Amberi kiiluvees

Christine Leunens "Amberi kiiluvees"

Tõlkis: Kersti Unt

Kirjastus: Varrak, 2023

270 lk 

Hipifestivalil kohtuvad kaks noort hinge: Amber ja Ethan. Pealtnäha tärkab armastuski, kuni Amber abiellub ootamatult endast tunduvalt vanema jõuka härrasmehega. Ethan jääb oma armastusega üksi, hoides seda toorena Amberi ümber tiirlemisega, ennast pidevalt meelde tuletades.  Kui Amberi abikaasa haigestub, tekib noormehes lootus ning seda kinnitab ka Amberi käitumine. Saatusel on aga varuks õnnetus, mis muudab kõigi osapoolte käitumist. Loo taustaks on tuumarelvastuse vastane võitlus ja Greenpeace´i laeva hukkumine ning seda lugu jutustab Ethan viibides polaarekspeditsioonil, kus tal on aega süüvida möödunusse.

Kahtlemata oli „Amberi kiiluvees“ armastuse lugu, s.t et armastus domineeris tugevalt kõrvalteema üle. Armastusloona oli see ilus, filmilik lugu, üldsegi mitte imal või lääge. Eristub jutustamise laadilt, teema puudutas ning pani erinevate nüansside üle mõtlema. Näiteks mässaja meis kõigis, trotslikkus trotsi pärast, miks me käitume nii nagu käitume. Raamat avas veidi ka tausta, mis jõudis ikkagi selle vana tuntud tõeni, et kõik algab lapsepõlvest.

Leunersi Vangistatud taevast“ olen ka lugenud, see meeldis mulle käesolevast raamatust siiski rohkem. Süžee oli erilisem, nüansirikkam. Kuid mulle meeldis ka „Amberi kiiluvees“ ja soovitan lugeda, mis muud.

Viimane peatükk võib muuta seda, mismoodi inimene näeb tervet raamatut. See võib raamatu tähendust täielikult muuta. Seda, kuidas ta näeb teisi karaktereid, kui ta hiljem mõttes kõik stseenid silme eest läbi laseb lk 143

Vangistatud taevas

Christine Leunensi „Vangistatud taevas“ pealtnäha muljet ei avalda, kuid tutvustus on väljakutsuv ning asjaolu, et raamat on andnud filmile „Jänespüks Jojo“ (mida ma küll näinud ei ole), pakus piisavalt pinget ja peab ütlema, et valik oli väga õnnestunud.  

Raamatu sündmustik viib 40ndate aastate Viini. Minajutustaja nooruke Johannes on ajastule omaselt truualandlik Hitlerjugendi liige, kes järgib sinisilmselt Hitleri ideid ja juhtnööre. Isegi kehalised vigastused, mille tekitas sõjatrauma, ei vähenda seda andunud armastust. Ühel päeval avastab ta oma avarast kodust seina sisse peidetud juudi tüdruku Elsa. Poisis tärkab huvi, mis muundub üsna kiirest armastuseks ja seejärel kinnisideeks. Tüdruku olemasolust ei tea peale tema mitte keegi… Kui on lind puuris, kes võiks sind ka vägisi armastama hakata, siis vast ei ole vaja armastust kusagilt kaugemalt otsida?

Väga salapärane raamat, mis iga peatükiga haaras üha tugevamini selle loo kütke. Lõpetasin raamatu neljapäeval ja terve nädalavahetuse elasin selle raamatu muljetes, julgemata avada uue raamatu kaasi, sest mine tea, äkki saab selle raamatu lummus liiga kiiresti otsa. Mis tegi selle raamatu kütkestavaks? Minu jaoks on oluline alati lugu, aga peale loo peab olema veel midagi, kas ajaloo tausta, inimhinge eritahkude paljastamist, armastust jms. Ja selles loos seda kõike oli. Teine maailmasõda on siin niipalju taustaks, kui ta näitab selle manipulatsiooni ulatust, s.t mida teeb propaganda noore hingega. Omaette teema on konkreetne tegevuspaik: kodu, mis on keskmiselt jõukamal järjel (kusjuures seda ei toonitata, see on aimatav). Kui saabub sõda ja häda ning viletsus, siis ei ole uhked nipsasjad ja väärikas mööbel selle saabumisel takistuseks. Kuna tegevus jõuab välja sõjajärgsesse aega, siis avaldub ka see, kuidas jaotati Viinis võim liitlasvägede vahel. See on vaid taust.

Kesksel kohal on ja eriliseks teeb selle raamatu minajutustaja Johannes: noor, klammerduv, üksildane hing, kelle soov omada, tunda, olla vajalik, kasvab üle pea ja ühel hetkel tekib tõdemus, et kõik on üle piiri läinud. Sellele „üle piiri“ minekule aitab kaasa muidugi sõda ja Johannese sõjas kaotatud välimus. Hingekriipiv lugu vaatab inimhinge kõige hämaramatesse soppidesse ning paneb mõtlema selle üle, et miks mõnikord käitutakse nii nagu käitutakse, kui võimalusi teisiti toimida oleks küll ja küll. Hilisem kahetsus asja enam ei paranda. Ma ei saa öelda, et see raamat väga sünge oleks olnud, pigem on teatud motiivid ja asjaolud jubedad. Kindlasti andis heledama varjundi kogu loole juurde noore minategelasse jutustamise laad.

Mulle väga meeldis, meeldis sedavõrd, kui omal ajal loetud Bernhard Schlinki „Ettelugeja“ ja John Fowlesi „Liblikapüüdja“, ja seda just põhjusel, et neis kõigis on tugev narratiiv, mille ühendav lüli on kinnisidee. 

Lapsed on hea rohi kõigi elu pettekujutluste purunemise puhuks lk 147

…aeg on suurim varas: lõpuks varastab see kõik, tõe ja vale ühteviisi lk 172

Mitte miski, mida me loominguliselt teeme, ei ole meile endale. Seda tehakse ainult kellelegi teisele, isegi kui see teine on ainult sinu oma peas. Lk 186

Võib olla sobiks „valede valmistaja“ inimese määratluseks paremini kui „tööriistade valmistaja“ lk 241

Kirjastus: Varrak, 2019

279 lk

Risk

C.K.Stead´i "Risk" on ootamatult omapärane ja küllalt tõsine lugemine, mida võib mõtestada mitmeti. Üks poolus on selline tavaliselt klassikaline, kus keskeakriisis mehe aastaid kestnud abielu ei toimi enam ja ainus lahendus on sõbralik lahutus. Tuleb teha uued valikud sh uus elupaik, uus töökoht. Ootamatult selgub, et ammusest põgusast nooruspõlve romansist on tal olemas ka tütar.

Teisest küljest on raamat moodsa aja kriisidest kuni krahhideni välja, seda nii panganduses, kus Sam Nola töötab, kui ka poliitikas. Oma tegevuspaikades ületab raamat kontinentide piire. Peategelane on pärit Uus-Meremaalt, kuid tema ühe suguharu juured on Horvaatiast. Viimasel ajal elab ta Londonis ja tütar on prantslanna.

Sisult on siiski tegemist küllalt kurva alatooniga raamatuga. Sam Nola näis üksildane, vaatamata talle osaks saanud suhetele, uutele tutvustele ja sobivale töökohale. Raamatu helgem pool on kirjeldused, milles on veidi lummust ja salapära.