Olemise talumatu kergus

https://www.telegraph.co.uk/culture/books/bookreviews/11622860/Milan-Kundera-not-a-single-serious-word.html

Kunderast olen seni tuimalt mööda kõndinud. Kuigi just selle raamatu pealkiri on üks kaunimaid ja vastandväljenduslikumaid. Nii et pealkiri oli põhjus ja ajend, mis sattus Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ minu lugemise listi.

Sündmused viivad Praha kevadesse ehk 1968.  ja sellele järgnevatesse aastatesse, mil Nõukogude Venemaa demonstreeris oma jõudu Tšehhoslovakkias. Tereza ja Tomaš ning Sabina ja Franz. Tereza on habras naine, sõltuvuses Tomasest, ning kardab olla väärtusetu. Tomaš on hea kirurg ja nõutud armuke. Armastab ta küll vaid oma naist, kuid huulepulk ta krae peal ning võõrad lõhnad, on kindel märk sellest, et truudus ei ole olnud juhuse puudus. Ja see „juhus“ võib olla midagi enamat kui armuke, nimelt Sabinaga seovad Tomašit ka sõprussuhted. Omaette keerukad on suhted kunstnik Sabina on ja Franzi, tema armukese vahel.

Filosoofiline raamat, kus kõik keerleb armastuse ja olemise ümber. Kuidas keegi defineerib armastust, kas omanikutunde või minnalaskmise meeleoludega. Kord näib kõik kerge, seejärel saabub painav hetk. Kui kaks inimest defineerivad õnne erinevalt, siis ei saa see saabuda üheaegselt, seda enam, et inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele.

Palju sügavaid mõtteid ja mitmeid kihte on selles raamatus. Pisut raskepärane, mõtlemapanev. Siiski jäin mõtetes Tereza ja Tomaši juurde, soovides vist nagu eos petmist ja truudusetust elimineerida.

See, kes tahab pidevalt „kuhugi kõrgemale“, peab arvestama, et ühel päeval tabab teda peapööritus. Lk 39

Suurem osa inimesi põgeneb oma piina eest tulevikku. Nad kujutlevad, et aja teerajal on kriips, mille taga nende tänane piin lakkab olemast lk 101

Seal, kus räägib süda, on sündsusetu mõistusel mõne vastuväitega esineda lk 152

Kirjastus: Monokkel, 1992

190 lk

Aasia hullult rikkad

https://www.vanityfair.com/culture/2013/06/crazy-rich-asians-kevin-kwan-asia-upper-crust

Kevin Kwan on Singapurist pärit kirjanik, kes elab USAs, kuid tema kirjutatu Aasiast ahvatles lugema mitmel põhjusel. Kes veel oskaks paremini tajuda seda maad ja olustikku, kui mitte päritolu järgi kodanik. Ilukirjandust Aasiast ma ei olegi varem lugenud, kui jätta välja mõned Jaapani kirjanikud. Ajendiks sai ka minu põgus Singapuri väisamine - lootsin leida mingeidki väikseid seoseid sellel visiidil nähtule.

Aga raamat ise viib ülirikaste ja ilusate maailma. Rachel Chu ja Nicolas Young on paar, elavad Ameerikas. Nüüd on Nick võtnud nõuks viia Rachel Singapuri ja tutvustada teda oma vanematele ning teha hea õnne korral ka abieluettepanek. Singapuris selgub, et Nick on kogu saareriigi ühest jõukamast perekonnast pärit pärija. Seega Nicki ema ei ole sugugi õnnelik nähes sellist pruuti, kes ei ole tollest rikkast Chu´de perekonnast, vaid sellest teisest, ei-midagi ütlevast. Et Nicki takistada, tuleb kasutusele võtta meetmed. Kogu suur pere, nõod ja nõbude nõod, on oodatud aasta kõige oodatumasse pulma. Midagi juhtub ka.

Tõeline üüber-rikaste inimeste maailm, kus oluline on disaineri viimane mood, eralennukid, prestiižsed peod, õppimine ja reisimine Euroopas, USAs, väiline ilu ja sära ehk teisisõnu, oluline on näimine, mitte tegelik sisu. Üldiselt oli seda sära ja sädelust üsna tore lugeda. Nimesid oli palju, ja neis Yongides, Chudes ning Khoodes oli võimalik kuidagi väga lihtsalt orienteeruda.  Muidugi see kaasaegne rikaste maailm januneb kõige uue ja innovaatilise järele, silma hakkasid lootoslillevarrest kangas, molekulaarköök jt sellised mõisted, mille sisu ma täpselt ette ei kujutagi.

Singapuris käies külastasin ka sealset botaanika aeda, oli väga võimas kogemus. Raamatust aga selgus, et Nicik vanaema ultravõimas palee oli peidetud botaanikaaia kõrvale rohelusse, nii et väljast poolt seda lossi nähagi ei olnud. Lugedes tekkis muidugi déjà-vu tunne, sama tunde lõi ka Changi lennujaama kohta öeldu: tund aega tagasi maandusime kõige ilusamas ja modernsemas lennujaamas, mida ma kunagi näinud olen lk 105. Võin öelda, et sama siin 😉.  Rohkem äratundmisrõõmu ei olnud. Äratundmiseks ei pea ma muidugi seda, millises valguses eestlast näidatakse: selleks ajaks, kui tujukas eestlannast ettekandja Nickholase joogi-tellimust võtma tuli lk 83. Nii et imenatuke eestlast ka selles raamatus. 😂

 „Aasia hullult rikkad“ on ehtne naistekas, selline lihtne ja pingevaba. Loed seda seletamatut näimise püüdlust ja olles totaalselt teisest maailmast iga mõttes, siis saabki see olla vaid lihtne meelelahutus. Kaanepilt on ka hea, kui pärlid pähe kinni jäävad, ega siis neid sealt enam välja saa.

Kirjastus: Tänapäev, 2019

430 lk

Filmgi on valminud selle raamatu põhjal. Vaata treilerit siit: https://www.youtube.com/watch?v=LMngzLalU1U

Lood poistest, kes julgesid erineda

https://www.hachette.com.au/ben-brooks/

Usun, et julgus erineda on üks suurimaid katsumusi elus. Raske on millegi uuega välja tulla, kui karta ühiskonna arvamusi ja hinnanguid. Neid aga kindlasti jagatakse, kui julgetakse mööda minna sisseharjunud moraalinormidest, julgetakse erineda. „Lood poistest, kes julgesid erineda“ on kirja pannud poiss, kes ilmselt julges ka erineda, sest sellise raamatu kirjutamine on ka üsna ebaharilik ettevõtmine. Ben Brooks on tänaseks 27 aastane noor mees.

Raamat on kena värviline, suurepäraste piltidega ja mõeldud eelkõige nooremale lugejale, aga kindlasti mitte ainult poistele. Siin on lugusid läbi erinevate ajastute, on väikesest Beethovenist, Gandhist, Edisonist jt, kuid ka täiesti tänapäevastest kuulsatest nimedest, kes tänu oma julgusele tõusid n.ö tuhast ja säravad siiani. Oli ka selliseid nimesid, kellest ei ole kuulnud midagi, kuid nende lood on eristuvad küll. Nii võib kiusatu, ahistatu, alandatu suuta muuta oma läbielamised ühiskonnale vajalikuks, püüdes oma kogemustega muuta maailma paremuse poole. Erisused võivad viia maailma tolerantsemaks, kui neist erisustest räägitakse. Sellepärast on väga tore, et neid tulihingelisi eestvõitlejaid selles raamatus ka tutvustatakse, lisaks ka valdkondade tõusvaid ja juba langenud tähti, kelle jalajälg jääb alles igavesti. Kirjeldatud isikud on pärit kõik erinevatest kultuuridest, maailma eripaigust ja eri rahvustest.

See raamat julgustab kindlasti püüdlema oma unistuste poole ja annab kinnitust sellele, et hukkamõistu pole vaja alati karta.

See, kui sa pole oma annet leidnud, ei tähenda veel, et sul seda pole/Jim Henson lk 103

Kirjastus: Helios, 2018

Britt-Marie oli siin

https://www.nytimes.com/2016/10/29/books/a-man-called-ove-fredrik-backman-sweden-success.html

Seekord oli natuke teada, mida lugemiselt oodata, sest Frederik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“ meeldis mulle just autori kirjutamise stiili, sooja ning südamliku huumori pärast, ja pealtnäha tundub „Britt-Marie oli siin“ üsna samasse väravasse.

Britt-Marie on elanud oma elu Kentile, triikinud särke, hoolitsenud kodu eest ja kõndinud alati truu varjuna mehe seljataga. Kuuskümmendkolm aastat on ta oodanud oma elu algust, ja nüüd, mil nelikümmend aastat kestnud abielu on seljataha jäänud, leiab ta end väikeses alevis, Borgis uut elu alustamas. Borg on aga majanduskriisist räsitud paik, kust omavalitus on ära kaotanud paljud inimest teenindavad ettevõtted ja on need liitnud üheks: toidukauplus-pitsabaar-postkontor-autoremonditöökoda. Inimesed siin armastavad väga jalgpalli ning vajadusel on valmis üksteise eest minema läbi tule ja vee. Pedantne Britt-Marie on sunnitud tegema mööndusi oma korraarmastuses ja hakkama jalgpallitreeneriks. Mis sa hädaga teed! Samas see „häda“ saab ka millegi alguseks.

See on otsast lõpuni väga mõnus raamat. Oma elutraagika on küll olemas, aga siiski on kogu see lugu optimistliku väljavaatega.  Kuigi et jah, kuuskümmendkolm aastat kellegi teise heaks elada näib olevat ikkagi hiiglama pikk aeg. Samas tundus mulle Britt-Marie loetu põhjal pisut noorem. Ja ega ei ole ju miski kadunud, kui ise oled aru saanud, et on aeg midagi muuta. Sisemised kõhklused ja kahtlused muidugi jäävad. Neid ei pese ka soodaga puhtaks. Sooda on selles loos vägagi tähtsal kohal, sellega peseb maha kogu maailma nähtava mustuse ja mõne mure vast ka.

Vaatamata igasugu probleemidele ja omavalitsuse suhtumisele, näis Borg olevat lahe elupaik. Ka vaeses ja tähtsusetus külas, kus inimesed võivad olla pealtnäha veidrad, hoiavad nad vajadusel kokku ja fännavad andunult midagi, mis teeb nad õnnelikuks. Kui nüüd mõelda meie hiigelsuurete OV-dele ja elude voolamisele maalt ära, siis ega see probleem, kõik ära kaotada ja ühte liita,  pole meilegi võõras. Nagu ka kogukonna säilitamise püüdlused neis hiiglaslikes OV-des: ei saa tahta, et inimesed elavad ja on oma väikestes külades, taovad palli „ei-kellegi“ juhendamisel ning on seejuures õnnelikud. Võib olla ongi õnnelikud, aga kusagil on see paik, kus on treener, kus on värav ja korralik muruplats, ja just see teadmine muudab oma koduse poriga kaetud mänguväljaku vähemväärtuslikuks ning paneb soovima paremat. Kui aga anda üks treener (kasvõi Britt-Marie), uus pall, kena muru ja väravad ka, võib-olla siis see teine paik enam nii kutsuv ei ole. No näed, see raamat pani kohe maailma parandama.😊

Igatahes, mõnusalt laheda huumoriga on see lugu kirjutatud. Britt-Marie on üks äge tegelane, kes paneb natuke muigama selle hullunud korraarmastuse, naljasoone puudumise pärast, kuid seda naljakam on lugejal. Mitte et ma naeraks nüüd Britt-Marie üle, oh seda mitte, üks kasvatatud ja haritud naisterahvas nii ei tee.😅

Ühe väikese meie Eestit puudutava lause leidsin sellest raamatust ka. Neid ma fännan! Võta! Eesti viin või muu sihuke sitt. Sitaks imelikud tähed nagu. Lk 40

Mõttekatkeid, mis silma hakkasid ja sümpatiseerisid, oli ka rohkesti. Vaid mõned neist tähendasin üles.

Raske on öelda, millal armastus õide puhkeb, sa ärkad äkitselt ühel päeval ja see on puhkenud. Närbumine käib samamoodi, ühel päeval on liiga hilja lk 52

Jalgpall on kummaline mäng, sest see ei palu, et seda armastataks. See nõuab. Lk 82

Igal abielul on omad halvad küljed, sest inimestel on nõrkused. Kõik inimesed, kes elavad koos teise inimesega, õpivad nende nõrkustega ühel või teisel viisil ümber käima. Näiteks võib neisse suhtuda nagu hästi raskesse mööblisse ja õppida lihtsalt nende ümber koristama. Illusiooni hoidma. Sa tead muidugi, et mustus koguneb nende alla, aga õpid seda peast välja tõrjuma. Senikaua, kui külalised seda ei näe. Ühel päeval nihutab keegi mööblitüki luba küsimata paigast ja kõik tuleb päevavalgele. Mustus ja kriimud. Kustumatud jäljed parketil. Siis on liiga hilja lk 112

Teatud eas tähendavad kõik küsimused, mida inimene endale esitab, tegelikult ühte ja sama: kuidas tuleks oma elu elada? lk 235

See raamat võiks meeldida kõigile, ka 63aastastele ja neile, kes kõnnivad varjuna kellegi järel. Sel juhul on see raamat nagu jalgpall, mis sunnib elu edasi minema lk 284.

Kirjastus: Varrak, 2019

284 lk

Maailma lõpus on kohvik

https://buduaar.tv3.ee/Article/article/lauri-rapp-kuidas-ma-taipasin-et-ei-tea-naistest-midagi

Vesteldes rännukirega nakatunutega, olen saanud selgeks, et number üks elamus, mis reisimisest jääb, on rännuteel kohatud inimesed. Alles seejärel tulevad vaatamisväärsused, kultuur ja muu sellega seonduv. Kui maailm on otsast otsani läbi käidud, siis vast oleks põhjust jääda peatuma viimasesse käidud paika ja tunda end selles sama hästi, kui maailma lõpus asuvas kohvikus kuldkliendina - terve maailma jagu mälupilte oleks uhke omada küll.

Lauri Räpp on pannud kirja mõned oma lood, mis seigeldes maailmas on talle mälusoppidest esile tõusnud. Ütleb Laurigi, et teel kohatud inimesed on number üks tema reisiteel, need kohtumised on omal moel ootamatud ja ka oodatud. Samas selgub loetust, et maailm, mis on nii hoomamatult suur, võib olla ka üllatavalt väike, seda eriti siis, kui kohtad suures metropolis tuttavat või kohtud reisiteel varemkohatud reisiselliga. Võib olla siiski on üks salasilm neid käike jälgimas ja juhtimas?! Lauri lood on parasjagu lüürilised, värvikate kujundite ja toredate mõttevälgatustega. Pisut nukradki omal moel, sest teel kohatud inimesed saavad olla kaaslased vaid üürikeseks, eriti siis, kui plaan on kogu aeg liikuda ning see plaan ei pruugi ühtida kaaslase teega. Seega on igal kohtumisel ka lahkumishetk. Sellesse raamatuse on sattunud seigad Nicaraguast, Tansaaniast, Costa Ricast, Vietnamist. Otsest reisiinfot siit ei leia, kuid toredaid mõtteid ja mõnusa sulejooksu nautimist pakub see raamat küll.

Mõnikord lubatakse sulle unistust, aga sa leiad end õudusunenäost. Mõnikord on jällegi nii, et lähed kuulama maad, aga eest leiad taeva.  Lk 36

Nii nagu tuul ei suuda liigutada valgust, ei suuda me muuta ilma. Kui sajab, siis sajab niikuinii. Aga see, kas me tantsime vihmas või saame seal lihtsalt märjaks, on juba igaühe enda teha lk 136

Selline see maailm on. Mis ühe jaoks horisont, see teise jaoks pragu ukse ja põranda vahel lk 176.

Kirjastus: Rahva Raamat, 2018

192 lk

Põhjamaad: ühe regiooni portree

https://www.ullmannmedien.com/authors/rasso-knoller/

Vaatamata sellele, et laulame Põhjamaast, me sünnimaast…, ei ole Eestimaad ametlikult arvatud Põhjamaade hulka. Olgu sellega, kuidas on, kuid Põhjamaade poole on meil tõmme ilmselt kogu aeg olnud. Minul küll on. Seega on üsna hea võimalus saada Rasso Knolleri raamatu kaudu sellest regioonist parem ülevaade.

Nagu pealkiri ütleb, on ülevaade ühest regioonist, ja sellesse regiooni kuuluvad Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island koos kõigi paikkondlike saareliste maalapikestega. Kõiki neid riike vaadeldakse koos ja eraldi, sh vaadatakse kaugesse aega tagasi ja tänapäeva: kes valitsesid keda, kuidas keeled kujunesid, mida üksteisest arvatakse, mis on kellegi edu pant jne. ning muidugi jõuluvana, milliselt põhjala alalt on tema pärit. Kuna autor on sakslane, siis vaadeldakse kõike sakslase perspektiivist ja võrdlused Põhjamaade ja Saksamaa vahel toovad erisused nähtavale.  Inimestele meeldib otsida tagamaid ja seoseid oma käitumistele, iseloomule, üldiselt kõigele. Üsna muhedas võtmes kirjutatut on hea lugeda ning raamat seob kenasti kõik need riigid ühtseks kimbuks kokku.   

Pärast raamatu lugemist minu eelistustes muutusi ei tekkinud - endiselt jääb minu unelmatereisi sihtpunktiks Island, aga Taani läheks ka. Teiste maade pinnale on minu jalg rohkem või vähem astunud, kuid ega kordusreisidestki ära ei ütleks.  Põhjamaad on maalilised, natuke tuttavlikud, kuid samas nii erinevad.

Kirjastus: Argo, 2019

191 lk

Ela ja lase elada

https://www.tvtime.com/en/show/336504/episode/6367086

Ela ise ja lase teistel ka elada, see lause on ilmselt iga inimese suust vähemalt korra välja lipsanud. Seega kõlas ka Hendrik Groeni „Ela ja lase elada“ tuttavlikult hästi ning äratas huvi, et mis kontekstis on selle raamatu pealkiri tekkinud.

Tegevuspaik on Holland ja unistustes ka Itaalias. Arthur Ophof on viiekümne aastane härrasmees, kelle elatud elu on suhteliselt kiretu. Abielu on lastetu, tööle sõites tuleb passida ummikus, ainsaks meelelahutuseks on reedesed sõpradega kokkusaamised. See ei ole elu, mida Arthur elada tahaks, ning ta otsustab teha elus kannapöörde. Millal siis veel, kui mitte nüüd, mil tööandja andis omal moel tõuke tagant. Nimelt sai härra Arthur koondamise ja kopsaka hüvitise ka sinna juurde. Uueks unistusteeluks oleks parim paik Itaalias, kus päevad läbi chilli ja lilli pakuks hingele praegusest palju rohkem.

Kuigi Arthur on kesksel kohal, antakse sõna ka tema naisele Afrale, küll kaldkirjas ja pisut lühemalt, kuid piisavalt selleks, et mõista, et mehed on Marsi ja naised Veenuse elanikud, kes lihtsalt on millegipärast maapeal kokku saanud. Niivõrd erinevad on need mõttemaailmad. Üks tahab olla ning elada rahulikult, omas tempos, diivanil ja koos õllega, teine ei lase olla. Üks tahab kägiseda, teine ei kannata seda käginat. Lõpuks tundubki mehele, et kusagil mujal on maitsvamad pudrumäed, voolavamad piimajõed ning käginavaba atmosfäär. Samas on ahvatlev ka naisele ilma sellise lebotajata elada ja olla.

Musta huumorit täis raamat mulle täitsa meeldis. Selline muhe ja ülevõlli, mis kvalifitseeruks ka kriminaalsuse alla, kui pidada pettust kriminaalseks. Muidugi võib ka kaevuda sügavamale teemasse ja mõelda, et miks me laseme sellel käginal, mis kunagi kõlas  muusikana kõrvadele, muutuda tüütuks ja häirivaks ning miks me seda lebotamist, mis meile kunagi meeldis, enam ei salli.  Aga jah, jõuad sa kõikidesse asjadesse sügavuti mõelda. Nii lihtsalt kujuneb mõnikord. Naerda, või vähemalt muiata selle teema üle, on ikka ja alati tore ning seda see raamat pakub.

Olen alati õhinas, kui väliskirjanduses mainitakse eestlast, selles raamatus libiseb kirst suvevalguse kätte Arvo Pärdi „Peegel peeglis“ saatel. Lk 254

Õnnel on etteteadmata, kuid piiratud säilivusaeg lk 198

Teie, kes te rahus elata tahate! Ärge võtke ette midagi, ärge tehke plaane, ärge usaldage ega kartke kedagi lk 225

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

261 lk