Rukis ja rahu

 

Selline ilmetu ja vana raamat tavaliselt lugejale raamatukogus näppu ei hakka. Ma isegi ei tea, mis mind kõnetas, aga loetud Åsta Holthi „Rukis ja rahu“ sai.

Sündmustik viib 17. sajandisse, Rootsi-Norra piirialadele, kuhu soomlased välja rändasid ja alepõletamisega endale paksu laande põllumaid rajasid, eluasemeid ehitasid. Nii rajas ka  rõõmsameelne Pal sinna kodu ning kosis endale jõuka talu Kertu. Pere kasvas, tööd ja tegemised kasvasid. Rahuloluga oli nagu oli. Pal oli romantiku hingega, kes armastas voolida ilusaid asju, samas Kertu oli praktilisema meelega ja alati ei mõistnud mehe ilumeele vajalikkust. Siiski troonis nende elus kirg, armastus ja hoolimine, mis näis toona siiski midagi enneolematut. Vanemate kokku lepitud liitudest ei pruukinud sellist õnnelikku elu juhtuda.

Mulle meeldivad jätkuvalt sellised tee tööd ja näe vaeva lood. Ja selles raamatus seda tööd ju oli, aga siiski oli peamine armastus, üksteisega arvestamine, kogukondlik arvestamine. Millegipärast kipume omistama praegusel ajale tarkuse, arukuse, mõistuse, ja mõeldes tollele vanale ajale arvame, et inimesed olid rumalamad, ei teadnud, ei osanud paljusid asju. Küllap see nii oli ka, sest avastamata oli elekter, kirjaoskus ei olnud veel massidesse jõudnud, kuid loodusega kooskõlas olemise suhtes oldi kindlasti toona targemad. Ka 17. sajandil unistati helgemast homsest, elati teatud mõttes progressi nimel, sest elu pidi ju arenema, talu kasvama, aidad täis olema, lapsed töökad olema. Mulle meeldis see Pali ja Kertu armastuse, talurajamise ja elamise lugu. Meeldis Meelis Joosti lõppsõna – selline teadmine, mille saad otse raamatust lugeda, annab alati palju juurde. Kahju vaid, et triloogia teised osad ei ole eesti keeles ilmunud. Oli ilus ja rahulik lugemine.

…armastus pole vaid kallistused ja ilusad sõnad. See on vaev ja mure ja tülidki. Armastuses on kõike. Tagantjärele taipad, et kõik, mis tol korral haiget tegi, polnud ainult valu. See kuulub elu juurde. Lk 233

Kirjastus: Ilmamaa, 1996

247 lk