Wednesday, April 19, 2017

Imeliste sündmuste aasta



Sarah Winmani esimest romaani „Kui jumal oli jänes“ lugesin aastaid tagasi ja mälestused loetust on head, seega tundus õige lugeda läbi ka tema teine - „Imeliste sündmuste aasta“ .
Raamatu sündmustik viib aastasse 1947, sõda on möödas, kuid haavad möödunust on veel värsked. 90-aastane Marvellous elab oma Vankris ja ootab – ei oota surma, vaid midagi seletamatut, mida sisemine eelaimdus temas tekitanud on. Freddy Drake on noor sõdur, kelle valduses on sureva, peaaegu tundmatu võitluskaaslase kiri, mille too palus viia Cornwallis elavale isale. Freddy teekond kirja adressaadini on aga vaevaline ning pärast mõningaid üleelamisi satub ta rannale, Marvellouse ukse ette, kust naine ta üles korjab ning oma hoole alla võtab. Algab ebatavaline sõprus. Need kaks: vana naine ja noor mees, on üksteisele vajalikud. Lõpuks selgub, et nad on lähedasemad, kui oleks eales osanud arvata.
Nagu ikka, eakas vaatab möödunud elule tagasi, noor vaataks pigem edasi, kuid temagi elus on traagikat olnud küllaga, nii et mineviku mälupildid elavduvad temaski. Seega siseneb kummagi tegelase lugudesse veel teisigi tegelasi, selliseid tugevaid mõjutajaid, saatuse kujundajaid. Marvellous kõneleb elukogenuna oma minevikust rahulikult ja olnut nentivalt, Freddy on alati valmis teda kuulama ning naine valmis tundma heameelt, et teda kuulati.
„Imeliste sündmuste aasta“ on raamat ebatavalisest, peaaegu isetust sõprusest, õigemini sellest ainsast õlekõrrest, millest kinni haarata, kui kedagi teist ei ole silmapiiril, või on see silmapiir sügavalt seotud vaid minevikuga. Ning lisaks ka sellest, et me ei pruugi üksteisele olla need, kes me arvame end olevat, ka siis kui me usume unistavat ühtemoodi. Ja kõige rohkem vast ootusest, usust ja lootusest, et kõik saab korda ja homme on parem kui varem. /Marvellous oskab imehästi oodata heade asjade saabumist oma ellu lk 11/ Nii et kes põnevust otsib, siis siit seda ei leia, pigem vaadatakse elule tagasi ja kulgetakse ajas.
Minu jaoks oli see raske raamat, eriti algus, millega mõte sugugi ei haakinud. Edasi läks küll paremaks. Siiski kogu loodud olustik: palju vett, väga vana naine, sõjast räsitud mees, mineviku taak, lõid sünge üldpildi. Kuigi vana naine oli pigem õnnelik naine ning meeski meelestatud pigem lootustandvalt. Raskesti haaratavaks muutis loetu ka kirjapilt - dialoogid lahustusid teksti ära ning tegelaste mõttekäigud kohati segunesid, nii et keeruline oli jälgida, kes parasjagu mõtleb. Igast mõttekäigust ei saanud ma ilmselt ka aru ning minu arvates kadus lugu ise omapäraste mõttekäikude vahele ära.  
Samas kirjeldused on kaunilt poeetilised,  etteaimamatud ja filosoofilised. Nii et  igatsus, ilu ja ka spirituaalsus olid raamatus olemas. Oluline osa selles loos oli kindlasti jõel, merel: vesi annab ja võtab, vesi kannab mälestusi, vesi peidab ja varjab, aitab elada.
Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.
Mõned silmajäänud mõttekäigud:
Ma olen elus kolm korda armastanud. Mõtlesin, et sellest piisab, kuid tagasi mõeldes arvan, et küllap oleks rohkemalegi ruumi jätkunud. Ma olen näinud, kuidas elu venib nagu üsk, et armastust ära mahutada lk 163.
Häbi jääb ikka häbiks, ükskõik kui palju lõhnaõli sellele peale pritsid. Lk 77
(…) armastus on nagu pärm, mis vajab kerkimiseks aega. (…) armastus on nagu meri, ilus ja ohtlik küll, kuid ta ihkas seda tundma õppida lk 262
Lugemise väljakutse 3. teema: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
317 lk

Tuesday, April 11, 2017

Hiir püksis



„Hiir püksis“ on teine raamat loomalugude sarjast ja selles jutustab Epp Petrone, millised on olnud tema kokkupuuted erinevate loomadega. Maalapsena kasvanud Eppu ei kasvatatud vati sees. Nii oli ta kursis „merekooliga“, teadis kukesupi koostist ning oli näinud, kuidas verest vorsti tehakse. Seega tuli väga palju elutarkust kaasavaraks just lapsepõlvest ja läbi kogemuste loomadega. Minu lemmik lugu oli muidugi hiirest, kes Epule peaaegu püksi sattus. Nii et nalja saab ka lisaks tõsiasjale, et loomad on ajutised kaaslased inimese elus ning tahes tahtmata tuleb leppida nende kaotusega. Kõik lood on paraja pikkusega ja väga mõnusad õhtuseks lugemiseks, sama lõõgastavad ja mõnusad kui kutsu kallistamine või kiisu paitamine. Õpetlikud ka.
See loomalugude sari on ütlemata mõnus sari: sobib lugemiseks igas eas ning elavdab mälus ka enda lapsepõlves olnud kokkupuuteid erinevate loomadega. Muidugi juhul, kui oled loomaarmastaja. Kui Kertu Soansi loomalugusid lugedes meenusid mul koer Palli, kiisu Miitsi ja punane kana, siis seekord tulid meelde lood sellest, kuidas ma küla(võõra) bokseriga lehmakarjas käisin ning miks ma kukkesid kartma hakkasin. Kusjuures see bokser oli väga hea karjaajaja, kuid väike hirm oli mul tema ees ka, olin ju kuulnud, et sellel koeratõul lähevad hammustades lõuad krampi ning lahti ta enam ei lase.
Igatahes ootan järgmisi loomalugusid, sest mulle tundub, et ega need loodki lahti ei lase, pigem tekitavad heas mõttes sõltuvust.
 Kirjastus: Petrone Print
142 lk
 

Thursday, April 6, 2017

Kaev



Catherine Chanteri  debüütromaani „Kaev“ annotatsioon oli nii veenev, et lugemisotsus sündis kiiresti. Samas lugemine ise nii hõlpsasti enam ei läinud. Vahepeal tekkis isegi tunne, et jätan pooleli, sest raske oli selle mõttevooga kaasa minna. Siiski pooleli jätta ka ei saanud - mingi pinge oli selles ikkagi olemas ja müsteerium vajas ka lahendamist.
Lühidalt sisust: Kauaaegne abielupaar jätab oma senise elu ja kolib Kaevule, tallu, mis võlub neid esimesest hetkest ja mis näib neile pakkuvat kõike. Seda enam, et Ruth vajab uut algust ja Mark minevikupainest vabanemist ning tütrepoeg Lucien vajab kodusoojust. Aga kogu Inglismaad vaevab põud, inimesed on totaalses veenäljas, vaid Kaev on nagu roheline oaas, kus kõik rohetab ja õitseb. Keset seda küllust satuvad Mark ja Ruth kadeduse ja vihkamise küüsi. …meie elu on siin üksjagu põrgulik, me oleme siin lõksus, seltskonda pole, kõik ümberringi vihkavad meid ja meie pingutame äraelamise nimel lk 116.  Interneti õelad kommentaarid ja ümberkaudsete surve loob tunde, et neile on kogu maailm selja keeranud. Süveneb ka Ruthi üksildustunne ja kui talu lähedale saabuvad Jeeriku Roosi nime kandvad usuõed, näivad nemad Ruthile need õiged, kellele toetuda. Jeeriku Roosi ideede kohaselt on mehed kõige kurja juureks ning nad asusid Ruthi abielu õõnestama. Selle muudab lihtsamaks minevikus Marki kappi sattunud luukere. Ka 5 aastane tütrepoeg Lucien on meessoost, seega soovimatu tegelane. Ühel päeval Lucieni enam pole.
Lugu jutustatakse minevik vaheldumisi tänapäevaga, kus neist viimasel on Ruth juba pideva jälgimise all ja oma kodutalus kriminaalkaristust kandmas, vastuseid juhtunule otsimas. Nii et selles raamatus on väga palju arutlemist, enese sisse vaatamist ja analüüsi. Ruth oli minu arvates tüüpiline skisofreenik, kelles elas veel teine isik - Hääl. Haige inimesena pani ta lootused välisele, s.t Jeeriku Roosile, kes oskasid haiget inimest lootusetus olukorras ära kasutada.  Kahtlusalused on aga kõik Kaevulised ning raske on eristada, kes võiks olla juhtunu põhjustaja.
Sama raske on "Kaevu" ka žanriliselt määratleda. Mingis mõttes tundus ta ulmekas, sest ühes paigas olev küllus ja ülejäänud riigi põuasus on kuidagi ulmeline. Siis on siin suhtedraama sugemeid, sest suhted annavad suuna käitumistele. Samas on ka krimi süžee olemas, sest leitud on laip, mis võib olla on mõrva tagajärg.
Minul oli "Kaevu" üsna keeruline lugeda vaatamata sellele, et ta ei olnud sugugi igavalt kirjutatud, -  laused olid pikad ja paljuütlevad, minevik ja tänapäev vaheldusid kuidagi kaootiliselt ning raske oli aru saada, millise ajajärguga tegemist on (see vajas ka aeg-ajalt ülelugemist ja tagasivaatamist).  Samas mõtteainet selles loos oli palju, tegelaskujud olid erilised ning oma poeetiline ilu, võlu ja valu on selles loos olemas küll. Tiina Sildre kaanekujundus on ka väga ilus.
Kirjastus: Eesti Raamat
350 lk.
Lugemise väljakutse 52. teema: raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas.
 Veel on lugenud: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/03/13/catherine-chanter-kaev/