Vaikelu leivaraasukestega

Seekord sattus minu lugemislauale Anna Quindleni „Vaikelu leivaraasukestega“. Tagakaanel olev tekst eeldas kerget meelelahutuslikku lugemist ja meelelahutust vajame aeg-ajalt kõik.  Anna Quindlenilt on varasemalt tõlgitud eesti keelde „Hoopidest hoolimata“, kuid selgub, et autor on üsna produktiivne looja.

„Vaikelu leivaraasukestega“ on ühe juba keskeakünnise ületanud naise lugu. Lahutatud Rebecca jätab oma senise elukeskkonna ja kolib elama linnast pärapõrgusse. Tema karjäär fotograafina on ohus, pangaarve ahtake ja tulevik tundmatu. Kannapööre elus pakub aga uusi võimalusi ning üks neist uutest võimalustest on Rebeccast oluliselt noorem katusepanija Jim.

…“vaikelu“ oli ilmselgelt üks vihje sellele, kui tühi on ühe keskmise Ameerika naise elu, et leivaraasukesed on vihje Hansu ja Grete loole, jäta endast maha rada, et keegi oskaks sind üles leida, ära päästa, takistada sind elusalt ära söömast. lk 32

Tegemist on sellise olemise romaaniga, mida ilmestavad ühe vanema naise realistlikud päevad, kus on omad kõhklused, kahtlused, südamehääle hõiked ning ikka minevikumälestused ka. Kõik see on kirja pandud rahulikus tempos ja kuidagi hästi kaalutlevalt ning tõetruult, ja minu arvates raamatu peategelase vanusega ühes rütmis. Vanemas eas ei olda enam nii tormakad, on rohkem kartusi ja kõhklusi, ja ilmselt osatakse olla osavõtlikum, kainelt kaalutletavamad.

Kindlasti ei maksa sellelt loolt oodata suurt kirge, põnevust ja seiklusi. Mingi omamoodi elamuse ta jättis ja tasub lugeda küll!

Tuntusemündi intress aja möödudes üha langeb lk 34.

[…] meeskonnas ei ole „minasid“ lk 99

Kirjastus: Hea Lugu

272 lk

Rannamännid

Mõte, et peaksin läbi lugema Arno Kasemaa „Rannamännid“, tekkis juba möödunud suvel, kui käisin esimest korda Käsmus. Seda mõtet toetas hiljuti kuuldud ühe toreda vana mehe ütlemine: ega ma elujooksul raamatuid lugenud ei ole, kuid nooremana lugesin „Rannamände“, oli hea raamat, ja nüüd tahan jälle seda sama raamatut lugeda. Kui raamat on andnud nii hea tunde kümneteks aastateks, siis on selline soovitus nii mõjus, et lugemisotsus sündis hetkega. Seda enam, et mulle meeldivad sellise Eesti ajaloo taustaga vanad lood.

Raamat koosneb kahest osast. Neist esimene jutustab Põhja-Eesti rannakülade elust ja olust 30-ndatel. See oli aeg, kui küla elu kulges merega ühes rütmis, meri andis leivakõrvase, tööd ja rikkustki. Väikestes külades, kus kõik teavad ja tunnevad kõiki, oli oma koht klatšil, eelarvamustel ning suhetedraamal. Nii et selles loos on täiesti tavaliste inimeste elud, neist vaesematel on pigem olmeraskused, rikastel pigem suhteraskused. Kordamööda kannavad elud endaga kaasa, kord on pilk ühel talul, siis teisel, kord ühel armastajapaaril, siis tulevad mängu teiste suhete keerdkäigud, ning muidugi kurikuulus salapiirituse vedu on üsna keskses rollis. Huvitavad karakterid ja kaasahaarav lugu.

Raamatu teine osa on sõjaaegse ja –järgse aja lugu ja jätkab enam-vähem samade liinidega. Siiski oli minu jaoks teine osa liiga kiiresti kokku võetud, see kätkes liiga pikka ajalooperioodi ja oli natuke napp. Oleksin tahtnud veel lugeda!

Kirjastus: Eesti Raamat

I osa 320 lk