Vanaema ja kaheksa last metsas

Ühes Hommiku TV saates rääkis keegi mingis muus kontekstis, et lasterikastest peredest jutustavaid lasteraamatuid on vähe. Triin Soone Eesti Lastekirjanduse Keskusest lükkas selle väite ümber, sest raamatuid ilmub palju ja neid on väga erinevatel teemadel. Lasteraamatuid ilmub tõesti palju ja sellega seoses meenus mulle tore raamat tõeliselt lasterikkast perest - Anne Catharina  Vestly „Vanaema ja kaheksa last metsas“. Mäletan, kuidas olin kade oma vanemale vennale, kes oli nii suur ja tark juba, et sai seda raamatut lugeda. Mina nii hästi veel lugeda ei osanud ning selle õhukese raamatukese lugemine tundus hiiglama suur ja raske ettevõtmine olevat. Kui ma ise ka nii suureks ja targaks sain, ei jätnud ma loomulikult seda raamatut lugemata.  Nüüd, nii …aastakümmet hiljem, üle lugedes, tuli lugu väga tuttav ette.

Üksildasse metsamajja kolivad ema, isa, nende kaheksa last, vanaema ja koerake nimega Suitsutoru. Vaikne metsamajake ärkab otsekui talveunest, sest suure pere elu on seiklusrikas ja neid seiklusi jagub tõepoolest kõigile ning kõikjale. Isegi vanaema, kes seni oli vaid oma toas pikutanud, saab eluvaimu taas sisse ning satub temagi toredate juhtumiste küüsi, rääkimata lastest, kes on ju selle-ala meistrid.

Selline muhe ja aus lasteraamat, mis tuletab meelde ehedat naturaalset elu, kus lapsed kõndisid jalgsi kooliteed, mängisid lille, rohu ja puudega. Nalja saab ka ning natuke hirmus on samuti, sest mõni julgustükk võiks lõppeda isegi halvasti. Kuid kirjanik on õnneks ikka heatahtlik olnud, ning väike hirm mõjub ainult õpetliku hoiatusena.  

Mis aga puutub lasteraamatutesse, kus on teemaks muuhulgas palju lapsi peres, siis ega neid lihtne leida ei olegi. Märksõnastik EMS annab küll kenad märksõnad ette, kuid raamatukogusüsteemidest neid selle märksõna järgi alati ei leia.

Täiskasvanuna lasteraamatut on kuidagi eriti värskendav lugeda: lisaks sellele, et lasteraamat on enamasti alati muretu ja helge, mõtled ka selle kirjutaja peale, kuidas tal oli lõbus välja mõelda neid juhtumisi.   

Kindlasti on see raamat ka tore vanaemade motivatsiooniraamat, sest kes ei tahaks olla selline äge raamatuvanaema moodi vanaema :) 

Kirjastus: Eesti Raamat/1971.a.

104 lk

Taevast pudeneb asju

Tõmmet selle raamatu poole on isegi raske seletada, küllap pealkiri ja igatsev-valusa tunde jättev annotatsioon ajendasid haarama. „Taevast pudeneb asju“ on Selja Ahava teine romaan, millele on omistatud ka mitmed auhinnad (sh Euroopa Liidu kirjandusauhind).

Lotovõit, jääkamaga pihta saamine, välgutabamus – kui suur on tõenäosus, et see sind elu jooksul tabab? Asjad aga juhtuvad ootamatult, tulevad nagu laviinina selga ja sellele eelnev elu ei ole enam kunagi endine.  Ei saa just öelda, et lotovõidul ja välgutabamusel oleks ühesugune mõju, kuid šokeerivad on kindlasti mõlemad. Mõnikord jäädakse napilt mõnest juhtumisest puutumata ja näib et oled olnud jumala soosik, või siiski mitte, sest mõned neist on ka sellised, millest on kahju ilma jääda. Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada. Mõnikord juhtub midagi – ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud lk 124

Selles raamatus on neli peatükki. Esimene neist on jutustatud läbi lapsesilmade. Nagu välk selgest taevast kukkus emale jääkamakas pähe. Terve pere elu ei ole enam endine - isa on šokis ja õnnetu lapsuke peab hoidma lotovõitjast tädi poole. Kuid ka tädi saab šoki, sest kaks võitu võib olla „liiga palju“….

Iga järgnevat peatükki lugedes tundusid need esialgu esimesest peatükist täiesti eemalseisvad olevat, kuid igal lool on selline nüanss, mis teeb kokku ikkagi ühe terviku.  

„Taevast pudeneb asju“ on väga omapärase stiili ja vaatenurgaga filosoofiline raamat. Eriti jääb meelde just esimene peatükk, mis on miksitud muinasjutu ja krimilooga (Poirot), sest lapse mõtlemine seguneb fantaasia, mälestuste ja soovunelmatega, teisalt on kõik realistlik. Selline tunnetamise raamat, milles on omajagu novellilikkust, kuid mis ei jookse sugugi traditsiooniliste sündmuste radadel. Kuid kui hakkaks ümber jutustama, siis saaks sellest ka ühe konkreetse sirgjoonelise loo. Siiski võtab mõistukõnena loo kokku juba raamatu esilehel väljatoodud Aristotelese mõtteterad Algus on selline, mis ise pole tingimata millegi tagajärg, ent mille tagajärjel sünnib loomulikul teel teine asi. Keskosa on selline, mis järgneb millelegi eelnenule ja millele seejärel miski järgneb. Lõpp seevastu järgneb millelegi kas paratamatult või üldiselt ja sellele ei järgne miski muu.

Küllap selle minu udujutu peale võib nüüd tunduda, et väga segane raamat, siis tegelikult see nii ole – tegemist on hästi ladusalt loetava detailiderohke raamatuga, mida seedid lihtsalt natuke kauem.

On asju, mis ei lähe aja jooksul ära. Need ei tuhmu, ei lähe leebemaks ega muutu mälestusteks. Need on ikka sama kõvad ja suured, need seisavad nagu sammas inimese kõhus ja rinnas ning kumisevas siis seal. Need võivad ununeda, aga kui need meelde tulevad, on need alati nagu nüüdsama ja alati sama suured, justkui juhtuksid need just praegu lk 47

Kirjastus: Post Factum

220 lk

Valge Bim mustkõrv

Minust on läinud millegipärast mööda paljud omal ajal väga populaarsed raamatud. Näiteks ei olnud ma lugenud Gavriil Trojepolski jutustust „Valge Bim mustkõrv“. Nüüd aga jäi see koltunud lehtede ja ilma korraliku kaaneümbriseta raamat mulle näppu ning mõtlesin: annan sellele raamatule veel ühe võimaluse loetud saada.😉 Seda enam, et ka Andrus Kivirähk mainis 13. septembri OP-i saates, et ega raamat ei ole nagu juurekraam või puuvili, mida sa pead minema turult värskelt ostma. Vabalt kõlbab ka kümme või 100 aastat tagasi ilmunud raamatut lugeda.

Ivan Ivanõtš võttis endale üksinduse peletamiseks setteri-tõugu koera. Koer ei sobitunud kehtestatud tõustandardite järgi tüüpiliste setterite hulka, sest valge värvus ja must kõrv, kuid Ivan Ivanõtši see ei heidutanud, tema vajas vaid sõpra. Isiksuse kahestumine on pikaajalisel üksiolekul mingil määral paratamatu. Juba muistsest ajast on inimest selle käest päästnud koer lk 38. Kindlakäeliste õpetuste saatel kasvas Bimist kena kuulekas koer. Kõik oli hästi kuni Ivan Ivanovitši sõjaajal haavata saamise tagajärjed viisid peremehe haiglasse. Bim hakkab oma peremeest igatsema ja otsima. Sellel otsimisteekonnal kohtab ta igasuguseid inimesi.

Millegipärast toovad just loomalood inimeses härdama poole välja. Minuga on küll nii. Kui olen lugenud krimkat, kus surevad inimesed, ei ole lugedes nii kahju, kui kurba loomalugu lugedes. Võib-olla on põhjus selles, et kui ei ole just toiduahelaga tegemist, teevad  loomale kurja enamasti inimesed. „Valge Bim mustkõrv“ jutustab koera (kes on parimaid looduse ja kannatliku inimese loodud olendeid lk 36) truudusest, inimeste eripalgelisusest ja on väga kurb lugu.

Sellest üdini ajastutruust loost on olemas ka film, kuid seegi on mul nägemata. Muidugi kangastub ka lugedes silme-ees ehtne nõukogude film, kus on  raudtee, vatijoped, see hoomamatu tühjus ja Nõukogude kodaniku manitsemine: kak tak možno. Lisaks sellele nõukaaegsusele, on selles loos ka täiesti adekvaatne mure loodushoiu pärast, mure lindude ja loomade pärast. Kui palju küttida: kas tappa linde-loomi kasutult, vaid hasardi, lõbu, mingi kampaania pärast või vaid toidulauale? Päästke hall vares – lindude maailma satiirik! lk 39.  Kes peaks vastutama kemikaalide liigse kasutamise eest? Isegi toonaseid absurdseid korraldusi kirjeldatakse ning võib imeks panna, kuidas tsensuur selle avaldamist ei takistanud.

Autor pöördub ka lugeja poole: kallis lugeja, ära süüdista žanride segamise pärast, sest elu ise on segu: hea ja kuri, õnn ja õnnetus, naer ja kurbus, tõde ja vale elavad kõrvuti, ja nad on nii lähestikku, et vahel on raske üht teisest eraldada. Mulle oleks halvem, kui sa minu juures märkaksid pooltõtt. See sarnaneb pooleldi täidetud vaadiga. Ja vahet pooltühja ja pooltäis vaadi vahel pole mõtet tõestama hakata. […] kui kirjutada ainult õnnest, siis lakkavad inimesed nägemast õnnetuid ja lõpuks ei märkagi enam neid; kui kirjutada ainult tõsisest ja kaunist, siis inimesed lakkavad naermast inetu üle lk 89

Härduspisarad on pühitud ning oma truu kutsu kallistatud. Mõtlen siin, et mis tingib küll selle, et üks osa inimestest armastab koeri, teine vihkab: peab neid nakkusohtlikeks, kurjusekehastuseks, roojasteks olevusteks?

Kirjastus: Eesti Raamat/ 1975

173 lk