Suve lõpp

Augustis on tunda õige kergelt sügise lähenemise märke ning on selge, et suve lõpp ei ole kaugel. Seekord valisingi raamatu pealkirja järgi – Anders de la Motte „Suve lõpp“ haakub üsna hästi läheneva suvelõpu tundega. Siiski oli teada, et tegemist on põnevikuga, ning pealkiri võib olla mõnikord üldse mitte nii väga asjakohane. Minu arvates „Suve lõpp“ selle raamatu pealkirjana on lihtsalt üks pealkiri. Anders de la Motte on Rootsi krimikirjanik, kes on töötanud ka politseinikuna.

Tegevus raamatus viib meid Rootsi. 1983. aastal kaob väike poiss. Aastaid hiljem, kui kadunud poisi õde töötab leinateraapia rühmaga, jutustab üks noormees analoogse lapsekadumise loo. Veronical tekib kahtlus, et võib olla on see noormees tema vend. Juba aegade tagune lugu elustub taas ja naine naaseb kodukülla, et selgust saada...

Proloog on sellel lool nii närvekõditav, et esialgu on lugemise rütmi raske tabada. Raamatu esimene pool kulgeb vaheldumisi: üks peatükk on poisi kadumise, 1983. aasta sündmused, teine peatükk tänapäev. Esimeses neist püütakse välja selgitada mis juhtus, kuhu laps kadus; teises on ka Veronica enda sisemised heitlused ning ikka see mineviku trauma: mis siis tegelikult juhtus. Kaks aega nagu jookseksid võidu: iga peatüki kulminatsioon on täpselt selline, et tahaks seda sama peatükki edasi lugeda. Lihtsalt põnev on vaatamata sellele, et pole teada, kas üldse toimus midagi kriminaalset. Midagi muidugi toimus, sest fakt oli laps ja enam ei ole, on olemas. Poole peal saavad algsed uurimised otsa ja jäävad vaid Veronica teada saamise, kadunud venna otsimise ja eneseleidmise püüdlused, mis kerivad kohati samuti väga pinget pakkuvalt.

Omamoodi segadust tekitavad kirjad. Esialgu ei saa üldse aru mis kirjad need on, kuid kusagil pole peal andis see osalise vastuse müsteeriumile. Lõpplahendus on küll nii ootamatu, et seda ära arvata ei oska. Raamatu pealkirjale kohaselt saavad suve lõpus augustis kõik tegelased endale uue näo ning saabub selgus.

Võib olla ei olegi „Suve lõpp“ midagi erilist, sest analoogseid lapse kadumise lugusid on ilmunud teisigi, ning ka neid isehakanud uurijate lugusid on olemas veel. Siiski on omad nüansid, mis annavad sellele loole oma erilise värvi juurde, näiteks isa roosiaed ja nimetud armastuskirjad. Kõige taga on alati armastus.

Nii et taas üsna korralikult põnev lugemine.

Kirjastus: Varrak

319 lk