Thursday, March 26, 2020

Ärevil inimesed



Olen lugenud päris mitmed Fredrik Backmani teosed ja need on olnud minu teetass, seega ei ole kahtlustki, et kõik mis ilmub, pakub mulle huvi. Seda enam, et selle loetud raamatu pealkiri „Ärevil inimesed“, on täpselt kümnesse tänaste sündmuste taustal.

Nagu ikka, on Backmani loodud tegelased omamoodi veidrad kujud. Seekord on korteriesitlusel kokku saanud kamp inimesi: maakler; huvitav vanapaar, kelle hobi ongi käia sedasorti üritustel; autistlike joontega daam; üks eakas naine; küülikupeaga mees; homopaarike, kellest üks oli lõpurase ja muidugi maskis röövel, kes selle kamba kõik pantvangi võtab. Röövel vast ei olekski röövliks hakanud, kui kõik ei oleks viltu vedanud. Seal nelja seina vahel kooruvad iga inimese iseloom ning kiht-kihilt avanevad inimeste taust, mured ja rõõmud. Muidugi kui on pantvangidraama, siis on kohal ka politsei. Sedakorda on politseinikud isa ja poeg, kes näevad selles oma võimalust...

Jah, eks see lugu ise tundus kohati jabur ja mingil viisil jabur ta ongi, kuid see eluterve huumor, mõnusad filosoofilsed elulised küsimused, inimlikud probleemid teevad selle lugemise väga nauditavaks. Tekst on hästi sisutihe, seda ei saa lugeda n.ö lasen silmadega üle, pigem tuleks lugeda nii nagu keegi loeks sulle ette ilmekalt, emotsiooniga, vahepeal nuttes, vahepeal naerdes. Mulle meeldis, et kirjanik ei lahanud ühtegi tegelast poolikult ning raamatu lõpus võtab ta kõik otsad nii armsalt kokku, kedagi unustamata, keegi ei jää ripakile, ta annab kõigile lootust.

Mulle meeldis see raamat, sest kõik kokku (lugu, tõlge, tekst, loo ülesehitus jne) on paganama hea, puudutab kõige tundlikumaid hingekeeli ja kinnisemaid tundelukke nii, et raamatu lõppedes tunnedki, et klomp on kurgus ja pisaradki pole kaugel. Nagu ütleb Backman, on see raamat idiootidest, kuid see idioot oma elu ja probleemidega võid olla sina, sina ja sina ning ka mina.

"Ärevil inimesed" on nagu rusikas silma auku just tänasel päeval, mil kogu maailm on ärevil koroona hirmus ja inimesed on otsekui pantvangi võetud. On ju ütlematagi selge, et just kriisiolukordades avaldub meie tõeline pale. 

Raamat on täis mõnusaid mõtteid, mis on nagu eredad pärlid, tahtnuks neid kõiki üles kirjutada, kuid jah,  see blogipostituks veniks siis meetri pikkuseks.  Need mõtted on loogilised ja lihtsad, kuid ise selliselt mõelda küll ei oska, oskan vaid kaasa noogutada ja tunnustada, et Backman oskab! Ta oskab kõik laused luua nii, et seal puudub üleliigne müra, kõik on vaimukas ja tabav.  Mina olen vaimustuses!

See on täiesti vapustav, et teist inimest võib tunda ainult selle kaudu, mida ta luges lk 225

Jumal ei kaitse inimesi nugade eest. Sellepärast jumal andiski meile ligimesed, et me saakisime üksteist kaitsta lk 180

Kas sa tead, mis on ühele lapsevanemale kõige hullem`? Et alati mõistetakse sind hukka sinu kõige halvema hetke järgi. Võid miljon asja õigesti teha, aga üksainus asi läheb valesti ja siis jääd alatiseks selleks vanemaks, kes vaatas korraks mobiili, samal ajal kui laps mänguväljakul kiiguga vastu pead sai. [...] Lapsevanemaid defineeritakse ebaõnnestumiste kaudu lk 23

Kirastus: Varrak, 2020
287 lk


Thursday, March 12, 2020

ISBN 978-9985-9980-6-9



Huvitavatest persoonidest on alati põnev lugeda, ja Peeter Volkonski seda loomulikult on. Kuuldavasti olevat ta selle raamatu kokku kirjutanud vaid sellepärast, et palgapäev oli kaugel ja ta vajas veidi finantse. Kes teab, võib olla oli nii, võib olla ei olnud, kuid oma üllitised on ta sellesse raamatusse kokku koondanud küll.  

Volkonski on ladunud letti mõnusalt kireva lugude kaleidoskoobi. Ta ei lähene asjadele üldsegi traditsiooniliselt, vaid ikka omamoodi. Nii on saanud lugudeks kõigi aastaaegade n.ö pahed; kurvastamise asemel laulab ta oodi haiglapäevadele, lõbusalt jutustab oma reisiseikadest ja lapsepõlvest. Värsisepp on ta ka ja needki on raamatus olemas. Enamus neist lugudest on autobiograafilised, kuid igal lool on oma puänt olemas.

Mulle meeldis tema kirjutamise laad ja see teravmeelne humoorikas vaimukus, mis neis lugudes on. Lihtsad lood, lihtne lugeda. Mõnus öökapiraamat.

Kirjastus: Menu Kirjastus, 2009
159 lk

Thursday, February 27, 2020

Ma armastasin teda



Anna Gavalda „Ma armastasin teda“ on õhuke ja mahub kenasti käekoti serva. Nii rändas see raamatuke minuga kaasa bussireisile. Anna Gavalda on meil armastatud kirjanik, kuid minul oli esmakohtumine tema loominguga.

Lugu on lühidalt nii, et minia on lahku läinud oma mehest, sest too oli leidnud teise. Äi, ehk siis mehe isa pakub enda pool tröösti ja lohutust miniale ning lapselastele. Seal asjatades, kus üks on vihane nii oma eksi kui kogu maailma peale, jutustab teine ka oma loo. Nüüd juba vana mees on samuti olnud valikute ees: kas armuke või abikaasa.  Seega armastuse küsimus on teemaks: kas armastus, armumise tunne võiks kesta igavesti või saab sellest tundest kunagi taas kohustus, argirutiin. Kui palju on meil julgust iseendale vastu astuda ja kas see astumine peaks tuginema mõistusele või tunnetele?

Ega selles raamatus ju midagi erilist ei olnud, rohkem vana mehe lugu, kes nagu lohutuseks jutustab, et hei Chloéle, olin minagi samasugune s..pea, kui minu poegki, kuid ka truudusetute elu läheb edasi ja lõpuks on kõik valikute küsimus.  Kuid siiski mulle meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Ja millegipärast on nii, et elame külgkülje kõrval, aga üksteise lugusid ei pruugi me teada saada enne, kui ei ole midagi sellist toimunud, mis otseselt mõjutab nii, et päästab keelepaelad valla.

Olin just äsja avastanud, et elu on hulga rõõmsam, kui ollakse õnnelik lk 106

Alatud inimesed on tugevad ettekäänete leiutamises lk 118

Elu, isegi kui sa seda eitad, isegi kui sa ta unarusse jätad, keeldud teda tunnistamast, on sinust tugevam. Kõigest tugevam. Inimesed on tulnud tagasi koonduslaagritest ja teinud lapsi. Mehed ja naised, keda on piinatud, kes on näinud oma lähedasi suremas ja oma kodusid põlemas, on lõpuks ikka jooksnud, et bussi peale jõuda, ilmateate kohta aramust avaldanud ja oma tütred mehele pannud. See on uskumatu, aga nii see on. Elu on kõigest tugevam lk 144

Kirjastus: Pegasus, 2007
151 lk

Monday, February 17, 2020

Pärlikasvandus



Seekord sattus lugemislauale tuntud rootsi autori Liza Marklundi „Pärlikasvandus“. 

„Pärlikasvandus“ viib 90ndate algusesse, eksootilisele Vaikse ookeani atollile, Manihikile. Noor naine, Kiona elab seal oma perega ja töötab perekonna pärlifarmis peamiselt sukeldujana. Ühendused muu maailmaga on piiratud, juhuslikult kätte sattunud raamatud, ajalehed, suusõnaline informatsioon, annavad teavet elust väljaspool atolli. Senine elu muutub Kiona jaoks kardinaalselt hetkest, kui karile sõidab jaht, millel on vigastatud rootslane Erik. Kahe noore vahel ärkab armastus. Kõik näib olevat turvaline ja kaunis seni, kuni välja ilmuvad mehed Eriku eelmisest elust. Kiona ei tea enam, kes on Erik tegelikult. Nii seotakse ka Kiona ohtlikku seikluse külge, mis väljub turvaliselt Manihikilt Ameerikasse, Euroopasse, Aafrikasse.

Raamatu esimene pool on kena armastuslugu maailma veerel, keset helesinist laguuni. See on romantiline nagu kaunis unistus ja seega raamatu ilusaim osa, sest seda ilmestavad loodus, ookeani harmoonia, traditsioonid ja riitused ehk teisisõnu elu vanajumala selja taga. Sealt edasi aga algab sõna otseses mõttes peadpööritav ja intensiivne seiklus. Selle seikluse haare on väga lai ja haarab väga palju teemasid:  heategevus, pangandus, armastus, pere, traditsioonid, kurjus, raha, võim, ilmajäetus, juhused, valikud… ja loomulikult pärlitega ning sukeldumisega seonduv ja jumala osadus meie eludes.  Kuid eelkõige keerleb ikkagi kõik võimu ja armastuse ümber.

Võib olla oli kogu see lugu liiga intensiivne ja uskumatu ( tüdruk, kes on pärit täiesti eraldatud maailmast, kelle teadmised olid pärit enamasti vaid juhuslikult kätte sattunud raamatututest, näis liiga kalkuleeriv ja tark), ning ka n.ö kaldale uhutud noormees tundus väga tuttavlik, kuid see ei vähenda sugugi selle raamatu põnevust.  Lugesin raamatu lõpuosa suisa ebatraditsioonilises lugemispaigas (Pärnu Kontserdimajas) ooteaega veetes, sest lihtsalt tahad kogu aeg teada, mis järgmiseks. Lõpp oli rahutuks tegev ja kahju on ka, et nii läks. Vahepeal olid pisarate kohad samuti olemas, kuid tegevus raamatus hargnes nii suure hooga, et pisardamiseks aega ei jäägi.

Nii et „Pärlikasvandus“ pakub nii  romantikat kui närvikõdi ja samas röövib armutult aega, sest poole vinnaga seda raamatut lugeda ei saa. Kui, siis juba hooga läbi, millele liita soovitavalt pluss üks päev mõtisklemise aega selle üle, et miks küll sellised valikud ja miks ta nii valima pidi ja et sellest on tohutult kahju, ja üleüldse on tohutult kahju, et rahavõim on suurem kui mingi muu võim ja et on inimesi, kes võtavad endale jumala saatuse,võtavad endale õiguse otsustada teiste elude üle.

Kõik maailma olendid on programmeeritud iga hinna eest ellu jääma, maksku mis maksab, ja kellelgi see ei õnnestu. Mitte ühelgi, ei loomal ega taimel ega inimesel. Võitleme nagu hullud kogu oma eksistentsi aja, et me ära ei sureks, ja samas on see lootusetu. Lk 189  

Humanism väidab, et Homo sapiens on kogu ülejäänud universumist üle, et tal on  õigus kõike muud oma suva järgi ära kasutada ja rõhuda. Loomi võib terve nende elu kitsastes puurides kinni hoida, oma poegade juurest ära võtta ja seejärel tappa, sest me arvame, et meil on kogu aeg õigus süüa seda, mida me tahame. Taimedel ja loomadel looduses pole mingeid õigusi, kui inimene otsustab, et tal on vaja maad kasutada. Kõiki, kes seavad selle maailmakorra küsimärgi alla või võitlevad selle vastu, peetakse ohtlikeks või destruktiivseteks lk 351

Kirjastus: Varrak, 2020
381 lk

Thursday, February 13, 2020

Väike hygge-raamat



„Väike hygge-raamat“ jõudis minuni kirjandusringi kaudu, Tiia rääkis raamatust nii kaasakiskuvalt, et tuli endalgi võtta aega hyggeks ja täpsemalt kaeda, mis värk neil taanlastel selle hyggega on.  Meik Wiking on raamatu autor.

Kogu see raamat ongi tegelikult hygge ise - selline armas, väike, lihtne, mõnus.  Sõna hygge lahatakse siin üksipulgi lahti: millised esemed seostuvad mõnusa olemisega, millised tegevused, kohad, inimesed jne ehk siis teisisõnu mis selle hygge kõik moodustavad. Toiduretsepte on siin samuti ja ilmselt sellepärast, et toidu valmistamist peetakse hyggelikuks.  Hygge on ühine nimetaja paljudele tegevustele ja võib olla on taanlased just selleläbi õnnelikumad, et neil selline koondnimetus mõnusatele tegevustele on olemas. Sisuliselt võib ju näida, et mitte millestki on sündinud raamat, kuid sellegipoolest oli see mõnus lugemine, mis pani ka ennast mõtlema oma hyggede peale. Neid tegevusi, mis olemise tõeliseks mõnusaks teevad on ju palju, aga üks minu hygge-komplekt on: kiiktool, kamin, pleed, mõned küünlad, tass kakaod, akna taga krabisev vihm, nurru lööv kiisu, hea raamat ja teadmine, et igal pereliikmel on kõik hästi.

Kirjastus: Tänapäev, 2017
285 lk

Monday, February 10, 2020

Kirjad Maarale



Andrei Hvostov kõlab nii, et teda sooviks kõnetada vaid perekonnanime kaudu, millegipärast kõlab Hvostov võimsamalt ja väärikamalt kui Andrei. Mulle on tema sõnavõtud alati meeldinud, neis on väga targa inimese eluterveid mõtteid, suhtumist ja loogikat, mis mõjub ja mõjutab.

Hvostov kirjutab üldistel ja olulistel teemadel oma lapselapse Maarale, kuid sellekaudu ka meile kõigile. Kõne all on ajakirjandus, armee, autism, Facebook, poliitika, kirjandus jne. Küllap kõik need teemad, mis talle korda lähevad, mille pärast ta südant valutab ja millest võiks tema Maara kunagi teadlik olla.  Ta ei häbene välja öelda oma arvamusi ja ei karda olla kriitiline, seal hulgas ka enesekriitiline.  Üldjoontes ma nõustusin iga tema arvamisega, kuid ka mittenõustumine mõnes teemas ei tee seda lugemist vähem meelepäraseks. Seega minu jaoks oli „Kirjad Maarale“ väga mõnus ja mahlakas lugemine.

Omaenda käitumise põhjal tuletad  ka teiste käitumise lk 140

Kirjastus: Petrone Print, 2019
269 lk

Monday, January 20, 2020

Vangistatud taevas



Christine Leunensi „Vangistatud taevas“ pealtnäha muljet ei avalda, kuid tutvustus on väljakutsuv ning asjaolu, et raamat on andnud filmile „Jänespüks Jojo“ (mida ma küll näinud ei ole), pakus piisavalt pinget ja peab ütlema, et valik oli väga õnnestunud.  

Raamatu sündmustik viib 40ndate aastate Viini. Minajutustaja nooruke Johannes on ajastule omaselt truualandlik Hitlerjugendi liige, kes järgib sinisilmselt Hitleri ideid ja juhtnööre. Isegi kehalised vigastused, mille tekitas sõjatrauma, ei vähenda seda andunud armastust. Ühel päeval avastab ta oma avarast kodust seina sisse peidetud juudi tüdruku Elsa. Poisis tärkab huvi, mis muundub üsna kiirest armastuseks ja seejärel kinnisideeks. Tüdruku olemasolust ei tea peale tema mitte keegi… Kui on lind puuris, kes võiks sind ka vägisi armastama hakata, siis vast ei ole vaja armastust kusagilt kaugemalt otsida?

Väga salapärane raamat, mis iga peatükiga haaras üha tugevamini selle loo kütke. Lõpetasin raamatu neljapäeval ja terve nädalavahetuse elasin selle raamatu muljetes, julgemata avada uue raamatu kaasi, sest mine tea, äkki saab selle raamatu lummus liiga kiiresti otsa. Mis tegi selle raamatu kütkestavaks? Minu jaoks on oluline alati lugu, aga peale loo peab olema veel midagi, kas ajaloo tausta, inimhinge eritahkude paljastamist, armastust jms. Ja selles loos seda kõike oli. Teine maailmasõda on siin niipalju taustaks, kui ta näitab selle manipulatsiooni ulatust, s.t mida teeb propaganda noore hingega. Omaette teema on konkreetne tegevuspaik: kodu, mis on keskmiselt jõukamal järjel (kusjuures seda ei toonitata, see on aimatav). Kui saabub sõda ja häda ning viletsus, siis ei ole uhked nipsasjad ja väärikas mööbel selle saabumisel takistuseks. Kuna tegevus jõuab välja sõjajärgsesse aega, siis avaldub ka see, kuidas jaotati Viinis võim liitlasvägede vahel. See on vaid taust.

Kesksel kohal on ja eriliseks teeb selle raamatu minajutustaja Johannes: noor, klammerduv, üksildane hing, kelle soov omada, tunda, olla vajalik, kasvab üle pea ja ühel hetkel tekib tõdemus, et kõik on üle piiri läinud. Sellele „üle piiri“ minekule aitab kaasa muidugi sõda ja Johannese sõjas kaotatud välimus. Hingekriipiv lugu vaatab inimhinge kõige hämaramatesse soppidesse ning paneb mõtlema selle üle, et miks mõnikord käitutakse nii nagu käitutakse, kui võimalusi teisiti toimida oleks küll ja küll. Hilisem kahetsus asja enam ei paranda. Ma ei saa öelda, et see raamat väga sünge oleks olnud, pigem on teatud motiivid ja asjaolud jubedad. Kindlasti andis heledama varjundi kogu loole juurde noore minategelasse jutustamise laad.

Mulle väga meeldis, meeldis sedavõrd, kui omal ajal loetud Bernhard Schlinki „Ettelugeja“ ja John Fowlesi „Liblikapüüdja“, ja seda just põhjusel, et neis kõigis on tugev narratiiv, mille ühendav lüli on kinnisidee. 

Lapsed on hea rohi kõigi elu pettekujutluste purunemise puhuks lk 147

…aeg on suurim varas: lõpuks varastab see kõik, tõe ja vale ühteviisi lk 172

Mitte miski, mida me loominguliselt teeme, ei ole meile endale. Seda tehakse ainult kellelegi teisele, isegi kui see teine on ainult sinu oma peas. Lk 186

Võib olla sobiks „valede valmistaja“ inimese määratluseks paremini kui „tööriistade valmistaja“ lk 241

Kirjastus: Varrak, 2019
279 lk