Kasvuhoonekoerad

Raamatusõbra lugemislaud võiks olla tasakaalus. Pärast natuke muserdava sisuga raamatu lugemist on hea lugeda midagi helget ja tujutõstvat. Selleks sobib väga hästi Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“. On ju loomad tugevad stressimaandajad ning kohe kindlasti on kirjatükil, mis kõneleb loomadest, sama mõju.

Loone kirjutab loomadest, kes elavad tema kodus, loomadest, kellele tema kodu on olnud ajutiseks peatuspaigaks enne uue kodu leidmist ja ka hüljatud loomadest, kes on vajanud lahendust oma olemasolu jätkamiseks. Siiski ei ole need lood mitte pelgalt jutustused, vaid neis on otsesõnu öeldud manitsussõnad: ära võta lemmiklooma, kui sul ei ole selleks tingimusi, aega, kannatust ja järjekindlust. Lood on kõik muhedad, mõni ka siiski kurb, sest ühe lemmiklooma eluiga on lühem kui inimesel. Tervet autori perekonda võib pidada heas mõttes loomahulludeks, sest nad on kõik valmis hädasolijale appi tõttama kasvõi kell kaks öösel. Siiski vaagitakse abi andes oma võimalusi ja ka lugudes jääb mõistusehääl tunnetehäälest kõvemini kõlama.

Kasuhoonekoerad on loomalugude sarjast kolmas raamat ning sobib suurepäraselt lugemiseks kõigile: 11-101 ütleb raamatukaas. Vanuse alammäära langetaksin veelgi, sest lood on mõistatavad ka 7-aastastele, kui lapsevanem kõrval veidi selgitab. Igatahes usun, et kõik kes selle raamatu läbi loevad, ei jäta mitte kunagi oma kiisut või kutsut või ükskõik millist muud lemmiklooma ilma peale üksinda. Seega soovitan lugeda, mida varem seda parem. 

Kirjastus: Petrone Print

184 lk

Veel räägib:

http://heikivalner.blogspot.com.ee/2017/05/loone-ots-kirjutasin-raamatu.html 

Graniitmees

Seekord kõnetas mind Sirpa Kähköneni „Graniitmees“ annotatsioon, mille põhjal oli oodata ajaloolist lugu Soome noortest noores Nõukogude Liidus. Sirpa Kähkönen on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid ajalugu kandvaid romaane, mida eesti keelde seni tõlgitud ei ole. Selgub, et oma raamatute tarvis on ta teinud tohutult uurimistööd. Käesolev lugu on osalt ka autori perekonna lugu.

Raamatu sündmustik viib Nõukogude Liidu algusaastatesse. Soome noored, kannustatud idealismist, jätsid oma kodumaa ning suundusid anarhiast vaevatud Venemaale, et leida sealt vabadust, võrdsust, vendlust ja aidata üles ehitada sealset elu. Nad loobusid oma nimest, emakeelest, kodumaast ja leidsid endale uue väljundi. Paraku see võltsväljund oli siiski ajutine, reaalsus saabus üsna kiiresti ning jõudis kohale ka teadmine, et sealgi ei ole vabadust. Omaks võetud ideedes oli aga raske pettuda, sest nad olid lootnud ning uskunud siiralt ja sinisilmselt. Pimestatud oma maailmavaatest ei teadnud noored ise ka, kas eelistada oma suhet või unistust. Nooruslik uljus ja õhinapõhine idealistlik maailmavaade aitas silmi kinni pigistada sellistes kohtades, kus need pidanuks olema avatud ning oma eksimust oli tunnistada pea võimatu.  Kui kasvatan oma teadlikkust ja tutvun teooriaga, siis ei pööra ma enam ebaolulisele tähelepanu lk 21. Haledusel ei olnud revolutsioonilises elutunnetuses kohta lk 22.. 

See on raamat, kus näiliselt suuri sündmusi ei toimu. Suur revolutsioon on ära olnud ning alanud aeg ongi pigem nagu üks suur, mõistetamatu ja ohtlik sündmus. Keegi ei teadnud, kes on sõber, keda võib usaldada. Uus riigikord nõudis maa puhastamist mittesoovitud elementidest. Need, kes olid senini puhastajad, võisid saada ühel päeval ise puhastatavateks. Nõukogude riik ei aktsepteerinud omasidki, seega oli võõrastel vähe lootust.

Raamat on mõtteliselt jaotatav kaheks: Klara ja temaga seotud inimeste lugu ning neile saatuste jagamine. Esimesed osad on suhetest ja hakkamasaamise püüdlustest, mis on edasi antud Klara Tuomi tegelaskuju läbi.  Esimene pool (I ja II osa) oli kergemini haaratav ning vähem muserdav. Edasi läheb lugu aga seosetumaks, segasemaks, kalgimaks, külmemaks, õudsemaks, sest need hetked on pigem otsuse „minna“ tagajärjed, kus paljastuvad kõigi raamatu esimese poolega seotute saatused. Ja need saatusedki pannakse paika nagu kuulipildujast tulistades: mõni täistabamus, mõni möödalask ning tulistaja on ikka omade seast. Ka lugemine muutus raamatu lõpu poole vaevalisemaks:  teksti ei olnud lihtne jälgida, sest see muutub tihedamaks, tegelased vahetuvad kiiremini, mõtted muutuvad napimaks ja tabavamaks ning kõike ei öeldagi otsesõnu välja. 

Raamatu üldine toon on külm ja kiretu, mis annab edasi kartuse, et ka liigne rõõm võib olla valel ajal ohtlik. Külmust õhkav ja kõle lugu serveerib ühte ajalooperioodi pisut teises valguses ja teise nurga alt, kui harjunud oleme ning võib tunda vaid kahetsust, et selline aeg üldse olemas oli.

Vaatamata sellele, et raamatu lõpp mõjus tõesti muserdavalt, mulle „Graniitmees“ meeldis.

[…] neid kes juba lapsest peast uhkeks peksti, ei saa iial rääkima, mitte iial tunnistama, mitte iial järele andma lk 280.

Kui maailm ei näe sinu pingutusi ega oska seda sinu teeneks lugeda, siis ole ise uhke enese üle. Kui maailm petab, siis ehita sina oma sisse piilarid, mis ei peta lk 236-237. 

Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.

287 lk.

Lugemise väljakutse 50. teema: raamat autorilt, keda 2016. aastal lugemise väljakutse grupis ei loetud.

Koopakaru hõim

Jean. M. Aueli „Koopakaru hõim“ on autori debüütromaan. Ühe armsa naise suust kõlanud „Ma tahan, et seda raamatut loeksid ka minu lapsed“ – oli selline mõjus ja hea soovitus, et seda lihtsalt niisama minna lasta ei saanud. Kusjuures soovitus oli hea ja õige.

Oli ürgaeg, maailmas toimisid loodusseadused, inimesed sekkusid sellesse vaid niipalju, et oma vajadusi rahuldada, elus püsimiseks oli ju vaja korjata taimi, küttida loomi. Pärast maavärinat jäi väike Ayla  üksinda ning pikad eksiteed viisid teda kokku Hõimuga. Ayla oli sündinud Teistest, kuid vaatamata sellele võttis Hõim ta oma liikmeks. Ta kasvas ja võttis kõik Hõimu kombed, käitumise, tavad omaks, kuigi tema väljanägemine ning ka käitumisjooned olid erinevad. Testsugune olla ei ole hea, kuid visa tüdruk korvas oma nn puudujäägi võttes vastu otsuseid, mis äratasid ka kõige tuimemate Hõimlaste tähelepanu. See tähelepanu ei olnud alati heatahtlik ning Aylal tuli palju pingutada, et tõestada oma olemasolu.

„Koopakaru hõim“ on raamat nagu evolutsiooniteooria, mis näitab maailma arengu ühte etappi. Kirjeldatud Hõimlased ehk siis neandertali inimesed olid juba jalule tõusnud, kuid neil puudusid sellised nähtavad emotsioonide väljendusliigutused nagu naer ja pisarad ning nad žestikuleerisid enamasti viibete keeles. Teistest pärit Ayla oli arenenum, ta oskas naerda, nutta, häälitseda, tema keha oli voolujoonelisem ning saledam, ta oli õppimisvõimelisem ja empaatilisem.  Primitiivses keskkonnas olid olemas omad seadused, oma kord, tarkus ja uskumused, mis näisid paindumatumad kui nad tegelikult olid. Ayla omaksvõtmine toob  mõistmise, et kohtumine Teistega viib Hõimu praeguse eksistentsi kadumiseni. Mis paneb tahestahtmata mõtlema tänapäevale, kus ränded ei jäta meiegi maailma samaks.

See raamat kõlab veidi ka metsamoori varasalve teatmikuna, kirjeldatud on paljusid taimi ning nende raviomadusi. Ja samuti vegani inspiratsiooniraamatuna, kus on mainitud tuttavaid ja tundmatuid söödavaid juuri, lehti ja varsi. Ning lisaks ka metsikutes tingimustes ellujäämisõpikuna, sest raamatutegelased elasidki igapäevast selleaegset elu, mis oli üks pidev võitlus enese eest. Kujutlusvõimele annab see lugemisvara hästi palju tööd: loodusekirjeldused, omavahelised suhted, riitused, uskumused, armastus, elamistingimused jne. ehk kõik see selleaegne arvatav elu.

Paks raamat on omanäoline, kergelt loetav, tekst on ladus, kirjeldused huvitavad ning üsna kerge on lugedes kaotada ajataju. Kirjanik on eelnevalt teinud ka parasjagu uurimistööd ja eelnevatele teadmistele tuginedes, näib see lugu ka väga usutav ja ajastutruu. Ainus, mis mind tüütas, oli üsna peensusteni on ära nämmutatud tegelased, kord kirjeldatud Izat kirjeldatakse pikalt mitmes peatükis veel, nii ka teisi tegelasi. See ülekirjeldamine on andnud ka parajalt suure mahu.

Raamat lõppes nii, et tahaks teada, mis edasi saab. Hetkel ei ole ma siiski nii väga kindel, kas järgmised osad: Hobuste org;  Mammutikütid;  Mineku maad. I - II ka loetud saavad. 

Kirjastus: Sinisukk

687 lk

Lugemise väljakutse 38. teema: Autori debüütromaan