Eelmine tüdruk

J. P. Delaney on tundmatu autori pseudonüüm. Raamatukaaneinfo ütleb, et „Eelmine tüdruk“ on tema esimene psühholoogiline põnevik, varasemalt on ta kirjutanud bestsellereid oma õige nime alt. Juba salapärane autor on nii põnev, et tema tegeliku nime teadasaamiseks tuli veidike uurimistööd teha. Täiesti üllatavalt selgub, et alias J. P. Delaney on mees ja tema õige nimi on Tony Strong. Ta on Briti kodanik ja töötab reklaamialal. Eesti keelde tõlgitud siiski tema raamatuid varem ei ole.

Folgate Street üks on Londonis renditav maja, mille kavandas Briti arhitekt Edward Monkford esialgu oma perele, kuid pärast naise-lapse traagilist surma üürib ta elamist hoolikalt valitud naistele. Enne tuli üüriliseks Emma ja pärast Jane. Mõlemad naised on läbinud trauma, mille järel uus algus aitaks vabaneda traumaatilisest kogemusest. Steriilne, minimalistlik elamine imeb endasse ja näib toetavat uut algust. Seda enam, et elamiseks on kehtestatud reeglid, mis keelavad korralageduse, isiklikud nipsajad ning arhitekt peab elamistaotluse heaks kiitma. See maja on loodud inimesi ümber kujundama, sest see maja eeldab, et oled stabiilselt korralik, sinu asjad on paigutatud korrektselt, sa loobud üleliigsetest emotsioonidest, pead oskama teha valikuid. Sa pead olema nagu see maja: steriilne, süsteemne, emotsioonitu.

Inimsuhted, nagu inimeludki, kalduvad kuhjama kokku ebavajalikku. Valentine kaardid, romantilised žestid, erilised kohtingud, mõttetud armuavaldused – kogu see tüdimus ja inertsus, iseloomulik neile arglikele ja konventsionaalsetele suhetele, mis on oma aja ära elanud juba enne, kui alata saavad. Aga mis oleks, kui me kõik selle minema heidaksime? Lk 71

„Eelmine tüdruk“ on väga omanäoliselt ülesehitatud raamat. Minategelase hääl on antud kahele tüdrukule, kes kordamööda räägivad. Üks enne ja teine nüüd, kellest „enne“ on selle elamise jaoks minevik ja „nüüd“ soovib teada saada, mis on juhtunud selles korteris enne teda. Kusjuures need hääled on nii veenvad ja niipalju eristuvad, et neid omavahel segamini ei aja. Lisaks sellele, et tegemist on psühholoogilise põnevikuga, mahub siia siiski ka natuke kirge ja romantikat, kuid siingi jääb kainelt kalkuleeriv mõistusehääl peale. Ning muidugi on uurimist, juurdlemist, seega ka krimisugemed on raamatus täiesti olemas.

Raamat on põnev algusest lõpuni, lihtne lugeda ja haarab endasse täielikult. Selged piirjooned ja siiski õhkujäävad küsimused, teevad  lugeja piisavalt rahutuks. Nii et tahad kogu aeg teada, mis edasi. Kogu see kirjutamise stiil ja raamatu ülesehitus on sama minimalistlik kui teoses esitatud elamine. See maja on nagu kolmas peategelane või lihtsalt üks elutu organism naiste kõrval. Siiski on omamoodi tuttavlik see korter ja korteriga seotud mõte, on ju meilgi moes vabaneda üleliigsest tränist, tehnoloogia abil luuakse võimalusi, mis ühtepidi muudavad elu mugavamaks, kuid teistpidi muudavad selle siiski keerulisemaks; ehk teisisõnu ehe naturalistlik elu jääb üha kaugemale ning asjade üle otsustavad masinad ja matemaatilised valemid. Ja ei ole ju uudne ka võte: mõjutada inimest hoone abil. Suured lossid, paleed, kirikud on ehitatud selleks, et mõjutada ja muuta alandlikumaks neisse sisenejaid.  

Omamoodi ja  ootamatud on esitatud dilemmad väikeste küsitluste näol eraldiseisvail lehekülgedel. Neid küsimusi on tegelikult kogu loo vältel, sest majasüsteemgi eeldab, et elanikud muudavad oma mõttemaailma vastates regulaarselt küsimustikele. Kuid need eraldiseisvad valikut nõudvad küsimused on ka lugeja mõjutajad. Nii et teemaks on ka valikud, millise valiku teed, kui valida on kahe võimaluse vahel, millest üks on ebameeldiv ja teine halb, millest üks peseb sind süüks puhtaks, kuid jätab südametunnistuse mustaks ja teine mõistab süüdi, kuid  jätab autunde alles. Mis on valikuid tehes oluline? Kusjuures need valikudki lähevad loo arenedes järjest raskemaks.

Raamatu lõpp on ootamatu, ette ennustamatu. Kokkuvõttes on tegemist sellise psühholoogiliselt peenelt mõttemaailma mõjutava teosega, poeb pähe ja lahti ei lase niisama mitte.

Kas elu pole selleks liiga lühike, et iga kord seina kuivatada, kui dušši kasutada?

Või hoopis, on elu liiga lühike, et seda vähem täiuslikult elada, kui peaksid? Lk 103

Kirjastus: Varrak

323 lk

Minu maailm

Teadsin kohe, kui ilmus Tiit Pruuli „Minu maailm“, et seda raamatut tahan lugeda. Tuntud rännumees oma kogemustepagasiga tundub juba eos väga intrigeeriv ja põnev. Et mingigi osa tema seiklustest jõudis 100ndasse „Minu sarja“ raamatusse, on eriline tunnustus ja kõlab ka auhinnana seniste saavutuste eest reisimisealal.

Loomulikult mahtus siia raamatusse vaid osake Tiidu nähtud maailmast. Kuid ta on osanud selle kuidagi väga hästi komponeerida, liigendada ja ühtsesse tervikusse seada. Loo sidujateks on keegi salapärane Artur Soomets, kes võib väga vabalt olla Pruuli teine mina, ja eestlus: otsida mööda maailma seoseid oma kodumaaga. Ja need seosed on tegelikult põnevad ning täiesti seni teadmata. Jakob Lukats, Friedrich Lustig on vaid mõned huvitavad eestlusega seotud nimed.

Lisaks sellele, et raamatus on palju faktiteadmisi, on siin ka lihtsalt põnevaid persoone, näiteks leedukast kajutikaaslane Arvidas, laevakapten Emily, küüti pakkunud kohalikke, taksojuhte, vagunisaatjaid ehk teisisõnu: inimesed, kes annavad nähtud kohtadele hääle ja sisu.

Väga meeldis mulle raamatu algus, kus rännumees kirjutab, miks minnakse reisima ning muuhulgas tõdeb, et ta on sellest rändamisest ka pisut väsinud. On inimlik, et liigne doos emotsioone võib olla väsitav ja ühel hetkel saabub hetk, kui tundub et kõik on juba olnud. Muheda huumoriga on kirjeldatud oma kartusi ja hirme, millest ei pääse võõrsil olles. On igatsust ja armastust, kuid siiski on kirjutatus ka väikene nukrusenoot: kõik tuleb liiga kergesti kätte, ei ole vaja kogu hingest ponnistada ja unistada, et saaksid minna. Tuleb vaid tahta ja minna. 

Põhjapoolusele jõudmine on tänapäeval sama lihtne nagu kohvilaadse joogi ostmine Circle K tanklapoest. Ei mingit higileajavat pingutust, mitte kõige väiksematki võitlust ei aleuutide ega jääkarudega, ei ühtegi külmavõetud sõrme ega varvast. Ei au, kuulsust, romantikat ega üksindust lk 58

Kirjastus: Petrone Print

285 lk 

Kassiiseloom

Loomalood on üks ütlemata tore sari, mida on vahelduseks väga vahva lugeda. Kaja Sepa „Kassiiseloom“ on sarja neljas raamat.

Raamat algab toredast kassiunistusest, kuidas väike Kaja karjatas sadat kassi. Küllap see unistus oli suur ja tugev, sest kasse on siin raamatus tõesti palju. Kuid teisi loomi jagub ka. Täiesti praktilisi sigu ja lehmi ning hobuseid. Mõned naljakad, halenaljakad lood, mõned kurvad lood, nii nagu elus ikka juhtub. Niipalju kasse kui Kaja unistustes oli, küll raamatusse ei mahtunud, kuid raamatu lõpus Kaja tõdeb, et mine tea – võib-olla mu lapsepõlveunistus siiski täitub ja mul on tõesti elu jooksul kokku sada kassi.

Lood raamatus on ausad ja avameelsed, mis  tutvustavad lastele nõukogude aegset loomapidamist, suhtumist loomadesse ja ka loomaarmastust. Raamatus on palju selliseid mõisteid, mis ehk vaid vanaemade-aegsetele inimestele tuttavad on. Kas te teate mis on linaleoauk, kes on laudakass, mida tähendab merekool, millist toiduainet veeti kartulikotiga koju, et see loomadele sööta? Seega on raamat parim lugemiseks koos vanaemaga, ilma selgituseta tunduksid need lood küll väljamõeldisena, fantaasiakirjandusena - selline elu pole ju ometi võimalik. Toonane maaelu erineb kaasaja maaelust ikka väga. Vanaemadele on see raamat aga hea nostalgialaks, seda muidugi neile, kel oli otsene kokkupuude maaeluga. 

Kuna raamatus oli lugu kodustatud varesest, siis mulle meenus neid lugusid lugedes eelkõige kokkupuude vares Jaaguga. Kuna see lugu on mul nii eredalt meeles, panen selle siiagi kirja.

Selle vaese varese oli keegi kodustanud. Kuna lind on lind, kel vabaduseiha suur ja tiivad ka kannavad, siis ühel päeval jäid talle ilmselgelt kodupiirid kitsaks ning ta  hakkas käima külapeal laiamas. Küll nähti teda poe juures hüppamas, siis passis koolimaja akende taga ja keegi rääkis, et ta ründavat ka titekärusid. Ühesõnaga, see vares oli tõeline nuhtlus ja mida aeg edasi, seda häbematumaks muutus.  Paraku tõmbas ta ka halbade kavatsustega inimesi ligi, ja nii oli ta ühel päeval pooliku nokaga. Kellegi kuri käsi kõrvetas tal lihtsalt „nalja pärast“ noka ära. Kuuldu järgi olevat pakutud varesele tuliseks aetud naela.  Igatahes pidi vaene vares hakkama saama ühe terve ja ühe pooliku nokapoolega. Siiski ei võtnud see trauma tema jultumust vähemaks. 

Mina aga väikese tüdrukuna kartsin seda varest väga. Ilmselt oli see minu kõige suurem hirm üldse. Rumalal varesel oli komme lennata õlale või pähe, kuid mulle tundus selline tulemine tõeliselt suure rünnakuna. Kord olin hommikul kooli minnes koolimaja läheduses varesega kimpus, tema lendas minu ümber, katsetades maandumist minu pähe. Karjusin kõigest väest appi, sest midagi õudsemat sellel hetkel ei olnud olemas. Õnneks koolitädi Anni kuulis ja päästis mind selle jubeda linnu käest. Sellest rünnakust sain trauma, mis pani mind mitmed aastad hiljemgi kartma üksikult lendavaid vareseid. Mis Jaagust sai? Kuulda oli, et keegi lõi ta lihtsalt maha. Iga lind jäägu sinna elama kuhu ta loodud on.

Kuna vares passis kõige rohkem kooli ümber, juhtus ta parajasti ka siis kohal olema, kui koolis käis fotograaf. Fotograafiks oli üks tore vene rahvusest härra,  kes ütles meile alati pildistamise hetkel: "vnimanje, pilldistan".  Nii sai härra "vnimanje pilldistan" pildile ka meie varese ja Jaagu portree on mul täiesti olemas.

Tore lugemine!

Kirjastus: Petrone Print

152 lk