Wednesday, October 30, 2019

Kilde Eesti Telefilmi päevilt



Eesti Telefilm on muidugi nostalgia, kuid seekord ajendas mind raamatut haarama autori perekonnanimi. Olen sündinud Piknerina ning minu vend on autori nimekaim. Nii et kui lapsena telerist nähtud saate lõputiitrites jooksis nimi Raivo Pikner,  sai alati rõõmsalt venna poole hüüda. Nimekaimud on ka juhuslikult kohtnud, kusjuures mõlemad kandsid ühesuguseid jopesid. Kas see oli nüüd nimemaagia, kuid igaljuhul tore kokkusattumus 😊.

Raamat on väga tore meenutus nähtud filmidest. Raivo kirjutab lühidalt filmimise ja filmindusega seotust, muuhulgas ka naljakatest seikadest, mis töö käigus tekkisid.  Lühikesed lood on kenasti ajalises järjestuses. Kõiki nimetatud filme ma loomulikult näinud ei ole, või ei mäleta enam, kuid eriti hingelähedane on mulle meenutus on dokfilmist „Vana paat“. See on lugu rannapoistest, kes alles õpivad armastama merd ja tundma kotermanne, vanast paadist, mis kotermanni läbi uueks saab, ja onu Eerost (Matsiranna kalapunkti ülevaataja Eero Siivo), kes kõige selle taga seisab. Olen minagi kohtunud onu Eeroga, istunud selles vanas paadis, näinud tema voolitud vahvaid kotermanne ja kuulanud neid lugusid.  Usun, et kõik lapsed, kes veetsid suvevaheaaega kunagises Pärlselja pioneerilaagris teavad, kes oli onu Eero ja mida tähendab VaPaMaRa (vana paat Matsi rannas). Kui mõned aastad tagasi juhtusin juhuslikult seda filmi telerist nägema, olin kui teleka ette naelutatud - filmis, kus on osalisteks minu kooliõed ja vennad, oli äratundmisrõõm eriline.  Tänaseks pole muidugi ammu enam onu Eerot ega tema vana paati. Ega ma ei tea sedagi, mis sai tema kotermannidest ja neist lugudest. Igataheks vääriks need kõik mäletamist. Vähemalt üleskutse selleks on tehtud. Ka filmis osalejatest ei saanud merekarusid, kuid usun, et kõik, kes on rannaäärsest külast pärit, ilma mereta olla ei saa.

See raamat on elust enesest hästi postiivses võtmes, on ju filmindus ja telerist nähtu nii elu osa, et selleta ei kujuta enam elu ettegi. Mulle meeldis aga see, et neis mälestustes ei ole kibestumust, mustamist, näpuga näitamist, ajastu vaenamist, vaid ongi pigem rõõmsalt tõdemine, et nii oli.
Seega on tegemist raamatuga, mida on tore ikka ja jälle kätte võtta, ülelugeda ja meenutada.

Kirjastus: Nornberg & Co
176 lk koos registritega. 

Sunday, October 27, 2019

Timukas ja tema maagiline ihuarst




Olen korduvalt mõelnud, et II maailmasõja teemast mulle aitab, sest seda teemat olen lugenud üsna palju, kuid siis aga ilmub jälle midagi, mis mind köidab ja algne mõte enam ei kehti.   Seekord köitis Tapio Tammineni „Timukas ja tema maagiline ihuarst“, seda just Felix Kersteni Eestiga seotuse pärast ja tegelikult on ka vähe teada, mis rolli ta sõjas tegelikult mängis.

Raamatus on kõnealusteks eelkõige Himmler ja Kersten, kuid haaratud on sõda laiemas ulatuses, millest eelkõige puudutatakse genotsiidi juudi rahvuse hävitamiseks. Seega on kesksel kohal ka koonduslaagrid ning muuhulgas püüd päästa hukkumisele määratuid. Riigiti põigatakse  eelkõige Soome, Rootsi, oli ju Kersten seotud mõlema riigiga. Rohkesti saab tähelepanu ka julgeolekuülem Schellenberg. Tapio Tamminen püüab selgust tuua, millist mängu need härrased selles sõjas mängisid. Kas see mäng oli ainult enese alalhoiuinstinkt, ideeline teadlik tegevus või kaval kassi-hiire mäng?  Üsna põhjalikult analüüsitake Himmleri lapsepõlve ja tegutsemise motiive, jõudes järeldusele, et kirjutuslauamõrtsukal ei olnud rasket lapsepõlve ega ühtegi muud mõjutust, mis võinuks teda kallutada mastaapsele hävitustööle.

Himmlerist palju põnevam tegelane näis olevat Kersten. Oli ta ju massimõrtsuka ihule kõige lähem inimene. Kuid ka tema tegutsemismotiiv jääb hämarakas. On raske mõista, miks ta teenis Himmlerit ja samal ajal üritas vabastada koonduslaagrisse sattunuid. Mõjujõudu tal Himmleri üle kindlasti oli ja päris kindlasti andis ta suure panuse tuhandete koonduslaagris olnute vabastamisele. See raamat ei anna otseseid vastuseid, kuigi läbi uuritud on palju kirjavahetusi, päevikuid, tunnistusi. Autor tõdeb, et kahtlaseks jäävad ka paljud tunnistused, sest need olid ajendatud pärastsõjajärgse sooviga end puhtaks pesta, oma rolli pehmendada, näidata oma paremat poolust. Oportunistlik seikleja istub sõidu pealt sujuvalt ümber teise rongi, kui poliitilised tuuled pöörduvad lk 253.

Kindlasti pani see raamat rohkem analüüsima asjaolu, et miljonid inimesed sattusidki vaid turvalise kabineti seinte vahel, pastaka abil sündinud otsuse pärast hädasse, viletsusse, hävingusse. Hirmutav on, et viimane sõda ei olnuki meie maal nii palju aastaid tagasi ja veelgi hirmutavam on, et liiga sageli võetakse luksuslike kabinettide suletud uste taga vastu sõja alustamise otsuseid, ning lähim sõjakollegi on meile liiga lähedal.

Kirjastus: Varrak, 2019
273 lk



Monday, October 14, 2019

Armastus pisiasjadest



„Punases sarjas“ on ikka olnud häid leide ja kui palusin kolleegilt soovitust, siis tema pakutud Francesce Miralles´i „Armastus pisiasjadest“ tundus sedavõrd põnev küll, et lugeda. Raamatu autor on katalaani päritolu, kes lisaks kirjutamisele tegeleb ka muusikaga.

Raamat viib üksildase mehe maailma. Härra Samuel on 37 aastane ülikooli kirjanduse õppejõud, kes elab eraklikku elu. Päevades on oma rutiin ja seda lõhub ta kultuuri tarbimisega: kino, teater, lugemine. Uue aasta alguses on ta üsna kindel, et kõik läheb vanaviisi. Kuid ootamatult vupsab tema tuppa kass, kes käivitab sündmusteahela, mis paneb Samueli märkama ümbrust ning äratab temas kaastundlikuma ning sotsiaalsema poole. Tänu kassile satub ta kokku erinevate inimestega, kes muutuvad talle oluliseks.

Väga omamoodi lugu, või õigemini oli see härra Samuel nii isevärki tegelane, et hoidis üsna hästi oma lõa otsas vaatamata sellele, et selles raamatus ei toimugi midagi erilist. Siiski kõik need pisiasjad kokku loovad üsna armsa ja arvestatava loo. Küllap nii ongi, et pisiasjadest võivad alguse saada suuremad lood ning pisiasjades on see võlu, mis paneb märkama, looma ja unistama. Raamatus on palju viiteid kirjandusele ja muusikale, mis muudab omakorda uudishimulikuks. Mendelssoni „Veneetsia gondlilaul“ on mul kuulatud.

Samuti oli siin palju mõtteteri, mis mulle meeldisid sedavõrd, et kirjutan need siia välja:
…pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida me selle olemisega peale hakkame lk 29
Meie tulevik sõltub niivõrd tühistest pisiasjadest nagu kassi toitmine ja rongimudeli rööpa ostmine lk 34
Meie väärtust hinnatakse eelkõige teistele tehtud hea järgi lk 139

Kirjastus: Tänapäev, 2014
217 lk

Tuesday, October 1, 2019

Sume on öö


Väga hea, et on olemas bussijaama, lennujaama, haigla, juuksuri jt raamatukogud. Mõnikord juhtub nii, et lugemislaual tekib tühjus just nimetatud kohtades ja siis on hea võimalus haarata uus lugemine. Nii sattus mulle ette F.Scott Fitzgeraldi „Sume on öö“. Tema „Suur Gatzby“ on mul samuti mõned aastad tagasi loetud ning mälestused sellest on pigem head.

Ka see lugu viib 20. sajandi esimese poole rikaste ja ilusate glamuursesse maailma. Kokku saavad noor psühhiaater Dick Diver ja nägus ning üüber-rikas Nicole Warren. Nicole närvikava pole kõige paremas korras ja tema pere arvates oleks abielu arstiga tema tervisele kõige parem. Nicolest ja Dickist saab kaunis ning sulnis paar. Nad meeldivad oma oleku, sära ja elegantsusega paljudele. Siiski ei ole Dickil kerge olla armastaja ja doktor üheaegselt. Sedavõrd, mida enam terveneb Nicole, kaotab oma sarmikust Dick.

„Sume on öö“ on näivuse ja näimise lugu, s.t olulised on poosid, millega jäädakse silma seltskonnas. Seega on ka selles raamatus nagu ka Fitzgeraldi „Suur Gatzby“ loos palju seltskonna klatši, segaseid suhteid, uhkeid tualette, palju ostlemist ja raha tuulde loopimist, teenijaid ja guvernante. Siiski pakkus see kõik üsna palju pinget. Võib olla just sellepärast, et raamatu alguses näis Nicole olevat väga segaduses ja tema tundmused näisid sõltuvustundmustena, millest ju üldjuhul midagi head välja ei tule.

Lugesin 1976. aasta väljalaset ja selle lõpus on ka kenake kokkuvõte autorist ja loo tagamaadest. Nii ei pea internetis surfama ja infot otsima, kõik on raamatus kenasti koos. Selgub, et selle loo tagamaad on ka autobiograafilised. Nimelt oli Fitzgeraldi naine skisofreenik ning ta ise üsna sarnane Dick Diverile, kes püüdis olla seltskonna täht ja hing jagades oma sarmi ja tähelepanu väljavalitutele. Siiski see püüe olla ja näida muutus Dickile koormavaks, võib olla ka hr Fitzgeraldile endale. Mis parata, ka rikkad nutavad.
Mulle meeldis.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1976
208 lk


Saturday, September 21, 2019

Meesteta suvi



Sari „Moodne aeg“ on mulle enamasti meeldinud ja kuna ma ei ole ammu midagi sellest sarjast lugenud, siis Siri Hustvedti „Meesteta suvi“ tundus pärast põgusat sirvimist huvitav.

Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi. Selle pausi põhjuseks palju noorem siresäänrne kolleeg. Mial lööb see jalad alt ja ta satub meelte segaduse tõttu haiglasse.  Et ennast veidi koguda, sõidab ta lapsepõlvekoju. Seal tuleb tal keskenduda teistele asjadele: ta viib läbi teismeliste tüdrukute luulelaagrit, suhtleb naisega naabermajast ning eakas ema oma sõbrannadega soovib tema tähelepanu. See kõik täidab oma eesmärki ning suve lõppedes on siht selgem.

„Meesteta suvi“ ei olnud vist mulle kirjutatud, mõte kippus raamatu juurest kohati ära jooksma, s.t olid seigad, mis köitsid ning seigad, mis üldse ei köitnud. Nii et kohati miski ikka oli olemas, või vähemalt  tahtsin teada, kuidas  Mial läheb ja kuidas ta oma probleemidele lahendused leiab. Mõttekäigud olid keerukad, need ei voolanud mööda lihtsaid ja loogilisi radu. Need olid segu kirjandusest, kunstist, psühholoogiast, bioloogiast, anatoomiast, filosoofiast ning kohati oli raske süveneda. Samas oli siin huvitavaid mõtteid naiseks olemisest, mõtisklusi abielust. Küllap nii on, et kui kasvada oma kaasaga külg-külje kõrval aastate jooksul üheks, siis on suur katsumus üksinda hakkama saada. Ka igapäeva harjumused ei ole enam need, rääkimata sellest,et peol pole kellegagi tantsida.   

Abiellumise tavapärane käik on järgmine. Noormees ja neid tutvuvad juhuse läbi või tuuakse kunskopi abil kokku, nad vahetavad pilke, jagavad vastastikku viisakusi, lähevad koju ja hakkavad teineteisest unistama. Kuna neil pole suurt millegagi tähelepanu kõrvale juhtida või mõtteid mitmekesistada, tunnevad nad lahus olles rahutust ning järeldavad seetõttu, et koos saavad nad olema õnnelikud. Nad naituvad ja avastavad, mida varem oli varjanud ei miski muu kui priitahtlik pimedus; nad kulutavad elu nägelustega ära ja süüdistavad loodust julmuses lk 108

Kirjastus: Varrak
168 lk



Friday, September 20, 2019

Palmik


„Palmik“ on Laetitia Colombani esimene romaan, mille annotatsioon on nii hästi lahti kirjutatud, et ei teki üldse küsimust, kas lugeda või mitte: loomulikult lugeda!

Raamatu sündmustik viib meid Indiasse, Sitsiiliasse, Kanadasse. Kolm naist Smita, Giulia ja Sarah elavad maailma eri paigus. Neist Smita on määratud elama India kõige madalamasse kasti, millest välja saada on pea võimatu. Südikas naine otsustab astuda vastu sissetallatud korrale. Giulia töötab pere ettevõttes, mis on sattunud pankroti äärele. Noore naise õlule satub koorem: kas uju või upu.  Sarah on eduka advokaadibüroo edukas advokaat, kes peab olema  täiuslik päevani, mil selgub, et saatusel on talle valmispandud katsumus, mis paneb ümberhindama seni kehtinud elupõhitõed. Kolm naist, kolm elu, kolm maailmajagu, millele elusaatused loovad kokkupuutepunkti.

Selles raamatus saab väikeste ampsude haaval osa kolmest erilisest loost – kui ühe naise lugu hakkab kujutluspildis elavalt elama, tuleb järgmine lugu ja viib samamoodi endaga kaasa. Tõepoolest nagu palmik, mida punud kolme patsi haaval. Samas iga loo lõppedes on kahju, et see otsa sai, sest lugemisehoog on sees ja kasvataks seda ühte haru veel ja veel. Aga uus lugu on samamoodi haarav ja ka selle lõppedes on kahju, kuid palmik on kasvatanud ühe kahara kihi juurde. Tegelikult oli ka raamatu lõppedes kahju, et see otsa lõppes. See ongi ainuke miinus, oleksin tahtnud seda palmikut punuda veel ja veel.

Mõtteainet pakub see raamat palju. Kõigepealt  India kastisüsteem, mis määrab inimese elusaatuse juba sünnihetkel. Siis perekonda juurdunud traditsioonid, mida on järgitud mitmete põlvkondade vältel ning seda muuta on ka pea sama, kui kastist välja astuda. Lisaks tänapäeva ilus-rikas-edukas inimtüüp, kes oma väärtushinnangutega oleks nagu ise mingisse kasti astunud, millest välja astuda on samuti raske. Kuigi raamatus on ju probleemid, mis esmapilgul näivad tõesti sellised, mis panevad hüüdma „miks mina“, siis sellegipoolest ei olnud see üleliia kurb raamat. Pigem paremasse homsesse vaatav, optimismi ja tahtejõudu sisendav.

Mõtlen, et meil kõigil on erinevad murekohad; raskuste eest ei ole kaitstud keegi; kuid kui oskad ja tahad märgata, siis tunneli lõpus paistab alati killuke valgust, vaja on varuda tahtekindlust, et selle valguseni jõuda. Samas õnne peab ka olema. Mõnikord võib selleks „õnneks“ olla teine inimene, kes annab oma hea sõnaga juurde uut jõudu, meelekindlust edasi tüürida.  Ning pealegi, kõik siin maailmas, selles elus on seotud: keegi murrab oksa, teine teeb sellest oskast kepi ja kolmandale on see kepp õlekõrreks paremasse homsesse. Just selline see lugu oli.

Ma ei tea, kas see oli juhus, et minu lugemislauale just see raamat sattus, kuid ma olen siiralt tänulik, et see nii oli.

Kirjastus: Varrak, 2019
198 lk

  

Friday, September 13, 2019

Ja meie kohal vaid sinine taevas



Lugesin Lutz Dettmanni „Anu“, mis kutsus edasi lugema ka selle järge. Esimene osa oli rohkem Christopheri lugu, teises osas lubatakse Anu lugu.

Üldiselt jätkub lugu sealt, kus ta esimeses raamatus pooleli jäi – Anu on kinni nabitud, istub kitsukeses kongis ja on uue võimu meelevallas. Christopher on põgenenud Rootsi, kuid ka tema peab varjama oma tegelikku isikut ja rahvust. Anu saatus käib mööda tüüpilist represseritu rada: patareivangla, pikk teekond Siberisse, GULAG. Christopheril on võimalus oma saatust ka veidi juhtida. Kahe noore inimese saatust saadab mälestus ilusast armastusest Eestimaal.

Pärast paksu telliskivimõõtmelise raamatu lugemist pole mul tegelikult palju öelda. Eks on sellesisulisi raamatuid ju loetud ennegi ning see raamat ei ole midagi teistsugust. On ajalootaust ja armastuslugu, eristub see lugu jutustamise laadis: ema jutustab end minevikupainajatest vabaks rääkides oma lugu tütrele. See ema ja tütre omavaheline olemine oli raamatu kõige armsam osa – ühe heldimus ja teise hingepuhastumise soov. Nii et tõetruu see lugu on ja on väga raske ettekujutada, mida kõike pidid inimesed läbi elama, kusjuures need läbielamised olid ju ka põhjustatud teiste inimeste poolt.  Anna idiootidele võim ja need kasutavad oma volitusi täiega. Usk ja lootus säilivad aga ka kõige hullemates olukordades ning õpetliku terana võtan raamatust kaasa nipi, mis aitas Anul üleelada kõige hullemad jubedused: mana silmeette ilusad minevikumälestused.  Muidugi on see nii kurb lugu, mida ei oska isegi pärast lugemist ja ette kujutamist täielikult mõista. Ütleks veel, et õnneks, sest kes tahaks mõista vägivalda.

Kuna eeldasin, et järg „Anule“ ongi konkreetselt järg, siis päriselt nii see ei olnud. Mingis osas jutustati ümber ka juba esimeses osas olnut. Minu jaoks muutus see kordavaks ja pani ülelehe lugema. Kui raamatu esimest osa mitte lugeda, siis on need n.ö kordused ilmselt asjakohased. 

Ühe mõtte kirjutasin ka välja, selle ütles pastor Christhophile. Raamatud on kõige kallimad ja paremad sõbrad, kui sõpradeks on osatud valida õiged raamatud. Muidu võivad nad ka haiget teha, elu ära rikkuda ja isegi hukatust tuua lk 696

Kirjastus: Sinisukk, 2018
696 lk