Monday, June 29, 2020

Foto



Mõnus kaanevärv laseb end märgata ja nii sattus mulle näppu Penelope Lively „Foto“. See lugu viib ühe pere mälestuste radadele. Glyn Peters leiab ühe foto, millel on tema kadunud abikaasa silmnähtavalt lähedane oma õemehega. Glyni häirib see foto ja temas tekkiv kahtlus loob kinnisidee selgitada välja tõde: võib olla  tema piltilus abikaasa oligi tegelikult truudusetu, ja kes Kath tegelikult üldse oli. Nii keritakse aega tagasi ja mälestuste radadel kõnnivad kõik Kathiga lähedalt seotud. Selgub tõde Kathi kohta, aga ka kõikide teiste lähedaste olemus samuti.

See raamat just vaimustust ei sünnitanud, kuid ega midagi halvasti ei ole ka öelda. Kirjastiil oli selline mõnusalt haarav ja ma tahtsin nende tegelaste hinge piiluda. Kathi olemus oli küll mõistatus ja tegelikult jäi mulle arusaamatuks tema motiiv. Kuid küllap oli siin mõeldud üksteisest mööda elamist, valel ajal suu kinni hoidmist, et me elame külg-külje kõrval, armastame ja austame teineteist, aga ei räägi, ei ürita teist mõista, sest me oleme oma egodega liiga hõivatud. Minu jaoks oli „Foto“ selline kerge ja tundeline suvelugemine.

Kirjastus: Postimees, 2019
303 lk

Imelikud asjad juhtuvad ajaga, kui vanemaks saad. Aeg tõmbub kokku. Kunagi oli aeg elastne ja kümme aastat näis olevat terve igavik, siis nüüd on see kokku tõmbunud ja krimpsus – ja miski ei näi olevat kaua aega tagasi. Lk 140

Thursday, June 25, 2020

Südasuvel



Otsisin  kodukandi seonduvat kirjandust ja jäljed viisid Paul Kuusbergi romaanini. Lugema hakkasin ühest küljest huviga, sest kodukandi mõte ju, aga teisalt kartsin, et see nõukaaegne kirjutis ei paku enam pinget. Eksisin muidugi, pakkus pinget küll ja rohkemgi veel.

„Südasuvel“ on meie Eesti noorte meeste lugu. Elias, Sookask, Niidas, Ruutholm jt olid ühe tehase töötajad, spetsialistid, kes tundsid oma eriala ja elasid-töötasid nii nagu ikka. Saabunud kommunistliku režiimi tingimustes ei teadnud nad enam, kellele või millele ustav olla, umbusaldati kõike ja kõiki.  Alanud sõda ei võimaldanud jätkata oma töömehe elu ja sundis valima pooli. Oli neid kes astusid hävituspataljoni, oli neid kes jäid ootama sakslaseid kui vabastajaid, oli neid kes lihtsalt sattusid kusagile ja oli neid kes pooldasid kommuniste ning ootasid venelaste pealetungi. 1941. aasta oli selles suhtes lahtine aeg ja seda raskem oli teha valikuid - kelle poolele hoida, kas liituda oma töökaaslastega, aatekaaslastega või mõelda vaid oma elu säilitamisele ja jätta kõik tõekspidamised ning kõikuda nagu tuulelipp s.t  jälgida mängu eemalt, kuniks saab selgemaks, kes võitma hakkab ning siis hoida nende poole. Rasked valikud! Just Eliase puhul tulevad siseheitlused hästi esile: kuhu ma kuulun, kelle poole pean hoidma, ma tahan rahumeelselt elada, ma olen insener, miks ma pean valima…. Elias ei uskunud praegu enam mitte millessegi lk 201.

Raamatut lugedes mõtlesin ma korduvalt, et kuidas on see võimalik, et sügaval nõukaajal, 1977. aastal väljaantud raamat laseb juurelda oma valikute üle selliselt,  et kommunismipool ei ole igal juhul see kõige parem pool. Meie suurpärasel nõukogude korral on üks viga: lõuamehed võivad vahel kergesti karjääri teha. Kes kõneleb suure suuga revolutsioonist, see on varsti tehtud mees lk 144. Kuidas tsensuur seda lubas?!  Kuusberg seab kohati kahtluse alla ka nõukogude korra organiseerituse, olles isegi pisut kriitiline. Või on oluline aeg, milles seda raamatut lugeda? Nõukaajal lugedes oleks vast rohkem patriotismile keskendunud ja ei oleks sellist  inimese vabaduse- ja rahupüüdu, nagu täna, sellest välja lugenud. Ei tea?!

Olen lugenud erinevaid raamatuid sõja-teemadel, kuid mulle läks just „Südasuvel“ väga hinge. Kuusberg oskas väga hästi inimest lugeda, tema sisse vaadata ning analüüsida selliselt, et ühe inimese motiiv ei tundu parem teise inimese motiivist. Minu jaoks oli see raamat väga hea leid. Ja seda, mis ma algselt otsisin (kodukandiga seotust), leidsin ka: on kirjeldatud lahinguid ka Pärnu-Jaagupis.

Üksikisik ei saa ise valida ühiskondlikku korda, milles elab, see ei sõltu tema tahtest. Oma vahekorda antud võimuga võib ta aga teatava määrani ise kujundada. Lk 234

Kirjastus: Eesti Raamat, 1977
303 lk

Thursday, June 18, 2020

Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud




Elulooraamatutega on vist nii, et kui persoonid on sümpaatsed, siis on seda raamat ka. Katrin Helend-Aaviku kirja pandud Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro lugu on seega vägagi lugema kutsuv. Mulle on Epp Maria alati sümpatiseerinud. Minu arvates on temas nii õrnust kui tugevust ühteaegu. Temas on boheemlaslikkust ja kainet reaalsust. Isegi kodused dressipüksid kannab ta välja tõelise elegantsiga. Sama meeldib mulle ka Jaak Arros – ühest küljest maamiis, kummikud jalas, läkiläki peas, teisalt on pintsel peos, lips ees ja härra mis härra.

Raamat on lihtne ja tore ning minu arvates annab hästi edasi nende mõlema olemuse. Lisaks on see raamat nagu pisikene õpik või kogemusnõuanne: kuidas elada pikki aastaid koos nii et üksteisest ära ei väsi. Loomaarmastus, kõige kauni armastus, aukartus mere ja looduse ees, ise loomine ja ise tegemine – see kõik on väga inspireeriv. Lisaks koorub siit ka perekskujunemise lugu. Pereks ei saada, vaid pereks kasvatakse läbi kõigi kolmiste, kohanemiste, koosolemise. On tore, et oma sõna ütlevad ka lapsed ja peresõbrad ning Epu ema, ja lõpuks vestlevad peremees ja perenaine raamatu autoriga Sepamaal kolmekesi.

P.S Lambaküpsetamise nipi, mis vajab katsetamist,  leidsin ka raamatust.

Kirjastus: Tammerraamat, 2019
272 lk

Minu Leedu



Sven Vahar on elanud ja töötanud Leedus ning sellest kogemusest on valminud raamat. Sveni Leedu on igati muhe ja asjalik. Puudutab tööelu ja isiklikku olemist, kuid selles on ka palju Leedut just sellise tavalise turisti vaatevinklist. On lihtsad soovitused, kuhu minna, kuidas liigelda, mida vaadata, keda kohata…  Igati tore lugemine, selline kerge ja helge. Eriti meeldis mulle, kuidas ta  kirjeldas otsust kolida Leetu ning kuidas sellesse suhtusid sõbrad-tuttavad. Ei ole ju tavapärane kolida välismaale, mis ei kõla üldsegi välismaa moodi,  ning lisaks ei ole ka prestiižne elada välismaal, mis nagu ei olegi välismaa. Minu jaoks oli see raamat mõnus vahepala argipäeva.  

Minule seostub Leedu täpselt samamoodi nagu raamatu autorilegi „see kolmas Baltimaa“ (nii ütleb raamatu alapealkiri samuti). Läti on naaber ja oluliselt tuttavam. Leedust ei tea suurt midagi. Olen kunagi nooruses käinud Vilnjuses ja mõne korra olen sõitnud läbi Leedu Euroopa poole, minu tütre sõbranna on leedulanna, olen lugenud Ruta Sepetyse  „Hallaaegade algus“ ning vanast ajast on mälus Kaunase Žalgiris ja Arvydas Šabonis – see on kogu minu Leedu vist. Nüüd võib minu kokkupuutepunktide ritta lisada ka „Minu Leedu“, mis lõi sellest riigist parema pildi küll.

Kirjastus: Petrone Print, 2020
264 lk

Thursday, June 4, 2020

Laevakokk Wend



Raamatust „Eluterve pohhuist“ meelde jäänud mõttetera ütleb, et üks õige mees ehitab elujooksul maja, istutab puu ja kirjutab raamatu. Ma ei tea, kuidas Priit Kuusel selle maja ehitamisega on, aga kindlasti on temaealine istutanud puid ja raamat on nüüd ka olemas – seega kõva panus tiitli „õige mees“ saamiseks on tehtud.😊

Raamat siis laevameeskonna reisist Bellingshauseni pardal, kus Priit Kuusel oli au olla leemekulbiliigutaja. Nagu Priit ise ütleb, et plaanist kirjutada kokaraamat sai midagi rohkemat. See „rohkem“ olid fragmendid merelt, mõnest sadamast, tema isiklikust taustast, armastusest ja igatsusest, vast ka kahetsusest ja eneseotsimisest. Ja muidugi, miks Wend on Wend ja kes on Wennavend, seegi tuleb avalikuks.  Kuna merereisile eelnes lahutus, siis sellist sibulahakkimist oli tunda pea iga peatüki juures – mehel oli lihtsalt kahju, mida aga olematuks muuta ei saanud. Pisarapoetamisest ei kirjuta ta otsesõnu, vaid seda on tajuda tema peatükkides. Priit Kuusk aga ei ole oma raamatut hoidnud kiivalt ainult enda luua, ta on andnud sõna ka oma reisikaaslastele, nii et tubli veerand kirjatööst pärineb neilt.

Kokaraamatu osa on aga väga aus ja ahvatlev, mis kutsub oma köögis katsetama. Ja uue nipi, kuidas kala soolata, leidsin samuti. Väärib proovimist!

Hoogne lugemine see raamat ei ole, samuti ei leia siit erilisi mõtteteri, kuid aegamööda lugemiseks, sirvimiseks, retseptidega tutvumiseks, elu üle järele mõtlemiseks, ja selleks oli „Laevakokk Wend“ väga  hea.

Kirjastus: Hea Lugu, 2020
223 lk

Monday, June 1, 2020

Pooltoonid



Annika Lõhmus on uus nimi kirjandusmaastikul ja „Pooltoonid“ on tema debüüt. Küllap on raamatutega sama mis riikidega: vanad tuntud, käidud-nähtud-loetud kohad/kirjanikud meeldivad küll, aga tahaks avastada midagi uut samuti. 

Elis Johanson on pisut ebakindel musikaalne tüdruk, kes sõbranna utsitamise toel kandideerib mainekasse barokkansamblisse. Suhted ansamblis ei ole aga kõige roosilisemate killast ja nii satub Elis pisikeste intriigide pessa. Soovides tunda end armastatuna ja vajalikuna arenevad omasoodu ka meessuhted. On südamearmastus, millest tuleb loobuda ning tekib ka armastus, kus Elis tunneb end nagu kaalukeeltel, kord on elu ilus ja siis see teine pool … Ühesõnaga, lahkamisel on suhted.

Minu arvates on suhete kõrval läbivaks teemaks ka Elise areng – raamatu alguse ebakindel naine muutus raamatu lõpuks iseseisvaks otsustusvõimeliseks naiseks. Lisaks oli hästi positiivne, et minevikumustritest vabanemiseks kasutati professionaali abi. See osa oli kõik kuidagi väga õige ja loogiline, on ju selge, et milliseks oled sa läbi aastate kasvanud, millise ebakindla müüri enda ümber kasvatanud,  ei ole lihtne muutuma. Samuti meeldis, kuidas teatud aja tagant tuli välja üha uusi ja uusi nüansse, mis avaldasid Elise tegelikku tausta, et mingid teemad olidki taotluslikult jäetud hilisemaks teadmiseks ja lugeja saab oma arvamuse kujundada pikka mööda. Ainsaks ebakohaks kogu loos oli minu jaoks tegelane nimega Anne. Tema oli raamatu üks antipaatne tegelane, kes kohati oli n.ö ülemängitud. No umbes nii, et mina sinuga enam ei mängi, lähen teise liivakasti, aga enne mängin ikka mäkra ka.  

„Pooltoonid“ on armastuse, muusika ja lähisuhtevägivalla lugu, mis on väga hästi, lihtsalt  ja ladusalt jutustatud eluline lugu. Minu arvates see lugu ei eristuks üldse ja  oleks vast üsna tavaline teiste taoliste suhete-teemaliste lugude hulgas, kui siia ei oleks pikitud nii palju muusikat. Just muusika ja ühe ansambli sisemise kliima avaldamine muudab selle loo eriliseks.  Sellist muusikasse põimitud lugu ei saa kirjutada muusikakauge inimene, lugedes on tunda, et autor on teemas igati sees. Kuulasin isegi mõne Concerto grosso youtubest ära.


Kirjastus: Varrak, 2020
382 lk


Thursday, May 28, 2020

Eluterve pohhuist



Pandeemia-aeg on kaasa toonud pingeid vist kõigile, sellepärast on Tom Valsbergi raamatu “Eluterve pohhuist”  ilmumise ajastus väga õige. Kõigile kuluks ära väikesed näpunäited stressivabaks eluks.

Ausalt öeldes raamatu kaaneinfo, mis on selline üldine, viib natuke eksiteele, või õigemini ei anna millegagi täpselt teada, millise raamatuga on tegemist. Kui aga raamatukaaned avada, leiab sealt ohtralt eluterveid mõtteteri ja ütlemisi ning muud juttu ka, mis kõik käib inimese püüdele hoida positiivset joont, kohta. Milline siis on eluterve pohhuist?! Mina sain aru, et kõik ei pea chill olema, oluline on suhtumine, kui oma peas mõttetöö korda teha, siis  on lootust olla eluterve pohhuist.

Raamat on tore vahepala praegustele segastele uudistele, mis massimeediast peale pressivad. See on nagu paks positiivne allikas, kust meeleoluloovad tõeterad otsa ei lõpe. Lemmikkoht oli küsimused, kus tuli vaagida teatud valikuliste otsuste üle. Need küsimused on mõnus seltskonnaajaviide ja tegelikult on ka selle raamatu teatud lõikude ette lugemine tore, üdini positiivne ajaviide. Raamatus oli naerukohti, kaasanoogutamise kohti ja ka sügavalt järelemõtlemise kohti. Mõtteteri, mida tahtnuks ümberkirjutada, oli liiga palju, sellepärast lisan siia vaid paar neist. Minu jaoks on „Eluterve pohhuist“  tore leid, mis võib täiesti vabalt olla kodus olemas juhuks, kui must masendus on võimust võtmas, sest selle raamatu sirvimine viib kindlasti õigele teele tagasi.

Eluterve pohhuist teab, et ta on absoluutselt eriline ja unikaalne inimene. Just nagu kõik teised. Lk 48

Väga tore on olla tähtis… Aga veel tähtsam on olla tore! Lk 82

Eluterve pohhuist ei võta enda ega teiste hinnanguid üldse tõsiselt. Ta teab, et hinnangu andmine kirjeldab rohkem hinnangu andjat kui seda,, millele hinnangut antakse.lk 153

Kirjastaja: Maailmamuusika, 2019
438 lk