Sadu jõkke

Arved Viirlaid, foto https://epl.delfi.ee/news/kultuur/arved-viirlaiu-malestuseks?id=71798759

Vaevalt, et Eestimaal neid peresid palju on, keda küüditamine mitte mingil moel ei ole puudutanud. Mind puudutas see kuritegu väga lähedalt, sest Siberis Novosibirski oblasti ühe külakalmistu mullas puhkavad minu vanaema ja tädi ning Vorkuta vangilaagris suri minu vanaisa. Nüüd, märtsiküüditamise 70. aastapäeval, on vägagi kohane meeles hoida, lugeda, mõelda ja loota, et see aeg, mis meist üha kaugeneb, ei tuleks iial tagasi. Mina lugesin Arved Viirlaid´i „Sadu jõkke“.

Sündmused raamatus algavad 1948. aastal, mil elu Eestimaal oli hullem kui segane. Paljud mehed-naised on taandunud metsa ja üritavad võidelda oma riigi taastamise eest. See võitlus on aga mitmeski mõttes juba läinud luhta, sest võõrvallutajad on oma kanna kinnitanud ning ega omasidki enam kõiki usaldada ei oska. Metsa oludes tuleb aga saada hakkama iseenda ja kaaslaste emotsioonidega ning tegelikult kõigega, isegi sünnituse vastuvõtmisega. Eerik Horm on selle loo keskne tegelane. Ta käib sõna otseses mõttes läbi tule, vee ja vasktorude. Üsna palju on vedamist tema ettevõtmistes, kuid kui Nõukogude Liidu piir oli nii kindlalt tarastatud, et ka kärbes ei julgenud üle lennata, siis ühel poolnälginud, valust ja väsimusest  vaevatud mehel polnud võimalustki läbi pääseda. Sellise kaliibriga meestele koitis ikka ja jälle 25+5, põhjusi selleks otsiti kui vaja.

Selles loos kirjeldatakse väga ehedalt: lootusetus olukorras lootusekiire haaramist; inimhinge muserdatust, kui surm on lähedal ning pääsemislootus on väike; neid emotsioone, mis valdavad mehi oodates teadmatuses teadmatut;  küüditamist metsavendade vaatenurgast; ootamatuid ja oodatud lahinguid; meelsust ning alalhoiuinstinkti eeluurimise all olles; põgenemist ja uue parema ootust; leppimist; igatsust ja ootust.

Tõsine ja väga haarav lugu, mis on kirja pandud mehelikust vaatenurgast. Lugemisvarana on raamat väga hea ja ajalooradadel kõndimiseks väga vajalik!

Sõna on inimese käes kuradiks. Sõna on jubedam kui ükski pomm, sest sõna võib juhtida ja valitseda lk 111

Inimese hirmu ja masendusega on nii, et seegi saab kord otsa lk 231

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965

260 lk