Mika Nousiainen on Soome Backman või on see
vastupidi, igatahes on mul meeles veel 2013 loetud „Vaarikalaevukesepõgenik“. Ja
muidugi tuleb lugeda, kui mälus on head mälestused.
Pekka Kirnuvaara hambad pole kiita ja nii külastab ta
hambaarsti Onni Kirnuvaarat. Kahtlus, et hambaarst on Pekka vend, ostutub
tõeks. Koos hakatakse oma juuri otsima. Selleks juureks on isa, kes on mõlemad
lapsed kunagi hüljanud. Jäljed viivad Rootsi, Taisse ja Austraaliasse. Mida
kaugemale rännatakse, seda suuremaks suguvõsa kasvab ning tasapisi selgub ka
tõde isa kohta. Ja ilmselgelt ravitakse siin hambaidki üsna usinasti.
Nii et põnevust jagub. Kuid lisaks põnevusele on siin nii
muhe elufilosoofia, et see, kas ja kuidas isa leiti, ei omagi nii suurt ja
sügavat tähendust. Pigem on see lugu leppimisest, erisustega kohanemisest,
lähedusevajadusest, andestamisest. Soe ja mõnus huumor vürtsitab seda kõike – ka
kurvaks tegevad kohad on mahendatud eluterve huumoriga. Nii et ainult naljaraamat ei ole, aga tõsisemad probleemid näivadki muretumad, kui osata neisse suhtuda leebemalt.
Just kirjutamise stiililt võrdleksin Nousiainenit Backmaniga, kuid Backman on minu jaoks filosoofilisem. Siiski oli ka „Juureravi“ mõnus lugeda. Selline üüber-lahe ajaviide.
Armastus ei erine kuigi palju juureravist. Eesmärk on
teha teisele inimesele head. See on vahel valus, vahel tulemuslik, tuleb minna
sügavale enda sisse ja endast midagi anda lk 113
... kui kellelgi
teisel läheb hästi, ei võta see sinult
midagi vähemaks lk 145
Mis hõisates tuleb, seda on igemetest näha lk 239
Ja tükike Eestimaad ka raamatust: „Raske uskuda, aga
inimesed jäävad ellu ka Tallinna laeval.“ Eks see Tallinna kruiis ole omamoodi
walkabout..... Mis oleks kui sarnane
giidiga ekskursioon korraldataks ka Tallinna laeval? Kus turistidele
selgitataks ideed, mille kohaselt kahe maa vahelise alkoholiaktsiisi erinevus
paneb aluse tihedale laevaliiklusele ning nii mõnelegi kaunile või inetule
armuloole. Lk 302
Kirjastus: Eesti Raamat, 2022
367 lk
No comments:
Post a Comment