Kustutatud poiss

https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-44520162

Valimiste valguses, meedia kajastuses ja üleüldse on mul tekkinud tunne, et tolerantsuse ja sallivusega on meie maal omaette teema. Seega olin kindel nähes Garrard Conley autobiograafilist romaani „Kustutatud poiss“,  et seda ma pean lugema.

„Kustutatud poiss“ on raamatu autori seksuaalsuse lugu. Garrard on pärit tõsiusklikust perest, tema vanemad on baptistid ja ta ise lööb innukalt kirikutegevuses kaasa. Mingis vanuses tärkab seksuaalsuse tajumine - ta ei ole selline nagu teised poisid. Sisemiste vastuolude survel püüab ta enesele valetada, kuid elada teadmisega, et see milline ma olen, on väär, lootusetu, tulevikuta, on raske. Eriti veel siis, kui proovid seda meeleheitlikult varjata, salata, peita, ja mida rohkem peidad, seda suuremat süüd tunned. Süükoorma teeb raskemaks Gerrardi suhe jumalaga, kelle silmis tuli patust puhas olla. Suutmata tõde varjata, paljastab ta end vanematele. Sellele järgneb muidugi teadagi mis: kindel soov häbiplekilist poega varjata ja ümberravida. Selleks saadetaks üheksateistkümne aastane noormees teraapiaprogrammi „Tegutsev Armastus“, mis pidi Garrardi ümberorienteerima.

Nii et mõtted, tunded, süükoorem on selle raamatu sisu. Proovitakse vaadata lapsepõlve ja selle taha, kuid ega siin mingit sellist mustrit, mis otseselt orientatsiooni tagamaad avaks ja veelgi enam, neid muudaks, ei ole. Tegutsev Armastus on nagu AA rühm, kus püütakse suude puhtaks rääkimisega vabaneda „pahest“, millest siiski vabaneda ju ei saa. Lihtne on sõimata, naeruvääristada, sildistada ja pidada ebanormaalseks, kuid mis see normaalsus siis on? Kas rassism ja orjapidamine on normaalsus, või peksmine, varastamine, vägistamine, valetamine? Tegelevad ka heteroseksuaalsed inimesed paljude pahedega, mis ei kannata päevavalgust.

Väga hingekriipiv lugu, mis paneb ka enda sisse vaatama, oma tolerantsiga tegelema ja mõtlema, et kõigil peaks olema õigus võimalik olla õnnelik.

Võib olla peaksid seda raamatut lugema ka näiteks  Jaak Madisson ja Varro Vooglaid. Kuulates nende sõnavõtte tekib küsimus, kuidas nad võivad selles nii kindlad olla, et nende olemasolevatest ja tulevastest lastest ei ole keegi homoseksuaalne?

Siinkohal meenub Anne Radge Neshovi saaga, kus kolmest pojast üks oli homoseksuaalne. Selles loos oli õnnelik vaid homoseksuaalne vend, sest üksildus ja oskamatus suhteid luua võib tabada ka heteroseksuaalseid, ja sellised need ülejäänud vennad olid.

„Kustutatud poiss“ põhjal on valminud ka film, ja nagu ma olen aru saanud, oleks see film napilt jõudnud ka meie kinolinadele.

Kirjastus: Pegasus, 2019

286 lk