Tuesday, March 19, 2019

Vera


Anne Swärd´i „Vera“ on neljas tema sulest ilmunud raamat, meie keelde tõlgituna on „Vera“  tema esimene. Seekord usaldasin raamatu valikul oma kõhutunnet, mis mind alt ei vedanud. Raamatu annotatsioonist ootasin mõnusat lugemist, aga võin etteruttavalt öelda, et sain rohkem kui ootasin ;)  
Raamat viib 1945. aastasse. Noor prantslanna Sandrine põgeneb Poola mägikülast Rootsi, ainsaks varanduseks rinde all kasvav laps. Sõda on küll lõppenud, aga selle mõjud käivad inimestega kaasas. Naine abiellub kõrgklassi auväärsesse perekonda. Abielu võõral maal, kaasavaraks laps ja (sõja)saladused, nii see lugu end kerima hakkab. Saladuseloori on mässitud kõik. Ka väike Vera on saladuslik laps, sõja- ja lapsepõlvemõjude vili. Lugu pendeldab eri aegade vahel:  Sandrine lapsepõlv Prantsusmaa merelinnas, sealt edasi Poola mägiküla, milliseid samme tehes jõudis ta Rootsi, milliseid valikuid kasutab ees ootavaks. Võib vaid nii palju öelda, et rikutud maine pärandub edasi põlvest põlve ning see taak juba maha jääda ei taha.
Pealkiri on raamatule antud lapse järgi, lugu ise on siiski Sandrine lugu. Kuid on ka emade lugu, millised emad olid Sandrine ema ja ema-ema oma tütardele, ja milline ema oli Sandrine Verale. See kõik on väga veenev. Sama usutav on ka püüd perekonna häbi, mis võib olla täna ei oleks nii suur häbi, valega maha pesta. Väga hästi tulevad esile erinevad karakterid erinevate olukordades. Ma ei hakka siin kirjutama, mis ja kes, sest siis oleks see liiga palju etteütlev. Spoilin vaid niipalju, et Sandrine tegelaskuju oli pigem eemalolev ja minnalaskev, kes oma näiliselt stoilise rahuga tegi mingeid valikuid, mis ilmselgelt mõjusid vaid enese alalhoiu valikutena.  Laps nendesse valikutsesse ei kuulunud, laps oli fakt. Looduse kirjeldused toetavad ja ilmestavad kogu stsenaariumi. Meri, mäed, mets – nagu turvatsoon kuhu peituda või minna igaveseks, kui minna lastakse. 
„Vera“ on saladusi täis raamat: sõjasaladused, perekonnasaladused ja põlvkondade saladused, ja need saladused hoiavad uudishimu pidevas töös. See põnevus on tekitatud nii vaikselt, hiilimisi. Kui ühe salapära hammustad läbi, siis on teine kohe ootel ja pinge lugedes ei katke hetkekski. Raamatu lõpp ei olegi otseselt raamatu lõpp, on küll millegi lõpp aga edasi mõtlemisemaa on lai ning rahutuks teeb ka.
Minu arvates oli selles raamatus kõike väga paras jagu. Nii armastust, kirge kui ka vihkamist, lootust ja igatsust. Teatud olukordades võib vihkamist väärt inimene saada hoopis selleks õlekõrreks, kellelt pääsemist loodad.
„Vera“ on raamat, mis loeb end ise, sest nii kaasakiskuvalt kerib end see lugu - märkamatult lendab aeg ja keeravad leheküljed, vaja on vaid aega varuda. Nagu ikka heade raamatute puhul, ilus ja valus ühteaegu. Mulle meeldis väga.
Kõige hullem ei olegi halb, mida tehakse, kusjuures sageli ollakse veendunud, et see on õige või vähemalt hädavajalik, vaid hea, mida saaks teha, ent mis sellegipoolest tegemata jäetakse lk 248
Nägin noort naist vanade silmadega ja vana naist noorte silmadega, see meenutas muinasjuttu konnast ja lõokesest, kuidas nad vahetasid silmad teineteisega ära, et maailma teistmoodi näha. Mitte sellepärast, et maailm on teise silmade läbi ilusam või parem, vaid sellepärast, et uus pilk lasi neil elada teistsugust elu. Kui saad vahetada pilgu kellegagi, kellele oled kurja teinud, siis saad oma teo võib olla andeks lk 311.
Kirjastus: Varrak
311 lk


Wednesday, March 13, 2019

Soovipuu


Katherine Appelegate „Soovipuu“ pealkiri on kahtlemata kutsuvalt kõlav ja seega ei olnud lugemist valida üldse keeruline. Soovime ju suuremaid või väiksemaid soove alatasa ja küll oleks tore, kui oleks selline võlunipp, mis aitaks need soovid ka täide viia.
Soovipuu on Põhja-Ameerikas kasvav põhjatamm nimega Punane. Puu on vana ja väärikas ning tema lehed, tüvi ja võra on näinud ja kuulnud palju head ja halba, andnud varju ja kaitset, oksad on kandnud lindikesi reaalsete ja ulmeliste soovidega.  Tema puuõõnsustes on elanud ja elab palju loomi ning linnuliike, kes kõik on puu suured sõbrad. Punane mõistab kõnelda ka inimestega, kes oskavad teda kuulata. Oma loomult on ta leplik ja andestav. Omast arust on ta näinud kõike, kuid uuel ajal on uued kombed ja arusaamised ning ta mõistab, et soovipuuna on tal veelgi suurem võimalus aidata neid, kes abi vajavad. Punasest saab erinevate kultuuride ja liikide sõpruse siduja.
Raamatu temaatika on soovipuu vääriliselt väga lai. Alustame näiteks loodushoiust, s.t kes ikka peaks neid puukülge seotud lindikesi koristama ja kas selline puu risustamine on üleüldse eetiline. Siis rassismi ja võõravaenu teema. Puu märkas ümbruskonnas toimuvat, ta nägi, kuidas eri rahvusest ja erinevate usuliste vaadetega inimesed tema vaatevälja elama asusid. Ta märkas sallimatust, vihkamist, vaenu ja seda milliste hoiakutega kostitasid inimesed üksteist. Kuidas need suhted ja suhtumised ajajooksul muutusid.  Seejärel sõpruse teema. Puu märkas õnnetuid ja üksildasi ning soovis süvendada sõprust nende vahel, kes ise sõprussuhteid luua ei osanud või kelle sõprust ei näinud ühiskond sallivat.  Ja lõpuks usk imedesse teema. Inimesel peab olema üks kultusobjekt, mis aitaks sisendada ning hoida usku ja lootust. Ning muidugi on selles loos ka väikene legend, kuidas ühest harilikust põhjatammepuust sai soovipuu ning mõningasi teadmisi dendroloogiast leiab siit ka.
Nüüd võib näida, et nii palju teemasid ja muidu tarkuseteri, on võib olla liiga palju ühe lasteraamatu kohta.  Tegelikult see nii ei ole, tegemist on siiski absoluutselt väga armsa ja südamiku lasteraamatuga, mille teemad on aktuaalsed ka meil, siin ja praegu. Minu arvates täiesti sobiv laste soovitusliku kirjanduse nimestikku, sest raamatust on nii palju rääkida, analüüsida ja arutada. Ja muidugi on joonistused raamatus suurepärased. Selline hästi armas, ilus, natuke nukrameelselt valus, kuid siiski helge kompott on see raamat.
 P.S sellist tammepuud ihkaks enda õuele ka, istuks ta varjus, kuulaks lehtede kahinat, linnulaulu – täielik idüll.  Ja tegelikult me ju ei tea, kas puud meid näevad, kuulevad, mõistavad. Võib olla on nad selleks kõigeks võimelised, ainult meie organismid ei ühildu kuidagi ja otseselt me seda tõestada ei saa. Mina küll usun, et nad näevad, kuulevad ja pakuvad kaitset.
 Sa pole üllatumiseks kunagi liiga vana lk 38
Sõbrustamine ei pruugi üldse rakse olla. Mõnikord me laseme maailmal selle raskeks teha lk 134
Kõik vajavad lootust. Isegi targad vanad puud lk 164
Kirjastus: Varrak, 2019
219 lk

Tuesday, March 5, 2019

Colas Breugnon




Pea meeles Colas Breugnoni, tema kaudu ka meist on see laul, ei kandnud ta kuldset krooni, teda ehtis ta töömehe au. Läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee…  Need Heldur Karmo loodud laulusõnad on mul hästi peas, kuid milline kuju see Colas tegelikult oli, sellele ei ole ma mõelnud? Laulusõnad on küll helged ja lootusrikkad.  Colas Breugnon on olnud inspiratsiooni allikaks ka Dimitri Kabalevskile, tema ooper „Colas Breugnon“ on veebis täiesti vaadatav. Kuna juhuslikult sattus ette Romain Rollandi raamat, nende eelnimetatute (laulusõnad, ooper) aines, siis tuli mõte selle raamatutegelasega lähemalt tuttavaks saada. 
„Colas Breugnon“ on peaaegu ühe aasta päevik härra Breugnoni mõtetest, alustab veebruaris ja lõpetab jõululaupäeval. Härra ise on burgundlane läbi ja läbi, tüse vatsalt ja vaimult, viiskümmend aastat turjal. Tal on maja, naine, neli poega ja üks tütar, kaheksateist lapselast, hall eesel, koer, kuus kana ja üks siga. Selline keskmine mees, kes on oma eluga suhteliselt rahul. Siiski tahab ta pidada arvet veidi selle maailma üle. Teeb seda pisikese irooniaga ja nagu Romain Rolland ütles: elu on hea ja endal tervis käes, seega pole põhjust depressivsuseks. Sellise kerge elufilosoofiaga raamat, kus probleemidesse ei suhtuta probleemselt, vaid pigem kerge huumoriga, kõik on vaid suhtumise küsimus.
Milline mees see Colas Breugnon siis oli?  Muidugi eelkõige igas olukorras positiivne, diplomaatiline naljahammas, kes oskas märgata head ning hinnata seda, mis tal olemas on. Väike vemp oli alati tagant taskust võtta, et kui muidu ei saa, siis naeru ja mõne krutskiga saab ikka hakkama.  Igati eeskujuks olev tegelane. Raamatut lugeda oli nagu kuulata Peeter Oja stand-up šõud. Ma ei tea, miks just Peeter Oja?, kuid minu hinnangul millegipärast see tekst sobituks väga hästi tema suhu. „Colas Breugnon“ oli veidi omanäoline lugemine, ja seda küllap sellepärast, et  möödunud sajandi alguses kirjutatu erineb tänasest elust üsna mitme kandi pealt sh koos ajaga muutuvad ka kombed.
Valimistejärgselt sobiks raamatust välja tuua väike katke: Kui omavahel tõtt öelda, siis on hea kuningas küll hea, kuid kõige parem olen ma ise. […] Ei ole mulle tarvis trooni siin all ega seal ülal. Igaühele ta koht päikesepaisetel – ja ta vari! Igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata! Rohkem me ei nõua. Ja kui kuningas tuleks mu juurde, siis ütleksin ma talle: „Sa oled mu külaline. Sinu terviseks! Istu sinna. Üks kuningas on teise vääriline…. Iga prantslane on kuningas. Ja iga mees on oma kodus peremees“. Lk 191
„Colas Breugnon“ on seda sorti raamat, millel polegi  konkreetset algust ega lõppu, võta ta kätte ja ava suvalise koha pealt ning sealt lugedes saad ka osa sellest kergest elufilosoofiast. Ja ega suurt muud midagi.
Kirjastus: Eesti Raamat, 1971
191 lk

Sunday, March 3, 2019

Valge laam


Roy Jacobseni „Nähtamatud“ meeldis niivõrd, et ka  järgmine osa „Valge laam“ sai loetud.
Kuigi loodus, olustik, tingimused on samad kui esimeses osas, siis elu on siiski edasi läinud ja „Valge laam“ viib 1944. aastasse. Sõja mõjudest ei ole pääsenud ka Norra väikesaared, saar on elanikest tühjaks jäänud, vaid Ingrid naaseb tagasi Barroyle. Talvised tingimused ei tee olemist lihtsaks, kuid visa naine hangib toitu merest, loob kodusoojust taresse, mõtiskleb oma mälestustes. Siiski ei saa ta pikalt üksinda olla, ühel saare ringkäigul leiab ta sõduritunnustega laibad ja ühe poolelusa mehe. Noor mees toibub Ingridi hoolitsusel ja algab väike armastuslugu. Ühel päeval on aga mees saarelt kadunud ning Ingridile jääb ootus: lapse ja lähedaste kodusaarele naasmise ootus.
Teine osa meeldis mulle esimest rohkem, sest lugu oli konkreetsem ja romantilisem. Kuid siingi jätkub võitlus eelkõige loodusestiihiaga ja selle järjepidevusega, mis on elu saartel hoidnud. Eks jah, see töö ja vaev, mis on edasiviivaks jõuks, on siingi kesksel kohal. Raamatu parim osa on kindlasti kirjeldused, sellised karged, jäised, tormised, kuid millest kumab läbi inimese tugevus hakkamasaamiseks igas olukorras.See lugu haaras kenasti kaasa ja minu kujutluses hakkas filmilikult tööle: see saar, Ingrid sõudmas  ja juhtimas paati ristilainet, nagisevad majaseinad, palavikus mees... 
Tasub lugeda kasvõi iseseisva raamatuna.
Kirjastus: Eesti Raamat, 2016
192 lk

Tuesday, February 26, 2019

Koer ja kuu



Kirjandusklubi kokkusaamise teema ajendas otsima raamatut, kus kahe sõna vahel on ühenduslüliks ja. Esimesena ettesattunud Kärt Hellermaa „Koer ja kuu“ näis sobivat. Seda enam, et hiljaaegu ühel hommikul oli taevas nii kuldne kuu, et lausa kutsus pildistama ning ka meie koer jäi juhuslikult kaadrisse. Loed, mida näed või vastupidi 😊
Maria, Nastja, Maksim ja Aaron on raamatu neli keskset tegelast, kes elavad viiekordse kortermaja ühes trepikojas, erinevatel korrustel. Viienda korruse elanik on kadunud, ta on muundunud uduks. Neli inimest, neli elu ja üks nädal meie sajandi teise kümnendi algusest. Nad elavad ja on ning nende mõttelõngad veerevad individuaalselt,  vastavalt igapäeva vajadustele, kohustustele, mälestustele, külalistele, seostele, unenägudele - nii nagu see mõtlemine inimesel on. Elanikud teavad üksteist, aga tihedam läbikäimine neil puudub.
Maria on lesk ja pensionieas venelanna. Suur osa elust on elatud ning pensionäride käsitööklubis tegeletakse mälestuskarpide kogumisega. Vaatab Mariagi kodustele asjadele sellise pilguga, mida sinna karpi panna. Nastja on lapseootel noor venelanna, kes unistas baleriini elukutsest ja Dimast, kuid Dima ei osutunud siiski unistustemeheks, pigem on seda Riks. Maksim elatab end juhutöödest ja käib klubides auru välja laskmas, tema kapis elab luukere veidrate sädelevate riiete näol, Maksim on transvestiit. Aaron on pensionealine endine arhitekt, kes võiks olla samavõrdne ilmasammas hästi projekteeritud hoonetega, kuid hoonedki lähevad moest ja nende asemele ehitatakse uued ning inimene on surelik. Aaron on nagu filosoof, kes mõtiskleb elu, arhitektuuri, raamatute, muutuste üle. Elud nagu elud ikka, osa sellest on nähtavalt avalik ja teine osa jääb varju korteriukse taha.
Silma hakkasid mõtisklused raamatutest- mõni tegelane neid armastas ja mõni kõndis neist mööda, kuid oskas ka põhjendada, miks ta mööda kõnnib. Ja muidugi armastusest, kellele oli see etapp elus vaid mälestus, kellele reaalsus.
Filosoofiline raamat, mille lugemiseselgus ja –kiirus kulges kuidagi kaootiliselt. Mõni osa haaras ennast hästi kaasa, mõned mõttekäigud ei läinud nii korda ja olid raskesti jälgitavad. Kes ühtlast lugu ootab, see peab pettuma, sest iga inimese päevad on kui eraldi lood. Eks neid trepikojaromaane on varemgi ilmunud, näiteks Nata Pino „Trepikoda“, Anne Radge „Ma teen su nii õnnelikuks“, kuid käesolev on tunduvalt keerulisem ja nüansirikkam lugemine.
Raamatud andsid talle juurde terve teise elumõõtme, mis oli nähtamatu, aga väga elav. Selles elumõõtmes oli nii palju tegelasi, sündmusi ja lugusid, et alati kui argielus mõni suurem sündmus aset leidis, oli tal sellest teisest, raamatutest pärit elumõõtmest võtta kõrvale mõni sellega haakuv lugu, sündmus või tegelane lk 23.
Kui armastad kedagi, siis muutub ta sinu jaoks ingliks. Tal ei ole ühtki puudust. Ta kasvab su jaoks terve maailma suuruseks. Kõik sinu püüdlused on suunatud temale. Tahad temaga koos olla, olla tema  moodi. Tahad, et ta sind vastu armastaks. Ja, ka seda sa tahad. Aga inglite ja inimeste vahele jääb alati piir. See piir on terav a toob pettumusi. Lk 113
Kirjastus: Tuum, 2018
359 lk

Monday, February 18, 2019

Nähtamatud


Seekordsele raamatuvalikule aitas kaasa Kirjakoi. Ta rääkis Roy Jacobseni triloogia teisest osast (Valge laam) kenasti ja tõi selle kaugetest mälusoppidest taas esile. Mulle meeldivad sellised karged põhjamaa lood ja lugemisvara oli otsustatud. „Nähtamatud“, „Valge laam“ ja „Rigeli silmad“ on triloogia järjestus.
Norra rannikul on tuhandeid väikesi saari, millel möödunud sajandi alguses kees elu.  Raamat viib meid ühele sellisele saarele ja kajastab sealset elu 1913 – 1928 aastatel. Elu ja aeg väikesaarel käib loodusega ühes rütmis: kui on tuuled ja tormid, siis on elu võitlus, kui loodus näitab rahulikku meelt, siis on elu (vähemalt näiliselt )nagu paradiisis. Elamise heaks tuleb vaeva näha ja leidlik olla. Traditsiooniliste tegevustena lõigatakse turvast, korjatakse kajakamune ja hahasulgi, vaesemal aja keedetakse adrust lõssi ja segatakse heina sisse kaseoksi, et loomad kauem mäluksid.   „Nähtamatud“ on ühe perekonna lugu. Pere on ju nagu pere ikka, omad tööd ja tegemised, kuid hakkama saamist mõjutab vägagi vaene maalapp, mis ei anna piisavalt talvevarusid ei enestele ega ka pudulojustele. Ajuti tuleb meestel minna pikemtele retketele Lofootidele ning pere jääb koduste toimetustega tegelema ja ootama. Ühte keskset tegelast selles loos ei ole, kuid suurem rõhk on siiski väikese Ingridi peal, kelle osaks on karedad paitused, ootamine, vanemate aitamine, mängimine ja kasvamine saare tulevaseks kodanikuks.
„Nähtamatud“ on väga ajastu- ning kohatruu raamat. Kuigi ise ma neil Norra saartel ju käinud ei ole, tekkis kujutluspildis neist oma nägemus küll. Üsna karmide tingimuste ja võimalustega paiga kujutluspildi lõi see raamat samuti.  Kusjuures lapseks olemise aega said lapsed kasutada vaid miinimum aega, kui ikka jalg kandis ja kätes juba pisutki rammu oli, tuli võtta aerud ja merele minna või asuda tegema muud jõukohast ja tegelikult ka mittejõukohast tööd. Ja mõni ei saanudki olla laps, tööd nõudsid teda juba kohevarsti pärast sündimist. Tänasega võrreldes näisid need inimesed seal saartel lausa üliinimesed. Väärtushinnangud ja unistused on ka eraldatud saarel teisemad kui maismaal elades, ja ega siingi ei unistata ühtemoodi. Meestel ikka suuremad perevälised unistused, naisel koduhoidja unistused.

Kahetseda oma unistust on kõige laastavam tegevus, mida inimene teha võib lk 184
Kirjastus: Eesti Raamat, 2014
190 lk