Ja meie kohal vaid sinine taevas

Lugesin Lutz Dettmanni „Anu“, mis kutsus edasi lugema ka selle järge. Esimene osa oli rohkem Christopheri lugu, teises osas lubatakse Anu lugu.

Üldiselt jätkub lugu sealt, kus ta esimeses raamatus pooleli jäi – Anu on kinni nabitud, istub kitsukeses kongis ja on uue võimu meelevallas. Christopher on põgenenud Rootsi, kuid ka tema peab varjama oma tegelikku isikut ja rahvust. Anu saatus käib mööda tüüpilist represseritu rada: patareivangla, pikk teekond Siberisse, GULAG. Christopheril on võimalus oma saatust ka veidi juhtida. Kahe noore inimese saatust saadab mälestus ilusast armastusest Eestimaal.

Pärast paksu telliskivimõõtmelise raamatu lugemist pole mul tegelikult palju öelda. Eks on sellesisulisi raamatuid ju loetud ennegi ning see raamat ei ole midagi teistsugust. On ajalootaust ja armastuslugu, eristub see lugu jutustamise laadis: ema jutustab end minevikupainajatest vabaks rääkides oma lugu tütrele. See ema ja tütre omavaheline olemine oli raamatu kõige armsam osa – ühe heldimus ja teise hingepuhastumise soov. Nii et tõetruu see lugu on ja on väga raske ettekujutada, mida kõike pidid inimesed läbi elama, kusjuures need läbielamised olid ju ka põhjustatud teiste inimeste poolt.  Anna idiootidele võim ja need kasutavad oma volitusi täiega. Usk ja lootus säilivad aga ka kõige hullemates olukordades ning õpetliku terana võtan raamatust kaasa nipi, mis aitas Anul üleelada kõige hullemad jubedused: mana silmeette ilusad minevikumälestused.  Muidugi on see nii kurb lugu, mida ei oska isegi pärast lugemist ja ette kujutamist täielikult mõista. Ütleks veel, et õnneks, sest kes tahaks mõista vägivalda.

Kuna eeldasin, et järg „Anule“ ongi konkreetselt järg, siis päriselt nii see ei olnud. Mingis osas jutustati ümber ka juba esimeses osas olnut. Minu jaoks muutus see kordavaks ja pani ülelehe lugema. Kui raamatu esimest osa mitte lugeda, siis on need n.ö kordused ilmselt asjakohased. 

Ühe mõtte kirjutasin ka välja, selle ütles pastor Christhophile. Raamatud on kõige kallimad ja paremad sõbrad, kui sõpradeks on osatud valida õiged raamatud. Muidu võivad nad ka haiget teha, elu ära rikkuda ja isegi hukatust tuua lk 696

Kirjastus: Sinisukk, 2018

696 lk

Vanade koerte tarkus

Elli H. Radingeri hundiraamat meeldis mulle väga, seega andunud koerainimesena sai loogilise sammuna loetud ka tema koeraraamat.

Proua Elli kirjutab oma koertest ja neist koertest, kellega on elutee vaid põgusalt kokku viinud. Oma koerteks peab ta kahte koera, neist Lady on juba koertetaevasse läinud, eakas Shira veel rõõmustab perenaist. See, kuidas ta kirjeldab oma päevi koertega, on tõeliselt armas ja pühendumust täis. Koer on täieõiguslik pere liige ning tema olemasoluga tuleb arvestada iga sekund oma elust. Seega tarkuseteri siit raamatust pudeneb üsna palju, see tarkus on selline üldine elutarkus, mida saavad edasi anda vaid juba elunäinud ja –kogenud ning see puudutab suhtlemist, suhtumist, pühendumist.

Koerad on aga väga kiinduvad olendid, nende armastus on isetu ja piiritu. Kindalasti ei sea koer mitte mingeid tingimusi peremehele. Mulle tundub, et igasugu helluse, hoolitsemise, läheduse vajaduse rahuldab koer väga hästi, sest armastus on armastus, kas see armastus kiirgab vastu inimeselt või loomalt, vist ei olegi nii väga suur vahe.  

Raamatus on palju imearmsaid koerte fotosid ning proua Elli mõte jookseb väga ladusalt, mõttekäigud on elulised ning pisut ka hinge kriipivad. Olgem ausad, vanadusel on tahes-tahtmata teatav nukrusepitser juures.

Mulle meeldis see lugemine väga! See on täpselt sedasorti raamat, mille võid avada ükskõik milliselt leheküljelt ja lihtsalt lugeda ilma pead vaevamata, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Kusjuures proua Elli sõnul õpetava koerad meile seda sama: pole vaja pead vaevata olnud ja eesootava aja pärast. 

Vanad koerad õpetavad meile, et elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid jumalik saladus, mis tuleb teada saada. Nad näitavad, et mitte ainult nemad pole meie koerad, vaid meie oleme ka nende inimesed.

Meie vanad koerad teavad õnne saladust: anna mulle kont ja ma olen õnnelik – anna mulle koht oma südames ja sina oled õnnelik lk 293

Kirjastus: Tänapäev, 2019. Sarjast „Looduse lood“

293 lk

Pariis 6.41

Seekord sattus näppu mittemidagiütleva välimuse ja pealkirjaga raamat „Pariis 6.41“, autor Jean-Philippe Blondel. Raamat on piisavalt õhuke selleks, et suvises tõtlemises hetkes paus teha ja seda kiiret aega pisut lugemisega leevendada.

Cecile istub Troyes´st 6.41 väljuva Pariisi rongile. Ta külastas oma vanemaid ja nüüd on aeg koju tagasi pöörduda. Rong on rahvast pungil, vaid Cecile kõrval on vaba koht. Selle vaba koha hõivab Philippe Leduc. 27 aastat tagasi olid Cecile ja Philippe lühikest aega armastajad. Sunnitud lähedus elustab mälestused. Mees on endine hurmur, kellega aeg ei ole armuliselt ümber käinud. Naine on endine hall hiireke, kes on ajas ainult paremaks läinud. Näiliselt mõlemad vaikivad, kuid tegelikult voolavad nende peades elavad pildid olnust ning vähehaaval selgub, mis neid kokku ja lahku viis.

Omamoodi raamat on see Pariis 6.41, tunnetest ja tundmustest tulvil, seega parajalt psühholoogiline. Millised olid peresidemed ja emotsioonid vanematega suheldes, milline olid läbisaamine iseendaga, millised eelarvamused kollitasid. Igatahes mõtteainet tekitab üsna mitme kandi pealt ning selge on see, et iga kohtumine, kokkupuude teise inimesega, jätab oma jälje.  See lugu hakkas väga hästi elama – mees, naine, vaikus, vaid rongi rattad ragisevad. Samuti on siin päris palju elulisi ja hästisõnastatud mõtteid, mis on nii õiged, ausad.

Tuleb aeg, kus me oleme  kiilutud ükskõiksete laste ja jonnakate vanemate vahele lk 8

Ühel päeval näitas ta mulle oma teismeea fotosid. Ajast, mil teda nimetati pallikeseks või notsuks. Tema surus hambaid kokku, kui mina vahtisin piltidel vormitut lihamassi ja üritasin leida neilt jooni, milliseks ta hiljem kujunes. Ta sosistas, et nad, pallike ja notsu, on endiselt alles. Ta võitles nendega iga päev, ometi piisas, kui ta kaotas valvsuse, kui keegi tüükas teda metroos, kui tal kulus natuke liiga kaua aega, et rahakotist krediitkaart välja võtta, ning pallike ja notsu olid jälle tagasi lk 75

Mulle meeldis!

Kirjastus: Eesti Raamat, 2017

160 lk

Anu

Olen mõelnud, et aitab sõja-teemaliste raamatute lugemisest, sest loetud on mul neid erinevate vaatenurkade alt päris palju.  Seekord jäi silma pealtnäha jällegi midagi teistsugust ja huvi oligi äratatud. Sakslane Lutz Dettmann kirjutab aja-, sõja- ja armastusloo, mille põhi tegevus leidis aset Eestimaal. Raamatu autor on estofiil, kelle armastus Eesti vastu sai alguse juba 1974. aastal.

Baltisakslane Christoph Scheerenberg jätab oma ajakirjanikust naabrile päranduseks päeviku ja märkmed. Päeviku sissekanded ja teave leitud paberitelt juhivad mehe 1938. aastasse, mil noor Christoph sõidab Saksamaalt Tallinna oma lapsepõlveradadele. Juhus viib ta ka Hiiumaale. Sellest külaskäigust saab alguse ilus armastuslugu. Kena rahusuvi lõppeb Christophi kodumaale naasmisega, et kord õpetatud arstina oma kallima juurde naasta.  Maailmas on aga keerulised ajad ning sõda tõmbab armastajate plaanidele mitmekordsed kriipsud peale. Sõjakeerises satub mees küll Eestimaale, kuid rindeoludes on kokkussaamise võimalused pea olematud.

Raamatu esimene pool on romantiline armastuslugu, mida toetavad kenad looduse kirjeldused. Võib olla ehk liigagi sentimentaalne ja pisut venitatud, kuid siis tuleb sõda ja igasugu romantika ning sentimentaalsus on kadunud. Saabub rusuv võitlus, ja see võitlus ei olegi vaid otsene vaenlase jahtimine, vaid see võitlus on ka iseendaga.  Eestmaal sündinud sakslasel tuleb lõpuks pooli valida. Ja kui valida on paljude vahel: kommunistid, fašistid, metsavennad, vaba-lääs, siis kõige selle valiku keskele tahaks kusagile paigutada ka armastuse. Dilemma missugune – kellega ja kuhu jääda, kui on veel võimalik ise valida?! Minu jaoks on põdrakanep lill; kellel olekski õigust otsustada, mis on umbrohi ja mis mitte? Lk 464

Meie maad ja rahvast kirjeldatakse selles loos väga ilusates toonides, oleme malbed, rahulikud, külalislahked, tõe ja õigluse eest väljas. Vaid mõni tilk tõrva rikub seda meepotti. Kuigi, isegi kunagistel sõpradel, kes võitlesid nüüd vaenlaste ridades, on esile toodud inimlikumad jooned.

Taas kord väga haarav raamat, milles on ootamatud pöörded ja piisvalt palju põnevust. Mina lugesin ta läbi „kahe jutiga“.

Raamatul on ka järg "Ja meie kohal vaid sinine taevas", mis on Anu edasise saatuse lugu. Panin sellegi oma lugemiste listi.

Kirjastus: Sinisukk, 2013

464 lk

Vanapoiss

Mis toimub vanapoisi peas? J Andrus Kasemaa on selle teema ette võtnud. Raamatu tagakaas defineerib vanapoissi nii: vanapoisid on nagu vanamutid, ei karda kedagi, hoiavad üleval seda maailma. Vanapoisi süda on julge, karmatu, hulljulge, hull. Jobu ja kirglik. Tegemist on geiromaaniga, seega teema on aktuaalne nüüd ja praegu. Aeg-ajalt kerkib endiselt homo-teema üles ja katsu siis sotti saada kõigi nende vihkamiste ja vastaste ning pooldajate arvamistest.  

Raamatu vanapoisile ei näi meeldivat miski. Või vähemalt  ei meeldi talle naised, geid (mis sellest, et ta ise on gei), meie riik, Eesti president, lapsed, kehad, linn, maakohad, inimesed… Talle meeldib magada võidunud linade vahel ning enda järelt mitte koristada, talle meeldivad raamatud ja raamatukogud, tema lemmikväljend on „kole“. Seega on meeldivad asju hiiglama vähe ning tal on peaaegu kõigest ükskõik. Siiski on sellel näilisel minnalaskjal unistus ka, ja see unistus viiks teda elama üksikule soosaarele, kus on võimalik eraklikkus ja elu käiks looduse rütmis.

Kuigi pealtnäha on vanapoiss paras pohhuist, koorub siit siiski tundlik natuur, kellel on probleeme oma sisemise minaga, rahulolemisega selle maailmaga, mida tema tajub, tema olemisega. Loo kestel avanevad ka põhjused, miks vanapoiss on selline nagu ta just on. Muidugi tundub taoline elamine-olemine nagu iseenda igapäevane vägistamine, kuid kas iseendale on võimalik vastu hakata?! Alati vist ei saa.  Miks ta gei on? Ka sellele küsimusele muidugi vastust ei ole. Ega talle endalegi ei meeldinud ta ise.

Eks see „Vanapoiss“ paras ülevõlli lugu ole, mida tuleb ka pisukese huumoriga võtta. Usun, et küllap on igas tutvusringkonnas oma vanapoiss, kelle kappi sa tahaksid mingil hetkel just mõistmise mõttes piiluda. Pärast selle raamatu lugemist mulle tundub, et oma vanapoisi kapi võib rahule jätta, Andrus Kasemaa on seda teinud ka teiste vanapoiste eest.

Igatahes, mulle meeldis see raamat: see rütm ja mõte, ka need mõtete kordused ja lihtlausete rohkus, pisuke robustsus, samas ka lüürilisus, ning tegelikult sümpatiseeris mulle vanapoisski.

Kui rumal võib inimene olla. Karta seda maailma, karta teisi inimesi, teiste arvamusi. Venemaad. Lk 46

Kui saaks elada tänapäevas nagu vanasti ja vanasti elada nagu tänapäeval. Miksida kaasaega ja vanaaega. Teha enda aeg. Elada selles. Elada enda moodi ja enda tahte järgi. Lk 98

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019

108 lk

Betoonhingede aegu

Raamatu valikul imponeerib väga sageli pealkiri. „Betoonhingede aegu“ kõlab nukrameelselt ja pisut poeetiliselt, seega kutsuvalt. Raamat tugineb salapärase autori S. M. Rattiste samanimelisele näidendile, mis märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri 2017.aasta näidendivõistlusel. S.M. Rattiste on  pseudonüüm.

“Betoonhingede aegu” on Kalevipoegade lugu või õigemini "kalevipojandusega" seotud lugu, sest välismaale tööle minejatel on ka kodumaale mahajääjad, neid puudutab see lugu samuti. Neli Eesti eri paigust ja erineva tausta ning iseloomuga meest teenivad oma leivapalakest kodumaalt eemal. Ühes ruumis elades avanevad iseloomujooned ning kodused loodki tulevad ilmsiks. Kodustega suheldakse ka (muidugi kellel on see võimalus), kuid mõnel neist jääb kodustest suhetest vist väheks, ning igas külas näib üks Skype pruut olevat. Mõni kodune seevastu hindab oma kaugel olevat lähedast vaid rahakoti täituvuse pärast. Nii need elud ja suhted on – ühesugust elumustrit ei olegi.

Kerge, „ei midagi erilist“ raamat, veereb kergelt nagu hernes põrandaprakku, sinna ta kaob ja enamasti ununeb. Kuid meil kõigil on oma tuttavad Kalevipojad, kes võib olla aeg-ajalt tuletavad meelde, et kusagile kukkus see „hernes“...

Kirjastus: Hea Tegu, 2019

138 lk

Kojutulekud

Oma parimates unistustes istun võrkkiiges ja loen. Paraku lendab aeg suvel topeltkiirusega ja lugemiseni on raske jõuda. Siiski olen seda näpistanud muude tegemiste kõrvalt, ja kuna suvel tahaks lugeda midagi kerget ja helget, valisin Varraku ajaviitesarjast Marcia Willetti loomingu.

Sündmused raamatus viivad Cornwalli. Selles maalilises paigas elab juba eakasse ikka jõudnud Ned, kelle südame külge on jäänud  nõod Hugo ja Jamie. Elatud on neil kõigil juba üksjagu, aga mõned daamid panevad südame endiselt kiiremini tuksuma. Cornwall on armas külake, mis mõjub kutsuvalt sugulastele-sõpradele. Välja ilmuvad ka noorpõlve sümpaatiad oma saladustega, mis argipäeva elevust ja segadust külvavad. On ju tõsiasi, et ole sa kakskümmend või viiskümmend, suhtedraamad ei kao vanuse kasvades. Võib olla pisut teisenevad. Üldiselt on nii, et kes on karismaatiline noorena, selle karisma jääb püsima ka vanemana. Selle vastu on raske lihtsalt tore ja kena olemisega saada.

„Kojutulekud“ on suurte intriigide- ja vägivallavaba raamat, milles tegevus kulgeb küllalt aeglaselt. Suhted on küll kohati keerulised ja omad hirmud igal tegelasel, kuid küüsi närima need ei pane ja suurt põnevust ka ei too.  Esialgu oli üldse keeruline sotti sada, kes on kes ja mis rolli ta teiste suhtes on mänginud ja mängib. Kuid selgus saabub ikka kaugel enne raamatu lõppu. Kogu selle meeldimiste ja mittemeeldimistele kaasa elades mõtlen, et millegipärast on inimesele keeruline kõike otse ja ausalt südamelt rääkida. Pigem praetakse omas rasvas ja tuntakse hirmu reaktsiooni pärast, mis ei pruugi üldsegi halb olla.

Nii et natuke romantikat, igatsust, pettumust, lootust, minevikumeenutusi.... Ma ei saa öelda, et see raamat eriliselt minu meelelaadi liigutas või emotsioone puudutas. Kuid loetud ta sai ilma pingutamata vaid mõne õhtuga. Ja kuna suvi ja võrkkiikede aeg kestab veel, siis „Kojutulekud“, miks mitte.   

Kirjastus: Varrak

223 lk