Kord olid hundid

 

See kord sattus lugemislauale Austraalia kirjanik Charlotte McConaghy tõenäoliselt teine romaan.

Raamatu sündmustik viib meid Šotimaale. Kaksikõed Inti ja Aggie on alati koos olnud. Oli aeg, mil nende ema soovitas just Intil tugevamaks saada ning see ütlemine suunas noort naist pigem metsa poole. Nimelt loodab Inti, et ta suudab asustada Šotimaa taas huntidega. Lisaks on tal soov aidata terveneda õel, kes on kaotanud kõnevõime. Šotimaa külake aga ei ole huntidest ja seega ka Intist nii väga vaimustuses. Selles tunnete segaduses ja kitsarinnalisuses peab Inti leidma õige tee ja tegema valiku, seda enam, et lugu kisub ka kriminaalseks. Lihtsam oleks süüdistada looma. Kuid kes on metsikum, kas kahe- või neljajalgne?

Millegipärast mind hunditeema kõnetab – kui on pealkirjas sõna „hunt“, on mul raamat valitud. Seda enam, et seekord on ka kaanepilt suurepärane. Raamat ise oli nii ja naa. Põnevust jagus, armastus-story oli ka olemas, omajagu salapära ja müstikat samuti. Kõige rohkem meeldis siiski loodusega kooskõla ja see taju, mis Intis oli. Sündmused avalduvad jupiti, s.t tõde, mida lugedes teada tahaks, koorub aegamööda. Aga lõpp läheb liiga seebilikuks ning kokkuvõttes minu ootustele see lugu siiski ei vastanud. Iseenesest mõte, taastame metsiku looduse, on väga hea, kuid need õelikud suhted ja suhtedraamad ei köitnud. Ja peab tunnistama, tegin seda, mida pole ammu teinud: piilusin lõpplahenduse ära J

Kirjastus: Vesta, 2022

319 lk

Sellised väikesed asjad

 

Claire Keegani „Sellised väikesed asjad“ viib 1985. aasta Iirimaa väikelinna. Söekaupmees Bill Furlong elab seal oma naise ja viie tütrega üsna ilusat elu. Mees on linnas vajalik, sest sütt vajab külmal ajal iga pere. Nii ta vurab oma söeautoga perest peresse, täites klientide tellimusi. Ühel varahommikul nunnakloostrisse sütt viies näeb ta seal midagi, mis muudab tema mõttemaailma. Mees peab sisemisi heitlusi, kas sekkuda või mitte?

„Sellised väikesed asjad“ on väike armas raamatuke, mis sõltumata lehtede arvust sisaldab endas küllalt palju mõtteainet. On üllatav, et aasta 1985 näis nii mitmete asjaolude poolest 1885. aastana. Minu silme ees kangastusid pikkades tualettides naised ja väikesi ärisid täis tänavad ning selline lokkav vaesus, mille tõttu noortel tüdrukutel oli lihtne sattuda tuhkatriinu staatusesse,  mis siiski ei tohiks olla omane 20. sajandi lõpuveerandile. Samas raamatu saatesõnadest selgub, et ka tegelikkuses  tegutsesid nunnakloostrid Iirimaal raamatus kirjeldatud kujul 1996. aastani. Lugu ise on aga väga südamlik, mis suunab lugeja mõttedki jõuluaegsetele heategudele. Nii et minu arvates väga hea lugemine just jõuluperioodil.

Kui sa tahad elus edeneda, ei tohi mõningatest asjadest välja teha lk 55

Kirjastus: Varrak, 2022

126 lk

Minu Ahvenamaa

 

Ahvenamaale tahaks minna küll, aga enne, kui see reis võiks teoks saada, oli meeldiv tutvuda nende saarte-koloonia hingeeluga Janne Kütimaa kirjapandu kaudu.

Janne läks Ahvenamaale tööle ja niimoodi saareellu sisse sulandudes tulevad ilmsiks muidu varjule jäävad nüansid. Mulle jättis Janne kirjeldatud Ahvenamaa väga hea ja ahvatleva mulje. Tema suhtumine sealsesse elu-olusse oli äärmiselt positiivne ja armas. Ta näeb Ahvenamaas ainult head ja ilusat ning ei virise millegi üle. Natuke põimib sisse ka ajalugu ja muud olustikku ning see kõik on mõnusalt tasakaalus.  Lisaks on kirjeldused hästi värvikad ja lõid kohalolu kujutluspildi, s.t et lugedes oli tunne nagu oleksin juba seal Kökari saarel, kus Janne põhiliselt viibis, ning naudin sealset rahu ja vaikust.

Nii et hästi mõnus lugemine! Minu jaoks üks paremaid minu-sarja raamatuid.

Ja Ahvenamaa on mul kindlalt plaanides. Küll see teoks ka saab J

 

Elus läheb tarvis märkamist ja paindlikkust, et hetkedest midagi kordumatut ja ajatut üles noppida lk 231

Kirjastus: Petrone Print, 2016

303 lk

Ema

 

 Seekord jäi mulle näppu Pearl Bucki „Ema“. Buck on Nobeli kirjanduspreemia pälvinud 1938. aastal romaani „Hea maa eest“. Millegipärast tunnen end nobelistide ees võlglasena: kas on see aukartus või mis, aga ma olen selliselt pärjatuid vähe lugenud. „Hea maa“ on mul siiski loetud ja „Ema“ sirvides tundus, et võiks.  

„Ema“ tegevus toimub Hiina külas. Raske on täpset ajastut pakkuda, aga ilmselt kusagil 20. sajandi alguses. Ema on abiellunud nägusa, kuid kärsitu mehega. Nende kodus elavad vana ema(mehe ema), paari kolm last. Külgkülje kõrval haritakse põldu ja antakse andameid. Vaesus lokkab külas ja ka Ema peres. Emagi on kärsitu nagu mees ning vali sõim ja riid saadab nende igapäevaelu, kuid Ema armastab oma meest ja lapsi ning ennast seab alati tahaplaanile. See on ühe naise elutee lugu, mis hõlmab aega noorusest vanaduseni, kätekedes kõike, mida elu ette veeretab.    

See lugu eristub väga. Kujutluspildis kangastuvad hütikesed Hiinas, üleujutatud riisipõllud ning valjuhäälsed kuid õblukesed Hiina naised ja mehed. Samas inimene on inimene, naise süda tunneb õrnust, armastust, kirge, kaotusvalu, igatsust, leina, hüljatust igal ajastul, sõltumata rahvusest, elupaigast ja vanusest. Kõik need arusaamised, uskumused olid tänapäeva mõistes väga kummalised, kuid siiski elujaatavad. Kui sageli tunduvad sellised vaesust ja viletsust kirjeldavad raamatud sünged, tumedates toonides, siis selles oli ka midagi heledat olemas vaatamata raskustele. Lugesin seda raamatut üsna aeglaselt, mõnel õhtul vaid kaks lehekülge, kuid mitte kunagi ei pidanud lehte tagasi keerama ja meenutama, et kuhu nüüd pooleli jäi. Imesin seda endasse aeglaselt ja kahtlustan, et see raamat püsib pikemalt meeltes.

Kirjastus: Eesti Raamat, 1994

152 lk

 

 

Ristideta hauad

 

11. aprillil oli Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäev ja tema mälestuseks lugesime kirjandusklubis tema 1952. aastal ilmunud „Ristideta hauad“.

„Ristideta hauad“ on meie Eesti 1944. aasta lugu, mis hõlmab kodumaale naasnud soomepoiste saatust, aga ka eestlaste saatust üldiselt. Lugu hargneb Taavi Raudvere pere kaudu. Romaani esimeses osas naaseb Taavi Soomest kodumaale. Võõras võim on kõikjal kanda kinnitanud ning soomepoisi staatuse ilmsiks tulek mõjunuks surmaotsusena. Seega vahetas mees nime ja salgas mineviku. Aga oli ju aeg, mil igast inimesest võis karta nuhki, mil inimene inimesele oli hullem kui  hunt, seega ka Taavi saladus vett ei pidanud.

Teine osa keskendub pigem Taavi naise loole, sest kui üks on jahitav, siis jahiti ka teisi, kelle kaudu saaks esimese tabada. Vangistusest vabanemiseks on Ilmel ainult üks võimalus, aidata vangistajatel leida Taavi.

Ma ei tea, kas asi oli selles, n.ö kohustulikus lugemises, kuid ei edenenud mul see lugemine. Kirjutamise laad on ladus, haarab kenasti kaasa, aga samas on lugu nii võigas ja vastik, et kohati tundsin: ei taha rohkem seda piinamist ja äraandmist lugeda. Samas tundus ka Taavi nõrk ja liiga enesekeskne, kui üldse on võimalik sellistes olukordades millelegi muule, kui enesealalhoidmisele mõelda. Aga kusagil käib endiselt sõda ja inimene tapab inimest reaalselt, nii et kogu selle praeguse fooni keskel tundsin, et olen seda teemat eelnevalt küllalt palju lugenud, ei taha rohkem.   

 

Ja mis viha sõduril sõduri vastu sai olla – ühesugune vesi kõigil ahjus lk 100

Kirjastus: Perioodika, 1991

238+253 lk

Üksilduse lõpp

 

Benedict Wells on 1984. aastal sündinud kirjanik ning „Üksilduse lõpp“ on tema juba neljas romaan.

Julesi lapsepõlv lõpeb teatud mõttes sellest ajast, mil tema vanemad hukkuvad liiklusõnnetuses. Poiss koos vanema venna ja õega pannakse internaatkooli. Kõik nad otsivad omal moel väljundit eluteele. Julesi mõjutab väga Alva. Noorepõlve kiindumus kannab teda pikki aastaid, kui mingil hetkel kohtutakse taas. Armastusel on oma võim, samas saatus ei mängi alati kõige paremaid palasid ette. Kuid me oleme tugevad munas :) See viimane mõttetera on noorte omavaheline mõttevälgatus, mida kasutatakse korduvalt ning mis on omamoodi vahva ja innustav. 

Lugu kätkeb endas umbes kolmekümneviie aastast perioodi ühe pere, eelkõige Julesi elus. Nendes eludes on rõõme ja kurbust, minevikuvalu ning homsesse vaatamise elujaatust. Tegelikult oli see ju kurb raamat, sest lähedate lahkumised seda on, kuid samas on mingi poeesia ja eluilu imekauni armastusloo näol selles ka olemas.  Minu jaoks hästi filmilik lugu, mis kannab end hästi, mille jooksul rõõmustad ja kurvastad, kuid pikemalt ta ilmselt meeles ei püsi.

Läbiv muusika raamatus Paolo Conte Via Con Me

Raske lapsepõlv on nagu nähtamatu vaenlane. Iial ei või teada, millal ta hoobi annab lk 99

...  kui joosta kogu elu vales suunas, kas võib see siis sellest hoolimata õige olla? lk 137

Me oleme sünnist saati Titanicul. ... me vajume põhja, me ei ela seda üle, see on juba otsustatud. Midagi ei saa muuta. Ent me saame valida, kas jookseme paanikas kisades ringi või oleme nagu pillimehed, kes vapralt ja väärikalt mängimist jätkavad.... lk 249

Rahva Raamat, 2021

267 lk

Uueks loomine

 

Olen isetegemise usku, mulle meeldib kududa, heegeldada, niisama nokitseda, ja sellepärast olen rõõmus iga uue käsitööraamatu üle.  Käistöiste ideeallikate puudust tänapäeval ju ei ole, internetist leiab alati ideid, kuid raamat on midagi enamat – midagi käega katsutavat, kergelt mõistetavat, head tunnet loovat. Ja seda just sellisel pimedal aastaajal, mil õhtutundidel raamatut lehitsedes on mõnus haududa isetegemise mõtteid. Kui alati kõik need mõtteid teoks ei saagi, siis mõtelda ja unistada on ometi meeldiv.😊

Siire Vanaselja nimi on mulle tema varasemate käsitööraamatute kaudu tuttav. Seekord tutvustab ta ideid kasutatud kangaste uueks kasutamiseks. Erinevad kangad on kenasti materjalide kaupa ära jaotatud ning neist sündinud tooteid ta tutvustab. No näiteks mida saab vanast tekikotist, vanast saunalinast, laualinast, kardinast teha. Olemas on ka samm-sammulised õpetused, seega selliste õmblustöödega peaks saama hakkama algaja õmblejagi. Väga meeldib mulle, et tegemist ei ole ainult tuima õpetusega, vaid neis juttudes on ka emotsiooni ning teotahet (vot seda tahan ma kindlasti järgi teha) loovat tunnet. Minu to-do list kasvas küll üsna pikaks. Näiteks ei ole ma kunagi ise taibanud, et vanast lambikuplist ja pitskardinast saab aretada toreda koogitaldriku katte. Selline ese on suvel kärbsehooajal lausa hädavajalik, kui tahad mõnusalt suvemajakeses külalisi kostitada. Pidžaamakott on suurepärane leiutis lastele: pidžaamal on kindel koht ja lapsel tore tudukad lamba kõhtu tuttu panna. Samuti jäi silm peale ujula jalamatile, pehmele jalatsiriiulile, kangaga kaetud kõrvarõngastele... Tegemist jagub mul selle raamatu abil pikaks ajaks.

Ära peab märkima ka maailma päästmise aktsiooni, kui me kogu aeg ei osta, vaid vaatame juba kodus olevaid esemeid taastava pilguga, siis vast on prügi vähem, asju vähem, asjade äraviskamisele kuluvat energiat kulub vähem. Lisaks oma kätega loomine on tegevus, mis maandab pingeid, parandab kujutlusvõimet ning loob teisigi häid tundeid.

Nii et see raamat loob uusi mõtteid ja innustab.

Aitäh kirjastus: Varrak, 2022

144 lk

Ema tuba

Andrus Kasemaa on noor, 1984. aastal sündinud kirjanik ja poeet. Olen tema „Vanapoissi“ lugenud, selles oli see miski, mis mulle sümpaatne on, olemas. Muuhulgas on selleks miskiks tema väljendusviis, tema poeetilisus proosas. Ka „Ema tuba“ on üks pikk heietus. Stiililt-laadilt meenutab Õnnepalu. Seda romaani nimetab Kasemaa  tulekahjufantaasiaks. Eks ta jah tulekahju ümber oma loo ehitab: kui põletaksin ema maja maha,  saaks ema paremad elamistingimused ja võib olla oleks mina siis õnnelikum? Kõlab ju jaburalt!? Aga samas on selles jaburuses ikka tõsine tagapõhi. Meie vanavanemad, vanemad elavad üsna sageli koledates, armetutes majades, s.t nende kodud on vanamoodsad, kodutehnika olematu või see ligiseb-logiseb igast otsast, toad on asju täis tuubitud,  vaesus näib olevat selle põlvkonna normiks. Samas uus põlvkond tajub häbi oma vanemate kehvade elutingimuste pärast - vaesuses üleskasvanutele on vaesus sisse kodeeritud ning uut maja emale juba selle kodeeringuga ei ehita. Siis tulebki appi fantaasia. Mulle meeldis taas Kasemaa heietus. Tema fantaasia on kohati üle võlli, kuid samas ka hästi irooniline ning äratundmist pakkuv. Mõte, põletan ema maja, et kindlustus korvaks kahjud ja saaksin emale uue kodu ehitada, kostub väga küüniliselt, aga see kostub ka appikarjena ning annab kõlapinda laiemalt. Soovitan neile, kes seda tulekahju mõtet nii puhta tõena ei võta.Kirjastus: EKSA, 2022Niikaua kui oleme meie, sind veel mäletatakse. Sina lähed meie ees, aga meie tuleme sinu jälgede järel. Vaatama, kuhu sa läksid lk 116

Mitte midagi

 

Janne Teller on 1964. aastal sündinud Taanist pärit kirjanik. Tema „Mitte midagi“ on leidnud suurt kõnepinda ning Janne sünnimaal kaaluti isegi selle raamatu keelustamist, samas nüüd on raamat seal kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Meie „Vanemuine“ on selle raamatupõhjal loonud ka samanimelise lavastuse, mida praegu  Tartu Sadamateatris  mängitakse. Mina jõudsin aga raamatuni  sõbranna kaudu, tema jutustas sellest nii kaasakiskuvalt, et ei tekkinud küsimustki. Lugesin ja mõtlen tänagi veel, mis see nüüd oli.

Pierre oli seitsmenda klassi õpilane kui ta lahkus koolist. Tema arvates mitte miski siin elus ei omanud tähendust ning sellepärast pole põhjust teha seda, mida kogukond, kool, kodu ootavad. Klassikaaslased püüdsid vastu vaielda, kuid sõnad poissi ei veennud. Lõpuks otsustasid nad tuua poisile nähtavaid tõendeid, s.t koguda iga õpilase kõige tähenduslikum asi selleks, et Pierre veenduks oma ekslikus arvamises. Need olulised asjad olid aga igale erinevad ning omamoodi mängust sai klaperjaht iga klassikaaslase tähenduse kätte saamiseks. Tähenduste kuhi aina kasvas....

Oli täiesti kohutava sisuga raamat ja paneb lausa imestama, kuidas midagi sellist kellegi aju genereerib. Mingid kohad mängisid minu taluvusega ja mõtlesin, et ei suuda seda rohkem lugeda. Samas uudishimu. Läbi ma lugsin ja tegelikult vaid need 143 lehekülge hõredat teksti mahutasid ikka väga palju sisu ja tegevust. Kuna tegelased on noored, siis on raamat suunatud kindlasti esmalt noortele. Samas siinkohal on minus ikkagi vastakad tunded:  ma ei teagi, kas sellist julma raamatut võiks õpilastele soovitada? Pigem vist võiks, sest ega me nende tähenduste peale nii väga palju ei mõtle. Samas endale tähenduslikke asju ikka teame, aga et ka näiteks üks puuleht võib olla kaaslasele ilmatuma suure tähendusega, sellelele me sageli ei tule. Selles raamatus oli palju julmust (ma ei oska neid tegusid mingi muu nimetusega sildistada). Siiski ma hästi ei usu, et need raamatus kirjeldatud teod tavaelus läheksid kordamisele või siis inspireeriksid kedagi. Kui on norm intellekt, kõrvalekallete puhul ei oska kaasa rääkida.

Natuke Eestit ka:

Taani rahvuslipp Dannebrog oli langenud taevast alla aastal tuhat kakssada millalgi, väitis Frederik, et mingisugune Taani kuningas saaks võita vaenlasi Eestimaal. Mida see Taani kuningas Eestimaal tegi, seda ei osanud Frederik öelda ja see ei oleks teda aidanud ka, kui ta olekski suutnud. Meil oli igatahes ükskõik nii kuningast kui ka Eestist... lk39

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

143 lk

 

Järgnen sulle

 

„Põhjamaade romaan“ on sari, mida püüan ikka ja jälle lugeda. Lina Nordquisti „Järgnen sulle“ on tema debüütromaan. Debüüdid mulle tavaliselt meeldivad.

„Järgnen sulle“ on kahe naise, kahe põlvkonna lugu. Unni on mõistetud Norras illegaalsete abortide eest vangi. Tal õnnestub põgeneda koos oma väikese poja Roari ja vabahingest kallima Armodiga Rootsi, kus nad rajavad üksikusse metsahütti oma kodu. Asjaolu, et nad on rentnikud, muudab elu omamoodi raskeks. Lisaks on talved karmid, toitu napib, sooja napib…. Pea sajand hiljem isutvad Armodi ehitatud laua taga Roari naineja tema pojanaine Kara.  Brickeni tervet elu on saatnud saladused, mida nad koos Roariga endale hoidsid. Nüüd on Roar surnud ning matused on ees ootamas. Ka Kara elu on tulvil saladusi, kuid nende kandmine võib muutuda painavaks.

Minu jaoks avas see raamat end väga aeglaselt. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem see mind haaras. Samas ühest naisest sain ma aru, kuid teine tekitas vastakaid tundeid. Unni oli mõistetav, elu oligi raske, kuid tema visadus, elujanu, armastav süda trotsisid kõike, mida oli võimalik trotsida. Kara elujanu ilmnes hoopis kummalistel viisidel. Igatahes oli see hästi sünge, depressiivne raamat, milles on palju karmust, süütunnet, kuid siiski ka elujaatust, ning omamoodi poeetiline on see lugu ka kogu selle looduse ja raskuste trotsimise keskel. Ka siin ilmneb, et tee tööd, pinguta, näe vaeva, võitle elu eest kogu hingest, kuid armastus tuleb siis, kui su süda seda oskab ja tahab kanda, tuleb siis, kui sa oskad mõista ja seda mõistmist hoida.

Kirjastus: Eesti raamat, 2022

Kurbus ei tee vahet õigel ja valel. Õnnel pole moraalilugemist tarvis lk 15

Mälestus on ego kajasaal. Selles põrkub see, mida me tahame või ei taha, et oleks juhtunud, meie peas edasi-tagasi, kuni oleme veendunud, et just nii see oligi lk 272

…tasakaalu tuleb hoida rohkem pea kui jalgadega, alles siis seisad sa kindlalt püsti lk 342

Hundijooks

 

 Kerstin Ekmani “Hundijooks” paelus mind kohe. Ma ei tea, mis teema mul huntidega on - kui need loomad kirjanduses mingil viisil figureerivad, on lugemissoov olemas.😉

“Hundijooks” on jutustus eakast jahimehest Ulfist. Jahil käimine on olnud elupäevad tema jaoks kirg ja armastus ning osalt ka kohtustus, sest tema juhtida oli kohalik jahiselts ning ka elukutse oli metsaga seotud. Nüüd mil aastaid juba turjal omajagu, kohtab ta metsas ühte hunti. Eks hunte on ju aegade jooksul ka varemgi kohatud, kuid see kohtumine muudab miskit vana mehe mõttemaailmas.

Tegemist on hästi jutustatud ja sügavalt puudutava raamatuga, mis paneb mõtlema elu ja ajalikkuse üle ning muidugi jahipidamise eetilisuse üle. Kas jahipidamine võrdub vaid tapmisega või on tegemist lõbuga või hoopis millegi kolmandaga? Vanemas eas mõtled, kas kunagi tehtud otsused on olnud sinu tõekspidamiste väärilised, või oled ise ajaga niipalju muutunud, et mõistad paljude tõekspidamiste ekslikkust. Ulfi mõtteid lugedes oli tunda pisukest kahetsust, kuid see kahetsus ei olnud ängistav, muserdav, vaid pigem selline eluinventuur, kust tahad väljaheita kõik saasta, mida rohkem kaasas kanda pole vaja. Omaette armas oli siin suhteteema – oli väga südant soojendav lugeda, kuidas Ulf ja abikaasa Inga omavahel suhtlesid, hoolisid, arvestasid, omi mõtteid jagasid ning neid üksteisega kohandasid. Et kõik liiga filosoofiline ei oleks, oli loos ka tibake kriminaalsust, mis meeled elevil hoidis, kuid ka see sündmus taandub lõpuks mõistmise ja mõistlikkuse taha.

Kokkuvõttes oli hästi rahuliku tempoga kulgev jutustus, mis puges hinge.

Mulle meeldis väga!

Kirjastus: Varrak, 2022

199 lk

 

 

Minu taluköök

 

Olen selle Meie-sarjaga kuidagi väga sinapeal, enamus on loetud. Seekord siis Manona Paris ja „Minu taluköök“. 

Oli ladus lugemine, sest sõna valdab Manona hästi. Siiski taluköögist jäi lugu minu jaoks üsna  kaugele, pigem oli see eneseotsimise, oma kehaga leppimise lugu. Või siis kadus taluelu kehaprobleemide vahele ära, kuidas võtta. Või hoopis on kehateema kuidagi tugevam ja jääb sellepärast domineerima `?. Igatahes on juba ammu teada, et kui kehakaal on rohkem kui 65, siis on see üsna sageli probleem ja ise enda aksepteerimine -olen selline nagu olen, ei ole kerge, kui mingid standardid on silme ees ja meedia survestab ilukultusega. Selle iseendaga leppimise ja mitteleppimise suhtes oli see väga aus raamat. Kööki oli siin ikka ka ja muidugi seda vana autentset talu, mis on väärikas ja väärtus omaette.  Katsetamist vajavad aga mõned retseptid, mis on raamatusse nii juhuslikus laadis pikitud. Ka mõned õpetussõnad ja soovitused on välja toodud, mis on mõistlik kõrva taha panna.

Petrone Print, 2022

 

 

.

Lilledele värsket vett

 

Kirjastuse „Tänapäev“ Punane sari on alati üllatusi pakkuv. Seekord lasin end üllatada Valerie Perrini romaanil „Lilledele värsket vett“.

Raamatu sisu tutvustada, on selle loo puhul üsna raske, sest kui hakata midagi natuke jutustama, võib olla sedagi palju. Aga veidi siiski. Violette on keerulise lapsepõlvega naine, kes töötab kalmistuvahina. Ta hooldab haudasid, teab kõikide hauaplatside lugusid, lahkunute lugsid, teab kes millist platsi külastab, ta säilitab matusekõnesid, see töö on tema lohutus ja rahusadam.  Sellesse paika ja selle tööni viis teda elu traagilisem sündmus. See on Violette lugu, mis hõlmab tema olevikku ja minevikku, tema suhteid abikaasa Philippe Toussaint’iga, tervendaja Sashaga, kuid ka politseikomissar Julieniga ning paralleelselt jookseb ka Julileni ema lugu.

Ühtepidi on tegemist väga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just läbi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema võime uuesti elu alustada. Loosse on põimitud kirjandust, muusikat ning iga peatükk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud või laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hõrguks, šikiks. Mulle meeldis väga, siin oli üllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu üle juurdlemist, mõistmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. Väga hea leid!

Violette luges John Irvingi „Siidrimaja reeglid“, võib olla loen kunagi. Youtubest kuulasin ja kuulan veelgi Vincent Delermi „Elu alles ees“ (Vie varda). Ilus!

Parem on edasi minna ja mitte proovida teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustumata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Lk 372

Kirjastus: Tänapäev, 2022

 491 lk

 

Meie küla eided tuunivad Viljandit

 

Viljandi on linn, kus olen mitu puuda soola ära söönud ja seega on see linn mulle armas. Ka armsalt hullumeelsed inimesed köidavad mind samuti, seega Ave Nahkur ja Viljandi, tore kooslus ühes raamatus, on piisav põhjus raamatu haaramiseks. Seda enam, et teema on taaskasutus, mis haakub hästi minugi maailmaga.

Raamat on värviline, nagu Avegi. Isiklikult ma teda ei tunne, aga tema õuel olen korra käinud. Paraku oli siis folgiaeg ning nagu raamatuski kirjas, on Ave suur folgifänn. Seega ei olnud teda kodus ning kohvikust me osa ei saanud. Siiski imetlesin tema ummamuudu aeda, värvitud ja absoluutselt omanäolise stiiliga hoovi. Raamatus on see aed ja hoov ning maja saamislugu jms olemas. Mõned olulised taaskasutusprojektid ka. Ka teised linna taaskasutusentusiastid kirjutavad oma seostest vanade asjade uuesti kasutusele võtmisega ning räägivad ka Avest. Tekstid on kenasti kirja pannud Krista Kivisalu.

„Meie küla eided tuunivad Viljandit“ on armas sirvimise raamat, mis kõnetab väga: pildid panevad ahhetama ja kogu see kombo annab inspiratsiooni ning sütitab uusi taaskasutusmõtteid. Ning Viljandisse tuleb kindlasti veel minna, Rohelise Maja kohvikus on käimata, ja lihtsalt selle linna vibe pole ammu sisse hinganud.

Kirjastus: Helios, 2022

191 lk

Nõusolek

 

Teema: vanema mehe ja noore tüdruku armulugu, on hiljuti mulle ette sattunud mitmel korral. Endla teatris nähtud „Must lind“ meenub esmalt. Teema intrigeerib ja Vanessa Springora „Nõusolek“  seda enam - see on aset leidnud päriselt.

Raamatut lugedes esialgu ei saa aru, et tegemist on autobiograafilise looga, see taipamine tekib kusagil poole peal. Neljateistaastane V satub temast kolm korda vanema kirjaniku võrku. See n.ö võrk toimib pealtnäha vastastikusel kokkuleppel, kui sellist kokkulepet üldse saab olemas olla? Raamat on sügav sisevaade tüdruku lapsepõlvele, varajasele seksuaalsusele, suhtele emaga. See ebavõrdne kooslus G. M.-iga oli just isaideaali puudumise ja ema apaatsuse vili, aga ka kõigi teadjate mittesekkumise vili.

Selline raamat puudutab alati, sest ebavõrdsed suhted ei peaks toimima, neid ei tohiks üldse olemas olla. Seda enam, et G. M.il ei ole hea kuulsus ja üks noor laps ei peaks vana mehe fantaasiatest mõjutatud saama. Noor laps ja täiskasvanud mees ei ole oma suhtes võrdses seisuses, ja nõusolek selles eas ei tohiks võrduda nõustumisega. Just sellele „Nõusolek“ mõtlema paneb. Laps oma tähelepanuvajaduses, rumaluses vms võib teha otsuseid, mis teevad terve ülejäänud elu jooksul haiget. Raamat ise on nagu puzzle, mis saab oma tükid kokku eri eluetappide analüüsi kaudu. Lugu on hästi liigendatud ning lugemine kulges ühe jutiga, ühe valuga, seda lihtsalt ei saanudki enne käest ära panna, kui need 170 lehekülge läbi.

Sellise raamatu puhul on raske öelda, et meeldis. Aga meeldis vaatamata sisule, sest selles loos oli poeetilisust, ausust, eksimuse tunnistamist.

Raamatut võiksid lugeda nii neljateistaastased kui ka täiskasvanud. Võib olla kirjanduse kaudu saadud kogemused õpetavad teinekord rohkem või on ennetavama mõjuga kui elu ise.

Kirjastus: Värske Rõhk, 2022

170 lk

Põdravalem

 

Jänesefaktor sobis mulle hästi, ja õnneks on  Antti Tuomainen kirjutanud ka järje, seekord siis Põdravalem. Kuuldavasti peaks kolmas osa ka tulema.

Tegevuspaik on sama, ka tegelased enam-vähem samad, mis Jänesefaktoris.   Henri Koskinen on seikluspargi tänu matemaatilistele valemitele stabiilsele tasandile toonud, kuid surnu ülestõusmine lööb senise elu taas sassi. Ka tarnijatega on raskusi ja ausal teel asju ajada on pea võimatu. Henri soov on täiendada seiklusparki uute, kulutõhusate atraktsioonidega, kuid silmajäänud Põdravalemi-nimeline atraktsioon, mis peaks olema tõeline tõmbenumber, on takistute taga kinni. Aga matemaatiline meelekindlus aitab siingi omajagu ning ausus on tee, mis ei vii eesmärgini.

Samasugune jantlik lugu on see teinegi osa. Natuke kriminaalne, pisut armastust, pisut kavalust ja kavaldamist, vennalike suhteid, andestamist ja mõista püüdmist. Pisut rohkem on siin lahatud ühe seikluspargi hingeelu, ehk teisisõnu, kuidas rahvalt nutikalt rohkem pappi välja meelitada, sest milleks see seikluspark siis loodud on. Kõik see jant hoiab aga kenasti nina raamatus ning mingil rahulikul moel loed ja ei imesta, et  üks lihtne seikluspargi lugu on sind kenasti taas endasse haaranud.

Kirjastus: Varrak, 2022

256 lk

Jänesefaktor

 

Raamatu kaanepilt ja pealkiri on eristuvad ning tagakaane info lubab teistmoodi lugemist. Antti Tuomainen „Jänesefaktor“.

Henri Koskinen on elukutseline kindlustusmatemaatik, kuid nüüd, mil suri tema vend, sajab talle kaela seikluspark SinuMinuFun koos kõigi võlgade ja muude kohustustega. Selgub, et see juhtimine nii lihtne ei olegi, sest oma raha ootavad seikluspargile laenu teinud kurjategijad ning rahalist seisu parandada ei ole sugugi lihtne.Samas ilmselt teadis ka vend Juhani, et matemaatiline mõtlemine aitab üle igast mäest. Kuid kas ikka igast`?

Jänesefaktor on tõepoolest täiesti teistsugune raamat, see on nagu kompott Mika Nousiainenist, natuke on Tuomas Kyröt või siis on kõik vastupidi. Igatahes on seegi lugu üsna üle võlli, kisub kohati kriminaalseks ning väike armulugu on ka olemas. Päris klassikalisest  krimist on siiski asi kaugel, sest klassikalise krimi jaoks on sündmuste kulg kuidagi pehme ning sõna otseses mõttes tapmine ei näi siin üldse kuriteona. Ilmselt on asi selles, et kui seda teeb n.ö hea, siis see oleks nagu hädatapmine, mis omakorda pehmendab suhtumist. Igatahes mulle meeldis, sest siin on väga kastist välja mõeldud ning kokku on saanud tore lugemine.

Olen kogemustest õppinud, et kui mingi asi mind morjendab, siis pean kõigepealt leidma selle osategurid, sooritama arvutuse ja vaatama, mis on lõpptulemus lk 128

Kirjastus: Varrak, 2022

294 lk

Hoia mul käest

 

Jälle krimi lainel. Seekord Prantsuse autor Michel Bussi.

Mees, naine ja nende kuue aastane tütar  veedavad puhkust Reunioni saarel. Kõik näib parimas korras, kuid ühel päeval kaob naine ning juurdluse märgid viitavad süüdlasele, abikaasa Martialile. Mida teha, kui näid ilmselge süüdlane`? Mees valib põgenemise tee, haarab  kuueaastase Sofa ja üritab kaduda. Põgeneda saarelt näib olevat võimatu missioon, sest saar ju.  Pagemisteele jäävad laibad ja muidu ohtlikud olukorrad. Kas see kõik ikka täpselt nii on nagu näib, see küsimus on kogu aeg õhus ning paneb raamatu järele haarama.

Krimi on ikka ja alati teada valik, sest miski on enne lugemist selge - keegi tapetakse, keegi on süüdi ja üsna sageli on keegi ka süüdi lavastatud. Selles loos tapetakse aga inimesei nagu kärbseid ning lugu keerab sedapidi, et raske on veenduda mehe süütuses, kuigi süüdlase muljet ta kogu aeg ka ei jäta. Krimi on nagu riknenud kapsas, ikka kiht kihi haaval lähened söödavale osale. Eks selleski loos neid kihte on, mis süüdi või süütusekihte avavad ning ühtlasi võtavad üsna hästi oma võimusesse. Samas see krimikiht ei eristu millegi poolest, on kurikael, on kannatajad, on mineviku saladused, on ootamatud takistused,  mingit peadpööritavat seiklust ei arenenud. Minu jaoks oli parim osa raamatust Reunioni saare loodusekirjeldused. Isegi klõpsisin google lahti ja kogusin veidi infot. Kutsuvalt on seda saart kirjeldatud küll: väike, mägine, lopsakas loodus, vulkaaniline ning natuke Havai sarnane, suurepärane matkajate paradiis.

Kirjastus: Varrak, 2022

328 lk

 

 

Raevukas lesk

 

Mitmed soovitajad panid haarama Minna Lindgreni „Raevukas lesk“ järele. Need soovitajad kiitsid muhedat huumorit, ja suutäis naeru kulub alati ära.

Seekord siis vananemise teema. Ullis on elanud kogu oma elu pealtnäha viksilt ja viisakalt, samas sisemise rahuloluga ei ole nüüd, mil aastaid on 74, kõik hästi. Ta kahetseb elus tehtud valikuid – ei ole hingekosutav olla 12 aastat põdura abikaasa hooldaja, seda enam, et see abikaasa ei pakkunud erilist lähedust ka siis, kui ta oli veel noor ja terve. Nüüd vanuigi, mil abikaasa surnud, tunneb naine, et pole õieti elanudki ning otsustab sellega algust teha nüüd. Kust aga alustada? Esmalt tuleb üle vaadata sõprade list ning kuidagi teha selgeks lastele, et veel ma ei ole seniilne ja ei vaja hooldekodu. Isegi selles vanuses võib olla elul varuks nii mõndagi!?

Oli küll humoorikas raamat, kohati oli ikka väga üle võlli keeratud see lugu, võib olla isegi liigagi suurte liialdustega, mis kohati ka labasusse kaldusid. Aga mõtteainet jagus! Mida on vanal inimesel oodata, kas ainult surma? Vanadusega kaasnev ei näi just lust ja lillepidu, aga elusast peast ei peaks ka surema, s.t ennast ei peaks tabudega piirama siis, kui käed-jalad terved, mõistus korras, vaim virge. Kindlasti on olemas igal see miski, mis silmad särama ning mõtte tööle paneb. Olen varemgi mõelnud, et miks on mingid olukorrad, riietus, lollitamine, tantsimine jms vanainimses jaoks kohatud. Raamatus mingid ekstra coolid kohad ju kohatud näisid 😊 Kui vanainimene tantsib twisti miks see nüüd siis nii naljakas on, või mis muudab miniseeliku vana naise jaoks ebasobivaks? Võib olla oleks elu ikkagi lõbusam, kui nii palju tabusid ühiskonnas ei oleks.

Igatahes raamat oli loetav. Huumorit armastavatele vanainimestele soovitaks küll, kui aga selle naljasoonega on kehvasti, siis parem jäetagu lugemata.  

Kirjastus: Pegasus 2022

251 lk

Lõpetuseks tore vanainimese disko 

Juureravi

 

Mika Nousiainen on Soome Backman või on see vastupidi, igatahes on mul meeles veel 2013 loetud „Vaarikalaevukesepõgenik“. Ja muidugi tuleb lugeda, kui mälus on head mälestused.

Pekka Kirnuvaara hambad pole kiita ja nii külastab ta hambaarsti Onni Kirnuvaarat. Kahtlus, et hambaarst on Pekka vend, ostutub tõeks. Koos hakatakse oma juuri otsima. Selleks juureks on isa, kes on mõlemad lapsed kunagi hüljanud. Jäljed viivad Rootsi, Taisse ja Austraaliasse. Mida kaugemale rännatakse, seda suuremaks suguvõsa kasvab ning tasapisi selgub ka tõde isa kohta. Ja ilmselgelt ravitakse siin hambaidki üsna usinasti.

Nii et põnevust jagub. Kuid lisaks põnevusele on siin nii muhe elufilosoofia, et see, kas ja kuidas isa leiti, ei omagi nii suurt ja sügavat tähendust. Pigem on see lugu leppimisest, erisustega kohanemisest, lähedusevajadusest, andestamisest. Soe ja mõnus huumor vürtsitab seda kõike – ka kurvaks tegevad kohad on mahendatud eluterve huumoriga. Nii et ainult naljaraamat ei ole, aga tõsisemad probleemid näivadki muretumad, kui osata neisse suhtuda leebemalt. 

Just kirjutamise stiililt võrdleksin Nousiainenit Backmaniga, kuid Backman on minu jaoks filosoofilisem. Siiski oli ka „Juureravi“ mõnus lugeda. Selline üüber-lahe ajaviide.                                                                                                                                         

Armastus ei erine kuigi palju juureravist. Eesmärk on teha teisele inimesele head. See on vahel valus, vahel tulemuslik, tuleb minna sügavale enda sisse ja endast midagi anda lk 113

... kui  kellelgi teisel läheb hästi, ei  võta see sinult midagi vähemaks lk 145

Mis hõisates tuleb, seda on igemetest näha lk 239

Ja tükike Eestimaad ka raamatust: „Raske uskuda, aga inimesed jäävad ellu ka Tallinna laeval.“ Eks see Tallinna kruiis ole omamoodi walkabout..... Mis oleks kui  sarnane giidiga ekskursioon korraldataks ka Tallinna laeval? Kus turistidele selgitataks ideed, mille kohaselt kahe maa vahelise alkoholiaktsiisi erinevus paneb aluse tihedale laevaliiklusele ning nii mõnelegi kaunile või inetule armuloole. Lk 302

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

367 lk

                                                                                                                                                                                                                                                                                             

 

 

Balti tragöödia

 

Sigfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ ilmus nüüd küll kordustrükina, kuid minu jaoks oli see täiesti uus avastus.

Raamatu sündmustik viib 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Lätimaale Lobergi mõisa ja haarab ka teisi Lätimaa mõisaid. Aurel on Heidekampide pere viiest lapsest neljas. Raamatu alguses on Aurel väike poiss, kes elab idüllilist lapseelu mõisas, kus mängumaaks oli nagu lastele ikka puud, veed, metsateed.  Siiski tajub ta juba lapsena nähtamatut klaasseina oma pere ja taluperede vahel. Ajad muutuvad, ning ajaloolised rahutud ajad jõuavad ka Lobergi mõisa, mil rahulik pereelu asendub ettearvamatute keerdkäikudega. Ajaloosündmused, 1905. aasta revolutsioon,  Esimene maailmasõda, 1917. aasta sündmused jõuavad igasse maanurka ka Lätimaal. Aurel kogu selle elu keskel otsib ennast, oma suhet maa ja rahvaga, kuuluvust ja armastust.

Kui 13. sajandil Saksa rüütlid tulid paganaid usku pöörama ja oma mõisad meie maadele rajasid, tekkis nagu uus rahvus: baltisakslased. „Balti tragöödia“ annab suurema pildi baltisakslaste ajaloost ja elust-olust. Ma ei olegi kunagi mõelnud, et baltisakslased olid nagu eestivenelased, kelle saatus on olla n.ö kahe heinakuhja vahel: ei ole enam päris venelased ja päris eestlaste hulka ka ei kuulu. Selles raamatus aga tõuseb seegi teema esile. Ja kui algasid võitlused sakslate-venelaste vahel, kui algasid revolutsioonid ning bolševikud tõstsid pead, oli baltisakslastel raske valida pooli, raske otsustada, kelle poolt, kelle eest peaksid nemad võitlema. Keerulised ajad tõid inimesi keeluliste olukordade ette.

„Balti tragöödia“ on üsna autobiograafiline - raamatu autor on ise pärit Lobergi mõisast, seega on see atmosfäär ja lugu tõetruu. Raamatus on hästi palju tegelasi, kuna suguvõsad olidki suured, aga kõik nimed on hästi meeldejäävad ja lugedes segamini ei lähe. Taustatekstis on palju olustikukirjeldusi ja ka loodus kõneleb omasoodu ning aitab kaasa meeleolu loomisele. Meeleolu sealjuures on vahelduv, kord helge, siis nukker ning lõpuks lootusetus. Raamatu alguses oli esialgu kõik ilus, nii truudus, arm kui ka õnn, kuid mida aeg edasi, seda süngemaks lugu muutub. Algab põletamine, hävitamine, maha laskmine, võitlemine. Raamatu lõpus tundsin, et mind hakkab see tohutu vägivald muserdama. Kuna see lugu on palju tõsielusündmustega läbi põimunud, siis raske oli mõistusel seda tohutut koledust, lootusetust, kurbust vastu võtta. Samas pani miski ikka ja jälle raamatu järele haarama ning lugesin need 600 lehekülge läbi üsna kiiresti.  Baltisakslastest on vähe kirjutatud, seega oli see väga tänuväärt lugemine. Hästi palju juurde annab ka raamatu lõppsõna, mis avab kirjaniku ja selle loo tagamaid.

Oli hästi mõjus raamat!

 

Sest maa, teavas ja jumal on üks, ning isegi liivatera ja rohukõrs on osa Jumalast. Sa ei tohi vaid karta ega kahetseda, muidu laseb jõud sinust lahti. Sa pead kartmatult anduma: veele, maale, taevale – Jumalale, sa pead Teda usaldama, Temasse uskuma, siis kannab Ta sind, nii nagu kannavad sind vesi ja maa lk 172

 

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

621 lk

Minu Setomaa

 

Pärast väiksest Setomaa reisi lugesin läbi Annela Laaneotsa Minu Setomaa. Kui esialgu mõtlesin, et oleksin pidanud ikka enne reisi lugema, võib olla saanuks raamatust mõne teadmise selle kohta, kuhu minna ja mida vaadata, siis nüüd, pärast lugemist tõden, et raamat reisiinfot ei jaga. Annela kirjutab peamiselt oma ülembsootskaks olemisest. Palju lehekülgi on pühendatud pealinikule, kas selle kandmine on või ei ole vabaabielus olevale inimesele kohane. Samuti sootskaks olemisest, selle n.ö töö koormusest jms. Ta on uhke oma Setomaa üle ja on viinud Seto kultuuri laiematesse massidesse. Selle sootska ametiinfo eest olen tänulik, sest kuidas ühest noorest naisest kujunes tiitlikandja,  oli tegelikult põnev. 

Kuna mul olid teisesuunalised ootused, siis muus osas olen pisut kriitiline. Setomaa ei ole ainult ülembsootskad, seal on rohkem külasid, kui mainitud Obinitsa, Mikitamäe ... Seal on peale endiste sootskade teisi olulisi inimesi veel, seal on vaatamisväärsusi ning see kuulus Seto kultuur... Selles osas olid ootused raamatule suuremad. Natuke hüplik, palju hala pereelu korraldamise poole pealt, minu arvates ülekohtuselt palju kriitikat n.ö välissetode kohta.  Aga loetud ta sai ja äratundmisrõõmu tundsin ikka ka: Obinitsa lauluema, Seto folk, tsässonid ja nulgad. Üleüldse jättis Setomaa oma järvede, mägiste-kurviliste teedega väga hea mulje. Igal kandil oma võlud ja võrreldes Lääne-Eestiga hoopis teistsugune Eesti taas. 

Kirjastus: Petrone Print, 2019

248 lk

Looduse jõud

 

Suvel on hea natuke meeli erutada ja lugeda midagi põnevat. Jane Harperi „Looduse jõud“ seda on. Kirjanik on Austraalia kodanik ning sinna viib ka raamatu sündmustik.

Ühe Melbourni firma töötajad, viis meest ja viis naist, lastakse vabasse loodusesse, et läbida üsna ürgne matkarada. Matka eesmärkina peaksid paranema töösuhted ja õpitaks ka üksteist paremini tundma. Kaart, millele on märgitud laagripaigad, on ette antud. Raja läbivad täies koosseisus mehed, naised aga eksivad teelt ja naasevad  kadudega: üks on puudu. Asja asuvad uurima politseinikud Carmen ja Aaron. Kadumise põhjusi näib olevat mitu. Naised hakkavad meenutama oma rännakut ning paralleelselt kulgeb ka uurimise lugu.

Nii põnevalt ülesehitatud lugu haarab endasse koos naha ja karvadega :D. Niidiotsi on mitu, ning kahtlus püsib üleval kõigi ja kõige suhtes pea lõpuni. Ei tea ju, kas on kriminaalsus mängus, või nagu ikka kadumiste suhtes, loodad lõpuni, et see on vaid tühipaljas eksimine. Loodusel siin on muidugi oma roll - lase punt tibisid matkama ja vaata, kui hästi nad toime tulevad ilma telefonilevi, vee ja toiduta tundmatus padrikus, kus kummitab nii palju ohtusid. Lisaks ilmneb ju raskustega võideldes inimese tõeline pale. Loo arenedes tekib üsna mitu küsimust. Kas lapsepõlves kogetud ellujäämislaagri teadmised on piisavad selleks, et ekstreemsustes hakkama saada? Või kuidas üldse ekstreemsetes oludes on võimalik hakkama saada, kui omavahelised suhted pole kõige paremad? Lisaks on nii uurijate kui ka matkajate meeltes piirkonnas tegutsenud kunagise sarimõrvari ohvrid. Mõtelmisainet siin on. Igatahes oli pingeline, põnev ja üsna lihtsakoeline lugemine, mis meeldis iga kandi pealt.

Kirjastus: Varrak, 2022

342 lk

 

Rukis ja rahu

 

Selline ilmetu ja vana raamat tavaliselt lugejale raamatukogus näppu ei hakka. Ma isegi ei tea, mis mind kõnetas, aga loetud Åsta Holthi „Rukis ja rahu“ sai.

Sündmustik viib 17. sajandisse, Rootsi-Norra piirialadele, kuhu soomlased välja rändasid ja alepõletamisega endale paksu laande põllumaid rajasid, eluasemeid ehitasid. Nii rajas ka  rõõmsameelne Pal sinna kodu ning kosis endale jõuka talu Kertu. Pere kasvas, tööd ja tegemised kasvasid. Rahuloluga oli nagu oli. Pal oli romantiku hingega, kes armastas voolida ilusaid asju, samas Kertu oli praktilisema meelega ja alati ei mõistnud mehe ilumeele vajalikkust. Siiski troonis nende elus kirg, armastus ja hoolimine, mis näis toona siiski midagi enneolematut. Vanemate kokku lepitud liitudest ei pruukinud sellist õnnelikku elu juhtuda.

Mulle meeldivad jätkuvalt sellised tee tööd ja näe vaeva lood. Ja selles raamatus seda tööd ju oli, aga siiski oli peamine armastus, üksteisega arvestamine, kogukondlik arvestamine. Millegipärast kipume omistama praegusel ajale tarkuse, arukuse, mõistuse, ja mõeldes tollele vanale ajale arvame, et inimesed olid rumalamad, ei teadnud, ei osanud paljusid asju. Küllap see nii oli ka, sest avastamata oli elekter, kirjaoskus ei olnud veel massidesse jõudnud, kuid loodusega kooskõlas olemise suhtes oldi kindlasti toona targemad. Ka 17. sajandil unistati helgemast homsest, elati teatud mõttes progressi nimel, sest elu pidi ju arenema, talu kasvama, aidad täis olema, lapsed töökad olema. Mulle meeldis see Pali ja Kertu armastuse, talurajamise ja elamise lugu. Meeldis Meelis Joosti lõppsõna – selline teadmine, mille saad otse raamatust lugeda, annab alati palju juurde. Kahju vaid, et triloogia teised osad ei ole eesti keeles ilmunud. Oli ilus ja rahulik lugemine.

…armastus pole vaid kallistused ja ilusad sõnad. See on vaev ja mure ja tülidki. Armastuses on kõike. Tagantjärele taipad, et kõik, mis tol korral haiget tegi, polnud ainult valu. See kuulub elu juurde. Lk 233

Kirjastus: Ilmamaa, 1996

247 lk

Märkmed minu ämmale

 

Taas uudishimu külvav pealkiri: mis märkmed need siis olla võiksid, mida ämmale kirjutada!? Raamat Phyllida Law´lt.

Need märkmed, mis on raamatuks vormunud, ongi päris märkmed päris ämmale. Phyllida ämm Annie elas oma poja perega koos 17 aastat. Vananedes muutus kõrvakuulmine töntsimaks ning minia hakkas üha enam suhtlema temaga kirjakeste teel. Phyllida mees leidis, et naine kulutab liiga palju aega ämma märkmetele ning torisedes provotseeris naist neist märkmetest raamatut kirjutama. Kujutan ette, et see võis olla umbes nii: „Kirjutad siin oma monolooge, joonista neile juurde ka, saad kokku raamatu“😉. Oli see torin kuidas oli, igatahes sündis armas raamatuke, mis on täis sellist mõnusat kodusoojust, kus on palju mõistmist, heasüdamlikkust, üksteisega arvestamist. Märkmed on nii olevikust kui ka minevikku põikega. Parasjagu humoorikad ja väga toredad. Suhted ämmaga on üsna sageli selline irriteeriv teema, selle raamatu põhjal võib väita, et saab teistmoodi küll.

Tore, teistmoodi vaheldus oli see lugemine!

Kirjastus: Argo, 2022

111 lk

Need vaiksed laaned

 

Kimi Cunningham Granti raamatu „Need vaiksed laaned“ kaanepilt on kõnekas. Selline nõiamets on müstiliselt salapärane ning kütab ootused raamatule üles. 

Ühes paksus-paksus metsas on maja, kus elavad kaheksa aastane tüdruk ja tema isa. Tüdruku side päris maailmaga on vaid läbi raamatute. See on raamatute juures hea asi. Nende kaudu saad kogeda kõikvõimalikke erinevaid inimesi ja igasuguseid kohti. Kõike seda oma mugavas ja turvalises kodus lk 97. Ta ei ole kunagi käinud poes, kinos, teatris, mänginud teiste lastega. Seni on ta näinud veel vaid kahte inimest peale oma isa. See kurblugu ulatub aastate taha, miks isa toona sellise valiku tegi. Nüüd aga kuhjuvad erinevad asjaolud, mis muudavad isa maailma ning selleläbi ka lapse oma. Nende ellu sisenevad veel mõned inimesed ning isa on dilemma ees, kuidas edasi?

Tegemist on väga kurva perekonna looga, millest ei puudu kriminaalsed elemendid, Afganistani sõda, traagiline õnnetus. Ebameeldivad sündmused panevad lugeja meeled valvesse ja juba paremate hetkede ootuses loed põnevusega. Nii et põnevust selles loos jagub. Kõik saladused kooruvad kiht-kihi haaval ning keeruline on isegi mõelda, kellele peaks kaasa tundma või kes toimis õigesti, kes mitte. Aastate tagused valikud olid väga keerulised ning mõjutasid nii mitut osapoolt. Samas see elu laante süles, näis tänapäeva infomürarikkusega võrreldes idülliline ja armas. 

Üldjoontes mulle meeldis. Meeldis põnevus, loodusega koos hingamise rütm ning eelnenud elukildude jupitine poetamine. See oli pigem suur lugu, mis haarab elu nii mitut tahku. Aga jah, see väikese metshaldja kasvamise osa, keskkonna mõju lapsele ning selle üle mõtlemine meeldis vast kõige enam. Kas isa toonane otsus oli n.ö karuteene lapsele või pigem õnnistus? Keeruline küsimus.  

… kõige julmem relv on inimese meel lk 118

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad, 2022

287 lk

Vestlused sõpradega

 

Sally Rooney debüüt „Vestlused sõpradega“ on nagu tema teine romaan „Normaalsed inimesed“, suhete teemal. Inimsuhted on alati keeruline ja põnev teema, selles pole kahtlustki.  

Selle loo keskmes on Frances ja Bobbi - noored naised, sõbrannad ning eksarmukesed. Ühel kirjandusüritusel tutvuvad  nad Melissaga. See tutvus omakorda sünnitab läheduse Francese ja Melissa abikaasa Nicki vahel. Samas toimib sõprussuhe teatud määral kõigi nelja vahel. Siiski on neil kõigil neljal iseeneses selgusele jõudmine keerulisem, kui nad endale tunnistada julgevad.

„Vestlused sõpradega“ on pigem noore inimese kujunemise ja sügavale enesesse vaatamise lugu, või õigemini ühe olulise eluetapi kulgemise lugu. Ehk siis peamiselt ühe 21 aastase naise lugu, mil noorusele omaselt ollaksegi teatud mõttes nagu peata kana - ei oska kuulda veel oma südame häält ning ka mõistuse hääl ei ütle seda, milline see ainuõige valik peaks olema. Esialgu oli tükk tegemist, et aru saada, kas Bobbi on poiss või tüdruk. Mingil ajal tekkis arusaam, et ikkagi naissoost ja homoseksuaalsuse teema on ka teatud määral olemas (see oli küll pigem kõrvalnähtus). Mulle meeldis, et armastust ei ole selles loos kuidagi lahterdatud bi- ja heteroseksuaalseks, armastus oligi armastus, sõltumata sugudest. Lugedes tekivad mingid ootused teatud tegelaskujude suhtes ja mina ootasin pisut teistsugust lõppu, aga samas ei olnud selles lõpus midagi erilist või imekspandavat.

Mingi imenipiga paelus ka selline klassikaline „mina ootan sind“ „ kas ta täna helistab“ „igatsen sind“ lugu enda külge küll, s.t et pinge oli täiesti olemas, kuigi et jah, ega midagi n.ö hallist massist siin eristuvat ei olnud ja pikemas perspektiivis ta kindlasti meelde ei jää. Sellistest keelatud tunnetest, sisemistest heitlustest on kirjutatud ju palju.  Igatahes oli selline lihtne suvelugemine, suht vägivallatu, kerge ja pigem helge. Suvi on ju helguse aeg.

Kirjastus: Varrak, 2022

275 lk

Olen veel olemas

Mõnikord piisab sellest, et raamat on kuldkollast värvi, kohvitassi ja küpsisega illustreeritud ja oledki kõnetatud. Seejärel käsi haarab ja loed ilma täpsema sisuga tutvumata. „Olen veel olemas“ Sven Strickerilt. 

Mortiza elujärg on paigas, tal on abikaasa, poeg ja kohvik. Negatiivse taagana kannab mees kaasas oma lapsepõlve, aga see on seni pesitsenud vaid kusagil kauges mälusopis. Kui ootamatult astub uksest sisse tema isa Karlheintz teatega, et ema on juba mitu kuud tagasi surnud ning temagi soovib minna teispoolsusesse, elavduvad Moritzas lapsepõlvemälestused. Seda enam on lugu keerukas, et isa pöördub poja poole ka oma eluküünla lõpetamise palvega. On dilemma, mida teha!? Isa on üdini negatiivne, tõrges kõige ja kõigi suhtes. Milline otsus see ainuõige nüüd on? 

Peresuhetest see raamat kõneleb. Millegipärast on nii, et oma pereliikmetega käitutakse üsna sageli palju halvemini kui võõrastega. Selle loo põhjal ei teeks mitte ühtegi etteheidet Mortizale ega ka tema õele. Kui su lapsepõlv on täis sallimatust, ignorantsust, kus armastus on vaid vaevu-vaevu tuntav, siis sellest kodust on üsna loogiline põgeneda ning unustada. Paraku aga mälestusi väga lihtsalt ei mata. Siiski ei jätnud ka Karlheintz mulle üdini halva muljet, lihtsalt on inimesi, kes ei oska oma tundeid näidata, või oskavad teha seda ainult läbi virina ja häda. 

Väga lihtne ja voolav lugemine. Pean pattu tunnistama, et lõpupoole isegi natuke liiga veniv ning mõnest dialoogist lendasin hooga üle. Aga noh, üldjoontes polnud paha. Siin oli toredaid mõtteid vananemisest, illusioonidest ja peresidemetest. Inimsuhted ju ongi kummaline sasipundar ning seda pundart ühe loo kestel harutada pole sugugi halb. 

Sa ei saa öelda eeslile, et hakka elevandiks. Võid muidugi öelda küll, aga ei saa oodata, et see päriselt juhtuks lk 90

Kirjastus: Vesta. 2022

344 lk

Elu ilmaveerel

 

Lenna meeldib mulle lauljana ning tema elukäik jääb kõige paremas mõttes meediast alati silma. Seega haarasin esimesel võimalusel tema raamatukese järele.

Oma elust Setomaal, Lääne-Eestist vaadatuna kaugel ilmaveerel, ta jutustabki. Minu arvates täidab selline raamat igati aktsiooni „Maale elama“ eesmärki ja on kindlasti mõjusamgi veel. Ta jutustab kõigest: maaeluga kohanemisest, kitsekese ja jänese perre võtmisest, oma väärtushinnangutest, kooselust Lauriga, taas emmeks saamisest jm. Selline armas pingevaba lugemine, kohati naljakas ka, sest loomadega juhtub seiklusi ka kogenud loomapidajatel, mis siis veel algajatest rääkida. Värske sõõm vaheldust muudele lugemistele oli see raamat igatahes. Ning kohe kindlasti mõjub inspireerivalt ja julgustavalt neile, kes vähegi maale kolimise mõtet on mõlgutanud ning ka maakatele mõjub värskendavalt. Vahvalt naiselt vahva raamat.  

JES kirjastus, 2022

223 lk

Üksinda ookeanis

 

Slava Kurilov oli Nõukogude Venemaal sündinud kasvanud okeanoloog. Sügaval nõuka-ajal, 1974. aastal osales ta kruiisil Vladivastokist ekvaatorile sõitvalt laevalt põgenemise mõttega. Tema unistustes olid alati olnud palmid ja idülliline rand. Selle unistuse poole püüdles ta juba varases nooruses valmistades ette end nii füüsiliselt kui vaimselt. Mees tegeles jooga ja teiste vaimu tugevdamise tehnikatega. Soodsal hetkel hüppas ta ookeani, kaasas vaid lestad, mask ja hingamistoru. Ta oli küll kõik väljaarvestanud, kuid keset ookeani see arvestus osutus pisut valeks. Algas meelierutav seiklus.

See põgenemise teekond ja võitlus elu eest ookeanis oli üdini põnev ja õudne ka. Kui ümberringi on veteväli, hiiglaslikud lained, orienteerumise märke pole alati võimalik lugeda, siis jääb loota vaid õnnele. Kuna mees kirjutas raamatu, siis on ette teada õnnelik lõpp.

Mulle meeldis, et selles loos oli kirge ja emotsioone, k.a hirm ning kuidas sellega toime tulle. Ka raamatu vaimu kasvatamise osa oli arendav, viib ju sihikindlus sihile. Põgenemine näis pigem vaimne eksperiment, katsumus, poliitilised põhjused jäid tagaplaanile, kuid nad olid siiski olemas.

 

Kirjastus: Argo, 2022

199 lk

Unenäod ei tähenda midagi

Sattusin lugema Norra kirjaniku Ane Barmeni „Unenäod ei tähenda midagi“. Eelkõige kõnetas pealkiri ja alles lugedes adusin, et tegemist on noortekaga. Ei olegi päris noortekat ammu lugenud, seega vaheldus tavalugemistele. 

Seitsmeteistaastane Louise on tuleb Alesundist kodukülla puhkusele. Paraku algab puhkus vanaema matusega. Suhted ema ja õega on kuidagi puised ning tüdruk otsustab minna suvel vanadekodusse tööle. See töö valik ja ka vabaajal õllepudeli kummutamine on pigem soov pääseda leinamõtetest. Aasta tagasi hukkus tüdruku eluaegne sõber ja esimene armastus Tormod. Vanadekodu töö paneb veelgi rohkem mõtlema elu ajalikkuse üle ja muudab üleüldist ellu suhtumist. 

 Väga lihtne ja eluline raamat, mis mõtteaianet pakub mitme kandi pealt. Mind kõnetas just noore inimese oskus toime tulla dementse vanainimesega. Ilmselt just see vanainimese teema eristab seda lugu tavalisest noortekast, kus kõne all on ainult omavahelised suhted. Samuti on kirjanduses alati tore äratundmisrõõm mõne paiga või nähtuse suhtes, mida ise oled kogenud. Minul on Alesundi kogemus olemas. 

Ajaviiteks täiesti asjalik lugemine.  

 Kirjastus: Eesti Raamat, 2022 

191 lk

Seitsmes rahukevad

 

Olen tänulik meie kirjandusklubile, kes otsustas mai kuu lugemiseks valida Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Mul on see raamat mõtteis olnud küll, kuid lugemiseni ei ole kuidagi jõudnud. Nüüd aga taganemise maad ei olnud.

Nagu ütleb pealkirigi, seitse aastat on möödas sõjast. Nõukogude kord on korralikult kanda kinnitanud, kuid inimestel on meeles veel iseseisev riik ning leppimist olukorraga ei ole. Viie aastane tüdruk elab oma lapseelu ümbritseva paistel. Ta näib üksildane vaatamata sellele, et tal on vanemad, vanaema, koer, kanad, naabri-Aime. Pere täiskasvanud on hõivatud riigikorra ning olme muredega. Laps peegeldab aga kõige paremini seda, mis hetkel on. Nii kumab väikese tüdruku mängust kõik kaasaegne, k.a kolhoosid, küüditamine, metsavendlus. Laps on nagu käsn, kes imab endasse seda, mida näeb ja kuuleb. Kuna lugu on kirjutatud läbi lapsesilmade nähtu, siis jäi minule siiski üldmulje vaatamata raskustele, helge. Lihtsalt lapse nägemuses ei ole veel seda koorma kandmise raskust, lapse silmad võtavad mure maha, pisendavad eluraskusi, poliitilist korda ning lapse arusaam on vahetu ja siiras.

Tekst on hästi tihe ja vajab päriselt kohalolu ning mõttega kaasa töötamist. Lugeda ei saa n.ö ülejala ja kiiruga, vastasel juhul ei jõua mõte kohale. Rosinakohad olid minu jaoks murdekeel dialoogides, mis oli kuidagi väga vahetu ning andis piltlikkust juurde, ja samas oli ka nostalgia, sest ka minu isa kasutas palju selliseid sõnu.  Mingis mõttes haakus see lugu Margus Tabori „Mamma lugudega“, seda just selle keelepruugi ja dialoogide humoorikuse poolest, ja muidugi Leelo Tungla „Seltsimees laps“ oli analoogne lugu.

Kui kuld, teemandid ja tarkade kivi juba käeulatuses, ei siis hooli kangelane enam koormahobustest, juhtkoertest, naistest, lastest ega oma kõhunahast. Lk 23

Raamatud ei olnud nagu pearätikud, pesuvannid, palitud ja vildikaloosid, mille juures on tähtis, millest tehtud, palju maksab ja kas vastu peab. Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vähem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad üldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, väikesi lapsi ja paberikoisid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mütsatasid maha kukkudes, nende vastu võis enda valusasti ära lüüa, aga oli üks ja  peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sülle võtad, siis ei ole sul süles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid võõrad inimesed, suuremad linnad, kaljumäed, tühjad väljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ühest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba väga hulluks läheb, tuul ulub, veri voolab ja mõrtsuka näole saatanlik irve tekib, võetakse mitu lehte ühekorraga või lüüakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse võitja lk 78

Kirjastus: Eesti Raamat, 1985

191 lk