Nähtamatud

Seekordsele raamatuvalikule aitas kaasa Kirjakoi. Ta rääkis Roy Jacobseni triloogia teisest osast (Valge laam) kenasti ja tõi selle kaugetest mälusoppidest taas esile. Mulle meeldivad sellised karged põhjamaa lood ja lugemisvara oli otsustatud. „Nähtamatud“, „Valge laam“ ja „Rigeli silmad“ on triloogia järjestus.

Norra rannikul on tuhandeid väikesi saari, millel möödunud sajandi alguses kees elu.  Raamat viib meid ühele sellisele saarele ja kajastab sealset elu 1913 – 1928 aastatel. Elu ja aeg väikesaarel käib loodusega ühes rütmis: kui on tuuled ja tormid, siis on elu võitlus, kui loodus näitab rahulikku meelt, siis on elu (vähemalt näiliselt )nagu paradiisis. Elamise heaks tuleb vaeva näha ja leidlik olla. Traditsiooniliste tegevustena lõigatakse turvast, korjatakse kajakamune ja hahasulgi, vaesemal aja keedetakse adrust lõssi ja segatakse heina sisse kaseoksi, et loomad kauem mäluksid.   „Nähtamatud“ on ühe perekonna lugu. Pere on ju nagu pere ikka, omad tööd ja tegemised, kuid hakkama saamist mõjutab vägagi vaene maalapp, mis ei anna piisavalt talvevarusid ei enestele ega ka pudulojustele. Ajuti tuleb meestel minna pikemtele retketele Lofootidele ning pere jääb koduste toimetustega tegelema ja ootama. Ühte keskset tegelast selles loos ei ole, kuid suurem rõhk on siiski väikese Ingridi peal, kelle osaks on karedad paitused, ootamine, vanemate aitamine, mängimine ja kasvamine saare tulevaseks kodanikuks.

„Nähtamatud“ on väga ajastu- ning kohatruu raamat. Kuigi ise ma neil Norra saartel ju käinud ei ole, tekkis kujutluspildis neist oma nägemus küll. Üsna karmide tingimuste ja võimalustega paiga kujutluspildi lõi see raamat samuti.  Kusjuures lapseks olemise aega said lapsed kasutada vaid miinimum aega, kui ikka jalg kandis ja kätes juba pisutki rammu oli, tuli võtta aerud ja merele minna või asuda tegema muud jõukohast ja tegelikult ka mittejõukohast tööd. Ja mõni ei saanudki olla laps, tööd nõudsid teda juba kohevarsti pärast sündimist. Tänasega võrreldes näisid need inimesed seal saartel lausa üliinimesed. Väärtushinnangud ja unistused on ka eraldatud saarel teisemad kui maismaal elades, ja ega siingi ei unistata ühtemoodi. Meestel ikka suuremad perevälised unistused, naisel koduhoidja unistused.

Kahetseda oma unistust on kõige laastavam tegevus, mida inimene teha võib lk 184

Kirjastus: Eesti Raamat, 2014

190 lk

Pitsikuduja

Teave Lauren Chateri „Pitsikuduja“ (The Lace Weaver) kohta jõudis minuni läbi sõbranna Austraalias elava tütre. Tema sattus juhuslikult lugema raamatut, mis rääkis Eestist. Minul hakkasid muidugi kõrvad liikuma ja otsustasin googeldada, sest tundus uskumatu, et üks päris austraallane kirjutab meie maa teemadel raamatut. Mis teda selleni võis küll viia? Selgus, et Lauren sattus ühes raamatukogus nägema raamatut Haapsalu salli pitsist. See kudum meeldis talle ja andis inspiratsiooni kirjutamiseks. Pärast meie ajaloo uurimist, eestlastega konsulteerimist ja ka Eesti külastamist sündis "Pitsikuduja". Mina ootasin aga õhinaga, millal seda ometi meie keelde tõlgitakse. Olen alati väga suures vaimustuses, kui väliskirjanduses mainitakse Eestit ja eestlasi.

Tegevus raamatus viib 1941 aasta Tartusse, Moskvasse, pisut ka Narva ja Haapsallu. Stalini okupatsiooniväed on vallutanud Eesti ning kogu senine elu on pea peale pööratud. On alanud sõda ja oodatakse, et Saksa väed toovad vabastuse nõukogude ikke alt. Kaks noort naist Katarina ja Lydia, üks neist elab Eestis, teine Moskvas, võitlevad vabaduse ja armastuse eest./ Kui ma vaatan neid kahte naist postituse alguses olevatel fotodel, siis minu jaoks on Katarina pitsrätikuga tütarlaps ja Lydia oli minu kujutluspildis väga raamatu autori sarnane./ Saatuse keerulised keerdkäigud ristavad nende teed ja edasi astutakse ühte jalga. Kati koob õhkõrnu, peenekoelisi pitsmustreid, Lydial on vaid emalt päranduseks saadud sall, kuid need oskused ja see sall on hinnaline pärand, mida kantakse edasi põlvest põlve.

Ilmselgelt olid minu ootused sellele raamatule suured, samas oli  väikene kahtlusenoodike ka põues, et kui hästi üks absoluutselt võõras inimene meie ajalugu, olusid ja kombestikku tabab. Tegelikult ikka tabas küll. Tabas ka meile omase umbusu võõraste suhtes, meie visaduse ja ka kerge kadeduse. Esialgu oli lugeda pisut raske, laused tundusid pikad ja kohmakad ning kuidagi ei saanud rütmile pihta. Tekkis üsna sama tunne, nagu aktsendiga teksti kuulates, et oot-oot, mida ta nüüd ütles. Loo edenedes haaras see siiski endasse ja aktsent kadus ka ära. Ajaloolist teavet Eesti kohta oli tõesti palju. Võib olla oli esialgu liiga püüdlikult ja liiga palju proovitud seda teavet igasse lausesse lisada ja mõningaid ebakohti tabasin ka. Aga see selleks. Isegi Eesti on liiga suur selleks, et üks võõras inimene võiks lühikese aja ja põgusa kokkupuute tulemusena kõike peensusteni hoomata.

Loona on „Pitsikuduja“ tavaline sõjaaja romaan, kust kõige selle kõrgemate organite põhjustatud jõhkruse vahelt leiab ka armastust, igatsust, ootusi. Selliseid lugusid on üsna palju, ja selles mõttes see raamat ei eristu. 

Maksimum punktid annaksin muidugi Haapsalu imekauni pitsi loosse pikkimise ja Eesti ajaloo tutvustamise eest. Kindlasti tekib pärast selle raamatu lugemist maailma juurde õhkõrna imekauni Haapsalu salli ja Eestimaa fännajaid. Kummaline, et ükski meie kirjanik ei ole meie rahvusehet oma loosse põiminud (võib olla on, ja mul on see raamat lugemata😏). Igatahes, pärast raamatu läbilugemist koonduvad mõtted kudumise kui suurepärase oskuse ja võimaluste pakkuja juurde. Kudumine on teraapia: see on kui püüe unustada hetkekski reaalsus (sõda). Kudumine ühendab inimesi ja oskusi (kudumisklubi), sünnib imekaunis käsitöö. Ja see imeline käsitöö on meie pärand: kõik need mustrid, kudujad, kudujate lood ja laulud ning kudumisvõtted.

Mõnikord pole sall lihtsalt sall. See on hääl, see on jõud, see on viis, kuidas mäletada. Iga sall, mille oleme loonud, on hinnaline, nii õrn ja peen, et selle võib tõmmata läbi kuldse abielusõrmuse. See on meie lugu.

Intervjuu Lauren Charteriga: http://www.kateforsyth.com.au/kates-blog/interview-lauren-chater

Kirjastus: Ühinenud ajakirjad

385 lk

Minu Muhumaa

Tuleb tunnistada, Katrin Pautsi kirjatöid ma varem lugenud ei ole. „Minu Muhu“ tundus alustuseks olevat hea valik, sest Hiiumaa raamat on loetud ja saartega on nii, et nad on mandrirahvale pisut erilisemad ja elamust pakkuvamad.

Katrin Pautsi Muhumaa aga kutsuv ei ole. Selles on nii palju negatiivsust, et paneb lausa mõtlema, et miks ikkagi. Võib olla on ta ise liiga tõrges kõige suhtes? Põhjust vimma pidada näib olevat küll, sest lapsepõlvetraumad on visad lahti laskma. Aga ikkagi, kui sa ise ütled, et mind ei huvita, küllap siis vastavad teised samaga. Vanasõna väänates võiks ju öelda: kuidas koer külale nõnda küla koerale. Lisaks kurdab  Katrin, et muhulased tema raamatuid ei osta ja temast kui kirjanikust ei arva ka midagi, seega vanasõna: ükski prohvet ei ole kuulus omal maal, on samuti vägagi omal kohal. Isikliku olemise vahele mahtus Muhu saart ka, kuid minu jaoks jäi see pisut tahaplaanile ja kadus oma pere saatuste taha ära. Samas kui ta ikkagi tunneb end omas kodus mitte just kõige paremini, siis on üsna suur julgusetükk kõik ausalt kirja panna. Edasistele suhetele võib see tuua nii kasu kui ka kahju. Nii on, et ükski paik siin maamuna peal ei näigi meile kõigile ühesugune. Väga kurb on, kui kodukant on küll südameküljes, aga seda koos kibestumusega.  

Minu kokkupuuted Muhuga on olnud muidugi läbisõidul ja turistina, mil külastasime peaaegu kõiki turistile kohustuslikke paiku. Näiteks käisime Üügu pangal, Koguva muuseumis, jaanalinnufarmis ja selles samas hobusekasvatuses, millest ka raamatus juttu oli.  Eredaim mälestus on elu uhkeimast tantsupeost, mis sai maha peetud Kuivastu sadamas praami oodates. Tulime Saaremaalt tantsupeolt ja n.ö isetekkeline järelpidu sadamakail oli vast vägevamgi. Spontaanne ootamatu inspiratsioonipuhang andis tantsijaile tiivad ja viis meeleolu taevasse. Need riivamisi kokkupuuted Muhuga muidugi põhja panevat muljet ei saanud jätta, lihtsalt tore saareke, millel on kindlasti oma vibe olemas.

Kirjastus: Petrone Print

231 lk