Thursday, September 3, 2020

Lugu uuest perekonnanimest

 


Kuna Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna“ oli mulle lugemiselamus, siis ootasin väga, millal saan lugeda selle Napoli-romaani sarja teist raamatut.

„Lugu uuest perekonnanimest“ jätkub seal, kus eelmine lugu ära lõppes. Lila on abielus ja täidab niivõrd-kuivõrd oma abikaasa kohustusi ja tegutseb perekonnaäris, Elena jätkab õppimist ja eneseleidmist. Seotud on nad üksteise ja teineteisega endiselt, kui alati mitte füüsiliselt, siis mõtetes ikka. Lila elu ei lähe just kõige meeldivamalt. Tema mees ei ole tema armastus ja naise paindumatu iseloom toob kaasa palju muudki peale argiste sekelduste. Elena elu on täis ebakindlust ja teda saadab igal pool Lila vari. Nii saavad osaks mõlemale armastus, armukadedus, vabaduseiha ja vajadus olla pühendunud millelegi-kellelegi. Kumbki leiab oma tee, aga kohati tundub, et see tee kujunes nii, et üks pool pidi maksma rohkem lõivu kui teine.

Kui raamatu tutvustust lugeda (ka esimese osa) tundub, et tegemist on tavalise lihtsa looga armastusest ja sõprusest. Tegelikult on see lugu kuidagi hästi sügav ja mõjus, mis paneb mõtlema inimloomuse keerulise ehituse üle ja selle ajastu (50-60ndate) võimaluse üle. Kaks tüdrukut, kelle stardipakett siia ilma tulles oli pea üks: vaesed pered, kirjaoskamatus, vähene kultuurihuvi, palju vägivalda ja vaeste linnaosa, kuid kelle elud hakkasid veerema mingil hetkel eri suunas. Lilast saab nagu kõige trotsiks temperamentne, kaootiline, hüsteeriline, lummav, ligitõmbav kaunitar, kelles on koos nii paradiis kui ka põrgu, Elena seevastu on vaoshoitud, alandlik, edasipüüdlik eneseotsija, kes vajab eneseteadvuse tõstmiseks kellegi õlga.

Kuna see lugu haarab kaasa kogu täiega, siis tuli mõttesse ka hästi palju filosoofilisi küsimusi. Näiteks kas tarkus ja prestiiž on sünonüümid või ka tarkus ja lugemus? Kas enesekindlus tagab õnne? Mõni inimene omab juba loomult maagilist sära ja oskab luua sellise aura enda ümber, et ta meeldib kõigile, olgugi, et tema käitumine on aeg-ajalt saatanast. See on loomupärane või  jumalast antud meeldimise faktor, mis tähendab, et  kõik jumaldavad teda, tahavad talle meeldida, kuid teine õpib ja püüab, kuid sellegipoolest seda olekut ei saavuta? Miks see nii on? Kas haridus ja lugemus muudavad enesekindlust ja sisemist mina või on ikkagi vaja veel midagi? Need küsimused tekkisid  Lilast ja Elenast. Ma ei teagi nüüd lõppkokkuvõttes, kumb tüdruk mulle rohkem meeldis. Lugedes pooldasin kord ühte ja teine näis võimatu, samas sellel minu poolehoiu pälvinul oli ka ebameeldivaid külgi. Lila ütleb seda ise:

… ma ei olnud võitnud midagi, et maailmas ei olegi midagi võita, et tema elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi nagu minu oma, et aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, ja et tore on teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullu hääles lk 393

Nii et mulle meeldis ka see osa ja ootan järgmist.  

 Kirjastus: Varrak, 2019

398 lk

Thursday, August 27, 2020

Montmartre´i jalamil

 


Sain soovituse tuttavalt kirjandusõpetajalt ja nii jõudis minuni  Britta Röstlundi debüüt „Montmartre´i jalamil“. Soovitustega on nii, et ühe inimese soovitus on kaalukam kui teise. Merikese soovitused kõlavad alati kutsuvalt ja tavaliselt olen ma nendega haakunud. Nii ka seekord.

Tuneesiast pärit Mancebo peab Pariisis väikest poekest. Igal hommikul sõidab ta kaupa tooma, et seejärel oma poe uksed avada, teenindada ja suhelda, ning nii päevast päeva. Kõik tema pere elab seal samas ja  kogu elu näib rahulolevat veeremas, kuni astub uksest sisse naine, kes palub Mancebol jälgida oma meest, kes elab poest üle tee. Mancebo võtab pakkumise vastu ja temast saab ka detektiiv. Kui aga juba oled detektiiv, siis jääb silma palju muudki ja selgub, et tema lähikondsedki vajavad jälgimist.

Samal ajal saab ka üks ajakirjanik ootamatu pakkumise. Mingi sisemise ajendi sunnil vastab ta küsimusele: kas teie ootate härra Bellivieri,  jaatavalt. Sellest hetkest saab temagi elu uue pöörde, sest tuleb täita imelikke ülesandeid, osaks saab kummalisi kohtumisi ja ootamatuid otsuseid. Nimelt peab ta saatma edasi saabuvaid meile ja iga tööpäeva lõpus saab ta kimbu lilli. Milleks need lilled ja kes on too härra?

Mõlemad lood jutustatakse paralleelselt ja muidugi raamatu lõpus nad ristuvad, mida võis ikkagi oodata, sest milleks muidu need kaks eraldiseisvat lugu. Igatahes oli see raamat väga ootamatu, imelik, põnev, irooniline, naljakas, pisut üle võlli ja hoopis teistsugune. Selles oli see miski, mis sõna otseses mõttes sunnib lugema, sest sa ikkagi tahad teada, kuhu see kõik välja viib ja millega lõpeb. Ühest lihtsast jälitustegevusest kasvab välja terve saladuste jada. On ju kummaline, et kolmkümmend kooselatud aastat saavutatud rutiin ei olegi tegelikult see, mida sa arvasid olevat. Ja mulle meeldis see argielust välja astumise julgus,  et ühtäkki on inimene valmis tegema midagi muud, olgu see siis jälitustegevus või salajaste meilide saatmine (mis võib halvemal juhul muidugi ka ohtlik tegevus olla).

Žanri sellele loole on raske määrata, sest siin ei ole paksu armastust, ei tapmist ega otseselt tagaajamist. Pigem on siin hetked Pariisi tänavalt, elu-olu kirjeldused, hetkede jälgimine, tähelepanekud see, mis teevad selle loo põnevaks, salapäraseks ja nauditavaks.

Kirjastus: Varrak, 2017

280 lk

Wednesday, August 26, 2020

Ma kirjutan sulle

 


Meil ilmub üsna palju raamatuid sellest, kuidas elada, hingata, olla õnnelik.  Inga Lunge raamatu ilmudes mõtlesin, et see siin on üks järjekordne õnnelikkuse õpetus, kuid Inga on ise on nii särav ja tuntud, et tema raamat ikkagi ahvatles lugema.

Inga on kirjutanud kirjad endale meeldetuletamiseks ja oma lastele teele kaasa. Need kirjad sisaldavad igapäevaseid, argiseid tähelepanekuid elust endast, Inga enda sisemisi tundmusi. Muidugi on need ka õpetussõnad, sest milline ema saadaks oma last eluteele ilma nendeta. Seda raamatut lugedes tundsin, et need on minu mõtted, minu sõnad samuti. Lihtsad tähelepanekud, mida koolis ei õpetata. Koolis ju ei räägita sellest, kuidas kasvatada enesekindlust, kuidas kõigest halvast lahti lasta, kuidas oma tunnetega hakkama saada, kuidas iseendasse suhtuda jne. jne. Lihtsad, armsad kirjakesed, milles on sisu ja sügavust. Ja kui võtta nii, et üks järjekordne õpetus, siis on see ikkagi väga armsas sisus ja vormis õpetus.

Olen veendunud, et need samad mõtted on enamusel lapsevanematel oma peas olemas ja selliseid häid soove sooviks ka enamus meist oma lastele teele kaasa öelda, aga tavaliselt me ei suuda neid niimoodi kenasti sõnadesse vormida. Aitäh Inga, et sa oled meile kõigile mitteoskajatele abiks! See raamat on tore kingitus ellu astujatele, ka gümnaasiumisse, ülikooli astujatele.  Ja aegajalt on vaja igal meist meelde tuletada, kuidas end vaimselt õigel teel hoida, ka selleks on raamat väga hea.

Ilusaid sõnu ei ole kunagi rumal öelda, kellegi päeva ei ole kunagi rumal ilusamaks muuta. See ütlemise hetk ei pruugi enam kunagi tulla lk 44.

 

Kirjastus: Tammerraamat, 2020

101 lk

Tuesday, August 25, 2020

Jaapani korrastuskunst

 


Olen üsna veendunud, et korras kodu teeb meid õnnelikumaks. Küllap see korra mõiste on ka igal erinev, mis ühele on häiriv, see teisele võib olla täielik normaalsus, kuid mingi süsteem on kindlasti olemas nii korras kui korratuses. Igatahes, mina olen küll tunduval rahulolevam siis, kui asjad on oma kohtadel, kodu on puhas ja silmal kena vaadata. Aga ega argipäev just kogu aeg väga  roosiline ei ole ja minu meeldimist mööda ka alati ei lähe ning see väga korras kodu ei ole püsiv nähtus. 😇 Aga tahaks. Ja nii mõtlesin, et äkki aitab pisut seda ideaalselt korras kodu luua Marie Kondo kokku kogutud tarkuseterad raamatus „Jaapani korrastuskunst“.

Marie Kondo KonMari korrastusmeetod ütleb mõne sõnaga, et vabane liigsetest asjadest ja võta koristus ette mitte sahtlite ja kappide, vaid esemete kaudu. S.t korja kokku kõik elamises olevad mütsid, sorteeri need vasakule-paremale, ühe hunniku viid taaskasutusse või viskad ära või töötled ümber ja teise paigutad selleks loodud mütsi riiulisse. See on näide ja lühidalt tema idee sisu, ja toimi nii kogu ülejäänud kraamiga. Kui ma esialgu mõtlesin, et mida on ühest lihtsast ja tüütust tegevusest nii palju kirjutada, siis raamatu lõppedes olin ma hämmingus, et tegelikult oli küll. Ta toob erinevaid näiteid asjade kokku kuhjamisest, tarbetust ostlemise hullusest ja raske südamega seisma jäänud esemete ära viskamisest. Võtab läbi esemed gruppide kaupa: sentimentaalsed esemed, fotod, raamatud, pealisrõivad, sokid jne. jne. ja lugedes käisin ka mõttes mööda oma kappe ja panipaiku mõeldes kaasa, kas ja mida mul ikka tegelikult vaja läheb.

Muidugi ei suurendanud selle raamatu lugemine minus asjade äraviskamise tungi, kuid inspireerivalt mõjus ta küll. Kui ikka see ehk läheb tarvis ja tavaliselt lähebki tarvis, on nii veres, ei siis see raamat ka seda ei muuda. Aga uskumatul kombel oli koristamise teooriat üsna lõbus ja tore lugeda ning mõni sahtel sai ikka pärast korda. Nii et soovitan küll!

Kirjastus: Tänapäev, 2015

214 lk

Friday, August 21, 2020

Pahupidi

 


Välismaa näitlejate elud jätavad mind tavaliselt külmaks, sest on jah rikkad ja ilusad, aga siiski kauged ning kõikide eludega ei jõua ju ka kursis olla. 😉 Millegipärast tegin Demi Moore puhul erandi ja tema raamatut silmates tundsin kohe, et seda tahan ma lugeda.  Demi Moore on kahtlemata üks kaunimaid näitlejannasid, kellel on omapärane hääl ja väga korrapärased ning kaunid näojooned. Lisaks filmirollidele on tähelepanu talle juurde toonud abielud Bruce Willisega ja Ashton Kutcheriga. Millegipärast on nii, et pealtnäha ilus elu toob kaasa ka arvukalt probleeme. Ja ega kuulsaks ei sünnita, vaid kuulsaks ikka saadakse. Nii võib ka kuulsuse lapsepõlv olla üsna rõõmutu, millest saadud traumasid lahkad terve elu.

Demi Moore on ennast n.ö alasti kiskunud ja oma elu õnnestumised, ebaõnnestumised ning kogu lapsepõlve taaga pannud raamatusse. Ta on üsna avameelne ja lahkab oma tundeid, s.h selgitab tagamaid, mis teda milleni viis. Kurb on see, et ajalugu kipub korduma ja Demi on vaevelnud ka ise kõige selle küüsis, mille küüsis olid tema vanemad. Samas ei olnud ta üldse oma vanemate moodi. Ta oli valmis ka oma vigadest õppima ja oma teekonda ikka ja jälle uuesti alustama.

Mulle meeldis see eneseleidmise lugu, selles oli nii õnne kui ebaõnne kirjeldusi, vigade tunnistamisi, peata olekut ja kainet mõtlemist, kõhklemisi ja abi vajaduse mõistmist. Ehk siis Demi Moore tavaline elu, milles on väga palju tänulikkust. See vast ongi peamine – oskus olla tänulik! Oli mõnus lugemine!

Kuid me kõik kannatame ja me kõik tunneme võidurõõmu ning me kõik saame valida, kuidas me asjadesse suhtume lk 184.

Kirjastus: Pegasus, 2020

192 lk

Friday, August 14, 2020

Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses


Kõik,  kes elavad maal või mõnes aedlinnakus, teavad, kui ebameeldivalt tüütud tegelased on mutid. Seega tundub ka ilukirjanduse riiulilt valitud Marc Hameri „Kuidas püüda mutti … ja leida end loodusest“ justkui päästerõngas neist mustadest maa-alustest tegelastest vabanemiseks.

No päris päästerõngas see raamat muidugi ei olnud, sest raamat mutte peletama ju ei tule. Küll aga annab teadmise, et looduse tunnetus ja pesuehtne püüdmise kogemus aitab neist tülikatest aianaabritest vähemalt ajutiselt vabaneda. Marc Hamer on elukutselt aednik-mutipüüdja, kes suurepäraselt tunnetab loodust. Seega kõneleb see raamat lisaks muttide hingeelu kirjeldustele ja nende püüdmise õpetustele ka autori üheshingamisest loodusega, elust, armastusest, kõigest, millega loodus harmoneerub. Raamatus on üksikuid hetki aegade tagant, mälupilte, millest ta mäletab väikeseid detaile ja näeb, et maailm on poeetiline ning elegantne. Iga peatüki juurde on ta loonud ka luuleread, mis annab igatsuse ja romantikatunde kirjutatule juurde. Alatoon sellel kõigel oli minu jaoks melanhoolne ja pisut kurb. Autori elustiil ja valikud ka minu jaoks kohati üsna mõistetamatud, kuid sõnu oskab ta hästi seada ja selliseid mõtted, mida välja kirjutada, millega nõustuda,  oli ka palju. Pealkiri annab küll teada, et see raamat on mutte püüdmisest ja põhimõtteliselt on see nii, aga samas on see ka nagu üks hea kompott, kuhu on lisatud ilmestamiseks, parema näo ja mitmekesisema sisu nimel palju muudki juurde.

Me püüame luua jäävuse illusiooni, kuid mingit jäävust ju ei ole lk 73

Asju ei saa endiseks teha, ent neist võib saada midagi muud. Neid võib ümber töödelda. Kõik asjad on kaduvad ja kõik kulub põrmuks. Igal asjal on oma lõpp ja iga asi kannab endas järgmise alget. Tervenemine ei tähenda, et asi peaks ümbertegemise järel olema samasugune nagu enne, tervenemine tähendab leppimist ja andestust ja armastust ja kasvu ja uuesti alustamist lk 166-167

Ilu on kurbuse ja rõõmu vaheline tasakaal ning sünnib siin ja praegu lk 167

Kirjastus: Varrak, 2019

231 lk

Wednesday, August 5, 2020

Minu geniaalne sõbranna


Itaalia kirjandus ei ole sattunud minu lugemislauale sageli. Ja nüüd siis valisin Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna“ lootuses leida midagi hingele ;). Elena Ferrante on kirjanikunimi. 

Raamat viib 50ndate aastate Napoli agulitänavatele, kus kasvavad suureks sealsed noored. On suhteliselt karm aeg, vaesus ja ülekeevad emotsioonid mõjutavad ka laste argipäeva ja õppimisvõimalusi. Raamatu nimitegelane Elena ja Lila on sõbrannad. Lila on väga andekas, Elena väga töökas. Lila on inetu pardipoeg, kellest sirgus kaunis luik, Elena on enda välimusega rahulolematu ja Lilat jumaldav ebakindel tüdruk.  Kui Elena vanemad on nõus ära kannatama tütre õpinguteks tehtavad kulutused, siis Lila vanemad sellega nõus ei ole ja Lila peab pärast põhikooli asuma vanemate ärisse tööle. Sealt alates hakkavad nende teed hargnema ja kokkupuuted vähenema, kuid Lila on Elenal südames alati.

See raamat oli nüüd küll midagi väga head ja mõnusat, kus kogu inimlik olemine: suhted, lapselikud mõtted, unistused, kadedus on hästi ehedalt kirjeldatud. Üsna rohkearvuliste tegelastega raamat pakkus erinevaid suhteid: suhted vanematega, sõpradega, tüdrukute omavaheline läbisaamine, esimesed armumised, meeldimised, pettumised, lapselikud soovid ja unistused. Kusjuures need unistused olid ka ajas ja võimalustes muutumises. Nii kujunesid Lila ja Elena unistusedki vastavalt oludele ja võimalustele. Küllap ongi itallased temperamentsemad, tulisemad oma emotsioone väljendama, kuid kuidagi väga palju koduvägivalda näis olevat sealses elus. Vägivald näis olevat argipäeva normaalsus. Mulle väga meeldis tüdrukute omavaheliste suhete kirjeldus, selles oli nii armastust kui kadedust  ja vihkamistki. Ikka on nii, teises inimeses ei ole kõik sada protsenti meeldiv, erinevad inimesed, erinevad arusaamad. Ja isegi siis ei meeldi kõik, kui sa seda teist inimest jumaldad ja teatud viisil jäljedadki. Sellised need suhted ju ongi, kord ollakse sõbrad ja samas tahetakse üksteist üle trumbata, olla targem, ilusam, ihaldatum.

Mina olen kasvanud maal ja palju väiksemas asulas kui raamatus kirjeldatud, kuid lugedes tuli mullegi lapsepõlv meelde ja ka teatud emotsioonid ujusid sellest kaugest ajast pinnale, sest on ju isegi oldud, ma ei tea kumb, kas sukk või saabas J Minu geniaalne sõbranna“ oli imehea kaaslane ühel vihmasel puhkuse päeval. Igatahes loen kindlasti ka järgnevad osad ja küllap vaatan ETV2-s näidatud filmi osadki ära.

Kirjastus: Varrak, 2020

272 lk