Emapiim

Läti kirjandust satub ette ikka väga harva ja seepärast tundus pärast Nora Ikstena romaani „Emapiim“ nägemist, et tuleb lugeda. Tegemist on autori kolmanda romaaniga, mis on tõlgitud eesti keelde. „Emapiim“ põhineb autori enda elulool ja on imearmsas formaadis, hea väike kätte võtta.

Raamatu sündmustik viib muidugi Läti-maale, kus kordamööda saavad sõna 1944. aastal sündinud ema ja 1969. aastal sündinud tütar. Ema on haritud günekoloog, kes oli teadmiste ja suhtumise poolest oma ajast ees, kuid nõukogude ajast ei tohi ometigi keegi ees olla. Seega ta pagendati kõrvalisse maakohta, kus rahvas ülendas pagendatu pigem imearsti staatusesse. Samas elas ta nagu teises mullis, mis selle maailmaga hästi ei haakunud. Tütar oleks olnud hea meelega vanaema laps, sest emas ei olnud seda sooja emalikkust, mis oli ema emas. Kuid kui tuli sunniviisiline maale kolimine, vahetusid rollid ja tütar pidi pigem ise ema eest hoolitsema. Kolmas naine loos on tüdruku vanaema, ema ema, kes püüab anda oma lapselapsele seda hoolt ja armastust, mida tema tütar ei suuda. Põhiline tegevusaeg raamatus on 70-ndad kuni vabaduseni välja, mil loodi ka taas-iseseisev Läti.

Eriliselt jäi meelde üks seik, kus tütrele kingiti hamstrid, kes omakorda paljunesid, kuid isa hamster võttis kätte ja sõi pojad ära. Minu arvates sobiks kujundlikult öelda kogu nõukogude süsteemi kohta raamatu seigaga: nagu hamster kes sööb oma pojad (rahva) ära.

Hästi ajastutruu raamat, nõukogude ajal elanutele on palju äratundmist, sest eks meie maal oli ju pea sama kõik, mis Lätis. Igatus oma vaba riigi järgi, mille süstisid lastesse vanemad, tuleb kaasa emapiimaga ja kuidagi püsib ka vaatamata propagandale. Siiski iga põlvega see emapiima mõju, see teadmine nõrgeneb. Ajastu, mis allutas-painutas talente oma tahtmise järgi. Kuid kui see talent ei tahtnud nii painduda, kui seda sooviti, siis ta murdus. Ja selles loos murdus ema.

Juba pealkiri „Emapiim“ ütleb, et tegemist on hästi naiseliku raamatuga ja nii see on, kogu lugu on väga naisekeskne. Naiseliku hoole ja hoolitsuse, emaduse teema on ajastuülene, ja selles raamatus on seda hoolt hästi palju. Ema ema hool ja armastus lapselapse vastu, mure tütre pärast. Tütre ja ema vastastikune hool ja armastus.   

Mulle meeldis väga see raamat. See fragmentaarsus, need tähelepanekud, rütm ja ühtlane  voolavus. Hästi haarav ja „eisaakäestärapanna“ lugemine. Kurb muidugi ka, aga siiski mitte üleliia kurblik, pigem on ka argipäevades olemas väikeseid rõõmukillukesi vaatamata üldisele ajastu kurvameelsuse foonile.

Kõike tuleb alandlikkusega võtta, ka traatharju, siis tekib uus hingejõud lk 202

Kirjastus: Hunt

224 lk

Kriidimees

 

Kui äsja loetud „Ohvriraba“ äratas kõik rabamälestused, siis „Kriidimees“ elustab osakese lapsepõlvest. Vaevalt on olemas last, kes kriidiga kriipsujukusid ei oleks joonistanud. „Kriidimees“ omab juba pealtnäha sellist faktorit, mis kutsub lugema. Raamatu autorile C. J.  Tudorile on see esimene raamat.

Tegevustik raamatus toimub erinevatel ajastutel: 1986 ja kolmkümmend aastat hiljem. Neist esimesel on Eddie ja tema sõbrad 12-aastased. Neil on oma kamp (neli poissi ja üks poisilik tüdruk), oma territoorium, kus nad oma päevi veedavad ja ka oma märgisüsteem, milleks olid kriidiga joonistatud kriipsujukud. Kui kriipsujuku juhatab nad laibani, on selge, et kriidimehike on kaaperdatud ning keegi soovib neile midagi öelda. 2016. aastal elustab lapsepõlvemälestuse postkastist leitud kriidijoonistus. Eddie rahu on rikutud ning juba unustatud sündmused ärkavad ellu ja otsivad lahendust.

See lugu võikski olla nagu Tom Sawyer või mõni muu selline, kus poistekambal on oma tähtsad teod ja üleannetused, kui ei oleks laipasid ja koledaid saladusi. Ja saladusi siin jagub. Ilmselt ei ole ükski lugeja jätnud välja kirjutamata tsitaati: Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teisel lk.157.  Kusjuures see tsitaat on ikka väga täpne, sest Eddie saladus oli uhh kui kole saladus, rõve, maniakaalne. Mainin siiski, et tapja ta ei ole ja kõik saladused saavad ammendava vastuse. Palju on selles loos dementseid, s.t  kui oli eakas, siis kimbutas kohe ka dementsus.

Aga muidu oli lugemine elamus, millel olemas omamoodi puänt ja hoogne, aimamatu sisu. Oli päris tegemist kohe, et argitoimetused lugemise kõrvalt tehtud saaksid. Vastupidine variant, et argitoimetuste kõrvalt lugeda jõuaks, ei tule siin kõne allagi, sest põnev oli algusest lõpuni. Põneva õudusfilmi saaks selle raamatu põhjal ka. Kindlasti on analoogseid filme ka olemas. Palju oli raamatus mõttekäike, millele kahe käega alla kirjutaks ning palju oli ka selliseid mõtteid, mida võibki võtta tsitaadina.

Lapseeas on mõtted nagu tuulde külvatud seemned. Mõnest ei saa asja. Mõne viib tuul minema, need unuvad ja neid ei mainita enam kunagi. Teised ajavad juured alla. Nad uuristavad endale teed, nad kasvavad ja levivad. Lk 65

Päris sõbrad on olemas kõigest hoolimata. Päris sõbrad on inimesed, keda sa võrdselt armastad ja vihkad, aga kes on sama lahutamatu osa sinust kui sa isegi lk 207

Kui vanemaks saad tõmbub su maailm kokku. Muutud Gulliveriks oma isiklikul liliputtide maal lk 211.

Autorist on kirjutanud veidi Jaan Martinson oma blogis. Tundub väga põnev persoon olevat ja minul oli ka lugedes tunne, et loen mehe kirjutatud raamatut. Aga tuleb välja, et kirjanik on päris ehtne naine.😉

Kirjastus: Varrak

269 lk

Ohvriraba

Rabas on alati midagi nõiduslikku, pisut hirmutavat, kuid siiski ligitõmbavat ja aeg-ajalt tekib tahtmine minna seda kõike vaatama. Seekord valisin raamatu lootuses seda salapära ja müstikat kogeda läbi raamatu ja Susanne Janssoni „Ohvriraba“ seda kindlasti pakkus. Tegemist on taas kord ühe väga õnnestunud debüüdiga.

„Ohvriraba“ sündmustik viib väiksesse rabaäärsesse külla. Küla ise meenutab veidi tontlikku, mahajäetud majadega rõõmutut paika, kus elavad veel vaid mõned pealtnäha kummalised inimesed. Lisaks liigub kohalike seas legend kõrval asuva raba ohvriandide saamise lembusest. Sinna külla on tulnud doktoritöö jaoks märgala uuringuid tegema Nathalie, kes püüab oma elu ja mõtted täita tööga, mis sunnib tegelema arvude, tabelite, mõõtmiste ja proovide tegemisega. Siiski saab üsna pea selgeks, et ta on tulnud ka mingit selgust saama, mis on just selle paiga ja tema perega seotud. Kui Nathalie leiab rabast teadvusetu meestuttava, selgub tõsiasi, et midagi selle küla, nende inimeste ja raba juures on valesti. Kas on kellegi kuritegelik käsi mängus või nõuab raba tõepoolest ohvreid. Igatahes algab uurimine. Uurijateks on lisaks politseile tarmukas fotokunstnik Maya, kes töötab ka politseifotograafina, ja muidugi harutab tekkinud niidiotsi ka Nathalie.

Väga põnev raamat, mis esialgu kriminaalne ei näigi.  Siiski see müstika ja salapära, mis on kantud edasi läbi rabakirjelduste ja samuti läbi Nathalie sisemiste heitluste, hoiab üsna tugevasti ohjes. Seda enam, et laipu lisandub loo arenedes ribu-rada-pidi. Samas vaatamata sellele, et kahtlusaluseid näib olevat, sellist hirmu ei teki, et kurjategija on kohe käeulatuses ning tulevad uued laibad. Pigem juhatavad kõik jäljed möödunud  aegade taha.  Selgus nii kurjategija, ohvriraba kui Nathalie lapsepõlveloo kohta saabub pikkamisi. Vihjed tõesuunas on siin eksitavad ning keeruline on ära arvata, kes milline tegelane tegelikult on. Ja  need vihjedki liiguvad mööda erinevaid tegelasi ja lõpuks tunduvad kõik kahtlased. Natuke lootustandvat armastust on siin ka.  Eks inimhing ongi keeruline konstruktsioon, keda kujundavad nii paljud asjad. Ka sügavast uskumusest võib nii mõjutatud saada, et lõpuks ei saagi aru, mis on tegelik ja mis fantaasia vili. Ja küllap on veidike müstika- ja legendiusku täiesti uskmatutegi hulgas.

Üks suur ja omaette tegelane on siin kindlasti ka raba, sest kujutluspildid rabast on lugedes kogu aeg silme-ees. Hirmus ja ilus raba, samas suursuguselt õudne ja maaliliselt müstiline, kes on kui janunev täitmatu mülgas uute ampsude järele. Ja seda janu aitavad kustutada ainult ohvrid, olgu ohvriteks siis linnud, loomad või inimesed. Üsna kõhe oli lugeda: rabasse läks Nathalie üksinda, läks Maya üksinda.  Rabasse ei taha ma kunagi üksinda minna, sest tunnen aukartust suurema, tugevama ja võimsama ees ning olen enese vastu usaldamatu. Rabas pead sa olema kerge nagu baleriin, on mul meelde jäänud Fred Jüssi ütlemine filmist „Laanetaguse suvi“.  

Kui üks välismaine autor mainib kasvõi vaid korraks kedagi-midagi, mis on Eestiga seotud, on äratundmisrõõm eriti suur. Selles raamatus esindab Eestit Arvo Pärdi „Für Alina“.

Pärdi muusika kehastab seda, millest lähtub igasugune andekas kunst: vaikivat juuresolekut. Ajatut olemist. Inimese sisemist ruumi - äratundmist Pärdi loomingu toonidevahelises tühjuses. Ta mõtles sellest kui eimiskist. Lk 115

„Ohvriraba“ on väga põnev, ilus ja hirmutav, hoogne lugemine.

Kirjastus: Varrak

280 lk

Kui sa väidad, et miski, millest sa tegelikult midagi ei tea, on väljamõeldis ja hullumeelsus – siis mängid sa temaga samal väljakupoolel. Te olete ühes meeskonnas lk 153