Raevukas lesk

 

Mitmed soovitajad panid haarama Minna Lindgreni „Raevukas lesk“ järele. Need soovitajad kiitsid muhedat huumorit, ja suutäis naeru kulub alati ära.

Seekord siis vananemise teema. Ullis on elanud kogu oma elu pealtnäha viksilt ja viisakalt, samas sisemise rahuloluga ei ole nüüd, mil aastaid on 74, kõik hästi. Ta kahetseb elus tehtud valikuid – ei ole hingekosutav olla 12 aastat põdura abikaasa hooldaja, seda enam, et see abikaasa ei pakkunud erilist lähedust ka siis, kui ta oli veel noor ja terve. Nüüd vanuigi, mil abikaasa surnud, tunneb naine, et pole õieti elanudki ning otsustab sellega algust teha nüüd. Kust aga alustada? Esmalt tuleb üle vaadata sõprade list ning kuidagi teha selgeks lastele, et veel ma ei ole seniilne ja ei vaja hooldekodu. Isegi selles vanuses võib olla elul varuks nii mõndagi!?

Oli küll humoorikas raamat, kohati oli ikka väga üle võlli keeratud see lugu, võib olla isegi liigagi suurte liialdustega, mis kohati ka labasusse kaldusid. Aga mõtteainet jagus! Mida on vanal inimesel oodata, kas ainult surma? Vanadusega kaasnev ei näi just lust ja lillepidu, aga elusast peast ei peaks ka surema, s.t ennast ei peaks tabudega piirama siis, kui käed-jalad terved, mõistus korras, vaim virge. Kindlasti on olemas igal see miski, mis silmad särama ning mõtte tööle paneb. Olen varemgi mõelnud, et miks on mingid olukorrad, riietus, lollitamine, tantsimine jms vanainimses jaoks kohatud. Raamatus mingid ekstra coolid kohad ju kohatud näisid 😊 Kui vanainimene tantsib twisti miks see nüüd siis nii naljakas on, või mis muudab miniseeliku vana naise jaoks ebasobivaks? Võib olla oleks elu ikkagi lõbusam, kui nii palju tabusid ühiskonnas ei oleks.

Igatahes raamat oli loetav. Huumorit armastavatele vanainimestele soovitaks küll, kui aga selle naljasoonega on kehvasti, siis parem jäetagu lugemata.  

Kirjastus: Pegasus 2022

251 lk

Lõpetuseks tore vanainimese disko 

Juureravi

 

Mika Nousiainen on Soome Backman või on see vastupidi, igatahes on mul meeles veel 2013 loetud „Vaarikalaevukesepõgenik“. Ja muidugi tuleb lugeda, kui mälus on head mälestused.

Pekka Kirnuvaara hambad pole kiita ja nii külastab ta hambaarsti Onni Kirnuvaarat. Kahtlus, et hambaarst on Pekka vend, ostutub tõeks. Koos hakatakse oma juuri otsima. Selleks juureks on isa, kes on mõlemad lapsed kunagi hüljanud. Jäljed viivad Rootsi, Taisse ja Austraaliasse. Mida kaugemale rännatakse, seda suuremaks suguvõsa kasvab ning tasapisi selgub ka tõde isa kohta. Ja ilmselgelt ravitakse siin hambaidki üsna usinasti.

Nii et põnevust jagub. Kuid lisaks põnevusele on siin nii muhe elufilosoofia, et see, kas ja kuidas isa leiti, ei omagi nii suurt ja sügavat tähendust. Pigem on see lugu leppimisest, erisustega kohanemisest, lähedusevajadusest, andestamisest. Soe ja mõnus huumor vürtsitab seda kõike – ka kurvaks tegevad kohad on mahendatud eluterve huumoriga. Nii et ainult naljaraamat ei ole, aga tõsisemad probleemid näivadki muretumad, kui osata neisse suhtuda leebemalt. 

Just kirjutamise stiililt võrdleksin Nousiainenit Backmaniga, kuid Backman on minu jaoks filosoofilisem. Siiski oli ka „Juureravi“ mõnus lugeda. Selline üüber-lahe ajaviide.                                                                                                                                         

Armastus ei erine kuigi palju juureravist. Eesmärk on teha teisele inimesele head. See on vahel valus, vahel tulemuslik, tuleb minna sügavale enda sisse ja endast midagi anda lk 113

... kui  kellelgi teisel läheb hästi, ei  võta see sinult midagi vähemaks lk 145

Mis hõisates tuleb, seda on igemetest näha lk 239

Ja tükike Eestimaad ka raamatust: „Raske uskuda, aga inimesed jäävad ellu ka Tallinna laeval.“ Eks see Tallinna kruiis ole omamoodi walkabout..... Mis oleks kui  sarnane giidiga ekskursioon korraldataks ka Tallinna laeval? Kus turistidele selgitataks ideed, mille kohaselt kahe maa vahelise alkoholiaktsiisi erinevus paneb aluse tihedale laevaliiklusele ning nii mõnelegi kaunile või inetule armuloole. Lk 302

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

367 lk

                                                                                                                                                                                                                                                                                             

 

 

Balti tragöödia

 

Sigfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ ilmus nüüd küll kordustrükina, kuid minu jaoks oli see täiesti uus avastus.

Raamatu sündmustik viib 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Lätimaale Lobergi mõisa ja haarab ka teisi Lätimaa mõisaid. Aurel on Heidekampide pere viiest lapsest neljas. Raamatu alguses on Aurel väike poiss, kes elab idüllilist lapseelu mõisas, kus mängumaaks oli nagu lastele ikka puud, veed, metsateed.  Siiski tajub ta juba lapsena nähtamatut klaasseina oma pere ja taluperede vahel. Ajad muutuvad, ning ajaloolised rahutud ajad jõuavad ka Lobergi mõisa, mil rahulik pereelu asendub ettearvamatute keerdkäikudega. Ajaloosündmused, 1905. aasta revolutsioon,  Esimene maailmasõda, 1917. aasta sündmused jõuavad igasse maanurka ka Lätimaal. Aurel kogu selle elu keskel otsib ennast, oma suhet maa ja rahvaga, kuuluvust ja armastust.

Kui 13. sajandil Saksa rüütlid tulid paganaid usku pöörama ja oma mõisad meie maadele rajasid, tekkis nagu uus rahvus: baltisakslased. „Balti tragöödia“ annab suurema pildi baltisakslaste ajaloost ja elust-olust. Ma ei olegi kunagi mõelnud, et baltisakslased olid nagu eestivenelased, kelle saatus on olla n.ö kahe heinakuhja vahel: ei ole enam päris venelased ja päris eestlaste hulka ka ei kuulu. Selles raamatus aga tõuseb seegi teema esile. Ja kui algasid võitlused sakslate-venelaste vahel, kui algasid revolutsioonid ning bolševikud tõstsid pead, oli baltisakslastel raske valida pooli, raske otsustada, kelle poolt, kelle eest peaksid nemad võitlema. Keerulised ajad tõid inimesi keeluliste olukordade ette.

„Balti tragöödia“ on üsna autobiograafiline - raamatu autor on ise pärit Lobergi mõisast, seega on see atmosfäär ja lugu tõetruu. Raamatus on hästi palju tegelasi, kuna suguvõsad olidki suured, aga kõik nimed on hästi meeldejäävad ja lugedes segamini ei lähe. Taustatekstis on palju olustikukirjeldusi ja ka loodus kõneleb omasoodu ning aitab kaasa meeleolu loomisele. Meeleolu sealjuures on vahelduv, kord helge, siis nukker ning lõpuks lootusetus. Raamatu alguses oli esialgu kõik ilus, nii truudus, arm kui ka õnn, kuid mida aeg edasi, seda süngemaks lugu muutub. Algab põletamine, hävitamine, maha laskmine, võitlemine. Raamatu lõpus tundsin, et mind hakkab see tohutu vägivald muserdama. Kuna see lugu on palju tõsielusündmustega läbi põimunud, siis raske oli mõistusel seda tohutut koledust, lootusetust, kurbust vastu võtta. Samas pani miski ikka ja jälle raamatu järele haarama ning lugesin need 600 lehekülge läbi üsna kiiresti.  Baltisakslastest on vähe kirjutatud, seega oli see väga tänuväärt lugemine. Hästi palju juurde annab ka raamatu lõppsõna, mis avab kirjaniku ja selle loo tagamaid.

Oli hästi mõjus raamat!

 

Sest maa, teavas ja jumal on üks, ning isegi liivatera ja rohukõrs on osa Jumalast. Sa ei tohi vaid karta ega kahetseda, muidu laseb jõud sinust lahti. Sa pead kartmatult anduma: veele, maale, taevale – Jumalale, sa pead Teda usaldama, Temasse uskuma, siis kannab Ta sind, nii nagu kannavad sind vesi ja maa lk 172

 

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

621 lk

Minu Setomaa

 

Pärast väiksest Setomaa reisi lugesin läbi Annela Laaneotsa Minu Setomaa. Kui esialgu mõtlesin, et oleksin pidanud ikka enne reisi lugema, võib olla saanuks raamatust mõne teadmise selle kohta, kuhu minna ja mida vaadata, siis nüüd, pärast lugemist tõden, et raamat reisiinfot ei jaga. Annela kirjutab peamiselt oma ülembsootskaks olemisest. Palju lehekülgi on pühendatud pealinikule, kas selle kandmine on või ei ole vabaabielus olevale inimesele kohane. Samuti sootskaks olemisest, selle n.ö töö koormusest jms. Ta on uhke oma Setomaa üle ja on viinud Seto kultuuri laiematesse massidesse. Selle sootska ametiinfo eest olen tänulik, sest kuidas ühest noorest naisest kujunes tiitlikandja,  oli tegelikult põnev. 

Kuna mul olid teisesuunalised ootused, siis muus osas olen pisut kriitiline. Setomaa ei ole ainult ülembsootskad, seal on rohkem külasid, kui mainitud Obinitsa, Mikitamäe ... Seal on peale endiste sootskade teisi olulisi inimesi veel, seal on vaatamisväärsusi ning see kuulus Seto kultuur... Selles osas olid ootused raamatule suuremad. Natuke hüplik, palju hala pereelu korraldamise poole pealt, minu arvates ülekohtuselt palju kriitikat n.ö välissetode kohta.  Aga loetud ta sai ja äratundmisrõõmu tundsin ikka ka: Obinitsa lauluema, Seto folk, tsässonid ja nulgad. Üleüldse jättis Setomaa oma järvede, mägiste-kurviliste teedega väga hea mulje. Igal kandil oma võlud ja võrreldes Lääne-Eestiga hoopis teistsugune Eesti taas. 

Kirjastus: Petrone Print, 2019

248 lk

Looduse jõud

 

Suvel on hea natuke meeli erutada ja lugeda midagi põnevat. Jane Harperi „Looduse jõud“ seda on. Kirjanik on Austraalia kodanik ning sinna viib ka raamatu sündmustik.

Ühe Melbourni firma töötajad, viis meest ja viis naist, lastakse vabasse loodusesse, et läbida üsna ürgne matkarada. Matka eesmärkina peaksid paranema töösuhted ja õpitaks ka üksteist paremini tundma. Kaart, millele on märgitud laagripaigad, on ette antud. Raja läbivad täies koosseisus mehed, naised aga eksivad teelt ja naasevad  kadudega: üks on puudu. Asja asuvad uurima politseinikud Carmen ja Aaron. Kadumise põhjusi näib olevat mitu. Naised hakkavad meenutama oma rännakut ning paralleelselt kulgeb ka uurimise lugu.

Nii põnevalt ülesehitatud lugu haarab endasse koos naha ja karvadega :D. Niidiotsi on mitu, ning kahtlus püsib üleval kõigi ja kõige suhtes pea lõpuni. Ei tea ju, kas on kriminaalsus mängus, või nagu ikka kadumiste suhtes, loodad lõpuni, et see on vaid tühipaljas eksimine. Loodusel siin on muidugi oma roll - lase punt tibisid matkama ja vaata, kui hästi nad toime tulevad ilma telefonilevi, vee ja toiduta tundmatus padrikus, kus kummitab nii palju ohtusid. Lisaks ilmneb ju raskustega võideldes inimese tõeline pale. Loo arenedes tekib üsna mitu küsimust. Kas lapsepõlves kogetud ellujäämislaagri teadmised on piisavad selleks, et ekstreemsustes hakkama saada? Või kuidas üldse ekstreemsetes oludes on võimalik hakkama saada, kui omavahelised suhted pole kõige paremad? Lisaks on nii uurijate kui ka matkajate meeltes piirkonnas tegutsenud kunagise sarimõrvari ohvrid. Mõtelmisainet siin on. Igatahes oli pingeline, põnev ja üsna lihtsakoeline lugemine, mis meeldis iga kandi pealt.

Kirjastus: Varrak, 2022

342 lk

 

Rukis ja rahu

 

Selline ilmetu ja vana raamat tavaliselt lugejale raamatukogus näppu ei hakka. Ma isegi ei tea, mis mind kõnetas, aga loetud Åsta Holthi „Rukis ja rahu“ sai.

Sündmustik viib 17. sajandisse, Rootsi-Norra piirialadele, kuhu soomlased välja rändasid ja alepõletamisega endale paksu laande põllumaid rajasid, eluasemeid ehitasid. Nii rajas ka  rõõmsameelne Pal sinna kodu ning kosis endale jõuka talu Kertu. Pere kasvas, tööd ja tegemised kasvasid. Rahuloluga oli nagu oli. Pal oli romantiku hingega, kes armastas voolida ilusaid asju, samas Kertu oli praktilisema meelega ja alati ei mõistnud mehe ilumeele vajalikkust. Siiski troonis nende elus kirg, armastus ja hoolimine, mis näis toona siiski midagi enneolematut. Vanemate kokku lepitud liitudest ei pruukinud sellist õnnelikku elu juhtuda.

Mulle meeldivad jätkuvalt sellised tee tööd ja näe vaeva lood. Ja selles raamatus seda tööd ju oli, aga siiski oli peamine armastus, üksteisega arvestamine, kogukondlik arvestamine. Millegipärast kipume omistama praegusel ajale tarkuse, arukuse, mõistuse, ja mõeldes tollele vanale ajale arvame, et inimesed olid rumalamad, ei teadnud, ei osanud paljusid asju. Küllap see nii oli ka, sest avastamata oli elekter, kirjaoskus ei olnud veel massidesse jõudnud, kuid loodusega kooskõlas olemise suhtes oldi kindlasti toona targemad. Ka 17. sajandil unistati helgemast homsest, elati teatud mõttes progressi nimel, sest elu pidi ju arenema, talu kasvama, aidad täis olema, lapsed töökad olema. Mulle meeldis see Pali ja Kertu armastuse, talurajamise ja elamise lugu. Meeldis Meelis Joosti lõppsõna – selline teadmine, mille saad otse raamatust lugeda, annab alati palju juurde. Kahju vaid, et triloogia teised osad ei ole eesti keeles ilmunud. Oli ilus ja rahulik lugemine.

…armastus pole vaid kallistused ja ilusad sõnad. See on vaev ja mure ja tülidki. Armastuses on kõike. Tagantjärele taipad, et kõik, mis tol korral haiget tegi, polnud ainult valu. See kuulub elu juurde. Lk 233

Kirjastus: Ilmamaa, 1996

247 lk