Monday, March 18, 2024

Aias sajab saia

 


Lia Virkus & Siire Vanaselja „Aias sajab saia“

Kirjastus: Varrak, 2024

359 lk

Aias sajab hetkel lund. On märts ja lootus kevade poole, seega lumi ei ole enam rõõmulooja. Ilm ilmaks, aga midagi toredat, mis loob helgema meeleolu, on meil kõigil vaja. Selline hea meeleolu looja on „Aias sajab saia“ raamat. On ju esiteks pealkiri vahva, teiseks on raamat imeilus ning kolmandaks sellest raamatust ei leia kübetki negatiivust ei ilma, toidu ega millegi muu suhtes. 

Tegemist on kogu aasta raamatuga, mis algab jaanuariga ja lõpeb detsembriga. Igasse kuusse jagub vahvad meeleolu loovaid jutukesi, toiduretsepte, isetegemist inspireerivat käsitööd, aianippe. Need ideed köidavad sedavõrd, et tahaks proovida kohe kõike. Ja seda teha ongi suhteliselt lihtne, sest iga kuu tegemiste näited on mõistlikult jagatud, ei ole keerulised ning on teostatavad. Autorid propageerivadki pigem igapäevatöödele kuluva aja kokkuhoidu ja olemise nautimist. Kõlab ideaalselt!

Lisaks oma aedade näitamisele on nad käinud luusimas teisteski kaunites aedades ning paljastavad nendegi kujunemislood. Ka need n.ö külalisaiad on täpselt sellised, mis panevad sõrmed sügelema ning mõtted oma aia suunas tööle. Väga inspireeriv!

Minu arvates pakub raamat hästi palju tegutsemislusti, inspireerib ka ise looma ja paneb mõtte tööle. Inimene on kord selline olend, et endal võib visioon olla, aga see väline mõjutus teiste usinate inimeste kätetöö näol süstib kordi rohkem indu ja tahet juurde. 

Märtsi kuu tegemised raamatus soovitavad valmistuda ja alustada külvamisega, selle soovituse teen kindlasti teoks. Ja kui kõiki neid retsepte (neid ei ole raamatus väga palju) proovida ei jõuagi, siis ühe mustsõstraoksa- või vaarikavarretee selles kuus teen kindlasti. 


Thursday, March 14, 2024

Minu Island



Tarvo Nõmm "Minu Island"

Kirjastus: Petrone Print, 2009

287 lk

Island on olnud alati minu reisiunistuste tipus, seega lugesin üsna kohe pärast „Minu Island“ ilmumist raamatu ühe hooga läbi, mis omakorda süvendas minu saareriigi unistust veelgi.😊Nüüd, kui see reisiunistus oli käega katsuda, lugesin mälu värskendamiseks ja äratundmiskohtade tekitamiseks veel korra. Ka teist korda lugedes jään oma arvamusele kindlaks: „Minu Island“ on parim minu-sarja raamat!, mida olen lugenud. Väga ladusa sulega, kuidagi hästi loogiliselt üles ehitatud, väga humoorikas ja kindlasti aus raamat. Neid kohti, kus istudki nagu natuke imelik ja naerad omaette valju häälega, oli üsna mitu.  Pildid, mis Tarvo siin raamatus tekstiga maalib, on nii ehedad, et kujutadki neid päris elavalt ette. Lisaks sain enne enda reisi nii mõnegi koha pealt targemaks, kaasa arvatud teadmine, mida süüa, kuhu minna.

Tänaseks on ka minul olemas natukene minu Islandit, millest on ainult head muljed. Reis oli küll lühike, aga piisav, sest nimekiri kogetust on üsna pikk:  nuusutasime Islandi karget õhku, natuke matkasime, imetlesime maastiku erinevaid vorme, merevaateid, kuulasime kirikute vaikust, imetlesime pealinna värvilisi hooneid, einestasime lehmalaudas ja kasvuhoones, maitsesime haisvat kala ja imehead jäätist, sulistasime helesinises laguunis, nägime auravaid laavavälju, paitasime Islandi hobuseid ning Trolli magamistuppa sattusime ka. Igatahes, enda reisimuljeid jagades lipsab üsna sageli sisse ka ütlemine, et Tarvo Nõmm „Minu Islandi“ raamatus ütles nii. Järelikult ta ütles nii mõjusalt, et see püsib.   


Monday, March 4, 2024

Naadimetsast paradiisiks

 


Maria Palusalu „Naadimetsast paradiisiks“

Kirjastus: Varrak, 2023

2011 lk

Valmistun siin usinalt, et olla  teadlik lillemajandaja suvel. See on nüüd see rege rauta jutt, et tee need ettevalmistused, mida sa kiirel ajal teha ei jõua, siis kui aega on. Maria Palusalu on kuulsa aiapidaja Reet Palusalu laps ja sellega on kõik vast öeldud. See pere teab kindlasti lilledega seonduvast kõike ja annab neid teadmisi edasi raamatu kaudu. Üldiselt on vist nii, et kui raamat läbi töötatud, on aiapidaja ABC olemas ja katsetamisjulgus ka.

Mulle meeldis eriti pildimaterjal ning lillede nimed, mis on iga pildi juures kenasti ära märgitud, see annab omakorda pildiilule informatsiooni, milliste lillede koosmõjul ilu on sündinud. Raamatus on hästi palju näiteid ning mingil moel proovisin neid visualiseerida ka oma aeda. Kui hästi see nüüd õnnestus, seda näitab aeg, kuid ideid minu aiatööde listi lisandus ja raamatu läbitöötamine täitis oma eesmärgi.

Thursday, February 29, 2024

Kaevamisvaba aed

 


Charles Dowding „Kaevamisvaba aed“

Tõlkinud: Heidi Saar

Kirjastus: Varrak, 2023

239 lk

Talvel, kui viimastest aiatöödest on juba mõned kuud möödas ning kõik see rõõm ja vaev tehtust juba mäluhämarustesse soikumas, on õige aeg need mälestused taas ellu äratada ning uusi teadmisi oma aiatarkuste varasalve lisada. Tõsi ta on, elu on läinud mugavuste teed ja ikka tahaks kergema vaevaga hakkama saada. Ilma kaevamiseta aed kõlab väga hästi, on ju see labidaga rassimine üsna raske füüsiliselt ja ka ajamahukas. Seega raamat, mis kutsub kergelt ja kiirelt saaki saama, on nagu lootusekiir igale aiahoolikule.

Tegelikkuses oli see raamat väga näitlik, purustab mõned tuntud müüdid, annab juhiseid ja innustab ka. Samas on natuke nagu õpik ka, sest iga peatüki lõpus laseb autor lugejal testi teha, mis siis kinnistab loetut. Autor propageerib eelkõige kastimeetodit.

Meelde ma siit raamatust üht teist jätsin, midagi sirvin veel üle ka. Näiteks väidab hr Charles, et mulda ei ole vaja kobestada, lisada tuleks vaid huumusekiht. Tema viitab palju loodusele, s.t et looduses ei kaeva keegi pinnast. Heida pilk puutumata looduse imelisele kasvule ja kopeeri seal toimuvat – jäta muld rahule ning innusta mullaelanikke pinnalt toituma lk 25 Ma ei ole kindel, kas meie tingimustes kogu tema teooria kehtiks, sest Uus-Meremaa kliima on hoopis midagi muud. Ma ei ole ka kindel, kas päriselt kaevamisvaba aed meil kasvataks suurt saaki, kuid ega muidu teada ei saagi kui ei proovi. Ja peale selle kaevamise on katsetamiseks raamatus ideid veelgi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Monday, February 26, 2024

Kolm naist

 


Lisa Taddeo „Kolm naist“

Inglise keelest tõlkinud Leena Suits

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

347 lk

Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on tegemist kolme naise looga: Lina, Sloane ja Maggie. Iga lugu iselaadi, mis hõlmavad MeToo seikasid, naiste seksuaalsuse kujunemist, lapsepõlve mõjusid täiskasvanu elus.

Seksuaalsus kuulub inimeseks olemise juurde nagu ka haavatavus, eneseotsimine, enda tõestamise vajadus. Igasugu eluraskused, kasvuraskused on omakorda kasvulava ärakasutamistele. Need kolm naist olid kõik erineval moel haavatud lapsepõlves, mis andis omakorda tõuke paljudele valikutele, uskumustele, veendumustele järgnevas elus.

Sellel raamatul annotatsioon puudub ja tõsi ta on, kui hakata siin sisu jutustama, on ka juba liiga palju öeldud. Võin vaid öelda, et mulle läks enim südamesse Maggie lugu.  Samas on raamatu tagakaanel üsna mitmed ülistavad laused, nt arvatavasti hakkan lugema seda igal aastal, siis sellele ma päris alla ei kirjuta, kuigi mulle see raamat meeldis.

Need lood kõnetavad kindlasti naisi, sest teemaks on naiseks olemine. Kuigi et jah, neid teemasid on käsitletud varemgi, eristub see raamat siiski, sest selles on hoogu, on väga palju detaile ja on tabatud eelkõige neid murranguhetki, millest alates naiste edasine elu muutuma hakkas. Nii et hästi psühholoogilised lood, mis panevad juurdlema põhjuste ja lahenduste üle.  Minu arvates on see raamat kirjutatud meisterlikult.  Igatahes päevi hiljem veel mõtlen, et miks Lina lasi endaga nii teha, miks Maggie loole lahendust ei tulnud, kas Sloane valik on üldse mõistusepärane. Või tegelikult, miks nad kõik lubasid endale sellist elu?!

…üldse on teisipäevad paremad, kui reeded, sest vähemalt võib teisipäeviti olla kindel, et keegi teine ei tee ka midagi erilist  lk 36

Naised ei peaks üksteise elusid hukka mõistma, kui pole kogenud üksteise katsumusi lk 123

On inimesi, kes ütleksid, et miski pole igavene, ja isegi kui see niinimetatud „igavesti“ oleks olemas, teavad kõik, et tegelikult seisad sa lihtsalt ootejärjekorras. Lk 186

…isegi armastus on võistlus – meeleheitlik vajadus olla see, kellel on vähem valus kui teisel lk 267

Thursday, February 22, 2024

Õnn soosib julgeid



Kertu Jukkum "Õnn soosib julgeid"

271 lk

Kertu Jukkumi tegemistel olen silma peal hoidnud sotsiaalmeedia vahendusel, seega olen tema reisimistega üsna kursis. Kertu on päris hea sõnaseadja ja motiveerija. On ju reisimine kirg ja ka elujulgus, mis on nakkava loomuga. Täitsa üksinda minna ja rännata Nicaraguas, El Salvadoris jt Kesk-Ameerika riikides näib ju ohtliku ettevõtmisena. Juba see näib hullumeelsus, et lähen üksinda ja vaatan, kuidas hakkama saan, kui ümber ei ole turvavõrgustikku, kes on sinu heaks kõik ära korraldanud. Nii omal käel reisides on seiklused juba eos sisse kirjutatud. Kertugi satub seiklustesse, kuid nagu ta ütleb: õnn soosib julgeid, siis eluga ta igalt poolt välja tuleb ja peab ütlema, et eluohtlikke situatsioone tal ei tekkinud ka, kuigi ohte mainib küll. Võib olla peavad ka kesk-ameeriklased Eestisse sattudes meie maad ohtlikuks, ei tea? Igatahes tekitas see lugemine isu minna. Kui nüüd seda julgust ka kusagilt võtta oleks :D 

Mulle meeldis, et lisaks reisiseiklustele annab ta edasi neid lihtsaid elutõdesid, mis peaksid kogu aeg silme-ees olema, nagu näiteks me ei vaja nii palju asju elamiseks, meil ole vaja viimase disaini moodi, et me ei peaks olema ise oma elu piirajad, vaid peaksime unistama ja julgema ka neid unistusi ellu viia, et elu on siin, täna ja praegu. Lisaks muidugi ka see, et tema eelistab annetada neile, kes end ise aidata ei saa, s.o loomadele. 

Vahva seikluslik lugemine!

Maailm ei vaja ammu juurde inimesi, vaid ennekõike on puudu headest inimestest lk 127


Monday, February 19, 2024

Meie sibullilled

 


Aune Past "Meie sibullilled"

Kirjastus: Petrone Print, 2022

202 lk

Meie-sari on väga mõnus sari, saad osa nende kirglike inimeste tunnetest, kes mingit asja hingega teevad, kuid lisaks uusi teadmisi ja ka juba teada olevale kinnitust. 

„Meie sibullilled“ kõnetas mind väga, on ju minulgi koduaed oma sibullilledega ning lisaks kuulub sibullill – lumikelluke – minu lemmiklillede hulka. Need sibulast kasvavad õienupsud on kevadel esimesed, ja nende ootuses käin nina maas ja pilk peenral juba siis, kui esimesed mustad mullalaigud lumealt välja tulevad. Nii et ühisosa on mul kirjutajaga üsna suur. 

Aune kirjutatut on hea lugeda, ta märkab oma aias kõike, planeerib ning oskab ka seda tööd ja ilu lõpuks nautida. Kuidagi eriliselt veetlevalt kõlavad need mainitud veini- või šampanjasordid, mida tasub avada ilu tähistamiseks. Lilled tähendava ju palju tööd, aga seda kõike tehakse ikkagi ilu ja rõõmu pärast ning nii oluline on neid hetki kuidagi pidulikumaks teha. 

Lisaks on raamatus ka kirjeldatud väga paljusid levinud ja vähem levinud sibullilli ning antud ka juhiseid, kuidas neid kasvatada, millele tähelepanu pöörata. Ka ajatamise teemal on õpetussõnu.  

Mina sain küll targemaks, motiveeritumaks ning sügiseks, kui on õige aeg sibulaid mulda panna, on uued mõtted olemas. 

Oma oskuste ja tugevuste teadmine ja nende põhjal vastutuse võtmine viib ühiskonda edasi lk 117