Inglid on armidest tehtud

 

Inglid on armidest tehtud

Marek Sadam

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk

Arvaks, et inglid on haprad ning tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust. Marek Sadam arvab, et pigem ikka armidest. Ja kui hoolega mõelda, siis võib tal õigus olla küll. On ju inglid meie kaitsel ning kõik see kuri, mis meid ilma ingliteta tabaks, saab osaks neile, ja sealt need armid.  Võtavad vastu need ajad, millal teed kukkudes vigu. Püüdes sind puutega hoida, minna kui edasi isu… 

Samas ei ole tema luule ainult inglitest. Minu arvates eristub see just armsate argiste hetkede, asjade, looduse märkamise ja nende luulesse pikkimise poolest. Tema luuletustes on lehmakommi ja lumepallisuppi, sääsepirinat ja saiapuru, sõnajalga ja kummelit, piparmünti ja rabarberit, aga seda mitte ainult otsesõnu, vaid need väljendavad armastust, igatsust, eneseotsimist, märkamist, tähelepanu juhtimist vms. Enamus sellest luulest on nukra alatooniga, kuid väljenduslaad on ikkagi armsalt romantiline. 

Olen alati imetlenud sellist sõnade seadmise oskust ning mõnusalt riimilist väljenduslaadi. Mulle väga meeldis „Headus on ainuke“, kus ta ütleb, et keegi ei ole sust parem, pole ka grammigi halvem, headus on ainuke püüe, millele avatud arve…. Lk 57. 

Aga neid lemmikuid on veel, s.t enamus luuletusi kõnetavad. Lugesin praegu neid järjest, üks luuletus teise otsa, kuid neid tuleks ikkagi pigem mekutada, nagu head desserti. Lugeda ja mõelda ja siis taas üle lugeda.  

 

Orvurong

 

Christina Baker Kline „Orvurong“.

Tõlkis Tiia Viil

Rahva Raamatu kirjastus, 2023

327 lk

Molly on oma seitsmeteistkümneaastase elu jooksul elanud erinevates kasuperedes. Vahele jäänud raamatukogust „Jane Eyre“ näppamisega, satub ta talle määratud ühiskondlikult kasuliku töö kaudu üheksakümnekahe aastasele Vivianile appi asju sorteerima. Selgub, et kaks naist on üsna sarnased vaatamata oma suurele põlvkondade vahele ja ka nende elukäik on kulgenud teatud määral sarnaselt. Kaks naist ja kaks lugu. Neist vanema naise lugu kirjeldab orvurongi, mis viis üksi jäänud lapsi Keskäände, sattunute saatusi.

Orvurong,  mis oli sisuliselt orjakauplemine, on pea sajand tagasi päriselt olemas olnud. Tasuta orje ei kohelda aga igal pool hästi,  seega on selles loos koledaid stseene. Omamoodi uskumalt mõjub kümne aastase mõistus, mis tundub pigem kahekümnese oma, kes oskab mõelda juba täiskasvanu loogikaga. Aga küllap ongi nii, et raske elu röövib lapsepõlve ja elukool annab tarkuse. Kuna raamatu lõpp on helge, siis see rehabiliteerib kuidagi need koledamad seigad ning lõpuks on ju kõik ka suhtumise küsimus. Võib ju isegi saatuselöökidele mõelda kui võimalustele. Kui teda poleks saadetud ühest kasuperest teise, poleks ta jõudnud sellele saarele lk 312

Ütleme nii, et lõpuks muutus see lugu mulle pisut uskumatuks, süžee oli läbinähtav ja see „miski“ jäi puudu.  Molly osa ei kutsunud ennast kaasa, samas see orvurongi rida oli ladusalt jutustatud ning äratas huvi.  Nii et mina otseselt ei vaimustunud, kuid kindlasti ei olnud see ka halb lugemine.  

Ma kuulan sind

 

Inimese hing on habras. Elamiseõpetust meile sündides kaasa ei anta, see tuleb argsi, ümbrust jälgides, peresuhetest, sõprussuhetest, koolist… Mõnikord jääb kõigest sellest vajaka.  Võib olla on olemas inimesi, kes on kõigutamatud, kuid enamus meist seda kindlasti ei ole. Meile lähevad korda nii paljud asjad, kas siis heas mõttes või mitte. 

Ly Seppel-Ehin on luuletaja, kuid lisaks ka gestaltpsühhoterapeut, ja see aastatepikkune töö on saanud temal nüüd raamatuks. Psühhoterapeut kuuleb oma kabinetis palju lugusid: kurblikke, õnnetuid, õudseid, ehk teisisõnu kõike seda, mis kõigutab inimese turvatunnet, mis ei lase tal normaalselt elada ja ka iseendaga hakkama saada. Sageli on siiski vaja vaid kõrvalist pilku, kes paneks vaatama, kes oskaks mõtestada.  Need seigad jutuajamistest, mida Ly on oma kabinetis laste, noorte ja ka nende vanematega vesteldes täheldanud, on ta kirja pannud lihtsas kahekõne vormis – terapeut küsib, patsient vastab või jääb terapeudi väljaöeldu üle mõtisklema.  Need lood on mõtlemapanevad, kuid samas innustavad abi küsima, ja tegelikult annavad kätte ka niidiotsa, mis aitab probleemi lahendamisega alustada. Juba selle raamatu kätte võtmine on ise väike niidots.

Minu arvates on mõned teemad siin vajalik läbi lugeda lapsel koos vanematega või vastupidi. See oleks nagu kolme osapoole vestlus: ema-isa, laps ja raamat. 

Järgmine kord vaatame sellele hirmule otsa ja harjutame julgem olemist lk31

Kirjastus: Loomepuhkus, 2023

184 lk

Tenerifel tegelikult: elu laste ja koertega. Mehest rääkimata

Kordan küll ennast, aga sellised kogemuslikud reisiraamatud on üsna minu teetass, mulle meeldib osa saada kellegi julgusest, ettevõtlikkusest ja ka seiklustest. Raavede pere seiklus viisTenerifele, tükikesele maalapile Atlandi ookeanis. Nimelt otsustasid ema-isa, kaks last ja koduloomad seada end sisse just sellel saarel. Eks iga algus on natuke keeruline, sest keelebarjäär, kultuuribarjäär jm barjäärid, aga julgete päralt on ju maailm. Tegelikult paneb alati imestama see laste kohanemisvõime. Eks Raavede pere lastelgi tuli hakata ujuma võõra keelekeskkonnaga koolis. Ja nad ujusid! Raamat on üsna vaimukas ning humoorikas, kirjeldab korda ja kaost Hispaania moodi. Tänaseks tundub, et nad on avastanud juba uue saare (Werderi ehk Virtsu), mis tegelikult veel saar pole, aga millel on võimalus taas saareks muutuda. Kindlasti oleksin ma valmis ka selle saare seiklustest lugema. Seda enam, et Triin Raavel on hea sõnaseadmise oskus. 

Mulle meeldis see kergus ja elamisjulgus. Lihtne, armas lugemine.

Kirjastus: Pilgrim, 2022

172 lk

Verekuu

Jo Nesbo on väga produktiivne norra kirjanik. Ma ei ole vist ühtegi tema krimi täiskasvanuile lugenud, küll aga oli lahe lugemine puuksupulbri lugu.

Selles loos leitakse kaks noore naise laipa. Kahtlusalune on kohalik kinnisvaraga seotud ärimees. Üks uurijatest sooviks kaasata uurimisse endise sarimõrvaspetsialisti, alkoholiküüsis vaevleva Harry Hole, kuid ülemuste meelest ei ole see hea mõte. Seevastu ärimees palkab ise oma nime puhtaks pesemise eesmärgil Harry asja uurima. Harry moodustatud uurimismeeskond on kummaline, kuid oluline on ju efektiivsus, ja lisaks on tema päästeingel proua Lucille hädas.  

Päris kohe ma selle looga ühele lainele ei saanud. Tegelasi on palju ja mõned norra nimed on eksitavad (ei saa aru, kas mees või naine). Kuid kurjategija oli kohe loo alguses kohal, see hoidis põnevust, mis omakorda hoidis raamatut igal esimesel võimalusel käes. Üldiselt oli päris hirmus raamat. Pimedas ja teki all sellist lugu nõrganärvilistel ei kannatagi lugeda.  Kannibalism, pedofiilia, lapsepõlvetraumad jms on teemadeks. Lisaks ka lauslollust, kus kõrgemad ülemused tõrjuvad trotslikult kogenud uurija teadmisi. Kõiksugu omavahelised endised ja praegused suhted olid siiski raamatu helgem pool.

Krimi lugemine tundub imelikul kombel turvaline – alati on kedagi rünnatud vms toime pandud, keegi hakkab seda lahendama ning ka ootamatus  on eos aimatav, kuid ometi unustasin end tundideks raamatusse. Isegi päris võikad stseenid ei muutnud seda.  Kuid vaatamata sellele, et ette on teada vahelejäämine, krimiloo lahendamine, tahaks ikkagi teada, kuidas ja millistel asjaoludel see toimuma saab. Väga vastandlikuna kõlab: õudne ja lugemisnauding :) . Aga seda ta oli!

Patt tuli maailma päeval, kui inimene sõi hea ja kurja tundmise puust ja küündis niisuguse mõtlemise tasandile, mis võimaldas tal looduse poolt määratut mitte valida lk 91

Kirjastus Varrak, 2023

472 lk