Wednesday, December 5, 2018

Huntide tarkus


Looduses ma hunti kohanud ei ole, kuid meie rahvusloom see koerlane on ja küllap on selline valik väga põhjendatud. Lugusid ja legende, mis on raamatukaante vahele jõudnud, on hundi teemadel päris palju. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ näis olevat  midagi teistsugust ja muidugi see armas kaanepilt, mis ei jäta sugugi külmaks ja lausa kutsub haarama raamatu järele.
Raamatu autor on Saksamaa mainekaim hundiuurija, kelle elu sisuks on huntide jälgimine. Ja selle jälgimise tulemusel on sündinud ka see raamat. Millised on huntide pereseadused, usaldus ja koostöö teiste isenditega, kuidas valitakse saaki, kui sarnased on inimene ja hunt, ning mida võiks inimene hundilt õppida, saab sellest ladusas jutustavas stiilis raamatust teada. Ja lisaks huntidele kõneleb see raamat proua Elli fanaatilisest pühendumisest ja siirast huvist nende metsakutsude vastu, mis on kohe kindlasti muljet avaldav.
Mina mõtlen, et inimene peab end looduse krooniks ja arvab end olevat kõige targem. Küllap see nii ongi, kuid kindlasti on loomariigil omad tarkused ja tunnetamisvõime, milleni inimene ei küündi. Oma suur tarkus on kindlasti ka huntidel. Igatahes pärast raamatu läbilugemist on mul kitsest, kes hundi roaks langeb, jätkuvalt kahju, kuid elada tahab iga isend siin maamuna peal ning kui kits on hundi söök, olgu siis pealegi. Kuid mingi sellise kaasatundmise poole, mis kaldub veidi ka hundi poole, tõi see raamat esile küll.
Hunt eksisteerib vaataja silmades. On olemas selline hunt, nagu kirjeldavad teadlased, aga ka säärane, nagu on ta inimese peades, looduna meie individuaalsest, kultuurilisest või sotsiaalsetest tingimustest. See hunt on kokkuvõte kõigest, mida me looma kohta usume ja millisena teda näha tahame. Lk 184
Kirjastus: Tänapäev
232 lk

Sunday, December 2, 2018

Lindprii talu


Aeg-ajalt tuleb tahtmine anda mõnele vanale raamatule võimalus taas loetud saada. Nii sattus ette SalmeEkbaumi „Lindprii talu“, mis on üpriski  eakas raamat, pärit aastast 1951. Välis-Eesti kirjastus „Orto“ on selle väljaandnud ja tegemist on suurtalu elanike saatust vaatleva triloogia „Ilmapõllu inimesed” teise osaga. Vaatamata sellele, et ma esimest osa lugenud ei ole, miski selgusetuks ei jäänud. Seega võib võtta iga osa sellest triloogiast ka omaette loona.
Tegevustik raamatus viib ühte Eestimaa külla, vahetult sõjajärgsetesse aastatesse. Külades on suur segadus, sest oma kanna on kinnitanud punaste võim. Osa inimesi on metsa pagenud, paljud küüditatud. On läinud nii, et seni hea naabrimees ei pruugigi olla enam nii hea ja raske on aru saada, kes kelle peale keelt kannab. Alustatakse kollektiviseerimisega, seega põlvest põlve kestnud talutraditsioonid on määratud unustamiseks. Nii ka Lindprii talus. Raamatu üks peategelane on Maret. Ühele naisinimesele pannakse raske koorem, sest riiginormid vajavad täitmist, lapsed kasvatamist ning igatsusekoorem kandmist (Mareti mees hukkus punaste käe läbi). Uus riigikord aga hõlpu ei anna: värisevad kõik. Isegi need, kes on ise punased. Üks tallalakkuja proovib lakkuda teise tallalakkuja talda, sest elada tahaks iga üks ise.
„Lindprii talu“ on meie lähiajaloo lugu. Teema on raske, sest teiste raskest elust lugeda ei ole üldsegi lõbus. Kuid õige pisut on selleski raamatus olemas see eht eestlaslik „tee tööd ja näe vaeva, vast siis paistab ka killuke armastust“. Ning mingi omamoodi lootusesäde oli selles loos samuti olemas, sest see tajumine, et pungad puhkevad ja lilled õitsevad ka siis, kui on rasked ajad, on kogu raamatu lugemise vältel tunda.
Minu jaoks oli see raamat taas üks pärl: kaunid, lootusrikkad võrdlused ning mõnusalt ladus tekst. Kevad on pannud veed voolama, laaned kohama ja heitnud inimese südame ahtraks kurnatud põllule igihalja lootuse, mis idanes kõrvuti meeleheitega. Ehkki viimane temast üle lokkas, ei lasknud ta end päriselt lämmatada, vaid ajas sitked juurenarmad mulda ja imes säält elumahla. Lk 35
Kirjastus: Orto
230 lk

Wednesday, November 28, 2018

Kahaneva valguse aegu


Raamatu tutvustus, kus on mainitud autobiograafiline ja perekonna lugu, tundub minu jaoks alati turvaline. Ja sellest näilisest turvalisusest sündis lugemisotsus. „Kahaneva valguse aegu“ on Eugen Ruge debüütromaan. Kirjanikuhärra elukäik on ka sedavõrd põnev, et see äratab topelthuvi tema kirjutatu vastu.
Raamatu tegevustik viib eelkõige Saksa DV-sse, kuid ka Siberisse ja Mehhikosse ning ulatub nii itta kui läände. See on ühe kommunistide perekonna nelja põlvkonna lugu: perekond Umnitzerid ajavahemikus 1952 kuni 2001. Wilhelm on  perepea ja kommunistliku partei jünger, tema pojad on demokraadid, kes usuvad, et sotsialism on parem kui kapitalism, kuid sellegipoolest nad unistavad  suurema demokraatiaga SDV-st. Iga põlvkond purustab killukese kommunismi ideaalist ning nooremad näevad kõike seda, mis toimub Berliini müüri taga, suure ahvatlusena.
Ühte sirgjoonelist lugu sellest raamatust ei leia. Pigem on see panoraam ajastust ja arusaamadest ning sinna hulka ka peresuhteid. Valdavalt nukrameelse tooniga raamatus näisid ka peresuhted olevat pigem pealesunnitud. On ju nii, et millegi lõppemine loob pea alati nukra meeleolu, olgu selleks siis kommunismiidee järjepidevuse otsa saamine, peresuhete katkemine või koguni riigi lagunemismärkide ilmnemine.  Lugeda seda romaani oli üsna keeruline, sest tegevustik pendeldab erinevate aastate vahel ja ka tähelepanukeskmes olevate tegelaste järjekord ei ole sugugi selgelt piiritletav. Juba need nimed, Wilhelm, Werner, Kurt ja Klaus, valmistasid mulle raskusi. Õnneks on tegelased raamatu alguses kõik kenasti välja toodud, ja olin sunnitud kogu aeg piiluma, kes on kes.
Võib olla oli põhjus selles, et olin eelnevalt lugenud väga tempokat raamatut, või ei olnud selle raamatu jaoks lihtsalt õige aeg, või ma lihtsalt ei haakunud. Igatahes ei saanud ma selle looga sõbraks. Tempo oli minu jaoks hüplik ja ettekujutada kirjeldatud olustikke oli samuti raske, sest kui juba ühe ajastuga said n.ö liinile, siis see osa lõppes ja tuli ette uus aastaarv ja uus tegelane. Irina ja Alexandri elu-osa paelus veidi rohkem. Ning huvitav oli ka Saksa DV olustiku tajumine, mis sarnanes küll mingis mõttes Nõukogude Liidule, kuid oli siiski omaette nähtus.
 „Turvaline“ valik ei olnud minu jaoks seekord turvaline. Kuid ma pingutasin ja loetud sain.  Kui nüüd soovitada, siis soovitan seda raamatut pigem meestele, sest mehe kirjutatud ja enamasti meesliinipidi hargnev lugu võiks leida pigem meeste hulgas poolehoidu.
Kirjastus: Varrak
335 lk