Valge laam

Roy Jacobseni „Nähtamatud“ meeldis niivõrd, et ka  järgmine osa „Valge laam“ sai loetud.

Kuigi loodus, olustik, tingimused on samad kui esimeses osas, siis elu on siiski edasi läinud ja „Valge laam“ viib 1944. aastasse. Sõja mõjudest ei ole pääsenud ka Norra väikesaared, saar on elanikest tühjaks jäänud, vaid Ingrid naaseb tagasi Barroyle. Talvised tingimused ei tee olemist lihtsaks, kuid visa naine hangib toitu merest, loob kodusoojust taresse, mõtiskleb oma mälestustes. Siiski ei saa ta pikalt üksinda olla, ühel saare ringkäigul leiab ta sõduritunnustega laibad ja ühe poolelusa mehe. Noor mees toibub Ingridi hoolitsusel ja algab väike armastuslugu. Ühel päeval on aga mees saarelt kadunud ning Ingridile jääb ootus: lapse ja lähedaste kodusaarele naasmise ootus.

Teine osa meeldis mulle esimest rohkem, sest lugu oli konkreetsem ja romantilisem. Kuid siingi jätkub võitlus eelkõige loodusestiihiaga ja selle järjepidevusega, mis on elu saartel hoidnud. Eks jah, see töö ja vaev, mis on edasiviivaks jõuks, on siingi kesksel kohal. Raamatu parim osa on kindlasti kirjeldused, sellised karged, jäised, tormised, kuid millest kumab läbi inimese tugevus hakkamasaamiseks igas olukorras.See lugu haaras kenasti kaasa ja minu kujutluses hakkas filmilikult tööle: see saar, Ingrid sõudmas  ja juhtimas paati ristilainet, nagisevad majaseinad, palavikus mees... 

Tasub lugeda kasvõi iseseisva raamatuna.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2016

192 lk