Balti tragöödia

 

Sigfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ ilmus nüüd küll kordustrükina, kuid minu jaoks oli see täiesti uus avastus.

Raamatu sündmustik viib 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Lätimaale Lobergi mõisa ja haarab ka teisi Lätimaa mõisaid. Aurel on Heidekampide pere viiest lapsest neljas. Raamatu alguses on Aurel väike poiss, kes elab idüllilist lapseelu mõisas, kus mängumaaks oli nagu lastele ikka puud, veed, metsateed.  Siiski tajub ta juba lapsena nähtamatut klaasseina oma pere ja taluperede vahel. Ajad muutuvad, ning ajaloolised rahutud ajad jõuavad ka Lobergi mõisa, mil rahulik pereelu asendub ettearvamatute keerdkäikudega. Ajaloosündmused, 1905. aasta revolutsioon,  Esimene maailmasõda, 1917. aasta sündmused jõuavad igasse maanurka ka Lätimaal. Aurel kogu selle elu keskel otsib ennast, oma suhet maa ja rahvaga, kuuluvust ja armastust.

Kui 13. sajandil Saksa rüütlid tulid paganaid usku pöörama ja oma mõisad meie maadele rajasid, tekkis nagu uus rahvus: baltisakslased. „Balti tragöödia“ annab suurema pildi baltisakslaste ajaloost ja elust-olust. Ma ei olegi kunagi mõelnud, et baltisakslased olid nagu eestivenelased, kelle saatus on olla n.ö kahe heinakuhja vahel: ei ole enam päris venelased ja päris eestlaste hulka ka ei kuulu. Selles raamatus aga tõuseb seegi teema esile. Ja kui algasid võitlused sakslate-venelaste vahel, kui algasid revolutsioonid ning bolševikud tõstsid pead, oli baltisakslastel raske valida pooli, raske otsustada, kelle poolt, kelle eest peaksid nemad võitlema. Keerulised ajad tõid inimesi keeluliste olukordade ette.

„Balti tragöödia“ on üsna autobiograafiline - raamatu autor on ise pärit Lobergi mõisast, seega on see atmosfäär ja lugu tõetruu. Raamatus on hästi palju tegelasi, kuna suguvõsad olidki suured, aga kõik nimed on hästi meeldejäävad ja lugedes segamini ei lähe. Taustatekstis on palju olustikukirjeldusi ja ka loodus kõneleb omasoodu ning aitab kaasa meeleolu loomisele. Meeleolu sealjuures on vahelduv, kord helge, siis nukker ning lõpuks lootusetus. Raamatu alguses oli esialgu kõik ilus, nii truudus, arm kui ka õnn, kuid mida aeg edasi, seda süngemaks lugu muutub. Algab põletamine, hävitamine, maha laskmine, võitlemine. Raamatu lõpus tundsin, et mind hakkab see tohutu vägivald muserdama. Kuna see lugu on palju tõsielusündmustega läbi põimunud, siis raske oli mõistusel seda tohutut koledust, lootusetust, kurbust vastu võtta. Samas pani miski ikka ja jälle raamatu järele haarama ning lugesin need 600 lehekülge läbi üsna kiiresti.  Baltisakslastest on vähe kirjutatud, seega oli see väga tänuväärt lugemine. Hästi palju juurde annab ka raamatu lõppsõna, mis avab kirjaniku ja selle loo tagamaid.

Oli hästi mõjus raamat!

 

Sest maa, teavas ja jumal on üks, ning isegi liivatera ja rohukõrs on osa Jumalast. Sa ei tohi vaid karta ega kahetseda, muidu laseb jõud sinust lahti. Sa pead kartmatult anduma: veele, maale, taevale – Jumalale, sa pead Teda usaldama, Temasse uskuma, siis kannab Ta sind, nii nagu kannavad sind vesi ja maa lk 172

 

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

621 lk