Rigeli silmad

Lugemisjärg jõudis Roy Jacobseni  triloogia kolmanda raamatu juurde. Esimesed osad meeldisid sedavõrd, et ka „Rigeli silmad“ said loetud. Kui esimene osa oli elu väikesaartel lugu, teine osa sõja ja ainsa võimaliku armastuse lugu, siis kolmas osa on lootuse lugu – lootus leida üles kord kogetud armastus.

On 1946. aasta. Ingrid pakib oma väikese kompsu ja Kaja kaasa ning lahkub Barrøylt, et üles leida Aleksander, väikese Kajakese isa. Laps on isa peegel ja nii ta liigub mööda Norrat sülelapsega, kes on nagu tõendusmaterjal ja õigustus, et otsida pidepunkte, mille abil oleks võimalik meheni jõuda. Selgub, et ainsaks mäletajaks on Ingrid, märgid annavad aimu ka teel kohatute äratundmisest, kuid mäletada ei taheta. Raskel teekonnal on Ingrid siiski optimist ning visalt ja järjekindlalt rühib ta edasi. Lootus on õhkõrn ja sureb viimasena.

Esimestes osades oli vesi, siis selles osas on mäed ja orud s.t Norra maastik, sõjast räsitud elud ja lood saatmas Ingridi püüdlusi. Põhjamaa kargus, visadus ja leppimine on selleski loos olemas, ja on peamine põhjus, miks mulle see raamat meeldis. Selles ei ole kõikehaarvat kirgikütvat süžeed, lugu hargneb aeglasemalt, mõtisklevamalt, kuid see Ingridi olemus ja oodatav lõpptulemus hoiab mõtte väga hästi raamatu juures. Kusjuures lõpplahendust võib ju oodata, kuid see oli siiski ootamatu.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

192 lk