Maailma lõpus on kohvik

https://buduaar.tv3.ee/Article/article/lauri-rapp-kuidas-ma-taipasin-et-ei-tea-naistest-midagi

Vesteldes rännukirega nakatunutega, olen saanud selgeks, et number üks elamus, mis reisimisest jääb, on rännuteel kohatud inimesed. Alles seejärel tulevad vaatamisväärsused, kultuur ja muu sellega seonduv. Kui maailm on otsast otsani läbi käidud, siis vast oleks põhjust jääda peatuma viimasesse käidud paika ja tunda end selles sama hästi, kui maailma lõpus asuvas kohvikus kuldkliendina - terve maailma jagu mälupilte oleks uhke omada küll.

Lauri Räpp on pannud kirja mõned oma lood, mis seigeldes maailmas on talle mälusoppidest esile tõusnud. Ütleb Laurigi, et teel kohatud inimesed on number üks tema reisiteel, need kohtumised on omal moel ootamatud ja ka oodatud. Samas selgub loetust, et maailm, mis on nii hoomamatult suur, võib olla ka üllatavalt väike, seda eriti siis, kui kohtad suures metropolis tuttavat või kohtud reisiteel varemkohatud reisiselliga. Võib olla siiski on üks salasilm neid käike jälgimas ja juhtimas?! Lauri lood on parasjagu lüürilised, värvikate kujundite ja toredate mõttevälgatustega. Pisut nukradki omal moel, sest teel kohatud inimesed saavad olla kaaslased vaid üürikeseks, eriti siis, kui plaan on kogu aeg liikuda ning see plaan ei pruugi ühtida kaaslase teega. Seega on igal kohtumisel ka lahkumishetk. Sellesse raamatuse on sattunud seigad Nicaraguast, Tansaaniast, Costa Ricast, Vietnamist. Otsest reisiinfot siit ei leia, kuid toredaid mõtteid ja mõnusa sulejooksu nautimist pakub see raamat küll.

Mõnikord lubatakse sulle unistust, aga sa leiad end õudusunenäost. Mõnikord on jällegi nii, et lähed kuulama maad, aga eest leiad taeva.  Lk 36

Nii nagu tuul ei suuda liigutada valgust, ei suuda me muuta ilma. Kui sajab, siis sajab niikuinii. Aga see, kas me tantsime vihmas või saame seal lihtsalt märjaks, on juba igaühe enda teha lk 136

Selline see maailm on. Mis ühe jaoks horisont, see teise jaoks pragu ukse ja põranda vahel lk 176.

Kirjastus: Rahva Raamat, 2018

192 lk