Vestlused sõpradega

 

Sally Rooney debüüt „Vestlused sõpradega“ on nagu tema teine romaan „Normaalsed inimesed“, suhete teemal. Inimsuhted on alati keeruline ja põnev teema, selles pole kahtlustki.  

Selle loo keskmes on Frances ja Bobbi - noored naised, sõbrannad ning eksarmukesed. Ühel kirjandusüritusel tutvuvad  nad Melissaga. See tutvus omakorda sünnitab läheduse Francese ja Melissa abikaasa Nicki vahel. Samas toimib sõprussuhe teatud määral kõigi nelja vahel. Siiski on neil kõigil neljal iseeneses selgusele jõudmine keerulisem, kui nad endale tunnistada julgevad.

„Vestlused sõpradega“ on pigem noore inimese kujunemise ja sügavale enesesse vaatamise lugu, või õigemini ühe olulise eluetapi kulgemise lugu. Ehk siis peamiselt ühe 21 aastase naise lugu, mil noorusele omaselt ollaksegi teatud mõttes nagu peata kana - ei oska kuulda veel oma südame häält ning ka mõistuse hääl ei ütle seda, milline see ainuõige valik peaks olema. Esialgu oli tükk tegemist, et aru saada, kas Bobbi on poiss või tüdruk. Mingil ajal tekkis arusaam, et ikkagi naissoost ja homoseksuaalsuse teema on ka teatud määral olemas (see oli küll pigem kõrvalnähtus). Mulle meeldis, et armastust ei ole selles loos kuidagi lahterdatud bi- ja heteroseksuaalseks, armastus oligi armastus, sõltumata sugudest. Lugedes tekivad mingid ootused teatud tegelaskujude suhtes ja mina ootasin pisut teistsugust lõppu, aga samas ei olnud selles lõpus midagi erilist või imekspandavat.

Mingi imenipiga paelus ka selline klassikaline „mina ootan sind“ „ kas ta täna helistab“ „igatsen sind“ lugu enda külge küll, s.t et pinge oli täiesti olemas, kuigi et jah, ega midagi n.ö hallist massist siin eristuvat ei olnud ja pikemas perspektiivis ta kindlasti meelde ei jää. Sellistest keelatud tunnetest, sisemistest heitlustest on kirjutatud ju palju.  Igatahes oli selline lihtne suvelugemine, suht vägivallatu, kerge ja pigem helge. Suvi on ju helguse aeg.

Kirjastus: Varrak, 2022

275 lk

Olen veel olemas

Mõnikord piisab sellest, et raamat on kuldkollast värvi, kohvitassi ja küpsisega illustreeritud ja oledki kõnetatud. Seejärel käsi haarab ja loed ilma täpsema sisuga tutvumata. „Olen veel olemas“ Sven Strickerilt. 

Mortiza elujärg on paigas, tal on abikaasa, poeg ja kohvik. Negatiivse taagana kannab mees kaasas oma lapsepõlve, aga see on seni pesitsenud vaid kusagil kauges mälusopis. Kui ootamatult astub uksest sisse tema isa Karlheintz teatega, et ema on juba mitu kuud tagasi surnud ning temagi soovib minna teispoolsusesse, elavduvad Moritzas lapsepõlvemälestused. Seda enam on lugu keerukas, et isa pöördub poja poole ka oma eluküünla lõpetamise palvega. On dilemma, mida teha!? Isa on üdini negatiivne, tõrges kõige ja kõigi suhtes. Milline otsus see ainuõige nüüd on? 

Peresuhetest see raamat kõneleb. Millegipärast on nii, et oma pereliikmetega käitutakse üsna sageli palju halvemini kui võõrastega. Selle loo põhjal ei teeks mitte ühtegi etteheidet Mortizale ega ka tema õele. Kui su lapsepõlv on täis sallimatust, ignorantsust, kus armastus on vaid vaevu-vaevu tuntav, siis sellest kodust on üsna loogiline põgeneda ning unustada. Paraku aga mälestusi väga lihtsalt ei mata. Siiski ei jätnud ka Karlheintz mulle üdini halva muljet, lihtsalt on inimesi, kes ei oska oma tundeid näidata, või oskavad teha seda ainult läbi virina ja häda. 

Väga lihtne ja voolav lugemine. Pean pattu tunnistama, et lõpupoole isegi natuke liiga veniv ning mõnest dialoogist lendasin hooga üle. Aga noh, üldjoontes polnud paha. Siin oli toredaid mõtteid vananemisest, illusioonidest ja peresidemetest. Inimsuhted ju ongi kummaline sasipundar ning seda pundart ühe loo kestel harutada pole sugugi halb. 

Sa ei saa öelda eeslile, et hakka elevandiks. Võid muidugi öelda küll, aga ei saa oodata, et see päriselt juhtuks lk 90

Kirjastus: Vesta. 2022

344 lk

Elu ilmaveerel

 

Lenna meeldib mulle lauljana ning tema elukäik jääb kõige paremas mõttes meediast alati silma. Seega haarasin esimesel võimalusel tema raamatukese järele.

Oma elust Setomaal, Lääne-Eestist vaadatuna kaugel ilmaveerel, ta jutustabki. Minu arvates täidab selline raamat igati aktsiooni „Maale elama“ eesmärki ja on kindlasti mõjusamgi veel. Ta jutustab kõigest: maaeluga kohanemisest, kitsekese ja jänese perre võtmisest, oma väärtushinnangutest, kooselust Lauriga, taas emmeks saamisest jm. Selline armas pingevaba lugemine, kohati naljakas ka, sest loomadega juhtub seiklusi ka kogenud loomapidajatel, mis siis veel algajatest rääkida. Värske sõõm vaheldust muudele lugemistele oli see raamat igatahes. Ning kohe kindlasti mõjub inspireerivalt ja julgustavalt neile, kes vähegi maale kolimise mõtet on mõlgutanud ning ka maakatele mõjub värskendavalt. Vahvalt naiselt vahva raamat.  

JES kirjastus, 2022

223 lk

Üksinda ookeanis

 

Slava Kurilov oli Nõukogude Venemaal sündinud kasvanud okeanoloog. Sügaval nõuka-ajal, 1974. aastal osales ta kruiisil Vladivastokist ekvaatorile sõitvalt laevalt põgenemise mõttega. Tema unistustes olid alati olnud palmid ja idülliline rand. Selle unistuse poole püüdles ta juba varases nooruses valmistades ette end nii füüsiliselt kui vaimselt. Mees tegeles jooga ja teiste vaimu tugevdamise tehnikatega. Soodsal hetkel hüppas ta ookeani, kaasas vaid lestad, mask ja hingamistoru. Ta oli küll kõik väljaarvestanud, kuid keset ookeani see arvestus osutus pisut valeks. Algas meelierutav seiklus.

See põgenemise teekond ja võitlus elu eest ookeanis oli üdini põnev ja õudne ka. Kui ümberringi on veteväli, hiiglaslikud lained, orienteerumise märke pole alati võimalik lugeda, siis jääb loota vaid õnnele. Kuna mees kirjutas raamatu, siis on ette teada õnnelik lõpp.

Mulle meeldis, et selles loos oli kirge ja emotsioone, k.a hirm ning kuidas sellega toime tulle. Ka raamatu vaimu kasvatamise osa oli arendav, viib ju sihikindlus sihile. Põgenemine näis pigem vaimne eksperiment, katsumus, poliitilised põhjused jäid tagaplaanile, kuid nad olid siiski olemas.

 

Kirjastus: Argo, 2022

199 lk

Unenäod ei tähenda midagi

Sattusin lugema Norra kirjaniku Ane Barmeni „Unenäod ei tähenda midagi“. Eelkõige kõnetas pealkiri ja alles lugedes adusin, et tegemist on noortekaga. Ei olegi päris noortekat ammu lugenud, seega vaheldus tavalugemistele. 

Seitsmeteistaastane Louise on tuleb Alesundist kodukülla puhkusele. Paraku algab puhkus vanaema matusega. Suhted ema ja õega on kuidagi puised ning tüdruk otsustab minna suvel vanadekodusse tööle. See töö valik ja ka vabaajal õllepudeli kummutamine on pigem soov pääseda leinamõtetest. Aasta tagasi hukkus tüdruku eluaegne sõber ja esimene armastus Tormod. Vanadekodu töö paneb veelgi rohkem mõtlema elu ajalikkuse üle ja muudab üleüldist ellu suhtumist. 

 Väga lihtne ja eluline raamat, mis mõtteaianet pakub mitme kandi pealt. Mind kõnetas just noore inimese oskus toime tulla dementse vanainimesega. Ilmselt just see vanainimese teema eristab seda lugu tavalisest noortekast, kus kõne all on ainult omavahelised suhted. Samuti on kirjanduses alati tore äratundmisrõõm mõne paiga või nähtuse suhtes, mida ise oled kogenud. Minul on Alesundi kogemus olemas. 

Ajaviiteks täiesti asjalik lugemine.  

 Kirjastus: Eesti Raamat, 2022 

191 lk

Seitsmes rahukevad

 

Olen tänulik meie kirjandusklubile, kes otsustas mai kuu lugemiseks valida Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Mul on see raamat mõtteis olnud küll, kuid lugemiseni ei ole kuidagi jõudnud. Nüüd aga taganemise maad ei olnud.

Nagu ütleb pealkirigi, seitse aastat on möödas sõjast. Nõukogude kord on korralikult kanda kinnitanud, kuid inimestel on meeles veel iseseisev riik ning leppimist olukorraga ei ole. Viie aastane tüdruk elab oma lapseelu ümbritseva paistel. Ta näib üksildane vaatamata sellele, et tal on vanemad, vanaema, koer, kanad, naabri-Aime. Pere täiskasvanud on hõivatud riigikorra ning olme muredega. Laps peegeldab aga kõige paremini seda, mis hetkel on. Nii kumab väikese tüdruku mängust kõik kaasaegne, k.a kolhoosid, küüditamine, metsavendlus. Laps on nagu käsn, kes imab endasse seda, mida näeb ja kuuleb. Kuna lugu on kirjutatud läbi lapsesilmade nähtu, siis jäi minule siiski üldmulje vaatamata raskustele, helge. Lihtsalt lapse nägemuses ei ole veel seda koorma kandmise raskust, lapse silmad võtavad mure maha, pisendavad eluraskusi, poliitilist korda ning lapse arusaam on vahetu ja siiras.

Tekst on hästi tihe ja vajab päriselt kohalolu ning mõttega kaasa töötamist. Lugeda ei saa n.ö ülejala ja kiiruga, vastasel juhul ei jõua mõte kohale. Rosinakohad olid minu jaoks murdekeel dialoogides, mis oli kuidagi väga vahetu ning andis piltlikkust juurde, ja samas oli ka nostalgia, sest ka minu isa kasutas palju selliseid sõnu.  Mingis mõttes haakus see lugu Margus Tabori „Mamma lugudega“, seda just selle keelepruugi ja dialoogide humoorikuse poolest, ja muidugi Leelo Tungla „Seltsimees laps“ oli analoogne lugu.

Kui kuld, teemandid ja tarkade kivi juba käeulatuses, ei siis hooli kangelane enam koormahobustest, juhtkoertest, naistest, lastest ega oma kõhunahast. Lk 23

Raamatud ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid, palitud ja vildikaloosid, mille juures on tähtis, millest tehtud, palju maksab ja kas vastu peab. Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikoisid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis enda valusasti ära lüüa, aga oli üks ja  peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suuremad linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja lk 78

Kirjastus: Eesti Raamat, 1985

191 lk

 

Mida siit näha võib

 

Lasin end taas „Moodsa aja“ sarjal üllatada. Seekord siis saksa kirjandus, Mariana Leky „Mida siit näha võib“.

Luise on raamatu alguses kümne aastane tüdruk, kes elab kõrvalises külas koos isevärki inimestega. Vanaema Selma, Elsbeth, optik, Frederik, ema ja Alberto, Palm, koer Alaska jt. – nad kõik mõjutavad väikest tüdrukut oma vaadete ja ellusuhtumisega väga. Luisel on vedanud, sest teda ümbritseb soojus, hoolimine, armastus. Raamatu lõpuks on Luisest saanud 35 aastane naine, ja „Mida siit näha võib“ ongi Luise kasvamise, arenemise ja armastuse lugu.

Taas üks omanäoline raamat, mis eristub väga huvitavate karakterite ja meeleolu loomise poolest. Eksistensiaalsed küsimused, miks olnud asjad on juhtunud, miks elud on kulgenud nii nagu nad on kulgenud, elu ajalikkus ja omamoodi tähenduslikkus, poevad hinge ning panevad mõtlema selle kõige üle ka pärast raamatu sulgemist. Mulle meeldis, et kõik tegelased on sisimas head, et nad oma nõrkusehetki tunnistavad, nii on võimalik nende kõigi vastu tunda poolehoidu. Lugu on ühtlaselt voolav, pinge ei tõuse ega lange, samas on see miski olemas, mis puudutab ja paneb seda lugu armastama. Ka võimatuna näiv armastuslugu on isetu ja armas. Selles loos on natuke „Väikese printsi“ – näha silmale nähtamatut, ning pisut võrdleks ka „Seitsmenda rahukevadega“, seda just lapsesilmade läbi nähtu osas. Samas meeleolud on siiski oluliselt erinevad. Neid kuldseid lauseid, mis puudutavad, neid on siin samuti palju. „Mida siit näha võib“ on selline tore kombo, mida kujutaks ette ka mõnusa filmina.

Mulle meeldis ja soovitan!

Armastus saab su kätte,..., ta astub sisse nagu kohtutäitur ....  Sisse astuv armastus, ..., kleebib arestimiskleepsu kõigele, mis sul on, ja ütleb: „See kõik ei kuulu nüüd enam sulle.“ Lk 142

Lennujaamad kihavad hoolikalt varjatud tõdedest, mis tahavad viimasel hetkel päevavalgele tulla. Kõikjla oli näga inimesi, kes kallistasid üksteist, ja ma lootsin, et nad tegid seda sellepärast, et päevavalgele oli tulnud tõde, mis ei osutunud kaugeltki nii õudsaks ja hirmutavaks, kui nad olid kartnud. Aga võib olla kallistasid inimesed üksteist nii kõvasti ainult selleks, et mahavaikitud tõel poleks mingit võimalust välja pääseda ega veel viimastel meetritel haisu ja lärmi levitada. Lk 177

Läbiv lause raamatus: Kui me midagi vaatame, võib see meie pilgu eest kaduda, aga kui me ie püüa seda näha, et saa se kuhugi kaduda.

Ja lõpuks üks tore mängu mõte:

Sarnasusemängu puhul nimetasime meie optikule kaks asja, mis ei kuulunud kokku, ja optik pidi nad omavahel ühendusse viima. „Matemaatika ja vasikamaks“ ütlesin mina. „Mõlemad tuleb läbi seedida,“ ütles optik, „ja kumbki ei maitse sulle.“ Lk 41

Kirjastus: Varrak, 2022

262 lk