Sunday, December 17, 2017

Rebecca



Küllap sellepärast, et elu huvitavam oleks, koostatakse erinevaid nimekirju, väljakutseid. Üks selline on nimekiri sajast raamatust, mida peaks inimene elujooksul lugema. Tuleb tunnistada, et minulgi neist on paljud lugemata ning esitamata endale väljakutset, valisin seekord lugemiseks nimekirjast Daphne Du Maurieri “Rebecca”, mis on ilmselt üks kuulsaim tema romaan.
Noor ja kogenematu proua van Hopperi seltsidaam abiellub pärast põgusat tutvust Maxime de Winteriga. Pärast mesinädalaid suundutakse noore kaasaga koju Manderleysse. Manderley on suur uhke mõisakompleks, mis on kuulus oma suurejooneliste pidude ja olengute korraldamise poolest. Nooruke mõisaproua satub paika, milles on ei ole kohta ja inimest, mis või kes ei oleks seotud eelmise proua de Winteriga.  Rebecca vari on kui suur must pilv noorukese proua de Winteri kohal ning noorel perenaisel on raske kohaneda. Seda enam, et seda ei näi toetavat ka härra de Winter ning teenijaskondki ei tundu olevat meelestatud kõige rõõmsamalt uue tulija vastu.
See lugu viib meid aega, mil naised olid väljapeetud daamid, mehed härrad ning erisusi samas klassis ei pooldatud. Raamatu minajutustaja on noor proua de Winter, kuid peategelane, kelle ümber elu käib ja kes kõike mõjutab,  näib olevat siiski Rebecca. Kummitusliku ja tugeva natuuriga eelmise perenaise aura muudab noore proua alandlikuks, allasurutuks, hirmunuks, seda enam, et kogenematu oli ta nagunii. Siiski varjutab ka Rebecca mälestust saladusteloor ja uus proua de Winter satub nende saladuste, mis on lausa kriminaalsed, keskmesse.
Selle raamatuga oli nii, et algus ei saanud vedama, keskel ei saanud pidama ning lõpuosa muutus juba aimatavaks. Pärast lõppu tuleks algus uuesti lugeda, sest esialgu ei osanud algust seostada ja oli end raske haakida loo külge. Edasi läheb põnevaks ning lugemine edenes hoogsalt. "Rebecca" on väheste lembestseenidega ilus armastuslugu, mis on varjutatud kriminaalse looga. Siiski armastus võidab ja mõnikord tuleb selle õigeni jõudmiseks elada soovimatut elu, sellist elu, mida sa igavesti endale tunnistada ei tahaks, mida tuleb varjata, et mitte kaotada uut saabunud õnne.
Loo olustik mulle üsna tugevalt „Jane Eyre“, kuigi „Rebecca“ on ilmunud sada aastat hiljem ja ei olnud nii sünge kui "Jane Eyre". 
Kes tahab lisaks raamatule ka filmi vaadata, siis youtubes on seda võimalik teha: 
https://www.youtube.com/watch?v=cqkChR44vkA 
https://www.youtube.com/watch?v=h7Atb503JwY 
Kirjastus: Hea Lugu
480 lk

Thursday, December 14, 2017

Raamatuseljaluule: Jõuluks koju

Jõuluks koju
kõik see pere -
isad ja pojad
õed ja vennad
kassid ja hiired
kodutud koerad
ja üksikud hinged -
kõik on emadele kallid!

Nüüd ja igavesti!


Sunday, December 10, 2017

Teibitud suu

Muutub maailm, muutuvad haigused. Ühe sellise tänapäevahaiguse, anoreksiaga koos elamisest on kirjutanud raamatu  Eliis Grigor.
"Teibitud suu" on ühe tütarlapse julge tunnete väljendus ajast, mil ta viibis ravil Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas. Mida tunneb, mõtleb, soovib üks haige tüdruk ehk teisisõnu, mis toimub ühe noore, kena ja targa tütarlapse peas, see on kirjapandud päevikuvormis, väikeste katketena. Kaashaiged on saanud selles loos anonüümsed tabavad nimed selle toiduaine järgi, millega nad end elus hoiavad.
Kasulik lugemine kõigile, ka neile, kellel otseselt söömisehäiret ei esinegi. Kasvõi juba sellepärast, et ühegi häire eest ei ole me ise ega ka meie lähedased kaitstud. Päris konkreetse  kogemuse lugemine aitab kindlasti rohkem mõista, ja just mõistmisest jääbki meil teinekord vajaka. 
Kirjastus: Otto Wilhelm
128 lk

Monday, December 4, 2017

Kurva poeedi naine



Seekord tallasin juba tuttaval raamaturajal: olen lugenud ka Lone Theilsi „Saatuslikku merereisi“. „Kurva poeedi naine“ on iseseisev järg eelnimetatule. Ühine on vaid uurija ja muidugi kirjaniku käekiri.
Nora Sand on taas detektiivi rollis. Uuriva ajakirjanikuna tuleb tal lahti harutada Iraani põgeniku kadumise lugu. Iraanist on Taani põgenenud kuulus luuletaja Manash, kes teel olles kaotas ühenduse oma naisega. Kõik allikad viitavad sellele, et naisega võib olla midagi halba juhtunud. Nora asub asja uurima, sest ta haistab lugu ja loomupärane õiglusetunne on tugev tegutsemise motivaator. Kui pealtnäha keegi Aminast midagi kuulnud ei olegi, siis ometigi on keegi kuulnud. Jäljed viivad pagulaskeskusesse, kus illegaalsed põgenikud on uue maa meelevallas. Ka kuritegeliku maailma meelevallas. Illegaalne – see tähendab teadmata kadunud ja nende teadmata kadunutega saab arendada teadust, terveid tööstusi. Illegaalid on hea materjal proovimiseks, katsetamiseks. Nüüd on juba palju ette ära öeldud😉
Krimile omaselt on lugu põnev ja järk-järgult avanev, kuid mitte hulluksajavalt närvesööv. Pigem ikka kaldub sinna rahulikumate krimkade poole. Umbes raamatu poole peal on juba kergelt aimata, millega võib otseselt tegu olla, kuid lõpplahendus pakub pinget sellegipoolest. Keeruliseks teeb lugemise rohkete ametkondade külastamine, palju sõitmisi, erinevate kohtade mainimine - seega on loos palju nimesid, kellest paljud jäävad lõpplahenduse tarvis siiski kõrvalisteks. Suhtelugu on ka, aga seekord seguneb see ametialase eluga ja on pigem selline uimane. Tundub, et Nora ei tea ise ka täpselt, mida ta suhtelt ootab ning keda ta vajab.
Nagu ka eelmise loo puhul, olen ka seekord mõne koha suhtes kergelt skeptiline. Silma jäid telefonikõned, kus tehti järelepärimisi täiesti salajasele infole telefonitsi ja see vajaminev info ka saadi.  Sellisel moel oleks iga suvaline naine võinud väita, et ta on Nora Sand 😉
Aga muidu on teema väga mõtlemapanev ja muidugi pagulaskriisi ajal ülimalt päevakohane: inimesed, kes põgenevad vihma käest räästa alla.
Kirjastus: Varrak
327 lk

Monday, November 27, 2017

Kuulsad ja naljakad eestlased



Lõbus ja hariv ühteaegu, nii võib öelda Loone Otsa koostatud raamatu kohta, milles on 250 väidetavalt tõestisündinud lugu kuulsatest ja naljakatest eestlastest. Need eestlased on/ on olnud tuntud tegelased erinevatelt elualadelt - kõik rohkem või vähem teada nimed.
Juba esimene lugu paneb südamest naerma – väga naljakas oli see Roobertsoni lugu. Seega ei ole ettevaatus avalikus kohas selle raamatu lugemisel liiast, muidugi sellisel juhul, kui kardad naeru turtsudes imelik näida. Need väikesed lood kinnitavad taas, et ka kuulsused on ainult inimesed. Kindlasti värskendab see lugemine ajaloolist mälu ja lisab mõne toreda teadmisegi.
Austust väärib autori suur töö, mis on tehtud raamatu kokku panemiseks. Kusjuures ei ole selline süstematiseerimist, liigitamist, lahterdamist nõudev töö ettevõetud tal esmakordselt. Ka „Kalli kassi klassika“ on muljetavaldav kogumik erinevatest kassilugudest.
Kindlasti sobib see raamat neile, kes nii väga suured raamatusõbrad ei ole, kuid midagi aeg-ajalt lugeda siiski tahaks. Kui lugeda luguhaaval, siis sellest raamatust jagub tervelt 250ks õhtuks. Lugemismure saab kohe pikaks ajaks murtud.
Kirjastus: Rahva Raamat
240 lk