Thursday, May 18, 2017

Andestada saab alati



Mäletan et väga hea leid oli Anne Ragde triloogia „Berliini paplid“, „Erakvähid“ ja „Rohelised aasad“, seega olin meeldivalt üllatunud, kui ilmus neile järg ning triloogiast sai tetraloogia. Selgub, et selle perekonna saaga põhjal on valminud ka Norras populaarne telesari.  Triloogia lugemisest on küll möödunud aastaid, kuid imekiiresti elavdusid mälus nende raamatute tegevused, tegelased ja emotsioonid.
Sellel triloogial on olemas kõik need omadused, mis teevad lugemise väga nauditavaks: kirge, põnevust, suuri saladusi, paljastusi, konflikte, pere arengut läbi aja.  Neljas raamat jätkab juba tuttavate Erlendi ja Raasukese, Margido ja Torunniga. Erlendi kummaline pere täienes kolme lapse võrra ja elu on imeline, kuid elukaaslase terviseprobleem paneb mõtlema elukorralduses muutuste tegemisele. Margido saab aru, et on ajale jalgu jäänud ning tema matusebüroo enam selliselt tegutseda ei saa. Torunn lahkab oma suhteid koerakasvatajast elukaaslasega ning jõuab järeldusele, et samamoodi jätkata on vale. Nii et terve pere on muutuste lainel.
Triloogia lõppes segaste suhetega, selles raamatus püütakse neid uuesti kokku lappida. Vaadatakse üle elu põhiväärtused ning jõutakse arusaamisele, et oma särk on ikka ihule ligemal ehk teisisõnu, kellele siis ikka toetuda, kui mitte omadele. Leitakse võimalus üksteisele andestada ning osatakse taas aktsepteerida ja  rõõmustadagi üksteise erisuse ja olemasolu üle. Üksteist kombatakse aegamisi, samm haaval tuleb ka leppimine ja lõpuks ka rohkem kui ainult leppimine.
Lugeda oli seda raamatut üsna hea, kuid siiski muutus kohati imalaks ja kordavaks. Eriti algus ja Erlendi perekonna osa. Raamatu teine pool pühendub rohkem Torunnile, ja see meeldis mulle juba enam. Ühe keskealise naise otsingud ja otsusekindlus ning tema taluellu taas sisseseadmine ning argitoimetuste kirjeldamine mõjub kuidagi eriliselt teraapiliselt ja innustavalt.  
Raamatule on  oodata veel järge, sest viies osa pidavat kirjutamisel olema. Sellisel juhul võib see tulla nagu üks lõputu Õnne 13, mida küll kirud, aga ikka sätid end igal laupäeva õhtul vaatama. Ilmselgelt siis, kui ühte asja saab liiga palju, kaotab see oma erilisuse ja uudsuse ootuse, kuid uudishimu jääb. Ja just see neljas osa oligi selline – ei midagi erilist, aga siiski tore lugemine. 
Lugemise väljakutse 28. teema: raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Põhjamaade romaan".

Monday, May 8, 2017

Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda



Mihkel Raua „Musta pori näkku“ on mul siiani lugemata, kuid nüüd tema eneseabi raamatu ilmudes tundsin, et seda ma vahele ei jäta. Kusjuures raamatu pealkiri on nii pikk, et pigem see jääbki "Raua eneseabi" raamatu nime kandma.
Seda, et Mihkel on sõnade seadmise peale mihkel, selles ei kahtle ilmselt keegi – ka geenide jõud on seal taga. Kuid peale selle on ta väga loogiline, terava pilguga, tähelepanelik ja selgete mõtetega, nii et pigem mõjub see raamat abistavalt. Miks nii? Sest selles raamatus on inimlikkuse mõõde sees, autor ise paneb ennast tanki, kisub end rahva ees paljaks, paljastades inimlikud nõrkused ja isegi piinlikud seigad. Läbi enda isiku toob ta näiteid olukordadest otse elust: kuidas ta kardab lennata, mille ees tunneb veel hirmu, milliseid diile teeb oma Liinaga, kuidas planeerib päeva, mida mingites olukordades mõtleb, mida ütleb, millistesse ämbritesse on astunud jne. See kõik on kirja pandud raualiku laia žesti, hoo ja robustsevõitu otsekohesusega, ilma piirava tsensuurita. Kusjuures tema piiip-piip kohad tekstis ei olnud isegi häirivad, vaid need lihtsalt käivad Mihkel Rauaga kokku, kuuluvad tema oleku juurde. Nii nagu eneseiroonilisuski.
Mihkel Rauda kas armastatakse või vihatakse, ükskõikseks ei jäta ta ilmselt kedagi. Nii et kui need vihkajad selle raamatu läbi loevad võivad nad oma poolused vahetada küll.
Kokkuvõttes: mulle meeldis, vahelduseks, meelelahutuseks väga hea. Naerda sai ka.
Kui meie kodu teile ei meeldi, mine KUMU-sse. Lk 251
Pitsat suudab süüa igaüks, seda mitte süüa suudavad vähesed lk 269

Wednesday, May 3, 2017

Valgekihv



Jack Londoni „Valgekihv“ oli nõukaajal väga populaarne raamat, tänapäeval seisab ta pigem nukralt riiulis. Minu loetud eksemplar on ilmunud 1956. aastal sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ja on päris korralikult kapsaks loetud. Seega on sellel raamatul möödunud aegade hõngu mitmes mõttes: teda on puutunud teadmata arv käsi; ta on kirjutatud rohkem kui sajand tagasi; ning lugu ise on kantud tolleaegsest vaimust.  Lisandväärtus sellele raamatule on järelsõna, mis räägib üsna pikalt ja põhjalikult autori seiklusrikkast eluteest.
Talved on huntidele Alaskal rasked - külm, toidupuudus, karjasisene olelusvõitlus. Ellu jäävad tugevamad. Valgekihv sündis looduse rüppe hundist isa ja hunt-koerast ema järglasena.  Läheb aga nii, et nälg näpistab ning emas ärkavad mälestused viivad neid taas inimeste rüppe. Inimesel on aga koera kasvatamisega alati mingi mõte. Valgekihv kasvab ja hakkab neid inimesest tulenevaid rolle täitma. Kuid kõik inimesed, kellega tal tuleb kokku puutuda, ei ole head ning Valgekihva kujundatakse just mitte kõige parematel eesmärkidel.
Valgekihv on ühe hundi, kelles on tibakene koeraverd, kasvamise-arenemise ja elamise lugu. Alguses oli Valgekihv sõbralik hundikutsikas, kes paterdas pesapaiga ümbruses ja ajas omi hundiasju. Tema teadis vaid eluseadust: söö või lase end süüa lk 69. Indiaanlaste juures elades kujundas teda inimese tahtmine (Inimloomad olid ilmselt ja paratamatult jumalad lk 82.) ning koertekari, kes suhtusid tulnukasse vaenulikult. Valgekihvast sai endassetõmbunud ja kuri loom. Seda märkas võitluskoerte pidaja, kes süvendas peksuga Valgekihvas tigedust veelgi (Nüüd sai temast kõige olemasoleva vaenlane lk 135). Õnneks oli olemas ka üks hea tegelane, kes päästis Valgekihva ning kujundas temast südamliku ning äärmiselt ustava koera. Valgakihv mõistab, et jumalal ja jumalal on vahe ning et jumala omamine tähendab teenimist lk 108.
Kirjanik näitab, mil määral ja kuidas areneb välistingimuste mõjul koera-hundi iseloom, kui palju mõjutab inimene koera iseloomu kujunemist ning mil määral säilib geneetilist looduse kutset. Kõiki tundeid, mis valdavad nimikangelast,  kirjeldatakse üsna üksikasjalikult. Siiski ei ole siin jutustajaks koer, vaid kolmas isik. Seega minu arvates on „Valgekihv“ üsna õpetlik raamat, sest väga hästi on siin kirjeldatud, kuidas toimivad hundiseadused ja kuidas toimivad inimesest tulenevad seadused koera jaoks.  
Selles raamatus on palju erinevaid emotsioone, k.a loomadevahelist vaenu ja vihkamist, kuid siiski on helgeid ja ilusaid hetki ka. Loomalood panevad alati kaasa tundma, nii et mõni pisar võib samuti poetuda. Kuid lõpp on hea ja lõpuks tõuseb Valgekihv ka inimese jaoks jumalikumasse staatusesse. Minule mõjus see lugemine küll nii, et oma kutsu heameele mõminat kuulan ja pai teen ka hoopis teise tundega. 
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus
210 lk
Lugemise väljakutse  49. teema: raamat Eesti Riikliku Kirjastuse  sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.