Pärlikasvandus

Seekord sattus lugemislauale tuntud rootsi autori Liza Marklundi „Pärlikasvandus“. 

„Pärlikasvandus“ viib 90ndate algusesse, eksootilisele Vaikse ookeani atollile, Manihikile. Noor naine, Kiona elab seal oma perega ja töötab perekonna pärlifarmis peamiselt sukeldujana. Ühendused muu maailmaga on piiratud, juhuslikult kätte sattunud raamatud, ajalehed, suusõnaline informatsioon, annavad teavet elust väljaspool atolli. Senine elu muutub Kiona jaoks kardinaalselt hetkest, kui karile sõidab jaht, millel on vigastatud rootslane Erik. Kahe noore vahel ärkab armastus. Kõik näib olevat turvaline ja kaunis seni, kuni välja ilmuvad mehed Eriku eelmisest elust. Kiona ei tea enam, kes on Erik tegelikult. Nii seotakse ka Kiona ohtlikku seikluse külge, mis väljub turvaliselt Manihikilt Ameerikasse, Euroopasse, Aafrikasse.

Raamatu esimene pool on kena armastuslugu maailma veerel, keset helesinist laguuni. See on romantiline nagu kaunis unistus ja seega raamatu ilusaim osa, sest seda ilmestavad loodus, ookeani harmoonia, traditsioonid ja riitused ehk teisisõnu elu vanajumala selja taga. Sealt edasi aga algab sõna otseses mõttes peadpööritav ja intensiivne seiklus. Selle seikluse haare on väga lai ja haarab väga palju teemasid:  heategevus, pangandus, armastus, pere, traditsioonid, kurjus, raha, võim, ilmajäetus, juhused, valikud… ja loomulikult pärlitega ning sukeldumisega seonduv ja jumala osadus meie eludes.  Kuid eelkõige keerleb ikkagi kõik võimu ja armastuse ümber.

Võib olla oli kogu see lugu liiga intensiivne ja uskumatu ( tüdruk, kes on pärit täiesti eraldatud maailmast, kelle teadmised olid pärit enamasti vaid juhuslikult kätte sattunud raamatututest, näis liiga kalkuleeriv ja tark), kuid see ei vähenda sugugi selle raamatu põnevust.  Lugesin raamatu lõpuosa suisa ebatraditsioonilises lugemispaigas (Pärnu Kontserdimajas) ooteaega veetes, sest lihtsalt tahad kogu aeg teada, mis järgmiseks. Lõpp oli rahutuks tegev ja kahju on ka, et nii läks. Vahepeal olid pisarate kohad samuti olemas, kuid tegevus raamatus hargnes nii suure hooga, et pisardamiseks aega ei jäägi.

Nii et „Pärlikasvandus“ pakub nii  romantikat kui närvikõdi ja samas röövib armutult aega, sest poole vinnaga seda raamatut lugeda ei saa. Kui, siis juba hooga läbi, millele liita soovitavalt pluss üks päev mõtisklemise aega selle üle, et miks küll sellised valikud ja miks ta nii valima pidi ja et sellest on tohutult kahju, ja üleüldse on tohutult kahju, et rahavõim on suurem kui mingi muu võim ja et on inimesi, kes võtavad endale jumala saatuse,võtavad endale õiguse otsustada teiste elude üle.

Kõik maailma olendid on programmeeritud iga hinna eest ellu jääma, maksku mis maksab, ja kellelgi see ei õnnestu. Mitte ühelgi, ei loomal ega taimel ega inimesel. Võitleme nagu hullud kogu oma eksistentsi aja, et me ära ei sureks, ja samas on see lootusetu. Lk 189  

Humanism väidab, et Homo sapiens on kogu ülejäänud universumist üle, et tal on  õigus kõike muud oma suva järgi ära kasutada ja rõhuda. Loomi võib terve nende elu kitsastes puurides kinni hoida, oma poegade juurest ära võtta ja seejärel tappa, sest me arvame, et meil on kogu aeg õigus süüa seda, mida me tahame. Taimedel ja loomadel looduses pole mingeid õigusi, kui inimene otsustab, et tal on vaja maad kasutada. Kõiki, kes seavad selle maailmakorra küsimärgi alla või võitlevad selle vastu, peetakse ohtlikeks või destruktiivseteks lk 351

Kirjastus: Varrak, 2020

381 lk

Väike hygge-raamat

„Väike hygge-raamat“ jõudis minuni kirjandusringi kaudu, Tiia rääkis raamatust nii kaasakiskuvalt, et tuli endalgi võtta aega hyggeks ja täpsemalt kaeda, mis värk neil taanlastel selle hyggega on.  Meik Wiking on raamatu autor.

Kogu see raamat ongi tegelikult hygge ise - selline armas, väike, lihtne, mõnus.  Sõna hygge lahatakse siin üksipulgi lahti: millised esemed seostuvad mõnusa olemisega, millised tegevused, kohad, inimesed jne ehk siis teisisõnu mis selle hygge kõik moodustavad. Toiduretsepte on siin samuti ja ilmselt sellepärast, et toidu valmistamist peetakse hyggelikuks.  Hygge on ühine nimetaja paljudele tegevustele ja võib olla on taanlased just selleläbi õnnelikumad, et neil selline koondnimetus mõnusatele tegevustele on olemas. Sisuliselt võib ju näida, et mitte millestki on sündinud raamat, kuid sellegipoolest oli see mõnus lugemine, mis pani ka ennast mõtlema oma hyggede peale. Neid tegevusi, mis olemise tõeliseks mõnusaks teevad on ju palju, aga üks minu hygge-komplekt on: kiiktool, kamin, pleed, mõned küünlad, tass kakaod, akna taga krabisev vihm, nurru lööv kiisu, hea raamat ja teadmine, et igal pereliikmel on kõik hästi.

Kirjastus: Tänapäev, 2017

285 lk

Kirjad Maarale

Andrei Hvostov kõlab nii, et teda sooviks kõnetada vaid perekonnanime kaudu, millegipärast kõlab Hvostov võimsamalt ja väärikamalt kui Andrei. Mulle on tema sõnavõtud alati meeldinud, neis on väga targa inimese eluterveid mõtteid, suhtumist ja loogikat, mis mõjub ja mõjutab.

Hvostov kirjutab üldistel ja olulistel teemadel oma lapselapse Maarale, kuid sellekaudu ka meile kõigile. Kõne all on ajakirjandus, armee, autism, Facebook, poliitika, kirjandus jne. Küllap kõik need teemad, mis talle korda lähevad, mille pärast ta südant valutab ja millest võiks tema Maara kunagi teadlik olla.  Ta ei häbene välja öelda oma arvamusi ja ei karda olla kriitiline, seal hulgas ka enesekriitiline.  Üldjoontes ma nõustusin iga tema arvamisega, kuid ka mittenõustumine mõnes teemas ei tee seda lugemist vähem meelepäraseks. Seega minu jaoks oli „Kirjad Maarale“ väga mõnus ja mahlakas lugemine.

Omaenda käitumise põhjal tuletad  ka teiste käitumise lk 140

Kirjastus: Petrone Print, 2019

269 lk

Vangistatud taevas

Christine Leunensi „Vangistatud taevas“ pealtnäha muljet ei avalda, kuid tutvustus on väljakutsuv ning asjaolu, et raamat on andnud filmile „Jänespüks Jojo“ (mida ma küll näinud ei ole), pakus piisavalt pinget ja peab ütlema, et valik oli väga õnnestunud.  

Raamatu sündmustik viib 40ndate aastate Viini. Minajutustaja nooruke Johannes on ajastule omaselt truualandlik Hitlerjugendi liige, kes järgib sinisilmselt Hitleri ideid ja juhtnööre. Isegi kehalised vigastused, mille tekitas sõjatrauma, ei vähenda seda andunud armastust. Ühel päeval avastab ta oma avarast kodust seina sisse peidetud juudi tüdruku Elsa. Poisis tärkab huvi, mis muundub üsna kiirest armastuseks ja seejärel kinnisideeks. Tüdruku olemasolust ei tea peale tema mitte keegi… Kui on lind puuris, kes võiks sind ka vägisi armastama hakata, siis vast ei ole vaja armastust kusagilt kaugemalt otsida?

Väga salapärane raamat, mis iga peatükiga haaras üha tugevamini selle loo kütke. Lõpetasin raamatu neljapäeval ja terve nädalavahetuse elasin selle raamatu muljetes, julgemata avada uue raamatu kaasi, sest mine tea, äkki saab selle raamatu lummus liiga kiiresti otsa. Mis tegi selle raamatu kütkestavaks? Minu jaoks on oluline alati lugu, aga peale loo peab olema veel midagi, kas ajaloo tausta, inimhinge eritahkude paljastamist, armastust jms. Ja selles loos seda kõike oli. Teine maailmasõda on siin niipalju taustaks, kui ta näitab selle manipulatsiooni ulatust, s.t mida teeb propaganda noore hingega. Omaette teema on konkreetne tegevuspaik: kodu, mis on keskmiselt jõukamal järjel (kusjuures seda ei toonitata, see on aimatav). Kui saabub sõda ja häda ning viletsus, siis ei ole uhked nipsasjad ja väärikas mööbel selle saabumisel takistuseks. Kuna tegevus jõuab välja sõjajärgsesse aega, siis avaldub ka see, kuidas jaotati Viinis võim liitlasvägede vahel. See on vaid taust.

Kesksel kohal on ja eriliseks teeb selle raamatu minajutustaja Johannes: noor, klammerduv, üksildane hing, kelle soov omada, tunda, olla vajalik, kasvab üle pea ja ühel hetkel tekib tõdemus, et kõik on üle piiri läinud. Sellele „üle piiri“ minekule aitab kaasa muidugi sõda ja Johannese sõjas kaotatud välimus. Hingekriipiv lugu vaatab inimhinge kõige hämaramatesse soppidesse ning paneb mõtlema selle üle, et miks mõnikord käitutakse nii nagu käitutakse, kui võimalusi teisiti toimida oleks küll ja küll. Hilisem kahetsus asja enam ei paranda. Ma ei saa öelda, et see raamat väga sünge oleks olnud, pigem on teatud motiivid ja asjaolud jubedad. Kindlasti andis heledama varjundi kogu loole juurde noore minategelasse jutustamise laad.

Mulle väga meeldis, meeldis sedavõrd, kui omal ajal loetud Bernhard Schlinki „Ettelugeja“ ja John Fowlesi „Liblikapüüdja“.

Lapsed on hea rohi kõigi elu pettekujutluste purunemise puhuks lk 147

…aeg on suurim varas: lõpuks varastab see kõik, tõe ja vale ühteviisi lk 172

Mitte miski, mida me loominguliselt teeme, ei ole meile endale. Seda tehakse ainult kellelegi teisele, isegi kui see teine on ainult sinu oma peas. Lk 186

Võib olla sobiks „valede valmistaja“ inimese määratluseks paremini kui „tööriistade valmistaja“ lk 241

Kirjastus: Varrak, 2019

279 lk

Peidus su silme all

Põnev kaanekujundus, anne & stiili soovitus ja märksõna „põnevik“ kinnitasid minu pilgu Caroline Louise Walkeri debüütromaanile ja nii küpses lugemise otsus.

Doktor Robert Hart elab unistuste elu. Tal on prestiiži oma kodulinnas, väärikas amet, ilus kodu, rikkust ja vara, imekena noor naine ning suhted pojaga eelmisest abielust arenevad ka tõusvas joones. Mida elult veel tahta!? Vist ei midagi, kui ei oleks asjaolusid, mis seda kõike hakkaks allamäge vedama. Kui poeg Jonah  tuleb isa juurde suvevaheaega veetma, on tal kaasas ka sõber Nick. Doktor Hartile ei näi päevad enam nii turvalised kui seni ja väikesed valged valed, mis esialgu pidid olema vaid väikesed valed, viivad endaga kaasa ja veeretavad kogu seda turvalist kremplit allamäge.

Lugesin pea pool raamatut ära ja mingit põnevust sealt ei leidnud. Lihtne, tavaline rikaste ja ilusate elu, ei midagi erilist. Kui loosse tekkis laip, siis tuli muidugi põnevust ka. Sellegipoolest kvalifitseerub see lugu minu jaoks täiesti tavaliste harju keskmiste hulka, mida täna loed ja homme unustad. Hetkeks ju omajagu köitev oli, aga süžee käigud on nii tavalised, paljugi etteaimatavad, seega erilist elamust ei pakkunud. Doktor ise on muidugi sümpaatne tegelane ja teatud hirmud sellise ilusa ja turvalise elu juures on täiesti mõistetavad. Lõpplahenduses ei olnud ka midagi üllatavat. 

Valikus peitub vastutus. Maailmas on asju, mida me ei saa valida: nimed või sünnipäevad näiteks. Me ei vali oma andeid. Me ei vali ka oma deemoneid. Neil on samasugune võim ja õigus nagu nimel, sünnipäeval või geneetikal. Lk 78

Kirjastus: Helios, 2019

326 lk

Mõnikord ma valetan

Lugemisaastat alustan väljakutsuva pealkirjaga „Mõnikord ma valetan“. Raamat on Alice Feeney debüüt. Psühholoogilised põnevikud on mulle pakkunud alati huvi, see on nagu kaks ühes: urgitseb inimhinge ja tekitab ka närvikõdi.

On aasta 2016. Amber  on väliselt koomas, ta ei näe, ei liigu, ei räägi, aga ta kuuleb, mida tema ümberolijad räägivad. Ta ei mäleta, mis teda sellisesse seisundisse viis. Pikkamööda selgineb mälu ja selgus saabub läbi kolme ajajärgu: enne, siis ja nüüd ehk teisisõnu tema päevik 1991. aastast, aeg enne avariid ja nüüd, haiglas olles.

Psühholoogiliselt väga põnev lugu, hästi liigendatud ja väga köitev. Teadatahtmise tuhin on  lugedes väga suur ja seega loed ja loed, kuni enne lõppu läheb kõik sassi ja aru enam ei saagi, kes Amber siis ise on. Nii et pinge kruvib ikka üles ja üles ning lõpuks on seni tekkinud kujutluspilt keeratud pea peale.

Mis siis veel öelda!? Ega ei saagi siin suurt rohkem midagi rääkida, tuleb ikka ise lugeda ja selleläbi kogeda. Võib vaid öelda, et kõik, ka raamatutegelased, tulevad lapsepõlvest ning et me ei pruugi olla need, kellena end väljapaista laseme.

Inimesed arvavad, et hea ja halb on vastandid, aga nad eksivad, need on ainult teineteise peegelpildid mõranenud klaasil. Lk 284

Ajalugu on peegel ning me kõik oleme üksnes vanem versioon iseendast; täiskasvanuks maskeerunud lapsed. Lk 217

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

294 lk

Talibani pojad

Afganistan on meist geograafiliselt kaugel, kuid siiski kuidagi liiga lähedal.On meiegi maa poegi lõhkunud seal oma keha ja hinge ning halvemal juhul on kodumaale saadetud vaid tinakirstud. Seega kõnetab Taavi Liiase ,,Talibani pojad,, väga. Loo ehedust tõendab asjaolu, et raamatu autor on ise olnud reaalselt kohal luureohvitserina 2012-2013.

,,Talibani pojad,, on raamat mõlema poole vaatevinklist. Ühelt poolt kõnelevad mässuliste pealikud Abdul Hadi ja Juba Guli ning teiselt poolelt Liivak ise. Valdavaks osaks on siiski Talibani võitlejate mõttemaailma, elustiili, väärtushinnangute, uskumuste esile toomine. See näis olevat hirmuvalitsus, mille ees kohmetusid ka tavalised talupojad, kelle põllud kasvatasid mooni, mis on levinu narko tooraine. Korruptsioon, pime usk, soov laiendada oma haaret, võim, raha, kannustab Talibani võitlejaid. Mis kannustab aga n.ö uskmatuid, s.t eestlasi, ameeriklasi, inglasi jt rahu eest võitlejaid, sellest raamat ei kõnele. Just seda poolt jäi raamatus minu jaoks väheks. Aga sellest jutustab kindlasti mõni teine raamat.

Talibani poegade elu kirjeldus oli väga kaasahaarav ja lõi sealsest elust ja olust väga laia pildi: perekonna traditsioonid, ema armastus, venna armastus, abielu, märterlus, meeste klannide ühtsus või reeturlikkus jne. olid kõik kõne all. Kui pealik on fanaatiline, siis nagu elu ei loeks üldse, püha sõda on olulisem. Autor ütleb eessõnas, et ta püüab väljamõeldisi rääkides tõde edasi anda. Minu arvates on tal see väga hästi õnnestunud! Samamoodi õnnestunud on kogu selle loo esitamise kontseptsioon ning ladus loo jutustamise laad. Raamat oli hästi kaasahaarav ja lugeda mõnus. Minu jaoks olid tegevus, põnevus, olustik hästi tasakaalus ning tundmatud väljendidki kenasti teksti alla ära seletatud. 

Ootan Taavi Liiaselt uusi lugusid!

Kirjastus: Hea Lugu, 2019

240 lk