Kadunud maa

 

Pilk jääb praeguses maailma keerulises olukorras peale raamatutele, mis kajastavad mingilgi määral ükskõik kumma sõja osapoole elu. Nii jäin lugema Julia Phillipsi „Kadunud maa“ tutvustust, mis lubab viia lugeja Venemaa kirdeossa, Kamtšatka poolsaarele.

Ühel augustiõhtul kaovad Kamtšatka poolsaare rannalt kaks väikest tüdrukut. Uurimine ei vii mitte kusagile. Keegi midagi küll nägi, kuid sellest ei piisa. Selgub, et aastaid tagasi on sealt veel üks tüdruk kaotsi läinud, kelle kadumine keerati uurimisorganite poolt mittekriminaalseks. Nii elavad inimesed teatud hirmu ja kaotusega, sest kunagi ju ei tea. Raamat teeb aastale ringi peale, algab augustiga ja lõppeb juuliga, s.t iga peatükk on ise kalendrikuu, mis viib tüdrukute kadumist ajas üha edasi. 

Väga omamoodi raamat oli. Tüdrukute kadumine eeldaks kriminaalset lugu. Tegelikult see kadumine jäi vaid suuresti faktiks, pigem koondub selle kadumise ümber palju muud elu. Siiski raputab ja hirmutab see sündmus kogu sealset ühiskonda.  Minu arvates oskas autor meisterlikult portreteerida inimest. Ta toob inimese ootusi ja lootusi kuidagi eriliselt välja. Mulle meeldis, et iga peatükk on nagu omamoodi novell, mis mingit otsapidi haakub eelmisega. Ning lisaks muidugi Kamtšatka loodus, Petropavlovksi linn, millest ei loe just sageli. Sealne piirkond on põimunud põlisrahva (korjakkid, itelmeenid, eveenid) ja vene kultuuriga ning sellest põkkumisest ja kultuuriliste erinevuste taustaga on see lugu samuti läbi imbunud. Ning lisaks ka nõukaaegset taaka ning tänapäevast elu, mil külad tühjenevad sealgi ning vanadest traditsioonidest tuleb kümne küünega kinni hoida selleks, et need ei häviks.  Nii et kokku tuleb selline omamoodi kombo, mis teeb lugemise nauditavaks. 

Kirjastus: Postimees, 2021

372 lk

Mälestuste toad

 

Sarnase pealkirjaga raamatut olen varemgi lugenud, kuid millegipärast kõnetas see pealkiri mind taas Raamat Jenny Eclairilt.

Raamatu info räägib vaid Edwinist, kuid tegelikult on jaotatud osadeks ja keskendub eraldi mitmele läbivale tegelasele. Edwin on selles majas elanud viiskümmend aastat. Nüüd, mil ta on üksinda jäänud, otsustab ta kodu maha müüa. Kinnisvaramaaklerile tube näidates tulevad esile mälestused igast maja nurgast. Fern ihkab näitlejaks saada ning kodust välja kolides elab pisut crazy elu. Peod ja peikad võtavad oma osa, kuid elu astub vahele. Lucas on Edwini kasupoeg, kes vihkas oma kasuperet. Nüüd, mil ta astub taas üle aastate oma koduläve, on päevakorral temagi mälestused, mis äratavad pealtnäha kalestunud hinges midagi süütundelaadset.

Seega raamat läbi ja lõhki suhetest, kuidas kärgpere toimib või ei toimi, millist rolli mängivad vanemad, kui suur on nende näimise ja lapse üle uhke olemise soov. Vaimustusse ma ei sattunud, kuid mõtlema mingil moel see lugu pani. Mõned kohad lasin ka lihtsalt üle, sest pidasin oma aega väärtuslikumaks, kui lihtsalt raamatu mahtu. Natuke palju oli selliseid tulin, olin, arvasin laadi hetki. Aga lihtne lugemine, sulaselge ajaviide, mis küll ei ole originaalne ei teema ega loo arenduse poolest, kuid siiski köitis niipalju, et tahaks ikka teada, mis ja miks juhtub. Kuigi uute lugude lisandudes haakusid  ju kõik tegelased omavahel, jäid nad mingil moel ikkagi eraldiseisvateks.  Ütleme nii, et tavalised elud oma tavaliste isetekitatud probleemidega.

Kirjastus: Rahva Raamat 2021

446 lk

Margarita

 

Anni Kytömäki „Margarita“ köitis mind juba raamatupoes ning sattus seega lugemise plaanidesse. Tavaliselt ma nii paksu raamatu valin lugemiseks üsna pika hambaga, aga soome kirjandus on minu veretüübile väga sobinud ja ega ma ei tahtnud paksuse pärast nüüd lugemata jätta.

Kui hakata lühidalt süžeest rääkima, on see üsna keeruline. Sündmuspaik on enamasti 50ndate Soome, peamiselt Helsingi, aga ka Vehkasalo ümbrus. Raamatu keskne tegelane on Senni, noor naine, kes teeb suveturistidele sanatooriumis massaaži. Üks vihmane öö muudab tema elukäiku kohe väga. Naine on väga tundlik ja oma natuurilt ning mõttelaadilt sulab ta loodusega ühte. Mikko on sõdur, kes ei pane pingele vastu. Antti on looduse mees, kelle võimuses on otsustada sõjajärgsel perioodil metsade püsimise või hävimise üle.   

On sõjajärgne periood, mil elu hakatakse taas vanadesse või ka uuematesse rööbastesse pöörama. Kuid ega kõik ei suju ideaalselt. Levib lastehalvatus ja päevakorral on küsimus, kuidas juurida välja ohtlik viirus, mis halvab laste ja ka täiskasvanute kehasid?! Inimeste psüühikad on sõjas kannatada saanud, kuidas neid vabastada painajast? Kuidas kaitsta selle naise üsa, kelle keha ja vaim ei kanna lapsekandmise koormust välja? Ulatuslikud metsad peavad hakkama raha sisse tooma. Samas on ohus ebapärlikarbid, mis elutsevad neis ürgsete metsadega ümbritsetud jõgedes. Kuidas neid kaitsta? Need ja paljud teised küsimused on selle loo teema.

„Margarita“ on hästi tundeline ja hinge pugev raamat. Üleüldse on raamatus väga ootamatud pöörded ja käigud. Kõige foonil hõljuvad ka möödunud sõja mälestused. Sõda ju siin otseselt enam ei ole, aga mingi õud või äng on veel õhus ja sellest ka raamatu toon. Või võimendab seda tooni meie Ukraina lugu. Igatahes pisut ängistas see lugemine, aga samas muidugi meeldis. Meeldis just looduse tunnetus, metsadega ühte hoidmine, veevoolu tajumine, märkamine, meeldis see sensitiivsus, kuidas Senni maailma tajus, kuidas ta iseennast tajus. Nii et mingil määral üsna samad teemad, mis tänapäeval puudutavad: viirused, sõda, metsade hävimine ja kõige selle keskel me siiski ju elame, hoolime ja armastame.

Natuke Eestit oli selles raamatus ka, mis on nagu armas pärl kogu jutu keskel: Ööl vastu hommikut võtab mets ka ükskord seisukoha. Veidi üllatuslikult on see mähkunud Eesti lipuvärvidesse: sinistesse ja mustadesse varjudesse ja valgesse kuuvalgusesse lk 210.

Kõik peaks maad harima, siis valitseks maapeal rahu, nii me mõtlesime. Kellelgi poleks aega sõdida, valitsejadki ei saaks oma põllutöödelt ära tulla, kui valitsejaid siis üldse olekski. Ja nad oleksid vähemalt arukad, kui alluksid seadustele lk 464

Juhus on halvem kui saatus. Saatuse vastu ei aita midagi, juhuse pärast võid ennast ja teisi lõputult süüdistada lk 163

Kirjastus: Vesta, 2021

581 lk