Öö häärber

 

Jo Nesbø „Öö häärber“

Norra keelest tõlkinud Marianne Tarkusep

Kirjastus: Varrak, 2025

190 lk

Neljateistaastasele Richardile meeldib rumalusi välja mõelda. Ühel õhtul õhutab ta Tomi tegema telefoniautomaadist tüngakõnet süngesse majja, Öö häärberisse. Selle tagajärjel imeb telefonitoru Tomi endasse ja poissi enam ei ole. Richardi seletust asja kohta ei usu keegi. Kaob veel üks sõber ja Richard satub üha suurema surve alla kahtlusalusena. Vaid Karen usub teda.

Olen enda lugemislaualt välistanud kõik üleloomulikud jõud, seega raamatut lugema hakates tundus küll, et mis jama see nüüd on😏aga olin juba sõrme andnud, seega pooleli ka jätta ei saanud. Kusagil poole raamatu peal tuli pööre, mis viis loo juba teise suunda. Algas klassikokkutuleku hetk. Aga muidu oli see lugu küll pisut absurdne, natuke humoorikas, õudne, üleloomulik ja ikkagi kriminaalne ka.  Lugedes tiirles peas ka mõte, et mis nüüd järgmiseks ja kas saab see lugu veel segasemaks minna? Samas on alati ühe kurbloo taga kellegi kurb saatus, seega on need eelnevalt nimetatud tundmused loo osad, ja kõigeks on põhjus.

Aga vahel on valedes, mida öeldakse liiga valjusti ja liiga tihti, ka veidike tõde lk 19

Täiskasvanud inimesed

 

Marie Aubert  „Täiskasvanud inimesed“

Norra keelest tõlkis Sigrid Tooming

Kirjastus Tänapäev, 2023

152 lk

Neljakümnene Ida teeb ettevalmistusi munarakkude külmutamiseks, võib ju olla, et tuleb veel see õige mees, kellega tahaks lapsi saada. Naine sõidab perekonna suvilasse, kus plaanis tähistada ema 65. sünnipäeva. Kohale tulevad õde oma mehe ja mehe tütrega ning ema ja tema uus elukaaslane. Ja kui siis selgub, et noorem õde Marthe on ka lapseootuses esimene, läheb Idal kops üle maksa.

Üsna õhuke raamat ning tegevus raamatuski paar päeva kestev, kuid samas on see lugu kuidagi väga kõnekas, sest meid viiakse nende tunnete keskele, mis on inimlikult enamasti kõigis olemas, aga neid tundeid ei taha tunnistada, need on ebamugavad ning ikka tahaks ju ennast paremast küljest näidata. Kui aga kadeduseuss närib, siis toob see uss välja ka nõmeda käitumise. Ja muidugi on teemaks see bioloogiline kell, mis armutult tiksub, antud juhul Ida kahjuks.

Nii et loetagu! Sest teemad on vägagi aktuaalsed ajal, mil lapse saamine on sageli lükatud üha hilisemasse vanusesse. Lugu on kirjutatud väga ladusalt ning lugemine edenes kiiresti. Oli hea raamat!

Ega me siin lõbupärast ole

 

Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole“

Tõlkinud: Sigrid Tooming

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

223 lk

Kirjanikuna on Knuti parimad päevad selja taha jäänud. Kahekümneaastase kirjanikustaaži sisse jäi vaid üks kuulus romaan, millega ta kirjandusringkondadesse pääses. Nüüd, mil toonane kuulsus on hakanud raugema, sest iga katse uut kuulsat luua, ebaõnnestub, on Knut eluga pigem kimpus. Siiski kutsutakse mees esinema kirjandusfestivalile, kuhu ta võtab kaasa geist naabrimehe ja tolle pakistanlasest sõbra. Festivalil õnnestub tal tekitada furoori, seda küll mitte positiivses võtmes. Aga tähelepanu on tähelepanu.

Nii et raamat andest, kirjanikust ja kirjandusest. Ma lugesin seda üsna kaua, aga see ongi selline aeglane otsese actionita lugemine. Samas on tekst üsna mahlakas ja parajalt irooniline. Raamatute,  kirjanduse ja kirjanikuks olemise kohta on siin väga palju huvitavaid mõtteid, mis paneb juurdlema üsna mitme küsimuse üle: Kas anne kirjutada on loomuomane või ikkagi aastatepikkune töö väärtuslikuma teksti nimel? Kas vähene huvi sinu loomingu vastu tühistab ka su ande?  Või milline tekst on üldse väärtuslik? Kuidas kirjanik saab hakkama raamatukuhjadega, mis tema mõttetöö tagajärjel on ilmunud? Ja muidugi need telefoniputkadesse ja mujale sarnastesse kohtadesse tekitatud raamatukogud, ka neile on siin oma hävitav hinnang antud lk 208.

Nina Lykke „Surmahaigus“ meeldis mulle väga ja ka käesolev sobis hästi.  Neid kahte ma siin edetabelisse seada isegi ei oska. Mulle tundub, et see raamat ei ole massidele, vaid pigem neile, kes armastavad pisut sügavuti minevatest mõttekäikudest lugeda.

Selleks, et tõde välja tuleks, peab valetama lk 191

Verekuu

Jo Nesbo on väga produktiivne norra kirjanik. Ma ei ole vist ühtegi tema krimi täiskasvanuile lugenud, küll aga oli lahe lugemine puuksupulbri lugu.

Selles loos leitakse kaks noore naise laipa. Kahtlusalune on kohalik kinnisvaraga seotud ärimees. Üks uurijatest sooviks kaasata uurimisse endise sarimõrvaspetsialisti, alkoholiküüsis vaevleva Harry Hole, kuid ülemuste meelest ei ole see hea mõte. Seevastu ärimees palkab ise oma nime puhtaks pesemise eesmärgil Harry asja uurima. Harry moodustatud uurimismeeskond on kummaline, kuid oluline on ju efektiivsus, ja lisaks on tema päästeingel proua Lucille hädas.  

Päris kohe ma selle looga ühele lainele ei saanud. Tegelasi on palju ja mõned norra nimed on eksitavad (ei saa aru, kas mees või naine). Kuid kurjategija oli kohe loo alguses kohal, see hoidis põnevust, mis omakorda hoidis raamatut igal esimesel võimalusel käes. Üldiselt oli päris hirmus raamat. Pimedas ja teki all sellist lugu nõrganärvilistel ei kannatagi lugeda.  Kannibalism, pedofiilia, lapsepõlvetraumad jms on teemadeks. Lisaks ka lauslollust, kus kõrgemad ülemused tõrjuvad trotslikult kogenud uurija teadmisi. Kõiksugu omavahelised endised ja praegused suhted olid siiski raamatu helgem pool.

Krimi lugemine tundub imelikul kombel turvaline – alati on kedagi rünnatud vms toime pandud, keegi hakkab seda lahendama ning ka ootamatus  on eos aimatav, kuid ometi unustasin end tundideks raamatusse. Isegi päris võikad stseenid ei muutnud seda.  Kuid vaatamata sellele, et ette on teada vahelejäämine, krimiloo lahendamine, tahaks ikkagi teada, kuidas ja millistel asjaoludel see toimuma saab. Väga vastandlikuna kõlab: õudne ja lugemisnauding :) . Aga seda ta oli!

Patt tuli maailma päeval, kui inimene sõi hea ja kurja tundmise puust ja küündis niisuguse mõtlemise tasandile, mis võimaldas tal looduse poolt määratut mitte valida lk 91

Kirjastus Varrak, 2023

472 lk

Rukis ja rahu

 

Selline ilmetu ja vana raamat tavaliselt lugejale raamatukogus näppu ei hakka. Ma isegi ei tea, mis mind kõnetas, aga loetud Åsta Holthi „Rukis ja rahu“ sai.

Sündmustik viib 17. sajandisse, Rootsi-Norra piirialadele, kuhu soomlased välja rändasid ja alepõletamisega endale paksu laande põllumaid rajasid, eluasemeid ehitasid. Nii rajas ka  rõõmsameelne Pal sinna kodu ning kosis endale jõuka talu Kertu. Pere kasvas, tööd ja tegemised kasvasid. Rahuloluga oli nagu oli. Pal oli romantiku hingega, kes armastas voolida ilusaid asju, samas Kertu oli praktilisema meelega ja alati ei mõistnud mehe ilumeele vajalikkust. Siiski troonis nende elus kirg, armastus ja hoolimine, mis näis toona siiski midagi enneolematut. Vanemate kokku lepitud liitudest ei pruukinud sellist õnnelikku elu juhtuda.

Mulle meeldivad jätkuvalt sellised tee tööd ja näe vaeva lood. Ja selles raamatus seda tööd ju oli, aga siiski oli peamine armastus, üksteisega arvestamine, kogukondlik arvestamine. Millegipärast kipume omistama praegusel ajale tarkuse, arukuse, mõistuse, ja mõeldes tollele vanale ajale arvame, et inimesed olid rumalamad, ei teadnud, ei osanud paljusid asju. Küllap see nii oli ka, sest avastamata oli elekter, kirjaoskus ei olnud veel massidesse jõudnud, kuid loodusega kooskõlas olemise suhtes oldi kindlasti toona targemad. Ka 17. sajandil unistati helgemast homsest, elati teatud mõttes progressi nimel, sest elu pidi ju arenema, talu kasvama, aidad täis olema, lapsed töökad olema. Mulle meeldis see Pali ja Kertu armastuse, talurajamise ja elamise lugu. Meeldis Meelis Joosti lõppsõna – selline teadmine, mille saad otse raamatust lugeda, annab alati palju juurde. Kahju vaid, et triloogia teised osad ei ole eesti keeles ilmunud. Oli ilus ja rahulik lugemine.

…armastus pole vaid kallistused ja ilusad sõnad. See on vaev ja mure ja tülidki. Armastuses on kõike. Tagantjärele taipad, et kõik, mis tol korral haiget tegi, polnud ainult valu. See kuulub elu juurde. Lk 233

Kirjastus: Ilmamaa, 1996

247 lk

Unenäod ei tähenda midagi

Sattusin lugema Norra kirjaniku Ane Barmeni „Unenäod ei tähenda midagi“. Eelkõige kõnetas pealkiri ja alles lugedes adusin, et tegemist on noortekaga. Ei olegi päris noortekat ammu lugenud, seega vaheldus tavalugemistele. 

Seitsmeteistaastane Louise on tuleb Alesundist kodukülla puhkusele. Paraku algab puhkus vanaema matusega. Suhted ema ja õega on kuidagi puised ning tüdruk otsustab minna suvel vanadekodusse tööle. See töö valik ja ka vabaajal õllepudeli kummutamine on pigem soov pääseda leinamõtetest. Aasta tagasi hukkus tüdruku eluaegne sõber ja esimene armastus Tormod. Vanadekodu töö paneb veelgi rohkem mõtlema elu ajalikkuse üle ja muudab üleüldist ellu suhtumist. 

 Väga lihtne ja eluline raamat, mis mõtteaianet pakub mitme kandi pealt. Mind kõnetas just noore inimese oskus toime tulla dementse vanainimesega. Ilmselt just see vanainimese teema eristab seda lugu tavalisest noortekast, kus kõne all on ainult omavahelised suhted. Samuti on kirjanduses alati tore äratundmisrõõm mõne paiga või nähtuse suhtes, mida ise oled kogenud. Minul on Alesundi kogemus olemas. 

Ajaviiteks täiesti asjalik lugemine.  

 Kirjastus: Eesti Raamat, 2022 

191 lk

Päikesevalvaja

 

Maja Lunde “Päikesevalvaja” näeb lihtsalt võrratu välja - Lisa Aisato joonistustesse ei ole võimalik mitte ära armuda. Igal juhul on sellel raamatul selline kutsuv kombo olemas, millele on raske vastu panna. Lasteraamatuid on minu arvates igas eas väga värskendav lugeda.

Lilli on 13 aastane tüdruk, kes mäletab päikest vaid ähmaselt. Tema praeguses maailmas on vaid vihm ja pori, vaesus ja viletus. Seda elu püüab veepeal hoida Lilli vanaisa, kes töötab kasvuhoones ja varustab inimesi köögiviljadega. Saaki tuleb küll vaid nii napilt, et küla lapsed sellest suurt kosutust ei leia, pigem lihtsalt aitab elus püsida. Lillil on kasvuhoonesse minek keelatud, kuid uudishimu tüdrukus saab võitu ja ta astub üle kasvuhoone läve. Nii satub ta nagu teise maailma.  Tüdruk teeb omalt poolt kõik, et see maailm saaks ka tema kodukohale omaks.

Ilus südamlik lugu, muinasjutt, kus hea vägi võidab kurja väe. Raamat näeb välja kena roheline ja ka sisu on hästi rohelisega, s.t loodusega kooskõlas. Minu arvates juhitakse selle loo kaudu tähelepanu kliimasoojenemisele ja arututele inimtegevuse tagajärgedele. Ma ei tea, kas lapsed sellest lugedes nii aru saavad? Võib olla peaks see olema vanemate ja laste kooslugemise raamat?! Võib olla ma alahindan lapsi. Kuid toredaid arutelusid on selle raamatu pinnalt võimalik pidada mitme kandi pealt, sest siin on mängus sõprussuhted, esimene armumine, orvuna kasvamine, headus, hoolimine, aitamine ja muidugi see looduse teema, mis saab siis, kui meie ilmastik püsib pikalt äärmuslikes oludes.

Iga illustratsioon on suurepärane täiendus tekstile. Ainuüksi nende piltide vaatamisest saab juba elamuse, sest nad näevad välja nii elusad.

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

199 lk

Surmahaigus

 

Koleda pealkirjaga raamat, kuid Mart Juure soovitus, Mae on lugenud, Põhjamaade romaan on juba kolm kindlat argumenti, mis paneb raamatut haarama. Nina Lykke “Surmahaigus”.

Viiekümnendates eluaastates perearst Elin on abielus olnud Aksliga üle kahekümne aasta. Lapsed on pesast lennanud ja nüüd elatakse oma argist elu. Aksel on suusaspordi hull, kes eksisteerib Elini jaoks justkui ajuti – tema kirg on number üks elus ja muud asjad tulevad selle sabas. Elin ise aga otsib üha enam tuge alkoholist. Enne Akselit käis Elin Bjorniga. Kui nüüd Bjorn end ootamatult Facebookis Elinile nähtavaks teeb, taastub side kahe eksi vahel ning kõikide osapoolte elu muutub jäädavalt. Või kas ikka saab lõhkuda seda, millel on tugev vundament?

Kõigepealt peab ütlema, et koleda pealkirja taga on väga kaasahaarav ja eluline lugu, muud koledust siin polegi. Nina Lykke on suurepärane inimhingede insener. Ta annab arstile, kui ühe elukutse esindajale, inimliku mõõte juurde. Oleme ju harjunud mõtlema-ütlema „ise arst“, nagu arstil inimlikus plaanis ei olekski elu ja probleeme. Kuid see lugu siin paljastab perearsti töö telgitaguseid ning annab aimu patsientide värvikirevast läbilõikest, nende pseudo ja pärisprobleemidest. 

Tegelikult ei ole arstindus selle loo põhiteema, teemaks on ikkagi peresuhted, aga need kaks kuidagi täiendavad üksteist ja loovad sellise mõnusa kombo. Ega ei ole ju raske arvata, kuhu viib välja abieluaastate rutiin, kus naine hakkab näägutama ja mees vasakule vaatama. Kõik pisiasjad on hästi  märgatud ning filosofeeritakse tänapäeva pinnapealsuse, saavutusevajaduse jm sellise põhjal.. Nautisin tõesti iga sõna ja iga mõttevälgatust.

Selle asemel on keha nagu karjuv titt ja mitte keegi ei tea, mis tal viga on. Mähe on kuiv, laps on söönud, ema on käepärast, ja ometi titt karjub. Selline on ka keha, eriti kui me vanaks saame: ta karjub, ja me ei tea, miks lk 89

Käime ringi ja teeme näo, nagu oleksime surematud ja haavamatud, aga naha all voolab veri ja iga hetk on võimalik katastroofiks. Iga minut ja sekund võib kõik käriseda, keegi ei saa end turvaliselt tunda niinimetatud argipäevas, mis on meie arvates kivisse raiutud, aga tegelikult kirjutatud liivale, ja kohe saabub hiidlaine Lk 155

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

253 lk

Tüdruk, kes tahtis päästa raamatuid

Klaus Hagerup on kirjutanud väga õilsa pealkirjaga lasteraamatu: „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud“. Lisa Aisato joonistused on võrratud ning illustreerivad lugu suurepäraselt. Ja kui kõik kokku liita, on see raamat imearmas kombo.

Anna armastas raamatuid lugeda ja ta ei tahtnud suureks saada. Tema lemmikkoht oli raamatukogu, kus töötas proua Monsen. Proua kurvastas raamatute pärast, mida keegi ei laena. Nende mittelaenatud raamatute tarvis oli tööle võetud raamatute hävitaja, kes tegelikult neid hävitada ei tahtnud. Anna jõudis järeldusele, et kui raamatud, mida keegi ei loe, hävitatakse, siis kaovad ka inimesed, kellest need raamatud räägivad lk 10 Ta otsustas raamatud päästa… Kas see päästmine ka õnnestus?

Raamatute päästmine on peaaegu nagu maailma päästmine. Tegelikult on ju alati kahju nendest lugudest, kirjanike jt raamatusse panustajate tööst ja vaevast ning ka nendest tegelastest, kelle kirjanikud kord sünnitanud on. Kuidas sa viskad ära kellegi tööd, vaeva ja armastust. Sellised tunded saadavad vist paljusid, kui seisad vanade raamatutega silmitsi. Samas neid muudkui sünnib ja sünnib juurde, keegi neid ju lõputult lugeda ei jõua. Ja kui üritadagi päästa neid lugedes, siis võivad nad peas omavahel segi minna, nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul ning sa ei jaga enam maad ega mütsigi sellest, mida oled lugenud ja mida mitte. Sellepärast vajab iga raamat pisut ka seedimise aega.  Igatahes ma tean, mida Anna ja proua Morgen tundsid.

Suurepärane raamat ja suurepärane teema. Taas kord üks raamat, mis võiks lastega pikemalt arutlemiseks olla.

Kirjastus: Tammerraamat, 2019

57 lk

Rigeli silmad

Lugemisjärg jõudis Roy Jacobseni  triloogia kolmanda raamatu juurde. Esimesed osad meeldisid sedavõrd, et ka „Rigeli silmad“ said loetud. Kui esimene osa oli elu väikesaartel lugu, teine osa sõja ja ainsa võimaliku armastuse lugu, siis kolmas osa on lootuse lugu – lootus leida üles kord kogetud armastus.

On 1946. aasta. Ingrid pakib oma väikese kompsu ja Kaja kaasa ning lahkub Barrøylt, et üles leida Aleksander, väikese Kajakese isa. Laps on isa peegel ja nii ta liigub mööda Norrat sülelapsega, kes on nagu tõendusmaterjal ja õigustus, et otsida pidepunkte, mille abil oleks võimalik meheni jõuda. Selgub, et ainsaks mäletajaks on Ingrid, märgid annavad aimu ka teel kohatute äratundmisest, kuid mäletada ei taheta. Raskel teekonnal on Ingrid siiski optimist ning visalt ja järjekindlalt rühib ta edasi. Lootus on õhkõrn ja sureb viimasena.

Esimestes osades oli vesi, siis selles osas on mäed ja orud s.t Norra maastik, sõjast räsitud elud ja lood saatmas Ingridi püüdlusi. Põhjamaa kargus, visadus ja leppimine on selleski loos olemas, ja on peamine põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Selles ei ole kõikehaarvat kirgikütvat süžeed, lugu hargneb aeglasemalt, mõtisklevamalt, kuid see Ingridi olemus ja oodatav lõpptulemus hoiab mõtte väga hästi raamatu juures. Kusjuures lõpplahendust võib ju oodata, kuid see oli siiski ootamatu.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

192 lk

Valge laam

Roy Jacobseni „Nähtamatud“ meeldis niivõrd, et ka  järgmine osa „Valge laam“ sai loetud.

Kuigi loodus, olustik, tingimused on samad kui esimeses osas, siis elu on siiski edasi läinud ja „Valge laam“ viib 1944. aastasse. Sõja mõjudest ei ole pääsenud ka Norra väikesaared, saar on elanikest tühjaks jäänud, vaid Ingrid naaseb tagasi Barroyle. Talvised tingimused ei tee olemist lihtsaks, kuid visa naine hangib toitu merest, loob kodusoojust taresse, mõtiskleb oma mälestustes. Siiski ei saa ta pikalt üksinda olla, ühel saare ringkäigul leiab ta sõduritunnustega laibad ja ühe poolelusa mehe. Noor mees toibub Ingridi hoolitsusel ja algab väike armastuslugu. Ühel päeval on aga mees saarelt kadunud ning Ingridile jääb ootus: lapse ja lähedaste kodusaarele naasmise ootus.

Teine osa meeldis mulle esimest rohkem, sest lugu oli konkreetsem ja romantilisem. Kuid siingi jätkub võitlus eelkõige loodusestiihiaga ja selle järjepidevusega, mis on elu saartel hoidnud. Eks jah, see töö ja vaev, mis on edasiviivaks jõuks, on siingi kesksel kohal. Raamatu parim osa on kindlasti kirjeldused, sellised karged, jäised, tormised, kuid millest kumab läbi inimese tugevus hakkamasaamiseks igas olukorras.See lugu haaras kenasti kaasa ja minu kujutluses hakkas filmilikult tööle: see saar, Ingrid sõudmas  ja juhtimas paati ristilainet, nagisevad majaseinad, palavikus mees... 

Tasub lugeda kasvõi iseseisva raamatuna.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2016

192 lk

Nähtamatud

Seekordsele raamatuvalikule aitas kaasa Kirjakoi. Ta rääkis Roy Jacobseni triloogia teisest osast (Valge laam) kenasti ja tõi selle kaugetest mälusoppidest taas esile. Mulle meeldivad sellised karged põhjamaa lood ja lugemisvara oli otsustatud. „Nähtamatud“, „Valge laam“ ja „Rigeli silmad“ on triloogia järjestus.

Norra rannikul on tuhandeid väikesi saari, millel möödunud sajandi alguses kees elu.  Raamat viib meid ühele sellisele saarele ja kajastab sealset elu 1913 – 1928 aastatel. Elu ja aeg väikesaarel käib loodusega ühes rütmis: kui on tuuled ja tormid, siis on elu võitlus, kui loodus näitab rahulikku meelt, siis on elu (vähemalt näiliselt )nagu paradiisis. Elamise heaks tuleb vaeva näha ja leidlik olla. Traditsiooniliste tegevustena lõigatakse turvast, korjatakse kajakamune ja hahasulgi, vaesemal aja keedetakse adrust lõssi ja segatakse heina sisse kaseoksi, et loomad kauem mäluksid.   „Nähtamatud“ on ühe perekonna lugu. Pere on ju nagu pere ikka, omad tööd ja tegemised, kuid hakkama saamist mõjutab vägagi vaene maalapp, mis ei anna piisavalt talvevarusid ei enestele ega ka pudulojustele. Ajuti tuleb meestel minna pikemtele retketele Lofootidele ning pere jääb koduste toimetustega tegelema ja ootama. Ühte keskset tegelast selles loos ei ole, kuid suurem rõhk on siiski väikese Ingridi peal, kelle osaks on karedad paitused, ootamine, vanemate aitamine, mängimine ja kasvamine saare tulevaseks kodanikuks.

„Nähtamatud“ on väga ajastu- ning kohatruu raamat. Kuigi ise ma neil Norra saartel ju käinud ei ole, tekkis kujutluspildis neist oma nägemus küll. Üsna karmide tingimuste ja võimalustega paiga kujutluspildi lõi see raamat samuti.  Kusjuures lapseks olemise aega said lapsed kasutada vaid miinimum aega, kui ikka jalg kandis ja kätes juba pisutki rammu oli, tuli võtta aerud ja merele minna või asuda tegema muud jõukohast ja tegelikult ka mittejõukohast tööd. Ja mõni ei saanudki olla laps, tööd nõudsid teda juba kohevarsti pärast sündimist. Tänasega võrreldes näisid need inimesed seal saartel lausa üliinimesed. Väärtushinnangud ja unistused on ka eraldatud saarel teisemad kui maismaal elades, ja ega siingi ei unistata ühtemoodi. Meestel ikka suuremad perevälised unistused, naisel koduhoidja unistused.

Kahetseda oma unistust on kõige laastavam tegevus, mida inimene teha võib lk 184

Kirjastus: Eesti Raamat, 2014

190 lk