Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi : arstitudengipäevik

 

Toivo Tänavsuu „Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi : arstitudengipäevik „

Kirjastus: Pilgrim, 2025

288 lk

Sulgesin raamatu kaane ja mul ei olegi sõnu – Toivo kirjutatu paneb imetlema ja imestama. Milline energia, tahtejõud, töökus ja andekus temas on!  Õppida arstiks töö, pere, hobide ja fondi kõrvalt on midagi eriliselt suurt ja tähelepanuväärset ning kõik see lugu ka kirja panna nii, et lugeda on nauding, on omaette väärtus. Ööpäevas tunde ei jaotata inimestele võrdselt 😀

Igatahes, oma loo on ta kirjutanud nii mõnusa huumoriga, et lust oli lugeda. Huumor toimib kui ventiil tõsisemate teemade kõrval ja pehmendab neid.  Pisut targemaks erinevate haiguste teemal saab ka. Samuti toob ta välja üsna mitmed kitsaskohad, mis meil meditsiini ümbritseb. Nõustun täielikult sõõrikute, suitsetavate meditsiinitöötajate, rasvumise ja alkoholismiga.

Minu lemmik on foto mikrobioloogia konspektist – selline vahva sigri-migri ja värviküllus, kes selles küll orienteeruda suudaks. 😀

Väga motiveeriv ja innustav raamat!

Tänulik!

Erakorralise meditsiini osakond on nagu heasüdamlik vanamemm, kes võtab kõik lapsed avasüli  vastu ja serveerib neile pannkooke maasikamoosiga lk 180

Kerge on olla õnnelik hea tervise juures. Palju raskem on see tõbisena, elujõud röövitakse vägisi käest lk 210

Sündmus. Noormees

 Annie Ernaux "Sündmus. Noormees"

Prantsuse keelest tõlkis Ulla Kihva

Kirjastus: Tänapäev, 2025

100 lk

Tudengineiu on soovimatult rase. On kuuekümnendad Prantsusmaal ning abort on ebaseaduslik. Siiski kusagil nurgataga seda ju tehakse, kuid kuidas leida kontakte?

Raamatu teises loos naine juba veidi üle viiekümne, kui temasse armub noor mees. Kõrvaltvaatajatele näib paar pentsik, kuid kas ka neile endile?

Autobiograafiline lugu, napp ja paljuütlev ühteaegu. Noor naine oma kehaga, millega on sündinud midagi soovimatut, on üksi oma ahastuses. Igal juhul mõtlemapanev oma aususes riskeerida tervisega, seadusega. Raamat on vaid napilt sada lehekülge, aga raamatu kaane sulgemine teeb veidi rahutuks ja mõtted keerlevad edasi naiseks olemise valude ja ühiskonna moraalinormide juures.

Raamat naiselt pigem naistele. Igal juhul soovitan!

Muusika raamatust:

Tolm ja tuul

Eeva Park „Tolm ja tuul“

Kirjastus: Varrak, 2006

360 lk

„Tolm ja tuul“ on autobiograafiline perekonna lugu, mis on pandud ilukirjanduslikku vormi, s.t nimed on muudetud ning tausta juurde lisatud, kuid  tegelased on äratuntavad ja sündmused aset leidnud. Lugu algab enne sõda ning jõuab välja pärastsõjajärgsesse aega. 

Inge kasvas üles väikeses külas Ojaorul, kust elu viis edasi pealinna. Kaspar Unt on kommunist, kes näeb naises oma tulevast ning pingutab selle nimel piisavalt palju, et Inge nõustuks temaga. Mees tekitab Inges õudu ja armastust ühteaegu, siiski mehe pingutused kannavad vilja ning koos elatakse üle sõda, sünnivad lapsed ja selle liiduga peavad leppima ka Inge vanemad. Ajad muutuvad, suhted muutuvad, lapsed kasvavad, kuid pärituoluga seotud paigad lähevad ka järgmisele põlvele korda.

Tegelikult on keeruline öeldagi, kellest otseselt see lugu pajatab, sest fookuses on ühe pere liikmed eri aegadel. Kuid kindel on, et Eesti ajaloo taust on tugev, oma juurte ja koduigatsuse taust ning ka inimestevahelised suhted on samuti esirinnas. Tegelikult oli see Undi perekond üsna kummaline.  Ema näis muretu, laste probleemidesse üleliia muretsevalt ei suhtunud, pigem oli tema hoiak nende ohjes hoidmise asemel selline, et küll elu neid nagunii ükskord õpetab. Samas ta armastas oma lapsi. Nartsissistlikule isale olid naine-lapsed nagu staatuse sümbol, kellest ta küll hoolis, kuid endast ja oma rollist väljaspool kodu hoolis ta rohkem. Koduseinad on need, mis näevad ja kuulevad, kuid varjavad.

Väga sisutihe raamat, millel on ka teatud igatsuse maik olemas, kuigi elu ei näidata siin üleliia traagilisena.  Ma ei ole Eeva Pargilt midagi varem lugenud, seega oli see raamat väga meeldiv avastus - iga lugemise hetk oli väga oodatud, sest tahtsin ju teada, kuidas Ingel läheb, mis Mirjamist saab ja kuhu need Undi lapsed välja jõuavad. Igatahes soovitan!

 

Taevas on ikka puhas ja sinine, tee mis sa siin maapeal teed lk 143

Elu tulvil lootust ja imet

Barbara von Normann-Coleman „Elu tulvil lootust ja imet“

Tõlkis Pirkko Põdra

Kirjastus: Post Factum, 2018

154 lk

Minu isiklik „kiiks“ on välismaalaste kirjutatud raamatud, mis on mingit pidi seotud Eestiga. Lihtsalt tekib väga lihtne küsimus: miks see võõramaalane meie maad mainib? Seekord sattus täiesti juhuslikult ette raamat „Elu tulvil lootust ja imet“. Tagakaane info põhjal selle raamatu üle otsustada oli keeruline, kuid asjaolu, et raamatu autor järgnes oma armsamale Eestisse, äratas huvi küll. 

Barbara on olnud eluaeg Ameerikas hospiitsiõde, tema on töö on kergendada lahkujate viimseid tunde siin maises elus. Naine armastab oma tööd, aga samavõrd ka matkamist ja reisimist. Kui ta pakub viimset tuge ühe eestlanna tädile, tabab teda ootamatu armumine. Ei loe siin asjaolu, et ta ei ole kunagi armastanud omasoolist, et armastatu on temast palju noorem ja elab talle tundmatul maal. 

Oma elust Barbara jutustabki, keskendudes sellele, kuidas kõik raskused, halvad olukorrad saavad ületatud, kui usud ja loodad jumalale ning oled piisavalt tänulik kõige hea eest, mis osaks on saanud. Oluline on, et oskad hinnata nende olukordade õnne ja õppida ebaõnnest. Ja neid juhtumisi tal oli ridamisi, sest kes teeb, sel juhtub – nii öeldakse. Tegemisi ja julgust aktiivsel naisel jätkus. 

Küllap oleks igal meist analoogse raamatu jaoks materjali, mõnel on lihtsalt rohkem kuraasi kõik see kirja panna ja laiale ilmale jagada. Kahjuks ei olnud proual väga palju head eestlaste kohta öelda. Võib olla oli põhjus ka selles, et elamisloa saamine  ja kohanemine ei olnud kerged, lisaks totaalne elumuutus, siis tundusid ka teenindussfäär jms mitte toredad. 

Igatahes, selline kiire lehtede keeramine ja kiiresti see raamat läbi sai. Motivatisooniraamatuks neile, kes soovivad ka kardinaalseid elumuutusi just hilisemas eas ette võtta, oli see lugemine hea.  Aga muidu palju mõttetuid detaile, kes kellele mida täpselt ütles, kes mida sõi jne. 

Tähtede ja hirmu taustal

 

Tamara Petkevitš „Tähtede ja hirmu taustal“

Vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats

Kirjastus: Varrak, 2024

520 lk

 

„Tähtede ja hirmu taustal“ on dokumentaalromaan, kõik see lugu on päriselt aset leidnud. Tamara sündis Petrogradis aristokraatlikus perekonnas. Kommunismi tuulte vallas hakkas ka tema isa uute ideoloogiate valgusesse uskuma, kuid see ei tähendanud seda, et repressioonid nende peret ei puudutaks. Tamara isa saadeti vaatamata veendumustele asumisele, ema ja üks õdedest jäid näljahädale jalgu ning teine õeke sattus lastekodusse. Vaid 22 aastane Tamara mõisteti süüdi ning asumisele. Süüd otseselt ju süüdimõistmiseks vaja ei olnud, piisas sellest, et olemas olid. Visa noor naine säilitas ausa- ja kindlameelsuse isegi kõige raskmates oludes ning oli uskumatult vapper ka siis, kui elu ümberringi oligi lootusetu. Siiski olid inimesed need, kellesse ta uskus ning kes tema usku aitasid säilitada. Andeka deklamaatorina sattus ta agitbrigaadi ning tal õnnestus tegeleda näitlemisega.

See on nüüd küll ühteaegu väga valus, aga teatud mõttes ka ilus raamat. Selles loos on Vene rahva ühe etapi ajalugu, kogu selle inetuses ja õõvas.  Kõik need vangilaagrite stseenid on kohutavad, sest inimese elu muudeti olematuks. Aga samas rõhutakse ka kõige jubedamates olukordades inimsuhetele ning väärikuse hoidmisele, ja see oli ilus. Kuna Tamara oli kultuuri armastavast perekonnast, siis määratles see asjaolu tema edasise elu. Temas säilis mingi hoiak, mis tekitas respekti ka kõige paadunumas pätis, mulle tundus nii. Sõltus ju toona inimese saatus teisest inimest. Kõlab uskumatult, kuid ka kõige koledamates tingimustes armuti ja unistati päris elust vabaduses, kusagil pidi ju see õige elu olema ja millalgi pidi see ju algama - selline unistus oli nooruse privileeg. Ka Tamara armus neis oludes ning vaatamata kõigele ei jäänud ta talle osaks saanud hädadesse kinni, et vaatamata päris ebainimlikele katsumustele näeb ta ikkagi mingit valgust ja ei kaota lootust.

Imelik on öelda, et mulle meeldis lugeda inimeste piinadest, aga igal vabal minutil ma tõesti soovisin lugeda. Hästi ladus lugemine, võiks vabalt uskuda, et väljamõeldis - meie, siin oma mugavas maailmas ei oska ette kujutada, et selline elu saab võimalik olla. Siiski kõik toimus ja me peame seda mäletama nende kirjapandud lugude kaudu, et oskaks rohkem hinnata oma praegust heaolu. Kõlab väga kulunult, aga nii on.

Sa ise ei ole veel eriti selgusele jõudnud, kes või mis sa oled, aga inimkonnal on varutud hinged, kes just algetapil on valmis sind aitama kõigest hoolimata. Sellega nad annavadki sulle teada, milliseks sa pead saama, et sobida jumaliku ettehooldusega. Lk 250

Elu eesmärk – mitte ainult ootused, mitte ainult suundumus: see on meie elu toonus, see on elule omane telg, meie loomingulise ja loova „mina“ vahetu aktiivsus. Isiksus kehtestab ennast läbi tegude, läbi isikliku vabaduse, ja see, see saavutuste protsess ongi elu eelmärk. Siin on lakkamatud nihestused filosoofiaks ja religioonis ja nende ületamise läbi kasvab meie vaimne kultuur lk 304

Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

 

Jerome K.Jerome „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

Tõlkis Tiiu Viires

KRK, 1994

Neid oli neli: minajutustaja, George ja William Samuel Harris ning Montmorency, kes ühel päeval koos aega veetes jõudsid otsusele, et tervis vajab turgutamist ja tuleb minna end tuulutama. Arstilt saadud retseptki ütleb, et tuleb värsket õhku hingata. Mehed suunduvad paadimatkale Themsi jõele. Ja nende päevade kestuselust see raamat jutustab.

„Kolm meest paadis“ on humoorikas ja tõetruu lugu, täis absurdi ja iselaadi mõttekäike. Mõned seigad sellised, et naerad südamest, teisalt vangutad pead. Matk ise ei olnud mingi seiklus vaid pigem protsess ja samamoodi kõlab ka see raamat. 1889. aastal kirjutatu on minu arvates ajast ees, s.t 19ndat sajandit lugedes ei tunnetanud. Kõik need asjade kirjeldused, hariduse omandamise mõttekäigud ning keelepruuk kostusid kui just mitte päris tänapäevased, siis 20. sajand ikka. Mõned raamaturead on isegi prohvetlikud.  Kusjuures  väidetavalt on  need mehed ka päriselt olemas olnud, nii see lugu ongi päriselu ise ja kategoriseerub kindlasti ajatu klassika hulka. 

Selles maailmas paistab ikka niiolevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma lk 49

Kas tänased väärtused alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse? Lk 51

Muda, higi ja pisarad

 

Bear Grylis´e nime olin kuulnud, aga täpsemalt ei teadnud temast midagi. Täiesti ootamatult sattus mulle kätte tema „Muda, higi ja pisarad“ ja avastasin, et täiesti loetav raamat.

Võib öelda, et tegemist on autori tahtejõu ja meelekindluse raamatuga. Ta kirjeldab enda kujunemist läbi tohtute kehaliste pingutuste koolipõlves, eriüksuslaseks saamisel ning hiljem ka alpinistina. Need kirjeldatud katsed iseendaga olid täiesti ebainimlikud, kuid kasvatasid iseloomu, õpetasid raskusi trotsima. Mul tekkis lugedes küll küsimus, et kas selline enesepiitsutamine ikka üldse on tervislik, kas see pigem ei sandista keha ja vaimu või kust maalt võib muutuda tahtejõud kehale ohtlikuks? Aga ilmselt on see pigem meeste teema - ilmselgelt vajavad rohkem mehed sellist adrenaliini. Bear kirjutab oma lugu hästi lihtsalt, annab kaasa ka õpetussõnu ja kutsub üles ikkagi ettevaatlikkusele.

Ütleme nii, et noortele meestele on see päris asjalik motiveeriv ja inspireeriv lugemine, sest siin on mõtteainet kuidas karastuda ja kas karastuda, kas ennast sundida ja kuidas ennast sundida, kui mina suudan, siis suudad sina ka. Ilmselt selle „tee tööd ja näe vaeva“ pärast haaras see raamat mindki.

Kirjastus: Tänapäev, 2015

421 lk

Märkmed minu ämmale

 

Taas uudishimu külvav pealkiri: mis märkmed need siis olla võiksid, mida ämmale kirjutada!? Raamat Phyllida Law´lt.

Need märkmed, mis on raamatuks vormunud, ongi päris märkmed päris ämmale. Phyllida ämm Annie elas oma poja perega koos 17 aastat. Vananedes muutus kõrvakuulmine töntsimaks ning minia hakkas üha enam suhtlema temaga kirjakeste teel. Phyllida mees leidis, et naine kulutab liiga palju aega ämma märkmetele ning torisedes provotseeris naist neist märkmetest raamatut kirjutama. Kujutan ette, et see võis olla umbes nii: „Kirjutad siin oma monolooge, joonista neile juurde ka, saad kokku raamatu“😉. Oli see torin kuidas oli, igatahes sündis armas raamatuke, mis on täis sellist mõnusat kodusoojust, kus on palju mõistmist, heasüdamlikkust, üksteisega arvestamist. Märkmed on nii olevikust kui ka minevikku põikega. Parasjagu humoorikad ja väga toredad. Suhted ämmaga on üsna sageli selline irriteeriv teema, selle raamatu põhjal võib väita, et saab teistmoodi küll.

Tore, teistmoodi vaheldus oli see lugemine!

Kirjastus: Argo, 2022

111 lk

Üksinda ookeanis

 

Slava Kurilov oli Nõukogude Venemaal sündinud kasvanud okeanoloog. Sügaval nõuka-ajal, 1974. aastal osales ta kruiisil Vladivastokist ekvaatorile sõitvalt laevalt põgenemise mõttega. Tema unistustes olid alati olnud palmid ja idülliline rand. Selle unistuse poole püüdles ta juba varases nooruses valmistades ette end nii füüsiliselt kui vaimselt. Mees tegeles jooga ja teiste vaimu tugevdamise tehnikatega. Soodsal hetkel hüppas ta ookeani, kaasas vaid lestad, mask ja hingamistoru. Ta oli küll kõik väljaarvestanud, kuid keset ookeani see arvestus osutus pisut valeks. Algas meelierutav seiklus.

See põgenemise teekond ja võitlus elu eest ookeanis oli üdini põnev ja õudne ka. Kui ümberringi on veteväli, hiiglaslikud lained, orienteerumise märke pole alati võimalik lugeda, siis jääb loota vaid õnnele. Kuna mees kirjutas raamatu, siis on ette teada õnnelik lõpp.

Mulle meeldis, et selles loos oli kirge ja emotsioone, k.a hirm ning kuidas sellega toime tulle. Ka raamatu vaimu kasvatamise osa oli arendav, viib ju sihikindlus sihile. Põgenemine näis pigem vaimne eksperiment, katsumus, poliitilised põhjused jäid tagaplaanile, kuid nad olid siiski olemas.

 

Kirjastus: Argo, 2022

199 lk

Kauboi ja Wills

Monica Holloway kirjutatud tõsieluline raamat, mis on äärmiselt südamlik, ja ilma pisarateta seda lugeda ei saanudki. Lihtsalt jutustatud lugu, millesse on autor pannud kogu  armastuse oma lapse, loomade ja  pere vastu. Mingis mõttes võib seda pidada ka nõuanderaamatuks-   jõudu ja tuge võivad leida need, kes on sarnases olukorras.

Saanud teada oma lapse diagnoosi (autismispektri häire) teeb Monica loomapoest äkkostu ja ostab akvaariumi. Tahtsin majja midagi usaldusväärset ja elusat. See on edasiste loomaostude seast esimene, edasi lisanduvad erakvähid, hamstrid, jänes. Ema loodab, et tegelemine loomadega aitab lapsel õppida uusi oskusi, muutuda seltsivamaks- sotsialiseeruda ühiskonda. Wills ihkab endale koera. Ja kord jõulude ajal see juhtubki, nenede perre saabub Kauboi. Kauboi tõstis pead, nagu öeldes, ta on nüüd minu, minge elage oma elu.

Peatselt hakkabki  Wills edusamme tegema. Nad täiendavad üksteist- häbelik, ettevaatlik poiss ja ülemeelik koer. Kauboist saab selline lahe tegelane, kelle abil leiab poiss endale sõpru, vabeneb hirmust ujuda jne. Aastaid ei julgenud ta magada oma voodis, kuid koos Kauboiga on turvaline,- tema käpad ümber poisi rinna.

Väga palju on kirjeldatud tundeid, mida tunneb üks ema, kelle laps on teistsugune: mida teevad teised lapsevanemad, kui avastavad, et minu laps ei ole tavapärane, kuidas reageerivad klassikaaslased, kuidas õpetajad. Mida tunned siis, kui sulle ütleb üks lapsevanem, et ehk ei saa ta kodus küllalt armastust.

Nad elavad Los Angeleses, väga huvitavad on mõningad faktid sealse koolikorralduse kohta. Ka seal vaevab mure emasid, millisesse kooli laps vastu võetakse. Nii on seal näiteks professionaalne koolikohtade otsija, kes aitab otsida lapsele sobiliku koolikoha. Ta polnud veel ühtegi perekonda hätta jätnud. Samuti on üllatav, et ka koeri müüakse loomapoest, nagu hamstreid ja küülikuid.

Lõpp on ühtepidi kurb, kuid teisest küljest - edusammud olid tehtud. Mitte miski, isegi mitte vähk, ei suuda hävitada armastust. 

Enim meeldinud mõttetera: Lapsed on erakordselt vastupidavad. Me peame jätma ruumi usule, Monica.

Shantaram

Juba raamatu autor on erandlik - see on inimese, kes on aastaid veetnud kinnipidamisasutuses, kirjutatud lugu.  Gregory David Roberts kirjeldab värvikalt  enda lausa uskumatuid seiklusi, üleelamisi, mis on ilmselgelt pisut ülevindi keeratud.  Algusest peale väga köitev, kaasahaarav. Raske oli käest ära panna ja argiste kohustuslike toimingutega tegeleda.  "Shantaram" oli just see, mis pani pikemalt loetu üle järelemõtlema- kas heategevus ja kuritegevus saavad olla sünonüümid? Kas heategusid tehakse tõesti heast südamest või mingil egoistlikul kaalutlusel?

Põgenenud vanglast satub peategelane Indiasse Mumbaisse, kus ta asutab vaeste linnaosas kliiniku ja  hakkab neile andma arstiabi. Teda usaldatakse kui arsti- ometi ei ole ta seda.  Samas ei saa ta hakkama ilma kohaliku maffia toeta. Värvikalt ja ilmselt ka tõepäraselt kirjeldatakse elu slummides, vaesust, surma- lihtsalt elu. Kogu oma olekuga ja hoolivusega teenis Shantaram ära ääretu lugupidamise nii slummiasukate kui ka maffia bossude hulgas. Siiski kogu tema tegevus ei olnud vaba kuritegevusest, kuid seda nüüd õilsatel eesmärkidel. Läbi raamatu kahe osa kumab ka armastuse teema- kiindumus natuke müstilisse  ja salapärasesse naisesse. See on raamat väärikusest, inimlikkusest, elutahtest.

Raamatu kahes osas jätkub põnevust kuni lõpuni. Samas mõnikord on nii, et teine osa hakkab natuke venima. Minu jaoks Afganistanis sõdimine oli pisut liigne- lihtsalt sündmustikku väga palju ja tervikpilt jäi natuke kirju.

Eredamaid mõtteid:
Minevik heiastub lõputult kahe peegli vahel: ere sõnade ja tegude peegel, ja tume peegel tulvil kõike, mis me tegemata või ütlemata jätame.

"See- kui sind kuulatakse - tõeliselt kuulatakse-, on paremuselt teine asi maailmas." "Mis on siis kõige parem?" "Seda teab igaüks.  Maailma parim asi on võim." "Oi, kas tõesti?" küsisin naerdes. "Kuidas seksiga on?" "Ei. Kui bioloogia kõrvale jätta, taandub seks võimule. Sellepärast seda nii väga himustataksegi".

Kui tahad inimese mõjuvõimu hinnata, pead hindama teda nii sõbra kui vaenlasena.

Optimism on armastuse lähisugulane ja kolmes punktis täpipealt armastuse moodi: see on pealetükkiv, sel pole humorimeelt ja see ilmub välja kohtades, kus sa seda kõige vähem oodata oskad.