Karude kuningriik

 

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Tõlkis Eve Soonest

Kirjastus: Tänapäev, 2026

262 lk

Sarja „Looduse lood“ raamatuid olen varemgi lugenud, kui nüüd raamat mõmmikutest ilmus, panin talle kohe käpa peale J Oli mul ju au nende nunnude loomadega Rumeenias vabas looduses kohtuda, s.t karud olid looduses ja mina turvalises autos. Seal käivad karukesed lihtsalt hängimas ja toitu nurumas maantee ääres. Loomulikult on lollid turistid seda neile õpetanud. Igatahes need kohtumised olid väga meeli erutavad inimesele, sest nii mõnelgi karuemmel olid lapsukesed ka kaasas. Mürakarud mürasid omavahel ja emme vaatles elu. Mida karud tundsid, sellest ja paljust muust jutustabki see raamat.

Lihtsas jutustavas vormis räägitakse erinevatest karuliikidest, legendidest, karude toitumise viisidest, arengust aastasadade jooksul, inimkäitumisest karude suhtes ajalooaegade vältel ja paljust muust. Muidugi jutustatakse kogemustest karudega kohtumistelt, karude levikualast ning karudest ka Eestis (selle osa on kirjutanud Egle Tammeleht), Alaskal ja Rumeenias.

Minu jaoks oli see põnev lugemine – loed nagu head põnevikku, sest vahvaid seiku on siin palju ning kui  see loetu ka kahe kõrva vahele kinni jääks, siis targemaks saab ka. Kuid peamine on, et raamat paneb mõtlema loodusseaduste üle laiemalt.

Religioonid, mis nimetavad inimest looduse krooniks, kindlustavad looduse ja selle loomingu alluvusseisundi. Kiskjast saab röövel. Lk 85