Wednesday, July 28, 2021

Karulinn

 


Ma ei tea  kedagi, kes teaks kedagi, kes suudaks Bacmanile vastu panna. Nii ka mina. Fredrik Backmanilt on taas uus romaan ja seda ma igal vabal minutil viimased paar päeva lugesin.

Seekord kutsub Backman meid ühe väikelinna, nimega Karulinn, hingeelule kaasa elama. Selle linna au ja uhkus on hoki – hoki rütmis siin elatakse ja hingatakse, hokilt oodatakse palju, ehk siis teisisõnu, võidud tooksid linnale au ja kuulust, mis omakorda kindlustaksid sponsorite toetuse, aitaksid sellesse eraklikku paika tuua investeeringuid, mis vähendaks omakorda tööpuudust. Kõik lootused on pandud juunioride meistritiitli võitmisele. Võit terendabki, kuid üsna tiitlivõistluse eelõhtul peetakse maha pidu, kus kahe noore inimese vahel juhtub midagi, mis muudab kogu meeskonna, kogu linna elu. Sõprussuhted, peresidemed ja usaldus pannakse proovile. Dilemma ongi keeruline, keda uskuda, kui on sõna sõna vastu. 

Backman oskab lugu üles ehitada nii, et selles on niipalju argielu, hoolimist, armastust, austust, erinevaid olukordi, mis liigutavad südamest, ja muidugi hokit. Samas seda hokit võib võtta isegi sümbolina. Selleks, et meeskond-kogukond saaks hästi toimida, peame üksteisega arvestama, üksteist austama. Kui meeskonnas on mõra, siis mõnikord on raske jääda ausaks iseenda ja teiste vastu. Mulle meeldis, et kirjanik armastab kõiki oma tegelasi võrdselt, et ta ei ole loonud sellist keskset tegelast, kellele omistad enamuse tähelepanust. Siin sai ühtemoodi kaasa elada Mayale kui ka Benjaminile, Mirale ja Davidile, tervele kogukonnale. Lõpplahenduski mõjutas kogu linna, kas siis otseselt või kaudselt. Ja see lõpplahendus oli ka nagu kirss tordil, kõik eelnevad märgid näitasid lahenduseks midagi muud.

„Karulinn“ oli pisut teistsugune, natuke tõsisem Backman. Kusjuures üldiselt ma ei nimeta mitte ühtegi raamatut autori nime järgi, aga Backman eristub kuidagi nii palju, et tema looming ongi Backman.😊 Ma isegi ei oska öelda, milline tema raamat on minu lemmik, sest iga kord pärast lugemist on tunne, et tahaks kirjanikku kallistada selle eest, kuidas on ta oma loo üles ehitanud, millised karakterid sisse toonud, kuidas ta oskab näha inimese kõige salajasematesse soppidesse, kuidas ta oskab erinevaid inimtüüpe lugeda ning kuidas ta oskab võtta kaitsva ja lootustandva positsiooni just nende suhtes, kes seda eriti vajavad.  Muidugi on Backmani  kerge lugeda, tema mõttekäigud on lihtsad ja loogilised, kuid siiski  väga üllatavad. Samas on lugeda ka keeruline, sest pliiats ja märkmik peavad olema pidevalt käepärast. Neid lauseid, mis on nagu säravad pärlid ja mida ei taha kuidagi unustustehõlma lasta vajuda, neid on üksjagu. Ma lihtsalt armastan Backmani ja ootan kannatamatult uusi lugusid.💖

Kaks asja suudavad meid meie vananemises eriti hästi veenda: lapsed ja sport lk 38

Töölistest ei piisa, kellegi peavad ka ideed olema. Kolletiiv toimib vaid siis, kui see ehitatakse tähtede ümber lk 77.

Mida sport meile anda saab? Me paneme sinna kogu oma elu ja millele me loota saame, parimal juhul? Mõnele hetkele….. mõnele võidule, mõnele sekundile, mil me tunneme end suuremana, kui me tegelikult oleme, mõnele üksikule korrale, kus me kujutame ette, et oleme…. Surematud lk 101

Inimkonnal on palju mürke, kuid miski neist pole kangem kui uhkus lk 161

See, milleks ei sa iial valmis olla, kui sa lapse saad, on tundlikkus. Mitte tunne, vaid tundlikkus. Ta ei teadnud, et võib tunda nii palju, et suudab hädavaevu omaenda naha sees olemas olla lk 206

Viha võib olla tõeliselt ergutav tunne. Maailm võib muutuda nii kergemini mõistatavaks kui ka vähem kohutavaks, kui jagada kõik sõpradeks ja vaenlasteks, endiks ja teisteks, heaks ja halvaks. Kõige lihtsam asi, millega üht rühma ühendada, pole armastus, sest armastus on raske, see esitab nõudmisi.  Viha on lihtne lk 243

Armastus, mida vanem oma lapse vastu tunneb, on harukordne. Kõiki teisi inimesi me hakkame armastama, aga siinkohal see ei kehti. Seda armastust oleme tundnud igavesti, armastanud juba siis, kui last veel olemaski polnud. Ükskõik kui palju end selleks ette ei valmista, tabab kõiki emasid ja isasid esimesel hetkel täielik šokk, kui tunnete tulvavesi neist üle uhub, nii et pind kaob jalgel alt. See on arusaamatu, sest seda ei saa millegagi võrrelda. Otsekui kirjeldaks liiva varvaste vahel või lumehelbeid keele peal kellelegi, kes on elanud terve elu pimedas toas. Hing lendab uppi lk 315

… iga laps on südamesiirdamine lk 315

Kirjastus: Varrak, 2021

368 lk

Wednesday, July 21, 2021

Kõik see maailm

 


Minu viimase aja lugemiste pealkirjad sisaldavad sõna “kõik”: „Kõik võib veel hästi minna“, „Kõik,mida ma ei mäleta“ ja nüüd siis Sigrid MacRae „Kõik see maailm“. Seekord kõnetas mind teema, mulle lihtsalt meeldib kangelaslikest inimestest lugeda.

Sigrid MacRae on pärit Hoyningen-Huene aadlisuguvõsast, mille juured ulatuvad otsapidi ka Eestisse (Eesti mõnda paika mainitakse vaid paaril korral). See raamat siin on tema vanemate lugu, mis hõlmab nende armumise faasi ja jõuab välja sõjaga toime tulemiseni, kui hukkunud on pereisa. Sigrid on kirja pannud selle loo tuginedes erinevatele materjalidele ja vanemate kirjadele. 

Aimee on ameeriklanna ja Heinrich baltisakslane, kelle liidust sünnib kuus last, neist viimane, raamatu autor, juba sõjaperioodil. Mees on tark, erudeeritud, kuid meelelaadilt romantik ning selle oma õige koha leidmine valmistab talle raskusi. Kui teda kutsutakse natsi-armee ridadesse, siis ta nõustub. Rinne viib teda Prantsusmaale ja lõpuks Venemaale. Sealt ta enam tagasi ei tule. Aimee on astunud kindlameelselt oma abikaasa kõrval ning kui sõda jätab ta lastega üksinda, siis on abiks toime tulekul tema tarmukus ning ääretu vastupidavus. Sõda ju paiskas segi kõik, lõhkus kodud, manas inimestele ette nende õiged paled, poolitas pered ning pani proovile igas mõttes. Aimee oli aga visaduse etalon, ikka ja jälle alustas ta otsast peale, korraldas, keetis, küpsetas, abistas teisi. Selline kõigi ema. Vaatamata hädale, vaesusele, viletsusele hoidis ta perekondlikke traditsioone au sees ning olid elustandardid, mida hoiti ja millest ei loobututud ka rasketel aegadel.

Mulle meeldis raamatu alguse poole romantiline meelelaad, mil saadeti üksteisele tundelisi kirju, hoiti peretraditsioone ning mäletati möödunud aegu. Ja mulle meeldis Aimee, kes oli omade nimel valmis minema läbi traataia. Lisaks meeldis ka, millistes doosides lasti osa saada sõjast ja sellega kaasnevast. Ega meie, rahuaja lapsed, ei kujuta seda elu päris õigesti ette ka siis, kui oleme lugenud, filme vaadanud, lugusid kuulnud. Sellise raamatu lugemine toob mingil moel maapeale tagasi selles ilusast elust, mis meil ju tegelikult on, ja tuletab meelde, et me ei peaks võtma kõike nii iseenesest mõistetavalt, et me võiksime hinnata rohkem inimlikke väärtusi enese ümber, milleks on rahuaeg, headus, sõprus, lugupidamine, traditsioonid.

Sel põrunud elul on üks eelis: nii ohtrate murede küüsis lakkab inimene muretsemast lk 258

Kirjastus: Eesti Raamat, 2015

318 lk

 

Thursday, July 15, 2021

Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas

 


Reisiraamatuid on mulle alati meeldinud lugeda, see annab võimaluse osa saada teiste kogemuse kaudu neist paigust, kuhu ma ilmselt ise minna ei saa. Ja tegelikult pole alati see ise käidud või käimata jäämine põhjuseks, miks lugeda. Sellised kerged reisiraamatud on puhkus, lõõgastus ja uute unistuste süttimiseks absoluutselt vajalikud. 

Kertu Jukkum on oma reisihullusega kohe kindlasti väga inspireeriv. Mulle meeldib tema elufilosoofia: kui saan, siis haaran ohjad ja viin kõik oma unistused ellu. Seda energiat ja elurõõmu on tal vast keskmisest eestlasest rohkem. Vähemalt loetu põhjal võib järeldada, et kui ta rõõmusab, siis südamest ja kui on kurb, siis ka kogu täiega, s.t pooltoonid ei käi tema kohta. Lisaks oskab ta ka nauditavalt oma lugu ja seiklusi jutustada. Tõsi, palverännaku lugu meeldis mulle rohkem, sest selles oli rohkem sügavust ja põhjalikkust. Aga ilmselgelt oli ka palverännaku tempo oluliselt aeglasem. Nelja kuuga käia läbi nii palju riike ja kogeda nii palju erinevaid kogemusi on parasjagu väljakutset esitav tegemine.  See tempo vaatas ka raamatust vastu - riigid ja muljed vahetusid vast liiga kiiresti. Kuid sellegipoolest mulle meeldis. 

Reisides tekib ikka see moment, et kahju on mõnest paigast lahkuda ning tahaks neid hetki hoida mälus igavesti. Kui käia ühest paigast teise, ühest riigist teise, jääb lõpuks mällu mälestuste virr-varr, peas on kõik segamini, mis ja kus midagi oli, seda pärast enam ei mäletagi. Kuid oma reisi läbikirjutamine loob kindlasti ka kirjutaja peas mingi mälestuste selguse. Mina sain küll oma väikestele reisidele sellest loost tuge, s.t et kui mõttepoeg peas on sündinud, siis tuleb minna.😀

Iga suurem väljakutse muudab inimest. Saavutus anna lootust ning õpetab lk 84

Kirjastus: Postimees, 2019

204 lk

Sunday, July 11, 2021

Kõik, mida ma ei mäleta

 


Sari „Moodne aeg“ üllatab alati ja seekord valisin üllatajaks Jonas Hassen Khemiri „Kõik, mida ma ei mäleta“.

Samuel oli Põhja-Aafika juurega Rootsi noormees. Tema elutee lõpetab autoavarii. Keegi ei tea, kas see oli enesetapp või õnnetus. Seda püüab väljaselgitada nimetu kirjanik intervjueerides Samueli sõpru ja sugulasi, kes noormehega viimasel ajal kokku puutusid. Avaneb pilt üksildasest hingest, kes proovib varjata oma sisemist tühjust kogudes „kogemustepanka“ erinevaid kogemusi.  Samuelil on hirm märkamatuse ees.

See oli veider raamat kogu täiega, alates loo ülesehitusest kuni sündmuste jadani. Õigemini sündmuseid otseselt ei olnudki, olid vaid meenutused olnust. Samuel lävis paljudega, kuid olulist rolli mängised tema elus sõber Vandad ja Laide. Kõik tegelased, kellega Sam kokku puutus räägivad lõik-lõigu haaval läbisegi. Kes parasjagu rääkima hakkab, seda otseselt ei mainita, küll aga saabub lugedes rütm ja arusaam, kes parasjagu kõneleb, ning selline pealtnäha segapuder on isegi pigem kasuks sellele loole. Kummaline küll, aga sellist kaootilisust oli lihtne lugeda.

Palju plusse annab raamatule juurde tänapäeva Rootsi pagulasprobleemide sisse toomine. Samuel ja tema sõbrad ei ole etnilised rootslased, kuid neil on võõrsil elades siiski hästi läinud. Samas ei ole see kõigi võõrsilt tulnutega nii. Seega on pagulasteema neil südames ning Laide eestvedamisel korraldatakse varjupaika illegaalselt Rootsis viibivate ja perevägivalla ohvriks langenud naistele. Selline sisemine vaade ühele Rootsi ühiskonnakihile tuleb sellele raamatule väga kasuks ning loob tugeva tausta inimhinge uurimisele.

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2017

269 lk

 

Friday, July 9, 2021

Minu Gruusia

 

 

Suvi toob alati hingest välja selle rahutuma pale ja reisikihule on raske vastu panna. Seekordne rahutus viis meid Georgiasse. Kuna enne minekut muid reisiraamatuid Gruusiast mulle kätte ei sattunud, lugesin läbi
Dagmar Raudam
i „Minu Gruusia“. Tegelikult lugesin seda isegi kaks korda, enne ja pärast Gruusiat. Esimest korda info hankimiseks ja teisel korral oma kogemustele toe otsimiseks.

Dagmari Gruusia on saab talle omaks töö kaudu. Kiidulaulu ta sellele maale just ei laula, kuid kirjeldab paljut rahvusega seonduvat: sööki, jooki, erinevaid paiku, iseloomustab inimesi ja loodust. See kõik annab hea ülevaate ja eelteadmised sõiduks. Kuigi et jah, 10 aastat edasi on ka kindlasti omad muudatused kaasa toonud. Ilmselt minu enda häälestatus kategoriseeris selle raamatu infoallikaks ja muud emotsiooni ma siit ei oodanudki. Kirjutasin üles mitmed olulised sõnad, mida arvasin Gruusias vaja minevat, samuti mõned vaatamisväärsused, tänavate nimed, ja need kõik olid abiks küll.

Nagu Dagmargi ütles, oli Gruusia vastuoluline maa. Kesklinn on kena, mitte liiga üles vuntsitud, säilinud on rahvuslik omapära. Natuke kesklinnast kõrvale astudes näeb aga räämas ehitisi, prügi täis tunneleid. Samuti oli kerjuseid palju. Hinnad tundusid meie jaoks odavad. Riidepoed vast mitte, aga puuviljad, väljas söömine, öömaja oli küll väga soodne.  Samas liiklus oli päris kohutav – kahes sõidureas sõidab neli rida autosid, kes tuututavad vahetpidamata ning sõeluvad üksteise vahel slaalomit tehes läbi. Sellegipoolest ei olnud avariisid kusagil näha. Käisime kolmel erisuunas väljasõidul ning hankisime selle tarvis ühe džigiti, kes meid sõidutas. See džigitt osutus väga meeldivaks härraks, kes vastas igale küsimusele ning jutustas uhkustundega oma maast ja rahvast.  Siiski kihutas ka tema nagu pöörane, kuid millegipärast see sõitmine minus hirmu ei tekitanud. Küll saime aga näha ehtsat grusiinlase emotsiooni, kui ta rusikaga viibutades ja omakeelse sõimuga talle teele ettekeeranud autojuhti kostitas. Palusime transleitida, kuid seda ta millegipärast teha ei soovinud. 😂 Parima osa moodustasid postkaardilikud vaated: mäed, pilved ja veekogud, neid lihtsalt imetled ja ahhetad: nii ilus J

Kodus tagasi olles võtsin raamatu uuesti kätte ja lugesin nüüd sirvimisi. Kui enne minu sinna sõitu tundus paljugi loetust virinana, siis pärast sõitu pean tõdema, et oli küll paljuski nii nagu Dagmar seda elu seal nägi. Nüüd uuesti lugedes tekkis tore äratundmine, et meie ju käisime ka Ananauri kirikukompleksi juures, Kazbeki mäe tipus olevas Gergeti kirikus, Uplistsikhe kaljulinnas, Borjomis borjomi joomas, Sighnangis miniatuusel Hiina müüril jm.

Olen rõõmus on minu käidud maade listis on üks riik juures ja loetud raamatute listis samuti.

Kirjastus: Petrone Print, 2010

192 lk

Friday, June 25, 2021

Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi

 


Nüüd, mil tervet Eestimaad on haaranud palavuse laine, on hea end jahutada jäisemate teemadega. 😃 Tegelikult on see raamat mul listis olnud juba selle ilmumisest alates, ning ma armastan sooja ja isegi seda leitsakut, seega jahutust ei vaja. Kuid Tiit Pruuli on minu lemmikkuulsuste nimekirjas ja püüan ikka lugeda kõike tema kirjutatut. Seekord on siis ta oma kalli kaasa Marisega kokku kirjutanud seigad, faktid, emotsioonid reisist Antarktikasse.

 

„Jäine igatsus“ on reisi kroonika. Maris on pannud päev päevalt kirja kõik juhtumised, mõtted, tunded, mis teda reisil saatsid. Muidugi ka marsruudi, märkmeid loodusvaatluse kohta, seega kõik, mis teeb reisist reisi. Sellest tekstist kumab läbi palju hoolimist, armastust ja ühtekuuluvustunnet -  on olemas see, mis liidab ja selle pinnalt tekib ka õnnetunne. Ma teadsin enne ka, et Neptunile valatakse sortsuke jooki, kuid et meremehed nii palju ebausku jälgivad, see oli mulle uus teave. Tiit seevastu on uurinud ja püüdnud kokku kirjutada Bellingshauseni elu ja teadmisi varasemast reisist. Tal tuleb tõdeda, et ajalooallikad on võib olla moonutatud ning täit tõde ei ole võimalik teada.

 

Raamat on kaalult tõeline pomm, seega kohvikusse vast kaasa ei võta. Teksti on palju ja pildimaterjali ka. Minu jaoks olidki raamatu miinuseks piltide suurus või õigemini väiksus. Kui nad juba jäämägede vahel olid, kui nende ümber lõid sulpsu vaalad, kui pingiinide paraad oli laevnikke tervitamas, sellest kõigest oleks tahtnud korralikke pilte koos pildiallkirjaga vaadata. Allkirjad puudusid üldse ja väikesemõõdulised fotod ei loonud efekti. Aga sellegipoolest oli tore rännata mõttes sama teekonda mööda ja tunda ka pisukest igatsust.

 

Miski, mis katab üle seitsmekümne protsendi me koduplaeneedist, on nii ettearvamatu. Kui sa end tema hoolde annad, siis sa pead lihtsalt usaldama ja uskuma, et kõik või ka korda minna lk 111

 

Uskumustel ei pea olema mõtet, neid tuleb lihtsalt uskuda lk 386

 

Kirjastus: Go Group, 2020

465 lk

 

 

 

 

Friday, June 18, 2021

Sädemest tõuseb leek

 


Olen Celeste Ng´lt varem lugenud “Kõik, misma sulle rääkimata jätsin” ja see meeldis mulle just laste ja vanemate vaheliste iselaadsete suhete  ja ootamatu lõpu poolest. Nii et varem loetud raamat köitis mind sedavõrd, et otsustasin veel temalt midagi lugeda, ja ega eesti keelde rohkem tõlgitud ei olegi, kui need kaks: minu varem loetu ja tänane mulje.

Mia Warren on kunstnikuhingega naine, kes kolib oma tütre Pearliga ühest paigast teise. Mõnda aega üüritakse elamist, siis pakitakse asjad ja minnakse taas.  Shaker Heights näib koht, kuhu võiks kauemaks jääda, sest perekond Richardson, kes neile maja üürivad, on kenad inimesed. Pearl sõbruneb pere noortega ning ka Mia ise leiab majateenijana nende pool rakendust. Kui Richardsonide peresõbrad soovivad lapsendada asiaadist tüdrukut, satuvad nende sündmuste sisse nii Richardsonid kui ka Mia.  Paraku ollakse eriarvamustel ja Elena Richardsonile tunduvad Mia minevik ja motiivid uurimisväärsed ning ta asub naise minevikku välja selgitama. Samal ajal muutuvad ka noorte suhted ja elud ning see sasipundar vajab mõistmist ja lahti harutamist.

Mingid teemad on siin üsna samad, mis olid „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ loos. Hiina-Ameerika teemad tulevad sisse, samamoodi noorte ja vanemate vahelised suhted, kodused reeglid jms. ning isegi lõpp oli sama ootamatu. Lugu ise oli haarav, ka teemadering oli laiahaardega ning erinevate liinidena jooksid mitme inimese lood. Ja no mõtlemisainet andis kohe mitme kandi pealt: milline ema on rohkem ema, kas bioloogiline või see, kellel on sügav soov hoida ja armastada? Sissejuhatus oli üsna pikk, mingil maal hakkasin aduma, et saladus tuleb ja lugu läheb põnevamaks. Tavaliselt on nii, et kui saladus koidab, siis eeldad, et see peab midagi koletut olema. Siingi ootasin hullemat saladust. Saladus muidugi oli ja mis kellelegi hull näib, eks see on ka subjektiivne :D

Üldiselt on nii, et kui ma juba raamatu olen läbi lugenud, sellele oma aega olen pühendanud, siis ma virisema ei kipu, sest kaaned on minu käes ja neid avan ning sulgen ma ise. Kui ei köida, siis ei loe! Nii lihtne see ongi. See siin köitis küll ja mõtlen tänagi veel Miale.

Kirg on sarnaselt tulega ohtlik asi. See väljub lihtsalt kontrolli alt. See pääseb läbi seintest ja hüppab üle kraavide. Sädemed kargavad nagu kirbud ja levivad niisama kiiresti, tuulepuhang võib hõõguvaid süsi kilomeetrite kaugusele kanda. Parem on seda sädet kontrollida ja suure ettevaatlikkusega ühelt põlvkonnalt teisele üle anda nagu olümpiatõrvikut. Lk 170

Kirjastus: Eesti Raamat, 2018

351 lk