Tüdruk, kes tahtis päästa raamatuid

Klaus Hagerup on kirjutanud väga õilsa pealkirjaga lasteraamatu: „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud“. Lisa Aisato joonistused on võrratud ning illustreerivad lugu suurepäraselt. Ja kui kõik kokku liita, on see raamat imearmas kombo.

Anna armastas raamatuid lugeda ja ta ei tahtnud suureks saada. Tema lemmikkoht oli raamatukogu, kus töötas proua Monsen. Proua kurvastas raamatute pärast, mida keegi ei laena. Nende mittelaenatud raamatute tarvis oli tööle võetud raamatute hävitaja, kes tegelikult neid hävitada ei tahtnud. Anna jõudis järeldusele, et kui raamatud, mida keegi ei loe, hävitatakse, siis kaovad ka inimesed, kellest need raamatud räägivad lk 10 Ta otsustas raamatud päästa… Kas see päästmine ka õnnestus?

Raamatute päästmine on peaaegu nagu maailma päästmine. Tegelikult on ju alati kahju nendest lugudest, kirjanike jt raamatusse panustajate tööst ja vaevast ning ka nendest tegelastest, kelle kirjanikud kord sünnitanud on. Kuidas sa viskad ära kellegi tööd, vaeva ja armastust. Sellised tunded saadavad vist paljusid, kui seisad vanade raamatutega silmitsi. Samas neid muudkui sünnib ja sünnib juurde, keegi neid ju lõputult lugeda ei jõua. Ja kui üritadagi päästa neid lugedes, siis võivad nad peas omavahel segi minna, nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul ning sa ei jaga enam maad ega mütsigi sellest, mida oled lugenud ja mida mitte. Sellepärast vajab iga raamat pisut ka seedimise aega.  Igatahes ma tean, mida Anna ja proua Morgen tundsid.

Suurepärane raamat ja suurepärane teema. Taas kord üks raamat, mis võiks lastega pikemalt arutlemiseks olla.

Kirjastus: Tammerraamat, 2019

57 lk