Rabatud

Romet Vaino "Rabatud"

Kirjastus: Helios, 2023

269 lk

Minu arvates eestlased on uhked rabade rohkuse üle - toome rabad alati esile, kui kirjeldame Eestimaa erilisust. Meile meeldib käia rabas jalutamas, pildistamas, ka marjul käime, kuid pigem eelistame ikkagi seda laudtee võimalust, kus saab kõndida jalgu märjaks tegemata. See mättalt mättale hüppamise ning põlvist saadik vees sumpamise variant meile enamusele nii väga ei sobi. Küll aga sobib see Romet Vainole ja selle  rabaarmastuse on ta voolinud ka raamatuks.

Esialgu ootasin pigem fotoraamatut, sest olin kuulnud Rometist kui loodusfotograafist. Selgub, et raamat on üsna isiklik ja autor hakkab oma meelelaadi n.ö rappa minekut ravima rabaga. Nimelt tajub Romet, et selliselt elu enam jätkuda ei saa, on aeg keerata uus lehekülg ja ta hakkab käima rabas dialoogi pidamas iseendaga, et selgust saada, milline see uus lehekülg olema peaks.  Osava sõnaseadjana mõtestab ta lahti lisaks iseenda dialoogidele inimese suhte loodusega ja vaatleb seda looduse lugu üldse laiemalt.

See raamat oli minu jaoks üllatus väga heas mõttes. Esmalt meeldis mõtte valdamise ja sõnaseadmise oskus - Romet valdab väga hästi oma mõtet ja oskab asjad  lõpuni ära mõtestada. Ta ei kirjelda niivõrd loodust (seda teeb ta ka), aga rohkem iseenda sisekaemust - seda vajadust minna ja olla rabas, tõmmata võrkkiik rabasügavustesse üles, mõtiskleda, ujuda rabalaugastes ja kuulata vaikust. Selline filosoofiline mõtisklus on inspireeriv ja loob ideaalse rabaunelma, s.t kutsub ka rappa. Ja eelkõige meeldis mulle, kuhu ta oma mõtisklustega välja jõudis. See kinnitab tõsiasja, et raba on endas selguse leidmise koht. 

Suurepärased fotod ja igati tore lugemine!

Vaikus on see, mis kannab. Vaikus annab meile ruumi ja aega kogetava lahtimõtestamiseks, tähenduste loomiseks ja mälestuste talletamiseks lk124

Reisija

 

Ulrich Alexander Boschwitz „Reisija“

Tõlkinud: Katrin Kaugver

Kirjastus: Postimees, 2022

278 lk

1938. aasta Berliinis oli ärev aeg eelkõige juutidele. Nende kodusid rüüstati, sünagooge põletati ning juudi rahvusest inimesi arreteeriti. Ka ärimees Otto Silbermanni koju saabusid natsimeelsed jõud, kes arreteerinuks mehe, kui too poleks tagaukse kaudu plehku saanud. Kuhu aga minna, kui piirid on kinni ja keegi sind enese turvalisuse pärast enda juurde ei taha? Nii jääbki ainsaks eluteeks raudtee, kus ta kohtab erinevaid inimesi. Senises elus heal järjel mees mõistab, kui väike abitu mutrike ta selles muutvas maailmas on.

Tegevusi raamatus on vaid mõne päeva jagu, aga minu jaoks oli see raamat midagi natuke suuremat, kui ühe mehe ellujäämise püüdluse lugu. Siin kooruvad nii  inimlikud tunded, mis saavad tärgata vaid siis, kui sa oled kõigest sellest maisest elust ja ilust ilma jäämas. Omamoodi absurdi on selles loos, mingit pidi ka huumorit, aga samas ikka tohutult kurblooline. Kujutan ette, et ega see lugu poleks ju saanud teistmoodi lõppedagi.

Natsirežiimist olen lugenud varemgi erinevaid lugusid, aga see siin eristub ja nihutab taas mingeid mõistmise piire.

Suurepärane!

Murtud aprill

 

Ismail Kadare „Murtud aprill“

Tõlkinud: Pille Kruus

Sari: 20 sajandi klassika

Kirjastus: Varrak, 2007

149 lk

 

Minu jaoks võrdub reisimine ka huviga käidud maa kirjanduse vastu. Selle kevade rännukihk viis Albaaniasse, ja kui hakkasin uurima selle maa kirjanduse kohta, selgus, et Albaania kirjandust on eesti keelde tõlgitud väga vähe. Siiski on üks kirjanik, kellelt on tõlgitud lausa kolm teost. See kirjanik on Ismail Kadare.

Albaania külades toimivad teistsugused seadused, nimelt on kõrgem võim juba sajandeid vastuvõetud seadusel - Kanunil, - mis põhineb veritasul, s.t surmaseadused valitsevad eluseaduste üle. Mägikülade albaanlased on uhked oma veritasu üle, see on nagu surmakonstitutsioon, mida tuleb auga täita. Terved suguvõsad nõustusid kannatama isegi nälga selle nimel, et vere eest kätte makstaks. Õilis oli surra tapja käe läbi. Ühel päeval saabus mägiteedele uhke sametsalongiga kaless, mis sõidutas kirjanikuhärrat ja tema imekaunist pruuti pulmareisil. Sellel reisil loodab mees naise südant soojendada ja tema armastust äratada. Armastus ärkabki, aga vaid viivuks, kui kohtuvad surmaga märgistatud noore mägilase Gjorgi ja pruudi pilgud. Teel kohtavad nad ka vereinterdent Mark Ukacierret (amet, mis jälgib seaduse täitmist). Kõik nimetatud saavad puudutatud omal moel sellest seadusest.

Väga traagiline ja meie jaoks mõistetamatu lugu. Kas ja kes saakski mõista tapmist!?  Aga samas võttis raamat mind endaga kaasa nendele mägiteedele ning see kõik oli huvitav vaatamata tõsiasjale, et lugu keerles vaid surma ja kättemaksu ning sellega seonduvate seaduste ümber. See oli lihtsalt kõik nii teistsugune, omamoodi poeetilinegi ja pani mõtlema seadustele laiemalt.

Reisil kogetu põhjal võin väita, et albaanlased olid väga külalislahked ja raamatust loetud mägilasseaduste põhjal võiks väita, et isegi see külalislahkus on pärit Kanunist – oma külalist kostitati ja kaitsti nagu jumalat. …külalise reetmine on kõige alatum tegu. Isa ja venna vere võib andestada, kuid külalise oma mitte. Sama ütleb ka kuulus ettekirjutus, mille järgi albaanlase kodu on jumala ja külalise kodu lk 56 Külalise vere eest tuli ilmtingimata kätte maksta. Võib olla on vereseaduste järjepidevus pikem kui elu!?

Nii et selline verine raamat, aga minu kindel soovitus.

Igaühel on võimalus valida maisi ja kättemaksu vahel lk 103

Ega me siin lõbupärast ole

 

Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole“

Tõlkinud: Sigrid Tooming

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

223 lk

Kirjanikuna on Knuti parimad päevad selja taha jäänud. Kahekümneaastase kirjanikustaaži sisse jäi vaid üks kuulus romaan, millega ta kirjandusringkondadesse pääses. Nüüd, mil toonane kuulsus on hakanud raugema, sest iga katse uut kuulsat luua, ebaõnnestub, on Knut eluga pigem kimpus. Siiski kutsutakse mees esinema kirjandusfestivalile, kuhu ta võtab kaasa geist naabrimehe ja tolle pakistanlasest sõbra. Festivalil õnnestub tal tekitada furoori, seda küll mitte positiivses võtmes. Aga tähelepanu on tähelepanu.

Nii et raamat andest, kirjanikust ja kirjandusest. Ma lugesin seda üsna kaua, aga see ongi selline aeglane otsese actionita lugemine. Samas on tekst üsna mahlakas ja parajalt irooniline. Raamatute,  kirjanduse ja kirjanikuks olemise kohta on siin väga palju huvitavaid mõtteid, mis paneb juurdlema üsna mitme küsimuse üle: Kas anne kirjutada on loomuomane või ikkagi aastatepikkune töö väärtuslikuma teksti nimel? Kas vähene huvi sinu loomingu vastu tühistab ka su ande?  Või milline tekst on üldse väärtuslik? Kuidas kirjanik saab hakkama raamatukuhjadega, mis tema mõttetöö tagajärjel on ilmunud? Ja muidugi need telefoniputkadesse ja mujale sarnastesse kohtadesse tekitatud raamatukogud, ka neile on siin oma hävitav hinnang antud lk 208.

Nina Lykke „Surmahaigus“ meeldis mulle väga ja ka käesolev sobis hästi.  Neid kahte ma siin edetabelisse seada isegi ei oska. Mulle tundub, et see raamat ei ole massidele, vaid pigem neile, kes armastavad pisut sügavuti minevatest mõttekäikudest lugeda.

Selleks, et tõde välja tuleks, peab valetama lk 191