedes tuli mullegi lapsepõlv meelde ja ka teatud emotsioonid ujusid sellest kaugest ajast pinnale, sest on ju isegi oldud, ma ei tea kumb, kas sukk või saabas J Minu geniaalne sõbranna“ oli imehea kaaslane ühel vihmasel puhkuse päeval. Igatahes loen kindlasti ka järgnevad osad ja küllap vaatan ETV2-s näidatud filmi osadki ära.

Kirjastus: Varrak, 2020

272 lk

Mount Kopenhaagen

„Mount Kopenhaagen“ on Kaspar Colling Nielseni debüüt, seega minu ootused lugemisele on kõik puhtalt lehelt pärit.

Mount Kopenhaagen on inimtekkeline mägi, mida ehitati ca 200 aastat. Ühes ehitamisega tekib sinna mäele elu : seal elavad inimesed ja ka loodus asub kujundama rajatut omasoodu, laotades peale aastate kihte, kasvatades taimestikku ja pakkudes kodu metsloomadele-lindudele. Inimene unistab, loob, ehitab, rajab, unustab ja siis tuleb loodus ning seab elu enda järgi. Sellest mäest on aga sündinud ka seitseteist omamoodi novellilaadset lugu, mis mingil viisil siiski ühilduvad ja jätavad pigem terviku mulje. Mägi on vaid platvorm, mis pakkus eluaset sellistele veidratele olevustele nagu lindinimesed, kompostihunnikuelanikud, tulnukapidajad ... Need on vaid mõned vihjed veidratele lugudele.

Seega tegemist on realismi ja millegi ebamäärasega seotud lugudega. Kirjanik on täiesti kastist välja mõelnud ja loonud originaalse kombinatsiooni nende inimkesksete lugude ja n.ö mäe tervise ülevaate kajastamisel. Mulle ei meeldi tavaliselt sellised fantaasiaküllased lood, mida päriselt ei saa ju olemas olla, kuid siin oli mingi fluidum, mis köitis ja pani mõtlema unistuste, tahtejõu ja asjade toimumise võimalikkuse üle. Need lood on pisut suuremad kui elu ise, mulle tundub nii, ja iga lugeja saab luua nende lugude juurde oma arusaama, sest kirjanik mingit selget sotti ju ei paku. Mõni lugu näib esialgu pisut vastikki, kuid lõpuks see vastikus ei jää siiski domineerima. Hoogsa sulega kirjutatud lood - mulle meeldis see lugemine, sest mõnikord tahaks ka ise ennast kastist välja lugeda.

Hiljuti Rummu karjääri inimtekkelistel mägedel ronides kangastusid mulle need Mount Kopenhaageni novellid ja mõtlesin, kui palatvorm (mägi) on olemas, siis lugusid sinna luua vast ei olegi nii raske. Ka need Rummu karjääri künkad on aastatega endale uut ilmet kasvatanud, tuul-päike-vesi vagusid süvendanud, puud ja muud taimed on kasvama hakkanud, vast ei olegi sinna lindinimesi jt imelikke olendeid nii raske juurde mõelda. Vähetreenitu loodaks küll ka selle künka tippu ronides, et tal oleks tiivad ja sabasuled :)

Kirjastus: Varrak, 2020

190 lk

Mäe tippu ja tagasi

Debüüdid on minu jaoks külgetõmbejõuga – on ootus avastada ja kogeda midagi, mida varem ei ole. Seega Triin Sinissalu romaanilt oli oodata küll. „Mäe tippu ja tagasi“ viib rännakule koos kolme noore inimesega. Mirt, Johan ja Luukas töötavad telemajas, kust neid lähetatakse Indiasse tegema üht filmijuppi rinpotše Dechen Lhamaga. Lühike komandeering pikeneb plaanitust kauemaks ja kulgeb  nii füüsiliseks kui hingeliseks rännakuks läbi erinevate India osariikide. Rinpotše oleks nagu kogu aeg mõne sammu võrra neist eest ja jääb igas paigas, kuhu noored jõuavad, kättesaamatuks.   Kolm omavahel seotud noort inimest avavad muuhulgas ka oma mälestustelaekad, et saada selgust endas ja teistes ka.

„Mäe tippu ja tagasi“ oli nagu budistlik rännak: rännak mööda rinpotše jälgi, rännak läbi India ja ka rännak läbi kolme noore inimese hingeprobleemide. Mulle meeldis, et killukeste haaval avanesid mured, et ükski tegelane ei hakanud domineerima ja et igale tegelasele oli loodud lõpuks positiivne võimalus (selliste suurte probleemide puhul oleks olnud võimalus luua ka negatiivne stsenaarium). Üsna sageli on selliste filmilike lugude stsenaarium mingil hetkel keritud väga uskumatuks, selles loos olid aga kõik probleemid nagu elust enesest, täiesti inimlikud ja mõistetavad. […] millise illusoorse võrgu koovad inimese ümber tema ülesköetud lootused ja tahtmised ning neile järgnevad pettumused lk 99.  Kuigi see raamat on mahult üsna õhuke, pakkusid need suhete teemad mõtteainet päris palju.  Tunded, emotsioonid ja hetked on väga hästi ja ladusalt kirjeldatud. Samuti on siin ka piisavalt Indiat selleks, et aru saada ja mingi pilt endale ette manada sealsest olustikust.  

Mulle meeldis terve see õhtupoolik ja järgmine hommik, mil pühendasin oma aja sellele raamatule. Lugu haaras hästi endaga kaasa ja tahtnuks lugeda pisut edasigi.  

Kirjastus: Varrak, 2020

160 lk

Foto

Mõnus kaanevärv laseb end märgata ja nii sattus mulle näppu Penelope Lively „Foto“. See lugu viib ühe pere mälestuste radadele. Glyn Peters leiab ühe foto, millel on tema kadunud abikaasa silmnähtavalt lähedane oma õemehega. Glyni häirib see foto ja temas tekkiv kahtlus loob kinnisidee selgitada välja tõde: võib olla  tema piltilus abikaasa oligi tegelikult truudusetu, ja kes Kath tegelikult üldse oli. Nii keritakse aega tagasi ja mälestuste radadel kõnnivad kõik Kathiga lähedalt seotud. Selgub tõde Kathi kohta, aga ka kõikide teiste lähedaste olemus samuti.

See raamat just vaimustust ei sünnitanud, kuid ega midagi halvasti ei ole ka öelda. Kirjastiil oli selline mõnusalt haarav ja ma tahtsin nende tegelaste hinge piiluda. Kathi olemus oli küll mõistatus ja tegelikult jäi mulle arusaamatuks tema motiiv. Kuid küllap oli siin mõeldud üksteisest mööda elamist, valel ajal suu kinni hoidmist, et me elame külg-külje kõrval, armastame ja austame teineteist, aga ei räägi, ei ürita teist mõista, sest me oleme oma egodega liiga hõivatud. Minu jaoks oli „Foto“ selline kerge ja tundeline suvelugemine.

Kirjastus: Postimees, 2019

303 lk

Imelikud asjad juhtuvad ajaga, kui vanemaks saad. Aeg tõmbub kokku. Kunagi oli aeg elastne ja kümme aastat näis olevat terve igavik, siis nüüd on see kokku tõmbunud ja krimpsus – ja miski ei näi olevat kaua aega tagasi. Lk 140

Südasuvel

Otsisin  kodukandi seonduvat kirjandust ja jäljed viisid Paul Kuusbergi romaanini. Lugema hakkasin ühest küljest huviga, sest kodukandi mõte ju, aga teisalt kartsin, et see nõukaaegne kirjutis ei paku enam pinget. Eksisin muidugi, pakkus pinget küll ja rohkemgi veel.

„Südasuvel“ on meie Eesti noorte meeste lugu. Elias, Sookask, Niidas, Ruutholm jt olid ühe tehase töötajad, spetsialistid, kes tundsid oma eriala ja elasid-töötasid nii nagu ikka. Saabunud kommunistliku režiimi tingimustes ei teadnud nad enam, kellele või millele ustav olla, umbusaldati kõike ja kõiki.  Alanud sõda ei võimaldanud jätkata oma töömehe elu ja sundis valima pooli. Oli neid kes astusid hävituspataljoni, oli neid kes jäid ootama sakslaseid kui vabastajaid, oli neid kes lihtsalt sattusid kusagile ja oli neid kes pooldasid kommuniste ning ootasid venelaste pealetungi. 1941. aasta oli selles suhtes lahtine aeg ja seda raskem oli teha valikuid - kelle poolele hoida, kas liituda oma töökaaslastega, aatekaaslastega või mõelda vaid oma elu säilitamisele ja jätta kõik tõekspidamised ning kõikuda nagu tuulelipp s.t  jälgida mängu eemalt, kuniks saab selgemaks, kes võitma hakkab ning siis hoida nende poole. Rasked valikud! Just Eliase puhul tulevad siseheitlused hästi esile: kuhu ma kuulun, kelle poole pean hoidma, ma tahan rahumeelselt elada, ma olen insener, miks ma pean valima…. Elias ei uskunud praegu enam mitte millessegi lk 201.

Raamatut lugedes mõtlesin ma korduvalt, et kuidas on see võimalik, et sügaval nõukaajal, 1977. aastal väljaantud raamat laseb juurelda oma valikute üle selliselt,  et kommunismipool ei ole igal juhul see kõige parem pool. Meie suurpärasel nõukogude korral on üks viga: lõuamehed võivad vahel kergesti karjääri teha. Kes kõneleb suure suuga revolutsioonist, see on varsti tehtud mees lk 144. Kuidas tsensuur seda lubas?!  Kuusberg seab kohati kahtluse alla ka nõukogude korra organiseerituse, olles isegi pisut kriitiline. Või on oluline aeg, milles seda raamatut lugeda? Nõukaajal lugedes oleks vast rohkem patriotismile keskendunud ja ei oleks sellist  inimese vabaduse- ja rahupüüdu, nagu täna, sellest välja lugenud. Ei tea?!

Olen lugenud erinevaid raamatuid sõja-teemadel, kuid mulle läks just „Südasuvel“ väga hinge. Kuusberg oskas väga hästi inimest lugeda, tema sisse vaadata ning analüüsida selliselt, et ühe inimese motiiv ei tundu parem teise inimese motiivist. Minu jaoks oli see raamat väga hea leid. Ja seda, mis ma algselt otsisin (kodukandiga seotust), leidsin ka: on kirjeldatud lahinguid ka Pärnu-Jaagupis.

Üksikisik ei saa ise valida ühiskondlikku korda, milles elab, see ei sõltu tema tahtest. Oma vahekorda antud võimuga võib ta aga teatava määrani ise kujundada. Lk 234

Kirjastus: Eesti Raamat, 1977

303 lk