Ristideta hauad

 

11. aprillil oli Arved Viirlaiu 100. sünniaastapäev ja tema mälestuseks lugesime kirjandusklubis tema 1952. aastal ilmunud „Ristideta hauad“.

„Ristideta hauad“ on meie Eesti 1944. aasta lugu, mis hõlmab kodumaale naasnud soomepoiste saatust, aga ka eestlaste saatust üldiselt. Lugu hargneb Taavi Raudvere pere kaudu. Romaani esimeses osas naaseb Taavi Soomest kodumaale. Võõras võim on kõikjal kanda kinnitanud ning soomepoisi staatuse ilmsiks tulek mõjunuks surmaotsusena. Seega vahetas mees nime ja salgas mineviku. Aga oli ju aeg, mil igast inimesest võis karta nuhki, mil inimene inimesele oli hullem kui  hunt, seega ka Taavi saladus vett ei pidanud.

Teine osa keskendub pigem Taavi naise loole, sest kui üks on jahitav, siis jahiti ka teisi, kelle kaudu saaks esimese tabada. Vangistusest vabanemiseks on Ilmel ainult üks võimalus, aidata vangistajatel leida Taavi.

Ma ei tea, kas asi oli selles, n.ö kohustulikus lugemises, kuid ei edenenud mul see lugemine. Kirjutamise laad on ladus, haarab kenasti kaasa, aga samas on lugu nii võigas ja vastik, et kohati tundsin: ei taha rohkem seda piinamist ja äraandmist lugeda. Samas tundus ka Taavi nõrk ja liiga enesekeskne, kui üldse on võimalik sellistes olukordades millelegi muule, kui enesealalhoidmisele mõelda. Aga kusagil käib endiselt sõda ja inimene tapab inimest reaalselt, nii et kogu selle praeguse fooni keskel tundsin, et olen seda teemat eelnevalt küllalt palju lugenud, ei taha rohkem.   

 

Ja mis viha sõduril sõduri vastu sai olla – ühesugune vesi kõigil ahjus lk 100

Kirjastus: Perioodika, 1991

238+253 lk