Kõik vajub koost

Aafrikast pärit kirjandust olen lugenud seni väga harva ja nigeerlase kirjutatut vist üldse mitte. Just see asjaolu sai seekordse valiku tõukeks. Chinua Achebe on Nigeeria kirjanik, rahvuselt igbo. Teda peetakse Aafrika kirjanduse rajajaks ja üheks sealse kirjanduse mõjutajaks. Kui pigem kangastuvad aafriklaste hõimud telekast nähtu põhjal, siis omamoodi põnev on neid kujutleda läbi raamatuloo.

Tegevustik viib 19. sajandi Nigeeriasse. Peategelane Okonkwo on hõimukaaslaste silmis positsiooniga mees. Tal on kolm naist, lapsed, jamsijuur kasvab hästi ning rammu ning auahnust on ka parasjagu. Ühe kogemata juhtunud eksituse pärast pagendatakse ta ema suguvõsa juurde. Naastes ei ole elu enam endine. Misjonäride töö on oma mõjutused jätnud.

Seega siis raamat kolonialiseerimise mõjudest, mil valge rass hakkas peale pressima oma usku ja kultuuri ning imbus märkamatult muutma seni toiminud elukorraldust. Raamatu esimeses pooles kirjeldatakse palju igbode kombeid ja traditsioone. Eks meile ristiinimestele on sellist riituste ja kultuste kirjeldusi keeruline mõista, sest need kombed on kohati vastuvõetamatud. Siiski saab sellest loost teada hõimlaste elukorralduse kohta üsna palju: kosjad, ohverdamine, pruudiluna, kohtumõistmine jne. Ei tahaks küll olla see, keda on vaja jumalatele heameeleks hukata.

Kauge ajastu, kauge kultuur ja rasked nimed, olid omamoodi põnevad ja mõtteainet loovad. Mine sa nüüd võta kinni, kumb on õige: kas meile metsikuna tunduvad traditsioonid või nende muutmine. Vastust vist ei olegi. Sellest raamatust ei leidnud. Aga jah, väga omapärane raamat. 

Kirjastus: Varrak

181 lk

Minu Tšehhi

Suvise reisi asemel võib lugeda reisiraamatut, mis on samuti omamoodi reis. Mina käisin mõtteis Kristel Halmani „Minu Tšehhi“ kaudu Tšehhis.

Kristeli versioon Tšehhimaast on kindlasti kutsuv. Sulejooks on hea ja lugu kenasti balansis kultuuri, looduse ja tema enese elu-oluga. Kui mõnikord on minu-sarja raamatutel teemad väga hüplikud ühe peatüki raames, siis „Minu Tšehhi“ on küll väga sujuvalt kirjutatud. Samuti ei ole liiga palju fakte ja ajalooski ei ole kusagile iidamast-aadamast aega tagasi mindud. Ajaloo- ja faktiraamatu ülesandeid ei pea minu arvates täitma minu-sari. Mulle igatahes meeldis. Tšehhis käinud ma ei ole, aga nüüd läheks küll. Ja Švejk tuleks ikka ka läbi lugeda.

Mõnus suvine lugemine!

Kirjastus: Petrone Print

304 lk

Abielus, siiski üksi

Stephane Hoffmann „Abielus, siiski üksi“. Väga kõnekas pealkiri, äratab huvi. Abielu teema on just teema poolest nagu järg hiljuti loetud raamatule, Domenico Starnone „Seotud“.

Selle abielu lugu viib Prantsusmaale, Pariisi ja  Morbihani lahe äärde. Pierre ja Helene on abielus olnud 40 aastat. Nende kolmest lapsest üks on uppunud ja teised just nagu vanemate elust kadunud. Mees arendab äiapapalt pärandunud ärisid, naine poputab koeri, arendab seltsielu, heategevust ehk teisisõnu moodne klassika rikaste ja ilusate maailmast. Üksteisesse suhtutakse: Ma armastan teda, kahtlemata, sest ma armastan tema vigu. Ka tema armastab mind, sest ta sallib mind lk 17. Ma armastasin sind, sest sa ei olnud kunagi kodus lk 19 ehk siis teisisõnu: mingid kokkupuutepunktid on, aga elatakse üksteisest mööda. Nüüd kui mees tahab pensionile jääda, ei ole naine sellega nõus…

Mingis mõttes on see raamat ka teemal, kuidas valmistada end ette pensionile jäämiseks, sest aja tajumisest, elu muutlikkusest on siin palju mõtteid. Muidugi suhted, sest vanuigi on needki üha olulisemad. Kuidas saada kaasaga hakkama, kui tuleb iga päev, iga tund temaga koos olla ning senine elu lähedust pole loonud.

Ei läinud minu jaoks see rikaste-ilusate elu käima. Kõik need õhtusöögid, kokteilipeod, glamuur ja üksteisele näimine ei kõnetanud mind. Kuid sellegipoolest on siin muljetavaldavaid ütlemisi. Kirjutasin neid mõttekäike päris mitmeid välja, ja kohe kindlasti ei ole ma seda mitte ühegi teise raamatu puhul nii palju teinud. Võib olla jõudsin kirjutada sellepärast, et raamat ei olnud minu jaoks nii haarav, vastasel juhul oleks lugemise hoog  suur ja tsitaate poleks aega üles tähendadagi. Mõne kirja pandud rea puhul oli ka tunne, et see autor on ikka väga küüniline inimene, et selliselt üldse mõelda oskab, ja minu jaoks osutusid mõned neist lausa häirivaks. Kuigi oma tõetera on ju olemas:

Kui mehed oleksid teadlikud eemaloleku jõust, oleksid nad ära palju sagedamini ja palju kauem lk 19

Meie lapsed on nagu kingitused, mille avamiseks kulub kakskümmend aastat, enne kui mõistame, mida nad endast kujutavad; aga kui nad meile ei sobi, siis ei ole võimalik neid ka ümber vahetada. Neid tuleb taluda või neist lahti saada lk 88

Abielu oli nagu autodroomi autodega sõit – ebamugav, teid kõksitakse, teie kõksite teisi, sõidetakse ringiratast, kuhugi ei jõuta, aga vähemalt ei olda üksinda lk 161

On inimesi, kes on paremad surnuna kui elavana, kellele surm sobib väga hästi lk 168

Aga palju kirjutatakse siin ka raamatutest ja need mõtted on oluliselt ilusamad:

Mul on alati üks raamat kaasas olnud. Üksainuke, mida olen lugenud tühjadel hetkedel. Päeva surnud ajal- kus oodatakse kohtumist, vastust, taksot, et kelner tuleks võtaks tellimuse, et kohv jahtuks  või kuni Helene on valmis - elu lendab käest, no mõistagi, raamatute kaudu oli see surnud aeg mulle elav ja kaotatud hetked võidetud.

Kogu minu elu on selles raamatukogus, tugev nagu müür, mitmekesine nagu apteegikapp, elustav ja pehme nagu meri. Ja mina selle keskel vaba ja õnnelik… lk 47

Ma olen unustanud enamiku läbi loetud  raamatutest, nagu ka enamiku veinidest, mida olen mekkinud, aga need on minus ja on mind kui mitte just muutnud, siis rafineerinud.

Kirjandus, see on elu, kust on kõrvale lükatud surnud aeg ja aeglus; põhimõtteliselt. Sellepärast jäävadki hetked, mida me loeme, meisse nii tugevasti. Lk 48

[…] oma raamatuid tuleb valida nagu juustu: nina järgi. Avada, pista nina sisse: kui lõhnab hästi, võtta ära, kui ei lõhna, panna tagasi. Kas see haiseb? Kas lõhnab hästi? Parem on haisev kui lõhnatu raamat. Ühel raamatul peab olema lõhn, aroom, parfüüm, hõng. Nagu ühel juustul. Nagu veinil, lihal, niidetud heinal või reseedal, kui te eelistate neid: üks raamat peab esmalt lõhnama. Seejärel tuleb seda tagantjärele tunda lk 85

Olge kogu aeg üks samm eespool, peatage kurbus rõõmuga lk 120

Ma tahan elada oma vanadust nagu kirglikku seiklust. Mitte lasta sel märkamatult käest libiseda, […]. Nautida aega, mis on jäänud ja mis, nagu lapsepõlves, näib paigal püsivat, kuigi see aeg möödub nii kiiresti. Lk 45

Kirjastus: Eesti Raamat

175 lk