Inimorjusest

 

Kirjandusklubis valisime seekord lugemiseks William Somerset Maughami loomingu. Olen tema „Inimorjusest“ ca 20 aastat tagasi lugenud, kuid mäluga on nii, et tunne heast raamatust oli olemas, aga mis täpsemalt, seda ei mäletanud. Nii harva, kui ma üldse midagi uuesti üle loen, siis seekord ma seda tegin.

Raamatu sündmustik viib meid 19 sajandi lõppu ja on sügavalt autobiograafiline. Philip Carey on kerge füüsilise puudega poiss, kes orvuks jäänuna kasvab oma vikaarist onu juures. Onu on külma ja tõreda olemisega mees, kuid poisile soovitakse siiski parimat. Vaimuliku elukutse näib vikaari arvates parim, kuid Philipil kutsumust ei ole. Nii mööduvad kooliaastad Inglismaal, kuid poisi hing ihkab mujale. Pärast onult lubaduse saamist asutab ta end Saksamaale, lootes õppida advokaadiks, kuid ka seegi amet ei toida hinge ning poiss arvab end olevat andekas hoopis maalimises. Järgmine peatus on Pariis ja maaliõpingud. Paraku ka see valik ei ole õige ning lõpuks otsustab Philip käia oma isa jälgedes ning õppida arstiks, nüüd taas Inglismaal. Oluliseks verstapostiks tema elus on tutvumine saatanliku naise Mildrediga…

„Inimorjusest“ on võimas, suurepärane raamat, mis jälgib ühe kerge füüsilise puudega poisi kasvamist, arenemist ning eneseotsinguid. Tema teekond oli konarlik, sest vahel ei töötanud plaan, mõnikord ei osanud endast aru saada ning ega onugi ei olnud alati kõigega päri, seega rahakoti suurus määras ka eluvalikuid. Nii et see on hästi psühholoogiline lugu, kus on palju Philipi siseheitlusi, loobumisi,  eneseanalüüsi, elumõtte otsimist kuid ka näida tahtmist, oma aja standardite järgimist ning visadust. Mul olid lugedes kahetised tunded. Philip mulle üldiselt meeldis, kuid kohati olin ta peale vihane ja mõtlesin, et kuidas saab üks inimene nii rumal olla, miks sa lased endaga nii teha.?!  Samas saad jälle aru, et tema loomus, kasvatus ja härrasmeheks olemine ning omamoodi pimestatus, võimaldavad teha otsuseid, mis pealtnäha mõistlikud ei näi. Siiski kõik loksub viimasel leheküljel paika – viimaseks leheküljeks on Philip 30 aastane ja teab, mida elult soovib. Seega üle 700 lehekülje eneseotsinguid, mis võib ju näida piinav lugemine, kuid see seda teps mitte ei ole. Raamatus on lisaks hästi palju kunsti, Philip armastab lugeda ning see omakorda annab raamatule teatud hõrgu nüansi juurde. Samuti on siin suurepärased mõtisklused inimhinge tahumatusest. Ning vast kõige olulisem, sellised noore inimese eneseotsingud peavad ajale vastu ning kehtivad iga riigi korra ajal, iga inimpõlve kasvades.   

Ja mis puutub lugemisse kakskümmend aastat hiljem, siis tegelikult oli mul meeles väga vähe - nautisin nagu uut lugemist.

…omaenese tarkusest tehtud rumalustest on inimesel rohkem kasu, kui teise nõuandel õigesti elamisest lk 294

… milline reegel siis elus võiks kehtida, kui see siin oli nii kasutu, ning miks iga inimene toimis just nii ja mitte teisiti. Toimiti tunnete ajel, aga tunne võis osutuda nii soodsaks kui kahjulikuks, ja oli puhas juhus, kas see viis edu või hukatuseni. Elu näis olevat ei midagi muud kui üks suur sasipundar. Inimesed sõelusid siia-sinna, takka aetuna jõududest, mida nad ei tundnud, ja kõige selle eesmärk jäi neile mõistmatuks – sõeluti lihtsalt sõelumise enda pärast lk 487

… elulised olud ei tähenda midagi sellele, kes kujutluse väel valitseb aja ja ruumi kaksikvalda lk 704

Kirjastus: Canopus, 2002

713 lk

35 kilo lootust

 

Mul oli vaja aega täita, sellesse ühte tundi mahtus kenasti Anna Gavalda noortekas „35 kilo lootust“

13. aastane Gregoire ei armasta koolis käia. Poiss on sellega leppinud, et pea ei võta, et ta ei viitsi, ei oska ja et ka ükski kool teda pärast väljaviskamist enam ei taha. Kui vanemad oma tülitsemiste kõrvalt aru pärivad, poisil lahendust ei ole. Samas meeldib Gregoirele meisterdada ja leiutada. Vanaisaga kuuris nokitsedes on tal visadust küll, kuid vanaisagi ei ole päri tulevikuta poisiga. Tema sõnul tuleb end käsile võtta ja ise endale tõestada. Seda tõestamist alustab poiss saates kooli, kus tehakse asju ka kätega, ühe kavandi. Edasine sõltub juba temast endast…

Hästi õpetlik ja eneseusku sisendav raamat ning lausa kohustuslik raamat noortele, kes samuti ei viitsi, ei taha, ei suuda. Sest tegelikult on igas inimeses see  miski olemas, aga ka seda miskit peab otsima ja peaks edasi kujundama. Ning ikkagi eneseusk on see mis toime tulla aitab. Armas raamatuke peresuhetest, suhtest iseendaga ja maailmaga. Soovitan igal juhul.

Kirjastus: Koolibri; 2021

78 lk

Vanaemale suremine ei meeldinud

 

Ukraina sõda on toonud aktuaalsemaks meile ka selle maa kirjanduse. Pavel Beljanski on Ukraina kirjanik, kes on pannud oma raamatule üsna ootamatu pealkirja „Vanaemale suremine ei meeldinud“.

Tegemist on omamoodi perekonna looga, mis algab kolmandast põlvkonnast ja jõuab välja tänasesse päeva. Iga peatükk on nagu eraldi lugu, aga neid ühendab ikkagi üks perekonna liige. Nii et alustatakse vanaisast-vanaemast ja jõutakse välja lapselaste perede eludeni. Ja need elud ei ole kellelegi lihtsad, neis on palju kurbust, mis tähendab, et  ei ole seal ei õnne ega armastust, vaid pigem ohtralt ebaõnne, õnnetusi, vägivalda ja ajastule omast arusaamist. Kuid iga loo lõpus on  puänt, mis tegi selle lugemise eriti nauditavaks. Mulle meeldis see raamat ka selle olustiku loomise, huvitavate karakterite, omamoodi detailide pärast. Need raamatus kirjeldatud elud tõid aga mälust esile sügava nõuka-aja maaelu varjupoole, kus alkohol oli n.ö elu normaalsus, kus inimesed ei olnud oma kodukülast kaugemale nina pistnud, kus mõte „kui peksab, siis armastab“ oli igati päevakohane.

Päris toredaid ütlemisi oli siin raamatus samuti. Näiteks: Mida rohkem raamatuid, seda vähem peigmehi lk 100.

Kirjastus: Eesti Raamat,2022

208 lk

 

Petlik tõde

Colleen Hoover on üsna produktiivne kirjanik, tema põnevike kohta olen kiidusõnu kuulnud ja võtsin ette ühe neist. 

Loweni ellu on hetkel pankrot sisse kirjutatud, sest kirjanikuna tal tööd ei ole, korterist peab välja kolima ning ema pärandatud võlg kükitab ka kukil. Ootamatu pakkumine tuleb menukirjanik Verity Crawfordi abikaasalt Jeremylt.  Nimelt autoavarii tõttu raskes seisus naine ei ole võimeline enam pooleliolevat menusarja lõpuni kirjutama ning Lowenis nähakse edasi kirjutajat. Lowen peatub Crawfordide kodus ning tutvub Verity märkmetega, mis tekitavad lugejas õudu. Kas Verity ikka on see, kellena ta näib? Samal ajal tärkavad Lowenis tunded pereisa vastu. Lõpuks on juba raske aru saada, kes kellega manipuleerib…

„Petlik tõde“ on hoogne raamat, selles on ootamatuid pöördeid, palju põnevust, ohjeldamatult kirge ja seksistseene. Seda viimast isegi liiga palju, sest ilma selleta oli vägagi selgelt aru saada, et tegemist oli sõltuvussuhtega. Igatahes raamatu lõpp selget lahendust ei toonud ja tegelikult ei saanud ka teada, kes millise teo taga on. Selgeks sai vaid see, et keegi neist oli manipulaator. Raamatu lõpplahendusele parimad punktid, muidu ei olnud see päris minu raamat. Lugesin väga kiiresti, sest põnevust ta ju pakkus, aga rohkemat eriti mitte. Seega keerasin lehti nii hoogsalt, et mõni neist võis vahele ka jääda. 

Kirjastus: Pegasus, 2020

312 lk

Vaiksed hääled

 

Olen taas Vera Stanhope´i radadel. Neid Ann Cleeves´i krimilugusid on mulle varemgi meeldinud lugeda, ja sõber olen ka filmi Veraga, kuid natuke närvikõdi ja äraarvamismängu ei tee taas paha J

Vera on alati üsna ükskõikselt suhtunud oma kehakaalu, kuid arsti märkused panevad naise siiski töökaaslaste eest salaja terviseklubis ujumas käima. No ja nii ta siis taas laiba otsa koperdab. Seekord on kena pikajuukseline naine sätitud leiliruumi toolile istuma. Selgub, et tegemist on sotsiaaltöötaja Jenny Listeriga, kes on samuti selle klubi liige. Vera koos oma paarilise Joega asuvad küsitlema kõiki lähikondseid. Nii jõutakse varasema mõrvani ja lõpuks ei jää tulemata veel üks mõrv. Kui juba niidiots nagu oleks käes, ei ole see seda teps mitte. Vera käib nagu kass ümber palava pudru, kuni…. Mõrvar muidugi paljastamata ei jää.

Ma nüüd ei teagi, kumb Vera mulle rohkem meeldib, kas teleri või raamatu. Raamatu omal on küll sama nägu, mis teleris, kuid raamatus on detaile rohkem: meeleolusid, kahtlusi, tundmusi, pilke ja ka toitu. Kui Veral on kõht tühi, siis ta sööb. Kui ta vihastab, siis on vihane. Kui tunneb kaasa, siis ta seda näitab ka välja. Minu arvates on raamatu Vera siiski kuidagi ehedam. Ka sümpaatia oma paarimehe vastu ja imelikud fantaasiad tulevad vaid raamatust välja, filmist seda ei tajunud.

„Vaiksed hääled“ on n.ö lollikindel krimi - kogu aeg on põnev, aga uudishimu siiski selliselt ei küta, et raamatu lõppu tahaks ette ära lugeda. Lugu hargneb hoogsalt ja mingi kahtlus on kogu aeg üleval, kuid õige mõrvar tuleb Verale pähe alles raamatu lõpus. Mulle sai küll ammu enne lõppu selgeks, kes oli mõrvar, sest juhtumisi tuli see lugu filmist tuttav. Siiski see minu lugemisindu ei kahandanud. Eks neid küsimusi, millele mõelda, kerkib siit peale mõrva teisigi. Näiteks, kas ohver ise käitus eetiliselt või kas mineviku varjud on võimalik vaid varjuks jätta….

Kirjastus: Varrak, 2022

343 lk

Tulekandja

 

Seekord on jälle kirjandusklubi lugemine. Leppisime kokku, et loeme Katrin Pautsi loomingut ja Minu Muhumaa arvesse ei lähe. Valisin „Tuleneelaja“.

Pimedatel maanteedel sõidetakse järjepanu surnuks noori punapäiseid ja rasedaid naisi. Õnnetuspaikades on märgatud liikumas salapärast võõrast, kes seal küünlaid süütab. Tundub, et asjasse on segatud keegi Inselmann, kuid keegi tea, kes ta on ja kuhu ta kadus. Asja asub uurima ajakirjanik Eva. Kõik niidiotsad viivad Muhumaale, kus on peidus kogu selle loo võti.

Võib olla oli taas see n.ö kohustusliku kirjanduse tunne lugemisel, kuid - no ei olnud see minu raamat,  kohe üldsegi mitte. Põnevust oli, ladusalt oli kirjutatud, seda ei saa salata, samuti oli iselaadi mõttekäike, kuid üldmuljena jäid süžeeliinid kuidagi kiirustades kokkukeevitatuks ning liiga lihtsakoeliseks. Umbes nii, et siis tuli see… ja siis tuli see… Tegelaskujud vahelduvad, aastakümned vahetuvad, kuid seos nende kõige vahel oli nõrgavõitu.   Aga tore oli lugeda ja silme ette manada tuttavaid kohti: Tuudi, Lihula, Virtsu

Kirjastus: Varrak, 2016

260 lk

Kord olid hundid

 

See kord sattus lugemislauale Austraalia kirjanik Charlotte McConaghy tõenäoliselt teine romaan.

Raamatu sündmustik viib meid Šotimaale. Kaksikõed Inti ja Aggie on alati koos olnud. Oli aeg, mil nende ema soovitas just Intil tugevamaks saada ning see ütlemine suunas noort naist pigem metsa poole. Nimelt loodab Inti, et ta suudab asustada Šotimaa taas huntidega. Lisaks on tal soov aidata terveneda õel, kes on kaotanud kõnevõime. Šotimaa külake aga ei ole huntidest ja seega ka Intist nii väga vaimustuses. Selles tunnete segaduses ja kitsarinnalisuses peab Inti leidma õige tee ja tegema valiku, seda enam, et lugu kisub ka kriminaalseks. Lihtsam oleks süüdistada looma. Kuid kes on metsikum, kas kahe- või neljajalgne?

Millegipärast mind hunditeema kõnetab – kui on pealkirjas sõna „hunt“, on mul raamat valitud. Seda enam, et seekord on ka kaanepilt suurepärane. Raamat ise oli nii ja naa. Põnevust jagus, armastus-story oli ka olemas, omajagu salapära ja müstikat samuti. Kõige rohkem meeldis siiski loodusega kooskõla ja see taju, mis Intis oli. Sündmused avalduvad jupiti, s.t tõde, mida lugedes teada tahaks, koorub aegamööda. Aga lõpp läheb liiga seebilikuks ning kokkuvõttes minu ootustele see lugu siiski ei vastanud. Iseenesest mõte, taastame metsiku looduse, on väga hea, kuid need õelikud suhted ja suhtedraamad ei köitnud. Ja peab tunnistama, tegin seda, mida pole ammu teinud: piilusin lõpplahenduse ära J

Kirjastus: Vesta, 2022

319 lk