Monday, July 8, 2019

Veriapelsin


Suvel tahaks lugeda midagi kerget, kuid haaravat ning Harriet Tyce “Veriapelsin” näis just selline olevat.

Alisonil on pealtnäha olemas kõik: tore mees, armas tütar, pinget pakkuv töö advokaadina, kuid sellegi poolest jääks nagu midagi puudu, ja selle n.ö puuduoleva kompenseerib naine alkoholi, pubide ja Patrickuga. Naisel on käsil mõrvajuhtum, milles kahtlustatava elu näib peaaegu tema elu koopiana. Vahe on vaid selles, et Madelaine koges koduvägivalda, Alison arvab, et tema elus on kõik korras. Ühe protsessi valguses avanevad ka Alisoni silmad. Kõik ei ole nii kuis näib. Ka Madelaine juhtum on sügavam.

„Veriapelsin“ on haarav psühholoogiline põnevik, kus kesksel kohal on lähisuhte vägivallaga seotud teemad. On olemas fassaad ja fassaadi tagune. Fassaadi järgi kujundame oma arvamuse ja kui siis paljastub selle ilusa inimese tõeline pale, variseb kokku kogu senine elu. Igatahes ka musterisa võib olla psühhopaat, armuke vägistaja, ärihai naisepeksja. Teise inimese pähe me ei näe ja nii võib see psühhopaat olla aastaid sinu hinges kõige kõrgemal kohal. Päris jube ju!

Mulle meeldis see raamat. Kõik peategelase kõhklused ja lubadused endale on hästi kirjeldatud ja selle lugemise jooksul jõudsin Alisoni hukka mõista, talle kaasa tunda ja lõpuks muutus arvamus temast.  Sama lugu on ka Madeleiniga. Ning muidugi oli ka apelsinil siin oma funktsioon. On küll imelik mõista, et mis inimesel küll viga on, et ta eksperimenteerib oma elu piiriga? Kummaline on see maailm!

Kirjastus: Varrak, 2019
268 lk

Tuesday, July 2, 2019

Pesakast



Minu lugemisteekond viis Malluka raamatu juurest Mart Helme loomingu juurde. Tõstsin taas kord vanu raamatuid ja silma jäi 1984. aastal ilmunud lasteraamat „Pesakast“. Kuna hr Helme esivanemad on pärit samast kandist, kust minagi ning raamat näis kajastavat lugusid meie kodukandist, siis loomulikult tärkas huvi.

Sellesse raamatukesse on Mart kirja pannud lühikesed lood, osad neist on kuuldu põhjal tema esivanematest, mõned neist ise läbielatud. Lapsepõlve suved maal on tulvil elamusi ning kui osata märgata, siis seikluse leiab laps ka pealtnäha kõige tavalisematest asjadest. Kuid seiklustest olulisemad on kindlasti tarkuseterad, mida esivanemad kaasavaraks andsid.  Ning need tarkuseterad on põimitud kenasti jutukeste sisse, nagu ka juba unustatud mõisted: paargu, lasn, harjusk jt.

Ma ei tea, kuidas mõjuvad need lood tänastele lastele, kas neid üldse huvitaks selles stiilis raamat?! Minu jaoks oli neis lugudes äratundmist, ka mõned talu nimed olid tuttavad.  Samas oli ka tunne nagu kuulaks taadi pajatusi. Kuid eelkõige olid toonased lood väga ehedad ja ausad ning veidi nukrad. Tajuti juba 80ndatel, et elu maalt voolab ära linna ning miski ei ole enam nii nagu vanasti. Mis siis veel täna, 35 aastat hiljem, rääkida – nüüd ei ole enam mitte miski nii nagu ennevanasti.😊 Mardi taadi sõnad: „Ajad ja olud on muutunud, eks inimesed muutu ka. Elu pulss lööb nüüd mujal. Aga kurb hakkab, kui mõtled, et see kõik, mis mina, minu isa, vanaisa ja vanavanaisa siis tervelt pooleteise sajandi jooksul teinud olema, äkitselt sinnapaika jääb. Põllud kasvavad umbe, heinamaad jäävad võsa alla, hooned vajuvad kokku. Meie töö oleks nagu tuulde visatud…“ lk 8

Raamat on mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, kuid sobib täiskasvanuile samuti, just nostalgia mõttes ning ka selles mõttes, et teada saada, mille kõigega hr Mart Helme küll hakkama saab. Mees nagu orkester: laulab, näitleb ja lööb trummi, ning kirjutab raamatuid.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1984
62 lk

Monday, July 1, 2019

Kes see Mallukas veel on?


Kes see Mallukas veel on? Kes ei teaks! Kui oled televiisori saatesse end pannud ja ka blogisse üles riputanud, siis küsimust ju ei tekigi – oled avalik naine 😊 Nii blogiga kui ka telesaate esimese hooajaga olen põgusalt tuttav, järjekindlalt ei jälgi kumbagi. Samas uudishimu äratasid need kaks eelnimetatut niipalju küll, et raamatki huvi pakkus.

See Malluka raamat on sedasorti raamat, mis võiks igal inimesel olla just oma pere ja sõprade tarvis. Et kui kunagi lapselapselapsed tahaksid teada, milline nende vanavanaema(isa) oli, mida ta mõtles, arvas, mida hindas jne., siis saakski vastused raamatust. Mariann Treimanni lapselapselastel on see võimalus olemas, sest Mallukas kirjutab oma lapsepõlvest, armumistest, kooliteest, blogijaks saamisest, pidudest ja emadusest s.t kõigest, mis kunagi võib olla kulla hinnaga just tema lähedaste jaoks. Ma ei oska öelda, kui palju on neid, kelle jaoks see raamat veel kulla hinnaga võiks olla (peale pere). Võib olla tema n.ö jüngritele.😏 Mis ei tähenda muidugi seda, et oma elu ei võiks avalikult netti üles riputada, ikka võib, see on valikute küsimus. Kui on oskus oma isikust luua vaat et kaubamärk, siis on see valik ju igati õigustatud.

Igatahes, elufilosoofia on Mallukal väga õigel kohal, huumorisoon olemas ja sõna valdab ka. Ta kirjutab otse ja ausalt, filtrid vahel on pea olematud.  Aga filtrid filtriteks, mina lubatud „pohhuismi“ sellest raamatust välja ei lugenud. Tegelikult nutab ka Mallukas. Kui on ikka kurb, siis nutabki, kui on vaja siis aitab, kui on vaja siis võitleb. Lugesin sellest raamatust välja täiesti eluterve suhtumise nii lastesse kui loomadesse, meestesse ka. Lugesin küll natuke ülejala, näiteks sünnitamise lood ei huvitanud ja need lugejate küsimused oleks saanud ka jutu sisse ära hajutada. Aga noh, selline raamat võimaldabki lugeda natuke siit, natuke sealt ja loetud ta ongi.

Kirjastus: Pegasus, 2019
280 lk

Thursday, June 27, 2019

Ekraani taga



On tore, et uusi autoreid meil on tekkinud tublisti, kas just nii, nagu pärast vihma seeni, aga aeg-ajalt tulevad nähtavale uued nimed.   Carolin Kuuskmäe on noor kirjaneitsi, kelle noortepõnevik ilmus esmalt wattpad.com keskkonnas ja oli seal väga suure lugejaskonnaga. Selliseid noortekaid olen ma vähe lugenud. Üks lisaks ei tee kohe kindlasti paha. ;)
Sara ei ole tavaline kaheksateistaastane tüdruk, tema võimed on igast kandist keskmisest tunduvalt üle. Tegelikult on ta andekas pea igal alal, nii õppimises kui spordis. Ka tema päritolus ei ole midagi harilikku, spioonide tütrena sündida tähendab seda, et spiooniks kasvatatakse ka oma võsuke. Selline elukutse aga kujutab endast pidevat ohtu saada kellegi märklauaks. Sara on oma võimetega püüdnud küll internetimaailmas kõik ohud elimineerida, kuid iga nüanss loeb ja ka tema noor elu on pidevas ohus.
Nii et põnevik, mis on põnevust otsast lõpuni täis, seega on raamat haarav ja kutsub järjest edasi lugema.  Eks omamoodi on see lugu pisut naiivne ja lihtsakoelinegi, kuid minu hinnangul pidas otsast lõpuni kenasti vastu ja fantaasialend on kirjaneitsil hästi lennukalt töötanud, kuid siiski kindlatesse piiridesse jäänud.  Mingis suhtes süstib see lugu üli- ja üleolevust, sest Sara kuju oli liiga ülbe, liiga andekas ja liiga pohhuistliku elufilosoofiaga, kellel näis kõigist eakaaslastest suva olevat. Õnneks (siiski just raamatu esimeses pooles), oli Sara ka väsinud sellest rööprähklemisest ning siis paistis, et robot see tüdruk olla ei saa (mingi sarnane kahtlus oli küll).
Kindlast ei kuulu ma sihtgruppi, kuid mõnikord on hea oma mugavustsoonist välja astuda ja lugeda midagi tavapärasest erinevat. Mahavisatud aeg see lugemisele pühendatud aeg kindlasti ei olnud, sest lugemiselamus on kindlasti positiive ja happy end ka ju. Kujutan ette, et põhikooli teises pooles õppijatele läheks see raamat hästi peale, ilmselt ka neile, kes just lugemisest ei vaimustu. Selline süžee, kus on armastust, reetmist, tapmist ja tagaajamist, lähedaste kaotust, imetehnikat ja arvutimaailma, peaks sobima paljudele.
Kirjastus: Varrak, 2019
320 lk

Thursday, June 6, 2019

Hunt metsas



Martin Allison Booth on sündinud Suurbritannias, kuid  juured on Eestis ja „Hunt metsas“ tema juurtest kõnelebki. Rohkem infot ei olegi tegelikult mulle vaja, juba see teave, et autor on Eesti päritolu, kutsub lugema. 

Tegevus raamatus kulgeb läbi sõja. Hendrik Kotkas on mereväe kaptenleitnant, kelle õlekõrs Eestimaa pääsemiseks nõukogude okupatsioonist on teha koostööd sakslastega. Ta on luureohvitser. Samas mängib ta topeltmängu, sest ka Inglise luurele on ta oma sõrme andnud. Perekond õnnestus evakueerida Saksamaale Köningsbergi. Elupaik võiks ju olla turvalinegi, kuid võõrastesse suhtutakse umbusuga ja ega usaldada tegelikult kedagi ei tohigi.  Haige ema eest hoolitsevad lapsed ja õnneks on ka abivalmis inimesi. Kaptenleitnant Hendrikul on vaja loota ja laveerida oma oskuste ning võimaluste piires. Lõpuks on need piirid üsna ahtakesed.

Nii et sõjateemaline raamat, milles on absoluutselt oma vaatenurk. „Hunt metsas“ on autori ema perekonna lugu, kuid samas ka Eesti lugu ja sõjapõnevik. Nimed on väljamõeldud ja autor on andnud tõsielusündmustele teatud ilukirjandusliku värvingu. Minu arvates toob selline lähenemine ajaloo kenasti dekoreerituna kätte, lugu ei ole kuiv, tal on kindlasti juures rohkem värve kui see oleks olnud lihtsalt dokumentaalne lugu.

Parasjagu põnev raamat on ka hästi ülesehitatud. Mulle meeldis väga. Lugedes mõtlesin, et millise piirini ikka inimesed tegelikult viidi, ja seda lihtsalt ühe „isakese“ pärast,  kes ajuloputada saanud inimestele muutus jumalaks, mis tähendab, et ta suutis allutada masse oma ideaalide elluviimiseks. Aga kui vaatad sõduri põue ja sealt vaatab vastu perekonna foto, siis saad ju aru, et tegelikult on kõik lihtsalt inimesed, tööriistad nende „jumalate“ käes.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2018
396 lk

Raamatuseljaluule


Ärevuse vari
heledam kui päev. 
Enne kui ma teadsin
tõde tõuseb,
vesi vaob.

Ära kaota lootust,
mu kullake.
Ole nagu oled,
oled paremat väärt.



Raamatupealkirjaluule

Betoonhingede aegu
küsimärk on pool südant.
Laitmatu minevik...
Elumuutused...
Kuigi sa proovid olla hea,
on mida hoida!