Armuke

Soovisin lugeda väga väikest raamatut, ja selleks näis sobivat Marguerite Durasi „Armuke“.

Autobiograafiline lugu viib 20-ndate lõpu Vietnamisse, kus kulgeb 15-aastase valge tüdruku ja temast poole vanema Hiina noormehe kirglik armastuslugu. Taustaks on tüdruku ebaharilik perekond: depressiivne ema, vägivaldne vanem vend ning surma poolt kutsutud noorem vend. Perekond kord nagu aktsepteeriks seda suhet, kuid samas ka mitte. Noor uudishimulik tüdruk, saades teadlikuks kehalise naudingu ja armastuse võimalikkusest, on nagu sõltuvuses ebavõrdsest suhtest.

Dramaatiline jutustus on samaaegselt väga poeetiline, tundeline ja ka erootiline. Tekst on eriti komade rohke, hüplik, autori kirjutamise stiil väga omapärane. Mingit loogilist jutustust siit ei leia. Kuid samas oli tõmme raamatu poole olemas. Ja mis on mahult väike, ei ole alati sisult väike. Kuna tegemist on autobiograafiaga, siis paneb hämmastama lugejate ees alastikiskumise tahe ja julgus. 

Selle raamatu põhjal on valminud ka film. Millegipärast arvan, et see film oleks mulle rohkem meeldinud.

[…] kuna te ei tea, et tas on varjul maailma elegants, siis ütlen seda tema eest lk 40

Kirjastus: Varrak

102 lk

 

Augustitüdrukud

Et on august ja üsna soe veel ning raamatukaanelt vaatab vastu nii kena puhkusepesa erivärvi rannatoolide näol, siis oli ahvatlev lugeda läbi ka Anne Rivers Siddonsi „Augustitüdrukud“.

Tegevuspaik Tiger Island peaks asuma Kesk-Ameerikas. Neljast naisest koosnev sõpruskond on kaotanud ühe liikme - see on asendunud uue ja palju nooremaga. Keskealised naised aga märkavad selle asendusliikme kaunist keha, nooruslikku veetlust ja tarmukust ning muidugi ärkab naiselik kadedus, mis avaldub naiste kiuslikus ja iseteadvas käitumises.  Kaks nädalat traditsioonilist iga-aastast kokkusaamist, seekord üsna üksildasel saarel,  paneb suhted proovile ja mitteoodatud uus liige Baby peab ennast tõestama ning vanad olijad oma väärtushinnangud veidi ümber hindama.

Äärmiselt lihtne lugemine. Ja muidugi eluline. Kas just alati keskeakünnise ületanud naised, kes hakkavad minetama oma nooruslikku sarmi,  nii kiuslikud on, kuid kõik on võimalik kui räägitakse ussisoost 😃. Inspireerivalt mõjub vaid traditsiooniline kokkusaamine ning saare idüll. Poolelijätmise mõtet lugedes ei tulnud. Seega unejutuks augustiõhtutesse sobis. Kiidusõnu selle raamatu kohta öelda ei oska ja laita nagu ka väga midagi pole. Kui, siis kest on sisust kutsuvam 😉

Kirjastus: Eesti Raamat

192 lk

Suve lõpp

Augustis on tunda õige kergelt sügise lähenemise märke ning on selge, et suve lõpp ei ole kaugel. Seekord valisingi raamatu pealkirja järgi – Anders de la Motte „Suve lõpp“ haakub üsna hästi läheneva suvelõpu tundega. Siiski oli teada, et tegemist on põnevikuga, ning pealkiri võib olla mõnikord üldse mitte nii väga asjakohane. Minu arvates „Suve lõpp“ selle raamatu pealkirjana on lihtsalt üks pealkiri. Anders de la Motte on Rootsi krimikirjanik, kes on töötanud ka politseinikuna.

Tegevus raamatus viib meid Rootsi. 1983. aastal kaob väike poiss. Aastaid hiljem, kui kadunud poisi õde töötab leinateraapia rühmaga, jutustab üks noormees analoogse lapsekadumise loo. Veronical tekib kahtlus, et võib olla on see noormees tema vend. Juba aegade tagune lugu elustub taas ja naine naaseb kodukülla, et selgust saada...

Proloog on sellel lool nii närvekõditav, et esialgu on lugemise rütmi raske tabada. Raamatu esimene pool kulgeb vaheldumisi: üks peatükk on poisi kadumise, 1983. aasta sündmused, teine peatükk tänapäev. Esimeses neist püütakse välja selgitada mis juhtus, kuhu laps kadus; teises on ka Veronica enda sisemised heitlused ning ikka see mineviku trauma: mis siis tegelikult juhtus. Kaks aega nagu jookseksid võidu: iga peatüki kulminatsioon on täpselt selline, et tahaks seda sama peatükki edasi lugeda. Lihtsalt põnev on vaatamata sellele, et pole teada, kas üldse toimus midagi kriminaalset. Midagi muidugi toimus, sest fakt oli laps ja enam ei ole, on olemas. Poole peal saavad algsed uurimised otsa ja jäävad vaid Veronica teada saamise, kadunud venna otsimise ja eneseleidmise püüdlused, mis kerivad kohati samuti väga pinget pakkuvalt.

Omamoodi segadust tekitavad kirjad. Esialgu ei saa üldse aru mis kirjad need on, kuid kusagil pole peal andis see osalise vastuse müsteeriumile. Lõpplahendus on küll nii ootamatu, et seda ära arvata ei oska. Raamatu pealkirjale kohaselt saavad suve lõpus augustis kõik tegelased endale uue näo ning saabub selgus.

Võib olla ei olegi „Suve lõpp“ midagi erilist, sest analoogseid lapse kadumise lugusid on ilmunud teisigi, ning ka neid isehakanud uurijate lugusid on olemas veel. Siiski on omad nüansid, mis annavad sellele loole oma erilise värvi juurde, näiteks isa roosiaed ja nimetud armastuskirjad. Kõige taga on alati armastus.

Nii et taas üsna korralikult põnev lugemine.

Kirjastus: Varrak

319 lk