Ela ja lase elada

https://www.tvtime.com/en/show/336504/episode/6367086

Ela ise ja lase teistel ka elada, see lause on ilmselt iga inimese suust vähemalt korra välja lipsanud. Seega kõlas ka Hendrik Groeni „Ela ja lase elada“ tuttavlikult hästi ning äratas huvi, et mis kontekstis on selle raamatu pealkiri tekkinud.

Tegevuspaik on Holland ja unistustes ka Itaalias. Arthur Ophof on viiekümne aastane härrasmees, kelle elatud elu on suhteliselt kiretu. Abielu on lastetu, tööle sõites tuleb passida ummikus, ainsaks meelelahutuseks on reedesed sõpradega kokkusaamised. See ei ole elu, mida Arthur elada tahaks, ning ta otsustab teha elus kannapöörde. Millal siis veel, kui mitte nüüd, mil tööandja andis omal moel tõuke tagant. Nimelt sai härra Arthur koondamise ja kopsaka hüvitise ka sinna juurde. Uueks unistusteeluks oleks parim paik Itaalias, kus päevad läbi chilli ja lilli pakuks hingele praegusest palju rohkem.

Kuigi Arthur on kesksel kohal, antakse sõna ka tema naisele Afrale, küll kaldkirjas ja pisut lühemalt, kuid piisavalt selleks, et mõista, et mehed on Marsi ja naised Veenuse elanikud, kes lihtsalt on millegipärast maapeal kokku saanud. Niivõrd erinevad on need mõttemaailmad. Üks tahab olla ning elada rahulikult, omas tempos, diivanil ja koos õllega, teine ei lase olla. Üks tahab kägiseda, teine ei kannata seda käginat. Lõpuks tundubki mehele, et kusagil mujal on maitsvamad pudrumäed, voolavamad piimajõed ning käginavaba atmosfäär. Samas on ahvatlev ka naisele ilma sellise lebotajata elada ja olla.

Musta huumorit täis raamat mulle täitsa meeldis. Selline muhe ja ülevõlli, mis kvalifitseeruks ka kriminaalsuse alla, kui pidada pettust kriminaalseks. Muidugi võib ka kaevuda sügavamale teemasse ja mõelda, et miks me laseme sellel käginal, mis kunagi kõlas  muusikana kõrvadele, muutuda tüütuks ja häirivaks ning miks me seda lebotamist, mis meile kunagi meeldis, enam ei salli.  Aga jah, jõuad sa kõikidesse asjadesse sügavuti mõelda. Nii lihtsalt kujuneb mõnikord. Naerda, või vähemalt muiata selle teema üle, on ikka ja alati tore ning seda see raamat pakub.

Olen alati õhinas, kui väliskirjanduses mainitakse eestlast, selles raamatus libiseb kirst suvevalguse kätte Arvo Pärdi „Peegel peeglis“ saatel. Lk 254

Õnnel on etteteadmata, kuid piiratud säilivusaeg lk 198

Teie, kes te rahus elata tahate! Ärge võtke ette midagi, ärge tehke plaane, ärge usaldage ega kartke kedagi lk 225

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

261 lk