Wednesday, November 25, 2020

Sellised me oleme

 


Osalen kohalikus kirjandusklubis. Meie klubi ühendab sarnase huviga inimesi, kellega on kord kuus tore kokku saada ja raamatu teemadel arutleda. Teemadevaliku jätame tavaliselt n.ö konkreetselt laiema, et oleks võimalik erinevate nurkade alt läheneda. Detsembri kokkusaamise teema on Lähis-Ida kirjandus ja seekord andis mulle soovituse hea kolleeg. Esialgu ma lükkasin selle Golnaz Hashemzadeh Bonde raamatu kõrvale, sest tagakaane tutvustuse esimene lause Nadhidil on jäänud elada kuus kuud ei pane vaimustuma. Siiski jäi raamat minu mõtteisse kinni ja muidugi lugesin. Golnaz Hashemzadeh Bonde on noor Iraani päritolu kirjanik, kes emigreerus lapseeas Rootsi.

Viiekümneaastane naine on aastaid tagasi põgenenud Rootsi kui teisitimõtleja. Nooruse naiivsuses tehtud otsused aitasid sellele minekule kaasa. Nüüd, kui elu on võõrsil üles ehitatud, seisab ta kurja diagnoosiga silmitsi. Prognoos on halb, kuid oma tütart soovib ta säästa ning naine tõmbub üha endasse. Meeleolud ja mälupildid vahelduvad ning kangastub ka lapsepõlv ja noorusaeg Iraanis. Siiski on elul ka üllatused varuks. Nii vist on alati.

Lugu on siis katastroofidest, mis võib tabada sind kas just kõige ilusamal hetkel, kuid ikka ja alati ootamatult. Muidugi oli raamat kurb, masendav samuti, sest haigus, nooruse mälestused, vägivaldsed suhted, juuretus ei anna põhjust paremaid tundeid tunda. Siiski oma väike rõõmuallikas oli ka selle kurva loo juures olemas. Ja kui ma lugema hakkasin ning sujuvalt veeres lugu Nadhidi noorusaega ja dissitentlusesse ning emigreerumisele,  siis sain aru, et see vähkkasvaja ei olegi ainult füüsiline haigus, nii tunneb ka end juurteta inimene võõras ühiskonnas. Nagu kutsumata sissetungija, kes paljuneb omasoodu.

Mõtle, kui sellel kõigel ei ole tegemist ei tugevuse ega nõrkusega. Kui kõike juhibki ainult juhus. Mõtle, kui ma olen lihtsalt naine, kellel on olnud palju ebaõnne. Et see ongi võib olla kõik, mida ma endast kujutan. Ma mõtlen, et oleksin pigem võinud olla nõrk. Et ma oleksin pigem olnud nõrk, ja et juhus oleks olnud minu poolt. Lk 80

Kirjastus: Varrak, 2019

214 lk

Thursday, November 19, 2020

Mees metsast

 


Seda meest metsast ma isiklikult ei tunne, kuid kodukant on meil üks ja sellest ka lugemishuvi. Vaido Neigaus on oma loo raamatusse kirjutanud.

Üldiselt kisub ta enda üsna paljaks. Alustab lapsepõlvest, kus raskused olid põimitud helgemate hetketega. Kuid nagu näha, ei ole ka pisut keerulisem lapsepõlv takistuseks unistuste elluviimisel.  Üks raamatu läbiv teema on kiusamine, esmalt kooli-, siis artistikiusamine. Püüdlemine muusika ja tuntuse poole on raamatu teine läbiv teema. Vaidol oli siht, milleni pürgida, olemas. Kogu elu aga ei kanta kandikul ette, tal tuleb otsida ja katsetada, eksida ja uuesti alustada. Ja muidugi geiteema, kuidas ta jõudis endas arusaamiseni, esimesed suhted, pettumused, uued armumised.  Ning lõpuks elu võõrsil ja tõdemine, et kodumaal ei leiaks ta sallimist niipea.

Selline lugu kirja panna on vast omaette julgustükk, kuid Vaidol ei ole kuulsuse ja tuntusega probleeme, pigem vastupidi, seega kõlab see raamat temaga hästi kokku. Nimed on raamatus  küll muudetud (vähemalt see osa, mis mulle tuttav tuli), kuid muidu lapsepõlvepaigad ja temaga seotud inimesed kõik äratuntavad. Igal inimesel siin maamunal on õigus olla õnnelik, on õigus unistada ja elada nende unistuste täitumise nimel, selles suhtes on see lugu õpetlik, tahtejõudu sisendav. Kuid kas end just nii alati oli vaja võtta, selles ma siiski veidi kahtlen. Kuna teema on aktuaalne, siis ikkagi peaks neist asjust rääkima kasvõi sellepärast, et vast mõni sallimatu muutub sallivaks. Vaevalt, et see raamat seda muudab, aga üks elu, ühe inimese otsused ja valikud on ehedal kujul olemas.

Vaata dokfilmi ja kuula laulu ka :)

Kirjastus: Vaido Neigaus, 2020

269 lk

Tuesday, November 17, 2020

 


Öökapil ootas mind ammu Colleen Oakley „Puudutuse kaugusel“, s.t raamat oli käeulatuse kaugusel, aga tööinimesel ei ole aega, tõden üsna sageli. 😊 Loetud ta lõpuks siiski sai. Raamatu pealkiri kõnetas mind seekord.

Jubilee on ebatavalise haigusega noor naine, nimelt on tal allergia inimeste vastu. Ta ei tohi olla otseses kehalises kontaktis teise inimesega, vastasel juhul vallanduks temas eluohtlik seisund. Nii on Jubilee veetnud tervelt üheksa aastat vaid oma koduseinte vahel. Kitsikus ajab naise siiski kodust välja ja ta saab tööd raamatukoguhoidjana. Ühel päeval töölt koju minnes päästab ta uppumissurmast väikese Aja. Sellest saab alguse Ericu (Aja kasuisa) ja Jubilee (Aja ikka ka) sõprus, mis loomulikult areneb edasi uude faasi.  Aga kehalise kontakti võimatus muudab kõik keeruliseks ja lisaks on keerulised Ericu suhted oma päris tütrega ning ka Jubilee ei ole oma ema õigesti mõistnud.

Üldiselt väga lihtne, õnnelikult lõppev lugu, mis haarab üsna hästi. Eks ta selline klassikaline mesimagus armastuslugu oli, millel on juures midagi veel. Näiteks veidi ilusaid lembestseene, lapsepõlvetraumade lahkamist, elumustrite kordumise üle mõtlemist jne. Mulle meeldis, et selle loo sees oli raamat väga au sees. Eric püüab mõista oma tütart läbi tütre lugemispäeviku. Jubilee saab kontakti probleemse lapsega just kirjandustegelaste kaudu ning raamatus loetakse raamatuid ja on ka otsesed viited: Süütud enesetapud, Päevaraamat jt. Ning muidugi raamatukogu, see on juba minu professioonist tulenev, et panen raamatukoguga seonduvat tähele. Raamatus kirjeldatud arvamised ei ole meilegi võõrad. Maryann peab linnavalitsusega taas suurt lahingut, püüdes takistada meie eelarve järjekordset vähendamist. Meil oli kunagi neli abitöötajat … kuid meie linnavalitsuse idioodist finantsjuht suunab raha spordikeskusele.. lk 152

Ta võib ju raamatukogusse tulla. Pärast kooli. Kui teil on vaja kohta, kus olla saaks“

„Ei,ei, seda ma küll teha ei saa. <teil on niigi palju tegemist“. Ehkki ma ei tea, kas see tegelikult on tõsi. Mida raamatukoguhoidjad üldse terve päeva teevad? Lk 200

Kirjastus : Rahva Raamat 2020

377 lk

Monday, November 9, 2020

Arm

 


 9.- 11. novembrini tähistatakse Põhja- ja Baltimaades Põhjamaade kirjanduse nädalat. Kuna Auður Ava Ólafsdótti´i „Arm“ on valitud selle nädala tekstiks, siis see asjaolu oli üks valiku põhjus. Raamatu tagakaane tutvustus on ka tõeliselt lugemisisu tekitav.

Jonas on kuldsete kätega mees, kes tunneb sisemist tungi kõike parandada. Samas korda ei oska ta oma elus luua. Kõik on kuidagi halvasti: abielu on lörri läinud; selgub, et tütar ei olegi tema päris tütar; ema on dementne; enda sisemine motivatsioon on olematu. Ühesõnaga elusäde on kadunud ja Jonas mõtleb, kuidas seda maist viletsust lõpetada. Kodus ta surra ei taha, seega otsustab lennata välismaale, maale, mis ägab kaose ja korratuse all. Nimelt on seal olnud sõda, mille kõrval Jonase armid näivad tühised. Kuna kaasa sai võetud akutrell ja kõige parandamise kirg saab ta uues keskkonnaski kätte, siis elust lahkumise mõte ei olegi enam nii ahvatlev...

See on viiekümneaastase mehe hinge sisse piilumise lugu – lugu sellest, et kõik ei pruugi alati pöördumatult halb olla, kui olud õiged ja tekib kuuluvuse tunne, siis tasahilju on oma mustast august võimalik välja tulla. Inimene tahab vajalik olla, siis on lihtsam ka enda sisemiste vastuoludega toime tulla.  Jonast aitasid parandamise kirg ja  akudrell . Oma oskuste kaudu on võimalik leida see nišš, mis tõstab toonust, aitab hoida positiivset joont.

Üldjoontes mulle meeldis see hästi nauditava ja sügava tekstiga, melanhoolne, pisut lüürikasse kalduv lugu. Miks üldjoontes? Lihtsalt ei ole olnud õiget lugemisehetke. See raamat siin vajab pisut pühendumist, süvenemist, sest iga sõna, lause, rida on puhas kuld. Kui aga sellist aega endale võtta ei ole (või ei oska võtta), siis unega võideldes läheb pool kaduma. Vaatamata sellele, et minu lugemiseprotsess kulges vaevaliselt, läks see lugu hinge, pakkus mõtteainet ja puudutas väga.

Lootus tärkab sest imelisest kannatusest lk 102

Kas keegi üldse kunagi toibub sündimisest? Kui meilt enne arvamust küsitaks, otsustaksime ehk mitte üldse sündidagi lk 175

Kirjastus: Eesti Raamat, 2020

175 lk

Monday, October 26, 2020

Kuidas kodustada rebast

 


Oleme ilmselt kõik näinud looduses rebast ja kindlasti väga paljud on näinud rebast ka oma kodu ümber luusimas. Rebane on selline armas loomake, kes tekitab niipalju kiusatust küll, et teda süüdimatult söötma-jootma ja koduloomaks võib pidama hakata. Peaaegu nagu koer, haugub ja puha. Metslooma kodustamise teema on intrigeeriv ja sellepärast pakkus mulle huvi ka see  Lee Alan Dugatkini ja Ljudmila Truti raamat.

Selles raamatus rebaseid muidugi kodustama ei kutsuta. Kuid see lugu aitab mõista loomade arenemise protsesse. Nagu meie, inimesed, oleme põlvkondade kaupa mingil viisil erinevad, küllap nii on ka rebastega - igal põlvkonnal on miski omadus õige vähe teisiti, kui oli eelmisel põlvkonnal ja küllap toimub väike areng ka niiviisi. Kuid lausa idee kodustada rebast, pärineb Eestist, mida asusid realiseerima vene teadlased Dimitri Beljajev ja Ljudmila Trut, kes tegelesid teadliku rebaste uurimise- ja aretustööga.  Uuriti ja analüüsiti muutusi loomade hormoonide tootmises ja nende muutuste geneetilisi põhjusi. Neil kahel õnnestus jõuda oma aretustööga sellisesse staadiumi, mil rebased olidki nagu koerad, liputasid saba ja ootasid paitusi, s.t käitusid nagu koduloomad. Ljudmila kirjutab nii: „Nad on näidanud end healoomuliste olenditena…  niisama ustavad nagu koerad, kuid iseseisvad nagu kassid, võimelised moodustama sügavaid paarissidemeid inimestega – vastastikuseid sidemeid.“  Samas see aretustöö ilma raskusteta ei kulgenud, sest valitsused vahetusid ja kindlasti ei peetud toonases NLiidus seda uurimust perspektiivikaks ning raha selleks ei eraldatud. Kuid teadlaste kindlameelsus, oskus abi otsida ning tohutu entusiasm aitasid neil edasi rühkida.

Minu arvates oli see raamat lisaks loomaarmastajate ennastsalgava töö kirjeldusele ka raamat nõukogude teaduse ühe tahu arengust ja loomade käitumise mõistmisest laiemalt.  Mis sellest, et raamatu üks peaosaline on rebane ja tema arenguetapid kinnistes tingimustes, on ju ikkagi mõnus ette kujutada, kuidas ühes pesakonnas on üks n.ö must lammas, kes ei käitu päris nii nagu teised ja siis see omakorda ristatakse teise pesakonna musta lambaga, kellel omavahel sünnivad juba mitu n.ö musta lammast. Ja nii samm-sammult sellised nunnutamise-rebased sünnivadki. Tore oli lugeda loomadesse kiindumusest, tugevatest sidemetest talitaja ja looma vahel. Kindlasti ei ole raamatust omandatu järele tegemiseks, aga teadmistepagasisse annab loetu väikese panuse küll. Võib olla neile ei soovita, kes ei talu mõttepoegagi sellest, kuidas rebast puuris peetakse. Muidu loomaarmastajad võiksid seda ikkagi lugeda.

Dimitri Beljajev soovis inimkonnale 21. sajandiks: „Olla lahked ja sotsiaalselt vastutustundlikud, püüelda vastastikuse kokkuleppe poole kõigi inimestega, elada rahus, kanda täielikku ja siirast vastutust meie „nooremate vendade“- kõigi Maal elavate olendite ees. Me ei tohiks kunagi unustada, et oleme vaid osa loodusest, ja kui me uurime looduse seadusi ning kasutame neid teadmisi enda heaks ära, peaksime elama harmoonias loodusega.“

Kirjastus: Varrak, 2020

238 lk

Monday, October 19, 2020

Johanna Päts Kodu kõikjal kaasas

 


Mõnikord tuleb teave raamatu kohta, mis siis omakorda lugemissoovi sünnitab, hoopis ootamatult, sealt kus seda oodata ei oskagi. Nimelt viis väike suvereis mind ööbima Lagedile uhke nimega majutusse Historic Bridge Tower. Üldse mingit eeltööd tegemata sattusime Külma talu territooriumile, kus oli kena park, tankid hoovil, sõjaveteranide skulptuurid, kaunis jõekäär, palju lilli ja ehedat vaikust. Selle majutuse perenaine seletas meile lahkesti, kuhu me sattunud olime. Selgus, et olime suisa muuseumi tulnud - Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi, mis oli Voldemar Pätsi kunagine kodukoht. Puhkemaja perenaine rääkis Johanna ja Voldemari Pätsi lugu mitmeid kordi ja see jäi mulle nii kõrva taha, et tekkis
huvi lugeda seda Anne Velliste koostatud raamatut. Öömaja oli igati ekstreemne, sest tuba tornis meenutas kasarmut, oli üsna askeetlike tingimustega ja ma ei mäleta, millal ma viimati raudvoodis magasin. Sellest reisist tuli lugemisotsus „Johanna Päts. Kodu südames“.

Raamat sisaldab mälestusi, kirju, dokumente. Johanna kirjutas oma eluseigad üles ikka selleks, et lapsed, lapselapsed teaksid ja mäletaksid kodumaad, säilitaksid eestlust. Nagu paljudel, nii tuli ka perekond Pätsil keset aktiivset elu jätta kõik ja minna, kaasas keedetud koorekommid, et lapsed suudaksid reisi üle elada. Kodutalu jäigi igaveseks maha ja uus elu algas taas nullist. Mulle meeldis väga tema kirjavahetus sugulaste ja tuttavatega. Kui esilagu olid need kirjad lootusrikkad, et ehk õnnestub kunagi kodumaale tagasi pääseda, siis aastate lisandudes seati oma elu sisse võõrsil, kinnitati oma kannad tugevamalt uude elupaika ning lepiti paratamatusega. Samas kodu oli alati kaasas mõtetes. Üsna sageli olid need kirjad ka kurvad, sest tuli kirjutada haigustest ja surmadestki, kuid samas oli suurel suguvõsal alati põhjust kirjutada ka sündidest. Need on kirjad, milliseid täna  enam ei teki. Kõik need kirja alguses olevad sissejuhatavad pöördumised ja lõppsõnad on eriliselt armsad, südamlikud. Ma ei usu, et me oleme südamlikkuse minetanud, kuid kõnepruuk on täna teine, olud teised ja nii jäävadki need pea poole sajandi tagused kirjad pisut nagu etaloniks.

Raamat on paks ja raske ning selle lugemine võtab ajast üsna suure ampsu, sest ega neid kirju korraga palju ei loe. Kuid ühe ajastu lugu, väga väärika perekonna lugu tasus lugemist. Ja tegelikult ka see Eesti Vabadusvõitluse  muuseum tasub külastamist.

Kirjastus: AADE, 2013

544 lk

Monday, October 5, 2020

Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

 


Õnneks jõudis Napoli lugude kolmas osa üsna kiiresti minu lugemislauale ja sain lugeda loo lõpuni, enne kui mälu selle esimesed osad kusagile kaugemale mälusoppi peidab. Kuigi minu arvates on need Elena Ferrante tekstid ja see lugu nii mõjusad, et pikemas perspektiivis nad kindlasti püsivad keskmisest paremini meeles.

Lugu jätkub sealt, kus eelmine osa, ehk „Lugu uuest perekonnanimest“ pooleli jääb.  Elenagi tüürib abieluranda ja algab pereelu. Ta püüab kirjutada, kuid ootused ja ebakindlus ning ka aja nappus ei lase tal sellega enam toime tulla nii nagu tema seda sooviks. Suhe Lilaga on varieeruv, kord intensiivsem, kord harvem, kuid mingi mõju ja alateadlik surve üksteisele on olemas ka siis, kui elatakse eri linnades.  

Minu meelest on see Napoli sari selline, mille sisu konkreetset kirjeldust ei saagi välja tuua. Sest see raamat ongi elust, kus juhtub asju, kus on õnne ja probleeme, kus armastatakse ja vihatakse, antakse ja võetakse võimalusi, ollakse ja tullakse, kord mõistetakse ja siis kasutatakse üksteist ära jne.  See on lugu, mis näibki lihtsamast lihtsam: kahe tüdruku sõprus, elatud aastad, nende aastate sündmuste, emotsioonide kiht, kuid ometi on see sügavam ja mõjusam, hingepugevam, kui üks tavaline olin-nägin lugu. See on nagu piilumine Lina päevikutesse, kus on paljastatud kõik kõige salajasemad ja patusemad mõtted ning kus Lina mõtestab ja püüab mõista Linat. Lugemise tegid väga nauditavaks ka need pikad, sügavad, värvikad laused, kus üks lause kannab mitut mõtet.

Ja need mõtted kannavad muidugi toonase Itaalia ühiskonna mõttemalle naise kohast ühiskonnas, tarkuse teekonda edule või ebaedule või hoopis juhuse soosingut või hoopis sihikindluse tulemust. See lugu on nii mitmeti tõlgendatav, et selle üle võib mõelda päevi ja päevi ning ikkagi ei suuda sotti saada, kes siis ikkagi oli mineja ja kes oli jääja. See järele mõtlemise võimalus on nagu loo pikendus. Mulle meeldis väga!

Mõned meeldinud mõtted kirjutasin ka välja.

…asjade tülgastav nägu ei ole romaani kirjutamiseks piisav: ilma kujutlusvõimeta ei sarnane see mitte näoga, vaid maskiga. Lk 221

Võib olla … olen andnud liialt kaalu mõistuse kultuursele kasutamisele, suurele lugemusele, hoolikalt valitsetud keelele, poliitilisele eelistusele; võib olla oleme mahajätmise ees kõik võrdsed; võib olla ei suuda isegi ülimalt korrastatud mõistus taluda avastust, et teda ei armastata lk 3

Kirjastus: Varrak, 2020

344 lk