Posija

 

Tadeusz Dolega-Mostowicz „Posija“

Kirjastus: Hendrik Lindepuu, 2023

Tõlkis poola keelest Hendrik Lindepuu

Rafal on andekas kirurg, teda hinnatakse oma ringkondades väga. Ka pereeluga on ta rahul – oma naist ta jumaldab ja väike tütreke on armsam kui elu. Siiski juhtus nii, et ühel päeval rõõmsalt koju naastes ta perekonda eest ei leia. Meest tabab šokk, mis viib teda järgmise hoobini - saabub mälukaotus ning uus, hoopis teistlaadi elu. Samas, mis on kord omandatud,  selle avaldab alateadvus ka mälu kaotanutele.

Raamatut nähes olin ma põnevil, sest poola kirjandust olen väga vähe lugenud, lisaks avaldas ühel kohtumisel muljet kirjastaja ja tõlkija isiksus. Seekord oli nii, et pealkirja, kaanepildi ja tagakaane tutvustuse põhjal eeldasin teistsugust lugu. Siiski see teistsugune ei ole üleüldsegi pettumus 😊

Tegelikkuses osutus „Posija“ ilusaks muinasjutuks, kus head on üdini head ja halvad ei ole ka lõpuni halvad, s.t et nad olid valmis peale mõningast järelemõtlemist hakkama heaks. Nii et hästi romantiline story, kus on ilusad ülevoolavad tunded, ajastule omane käitumislaad ja kombestik, mis tänapäeval näib veidi võõras, aga sellegipoolest armas. Lugemine edenes hoogsalt, mis sellest, et see lõpp oli väga etteaimatav. 

Jõuluaega sobib selline lugemine imehästi. Raamat on toodud ka kinolinale ning Poolas näidatakse seda pühade puhul kultusfilmina, no umbes nii nagu meil „Viimne reliikvia“. Soovitan igal juhul!

Ka kõige üürikesema õnne mälestus jääb hinge igavesti, kuni surmani lk 163

Sest rikkus ähmastab meeli. Varandust hangitakse selleks, et see teeniks miskit, et see oleks millekski abiks. Ent kui see juba saadakse, siis see summutab kõik muu ning käsib inimesel teenida teda ennast see tähendab varandust lk 184

On seadusi, mis valitsevad kõiki südameid ühtemoodi, mida tajuvad ja mõistavad kõik ühtemoodi lk 259

…inimene võib teisele inimesele olla ühel päeval kõigeks, aga teisel …. mittemillekski lk 272

 

Hickory Roadi saladused

 

Agatha Christie „Hickory Roadi saladused“

Tõlkis: Krista Suits

Kirjastus: Varrak, 2023

Hickory Roadi pansionaadis tegutseb pealtnäha pisisuli, kes varastab täiesti mõttetuid asju. Kuulsal Hercule Poirot´l on aga hea nina ja tema haistab selle taga suuremat kuritegu. Muidugi uurija vaist ei petnud ja selgub, et lisaks vargustele on ka mõrv uurida. No mis te arvate, kas saab uuritud? Pole kahtlustki hr Poirot võimetes.😉

Mõnikord tahaks lugeda lihtsat uurimise lugu, kus detektiiv hakkab loogilises järjestuses harutama lahti saladuste pundart. Seega mul raamatule mingeid ootuseid ei olnud. On ju teada, et Agatha Christie lood on lihtsalt loetavad ning detektiivilugu ise tagab selle, et  mõtted on kogu aeg lõpptulemuse ootuses  ja lugedes oled ise ka nagu mõrvari jälil detektiiv. Christie oskab kahtlusi hästi hajutada, nii tunduvad kõik need arvukad tegelased potentsiaalsed süüdlased.  Kui filmis mulle Poirot tegelaskuju üldiselt ei meeldi, siis raamatus on see vastuvõetavam, mis sellest, et ka lugedes on silme ees Sir David Suchet´i nägu.😊

Selline detektiivilugu oli minu jaoks ühekordne lugemisrõõm, homme ei pruugi ma seda lugu enam mäletada. Aga see mäletamine vast ei peakski lugemise eesmärk olema.😏

Tore ajaviide!

Pärandmaa

 

Maria Turtschaninoff „Pärandmaa“

Rootsi keelest tõlkis Tõnis Arnover

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

Sookingu on pakkunud peavarju sajandeid. Selles paigas on õnnelik oldud, kurvastatud, tööd rügatud, lapsi saadud, pettumust tuntud, haige oldud, ehk teisisõnu sünnitud ja surdud, nii nagu loodusseadus kord on seatud. See põhjamaine paik on pakkunud lootusekiirt just loodusest - inimesed elasid ja toimetasid loodusega ühes rütmis, otsisid turvatunnet just sealt. Seda muidugi põlvkond põlvkonnalt aina vähem. Ka müstikasse usuti iga põlvkonna arenedes aina vähem. Sookingu on näinud palju inimsaatusi ja pakkunud turvatunnet. Nüüd, mil ema urn on taas kodutalus, on tütre kord olla suguvõsa vanim ning mõelda Sookingule.

„Pärandmaa“ on taas üks tore leid, mis hõlmab terveid inimpõlvi. Sookingu lugu algab juba 17. sajandist ja kulgeb 20. sajandisse. Pealtnäha üksikud lood on omavahel põimunud just paiga, aga ka looduse ja tegelaste kaudu. Huvitav oli lugude edenedes jälgida aja kulgu, kuidas muutuvad arusaamad, uskumused ja eluviis, kuidas kasvab, kustub ja süttib lootus, kuidas need põhjused, mis sütitavad lootust on põlvkonniti nii erinevad aga siiski samad.  Neis lugudes oli mingit teatud õrna olemist, vaatamata sellele, et tehti tööd ja nähti ka vaeva.

Ja siis ühel päeval on taas järg järgmise sugupõlve käes, aga kas nemad oskavad ja teavad neid eelmise põlve asju. Kas nii kaobki järjepidevus ja tekib ruum uutele arusaamistele, kommetele ja tavadele?

Mulle meeldis see raamat väga, sest see puudutas, kriipis hinge ning kutsus sohu. Mitte laudteele, kus meie 21. sajandi mugavad inimesed käime, vaid müttama sõna otseses mõttes ürgsete mätaste ja laugaste vahel.  

P.S Kaanepilt on ilus nagu Lihula lilltikand.

[…] pärast ema keedetud viimase pohlamoosi söömist ei olda enam kellegi tütar lk 10

Amberi kiiluvees

Christine Leunens "Amberi kiiluvees"

Tõlkis: Kersti Unt

Kirjastus: Varrak, 2023

270 lk 

Hipifestivalil kohtuvad kaks noort hinge: Amber ja Ethan. Pealtnäha tärkab armastuski, kuni Amber abiellub ootamatult endast tunduvalt vanema jõuka härrasmehega. Ethan jääb oma armastusega üksi, hoides seda toorena Amberi ümber tiirlemisega, ennast pidevalt meelde tuletades.  Kui Amberi abikaasa haigestub, tekib noormehes lootus ning seda kinnitab ka Amberi käitumine. Saatusel on aga varuks õnnetus, mis muudab kõigi osapoolte käitumist. Loo taustaks on tuumarelvastuse vastane võitlus ja Greenpeace´i laeva hukkumine ning seda lugu jutustab Ethan viibides polaarekspeditsioonil, kus tal on aega süüvida möödunusse.

Kahtlemata oli „Amberi kiiluvees“ armastuse lugu, s.t et armastus domineeris tugevalt kõrvalteema üle. Armastusloona oli see ilus, filmilik lugu, üldsegi mitte imal või lääge. Eristub jutustamise laadilt, teema puudutas ning pani erinevate nüansside üle mõtlema. Näiteks mässaja meis kõigis, trotslikkus trotsi pärast, miks me käitume nii nagu käitume. Raamat avas veidi ka tausta, mis jõudis ikkagi selle vana tuntud tõeni, et kõik algab lapsepõlvest.

Leunersi Vangistatud taevast“ olen ka lugenud, see meeldis mulle käesolevast raamatust siiski rohkem. Süžee oli erilisem, nüansirikkam. Kuid mulle meeldis ka „Amberi kiiluvees“ ja soovitan lugeda, mis muud.

Viimane peatükk võib muuta seda, mismoodi inimene näeb tervet raamatut. See võib raamatu tähendust täielikult muuta. Seda, kuidas ta näeb teisi karaktereid, kui ta hiljem mõttes kõik stseenid silme eest läbi laseb lk 143

Taeva tütred

 

Piret Jaaks „Taeva tütred“

Kirjastus: Varrak, 2023

269 lk

Misjonär Hedvig saadetakse Marashi linna orbudekodusse misjonäriks. Soov aidata on tema ammune unistus ja kirg. Samal ajal on aga Türgis sõda, mis tõi endaga kaasa armeenlaste genotsiidi. Kõige selle keskel on Hedvigi meel vankumatu, usk tugev ning vaim kindlameelne. Tema usaldusväärsust ja halastajalikkust hinnatakse nii omade seas, kuid ka vaenlastes tekib õhk-õrn respekt.  Mälestustekatked kodulinnast Haapsalust ja hr Kargeli õpetussõnad saadavad teda sel katsumuste teel.

Raamat põhineb tõsielul, toimetas ju baltisaksa päritolu, Haapsalust pärit  Anna Hedwig Büll päriselt Osmani riigis ja tema misjonäri tööd võrreldakse Ema Theresa omaga.  See teadmine on juba pool raamatu ilust. Raamatus on hästi palju ajastu detaile, on kirjeldatud Hedvigi õpingu ja kujunemisaastaid. Ja muidugi vankumatu usk jumalasse, see tugev usk, mis lohutab ning kannustab tegudele, on oluline loo osa.

Aeg, mida raamat kirjeldab, on kahtlemata trööstitu, kuid raamat seda olukorda päriselt edasi ei kanna. Minu jaoks oli see ühe noore naise ed(l)ulugu, kui nii võib öelda. Hedvigi edu oli tema missioonis aidata ja selles oli ta vankumatu. Mulle meeldis, et see lugu eristus, tõi silme ette ühe seni teadmata ajalookillu. Tekst oli ladus ja lugeda oli hea. Päriselt seda tahan lugeda iga hetk, seni kuni raamat läbi, tunnet ei tekkinud lugedes. Samas ei saa ka öelda, et ei kõnetanud, ei meeldinud, ei haaranud. Kõnetas, meeldis ja haaras ka omal moel. Toonaste sündmuste valguses oleks saanud kirjutada palju hullumeelsema loo. Kuid seekord oli nii ja loodan, et see teistmoodi lugu samal ainesel tuleb veel, sest Piret sõnas Terevisooni saates, et kogu Hedwig Bülli elulugu kajastav materjal sellesse raamatusse ära ei mahtunud. Seega lootust on. Seda enam, et meie ajaloosalvest on võtta nii huvitava elukäguga isiksus nagu Hedwig Büll.

Patt ei ole eksida, kui tõde ei tunne, patt on eksimust mitte tunnistada lk 70

Millal on õnn üldse täielik? Kas siis, kui hinges on rahu? Kuid see oli vaid ju viivuke, sest  hing tahab alati juurde saada, uut saada, kisub kisub parema poole. Lk 102

... hirm ja ebakindlus, kaks suurt vaala, millel seisab kogu maailma nõrkus ja patu raskus lk 122

Rabatud

Romet Vaino "Rabatud"

Kirjastus: Helios, 2023

269 lk

Minu arvates eestlased on uhked rabade rohkuse üle - toome rabad alati esile, kui kirjeldame Eestimaa erilisust. Meile meeldib käia rabas jalutamas, pildistamas, ka marjul käime, kuid pigem eelistame ikkagi seda laudtee võimalust, kus saab kõndida jalgu märjaks tegemata. See mättalt mättale hüppamise ning põlvist saadik vees sumpamise variant meile enamusele nii väga ei sobi. Küll aga sobib see Romet Vainole ja selle  rabaarmastuse on ta voolinud ka raamatuks.

Esialgu ootasin pigem fotoraamatut, sest olin kuulnud Rometist kui loodusfotograafist. Selgub, et raamat on üsna isiklik ja autor hakkab oma meelelaadi n.ö rappa minekut ravima rabaga. Nimelt tajub Romet, et selliselt elu enam jätkuda ei saa, on aeg keerata uus lehekülg ja ta hakkab käima rabas dialoogi pidamas iseendaga, et selgust saada, milline see uus lehekülg olema peaks.  Osava sõnaseadjana mõtestab ta lahti lisaks iseenda dialoogidele inimese suhte loodusega ja vaatleb seda looduse lugu üldse laiemalt.

See raamat oli minu jaoks üllatus väga heas mõttes. Esmalt meeldis mõtte valdamise ja sõnaseadmise oskus - Romet valdab väga hästi oma mõtet ja oskab asjad  lõpuni ära mõtestada. Ta ei kirjelda niivõrd loodust (seda teeb ta ka), aga rohkem iseenda sisekaemust - seda vajadust minna ja olla rabas, tõmmata võrkkiik rabasügavustesse üles, mõtiskleda, ujuda rabalaugastes ja kuulata vaikust. Selline filosoofiline mõtisklus on inspireeriv ja loob ideaalse rabaunelma, s.t kutsub ka rappa. Ja eelkõige meeldis mulle, kuhu ta oma mõtisklustega välja jõudis. See kinnitab tõsiasja, et raba on endas selguse leidmise koht. 

Suurepärased fotod ja igati tore lugemine!

Vaikus on see, mis kannab. Vaikus annab meile ruumi ja aega kogetava lahtimõtestamiseks, tähenduste loomiseks ja mälestuste talletamiseks lk124

Reisija

 

Ulrich Alexander Boschwitz „Reisija“

Tõlkinud: Katrin Kaugver

Kirjastus: Postimees, 2022

278 lk

1938. aasta Berliinis oli ärev aeg eelkõige juutidele. Nende kodusid rüüstati, sünagooge põletati ning juudi rahvusest inimesi arreteeriti. Ka ärimees Otto Silbermanni koju saabusid natsimeelsed jõud, kes arreteerinuks mehe, kui too poleks tagaukse kaudu plehku saanud. Kuhu aga minna, kui piirid on kinni ja keegi sind enese turvalisuse pärast enda juurde ei taha? Nii jääbki ainsaks eluteeks raudtee, kus ta kohtab erinevaid inimesi. Senises elus heal järjel mees mõistab, kui väike abitu mutrike ta selles muutvas maailmas on.

Tegevusi raamatus on vaid mõne päeva jagu, aga minu jaoks oli see raamat midagi natuke suuremat, kui ühe mehe ellujäämise püüdluse lugu. Siin kooruvad nii  inimlikud tunded, mis saavad tärgata vaid siis, kui sa oled kõigest sellest maisest elust ja ilust ilma jäämas. Omamoodi absurdi on selles loos, mingit pidi ka huumorit, aga samas ikka tohutult kurblooline. Kujutan ette, et ega see lugu poleks ju saanud teistmoodi lõppedagi.

Natsirežiimist olen lugenud varemgi erinevaid lugusid, aga see siin eristub ja nihutab taas mingeid mõistmise piire.

Suurepärane!

Murtud aprill

 

Ismail Kadare „Murtud aprill“

Tõlkinud: Pille Kruus

Sari: 20 sajandi klassika

Kirjastus: Varrak, 2007

149 lk

 

Minu jaoks võrdub reisimine ka huviga käidud maa kirjanduse vastu. Selle kevade rännukihk viis Albaaniasse, ja kui hakkasin uurima selle maa kirjanduse kohta, selgus, et Albaania kirjandust on eesti keelde tõlgitud väga vähe. Siiski on üks kirjanik, kellelt on tõlgitud lausa kolm teost. See kirjanik on Ismail Kadare.

Albaania külades toimivad teistsugused seadused, nimelt on kõrgem võim juba sajandeid vastuvõetud seadusel - Kanunil, - mis põhineb veritasul, s.t surmaseadused valitsevad eluseaduste üle. Mägikülade albaanlased on uhked oma veritasu üle, see on nagu surmakonstitutsioon, mida tuleb auga täita. Terved suguvõsad nõustusid kannatama isegi nälga selle nimel, et vere eest kätte makstaks. Õilis oli surra tapja käe läbi. Ühel päeval saabus mägiteedele uhke sametsalongiga kaless, mis sõidutas kirjanikuhärrat ja tema imekaunist pruuti pulmareisil. Sellel reisil loodab mees naise südant soojendada ja tema armastust äratada. Armastus ärkabki, aga vaid viivuks, kui kohtuvad surmaga märgistatud noore mägilase Gjorgi ja pruudi pilgud. Teel kohtavad nad ka vereinterdent Mark Ukacierret (amet, mis jälgib seaduse täitmist). Kõik nimetatud saavad puudutatud omal moel sellest seadusest.

Väga traagiline ja meie jaoks mõistetamatu lugu. Kas ja kes saakski mõista tapmist!?  Aga samas võttis raamat mind endaga kaasa nendele mägiteedele ning see kõik oli huvitav vaatamata tõsiasjale, et lugu keerles vaid surma ja kättemaksu ning sellega seonduvate seaduste ümber. See oli lihtsalt kõik nii teistsugune, omamoodi poeetilinegi ja pani mõtlema seadustele laiemalt.

Reisil kogetu põhjal võin väita, et albaanlased olid väga külalislahked ja raamatust loetud mägilasseaduste põhjal võiks väita, et isegi see külalislahkus on pärit Kanunist – oma külalist kostitati ja kaitsti nagu jumalat. …külalise reetmine on kõige alatum tegu. Isa ja venna vere võib andestada, kuid külalise oma mitte. Sama ütleb ka kuulus ettekirjutus, mille järgi albaanlase kodu on jumala ja külalise kodu lk 56 Külalise vere eest tuli ilmtingimata kätte maksta. Võib olla on vereseaduste järjepidevus pikem kui elu!?

Nii et selline verine raamat, aga minu kindel soovitus.

Igaühel on võimalus valida maisi ja kättemaksu vahel lk 103

Ega me siin lõbupärast ole

 

Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole“

Tõlkinud: Sigrid Tooming

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

223 lk

Kirjanikuna on Knuti parimad päevad selja taha jäänud. Kahekümneaastase kirjanikustaaži sisse jäi vaid üks kuulus romaan, millega ta kirjandusringkondadesse pääses. Nüüd, mil toonane kuulsus on hakanud raugema, sest iga katse uut kuulsat luua, ebaõnnestub, on Knut eluga pigem kimpus. Siiski kutsutakse mees esinema kirjandusfestivalile, kuhu ta võtab kaasa geist naabrimehe ja tolle pakistanlasest sõbra. Festivalil õnnestub tal tekitada furoori, seda küll mitte positiivses võtmes. Aga tähelepanu on tähelepanu.

Nii et raamat andest, kirjanikust ja kirjandusest. Ma lugesin seda üsna kaua, aga see ongi selline aeglane otsese actionita lugemine. Samas on tekst üsna mahlakas ja parajalt irooniline. Raamatute,  kirjanduse ja kirjanikuks olemise kohta on siin väga palju huvitavaid mõtteid, mis paneb juurdlema üsna mitme küsimuse üle: Kas anne kirjutada on loomuomane või ikkagi aastatepikkune töö väärtuslikuma teksti nimel? Kas vähene huvi sinu loomingu vastu tühistab ka su ande?  Või milline tekst on üldse väärtuslik? Kuidas kirjanik saab hakkama raamatukuhjadega, mis tema mõttetöö tagajärjel on ilmunud? Ja muidugi need telefoniputkadesse ja mujale sarnastesse kohtadesse tekitatud raamatukogud, ka neile on siin oma hävitav hinnang antud lk 208.

Nina Lykke „Surmahaigus“ meeldis mulle väga ja ka käesolev sobis hästi.  Neid kahte ma siin edetabelisse seada isegi ei oska. Mulle tundub, et see raamat ei ole massidele, vaid pigem neile, kes armastavad pisut sügavuti minevatest mõttekäikudest lugeda.

Selleks, et tõde välja tuleks, peab valetama lk 191

Inglid on armidest tehtud

 

Inglid on armidest tehtud

Marek Sadam

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk

Arvaks, et inglid on haprad ning tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust. Marek Sadam arvab, et pigem ikka armidest. Ja kui hoolega mõelda, siis võib tal õigus olla küll. On ju inglid meie kaitsel ning kõik see kuri, mis meid ilma ingliteta tabaks, saab osaks neile, ja sealt need armid.  Võtavad vastu need ajad, millal teed kukkudes vigu. Püüdes sind puutega hoida, minna kui edasi isu… 

Samas ei ole tema luule ainult inglitest. Minu arvates eristub see just armsate argiste hetkede, asjade, looduse märkamise ja nende luulesse pikkimise poolest. Tema luuletustes on lehmakommi ja lumepallisuppi, sääsepirinat ja saiapuru, sõnajalga ja kummelit, piparmünti ja rabarberit, aga seda mitte ainult otsesõnu, vaid need väljendavad armastust, igatsust, eneseotsimist, märkamist, tähelepanu juhtimist vms. Enamus sellest luulest on nukra alatooniga, kuid väljenduslaad on ikkagi armsalt romantiline. 

Olen alati imetlenud sellist sõnade seadmise oskust ning mõnusalt riimilist väljenduslaadi. Mulle väga meeldis „Headus on ainuke“, kus ta ütleb, et keegi ei ole sust parem, pole ka grammigi halvem, headus on ainuke püüe, millele avatud arve…. Lk 57. 

Aga neid lemmikuid on veel, s.t enamus luuletusi kõnetavad. Lugesin praegu neid järjest, üks luuletus teise otsa, kuid neid tuleks ikkagi pigem mekutada, nagu head desserti. Lugeda ja mõelda ja siis taas üle lugeda.  

 

Orvurong

 

Christina Baker Kline „Orvurong“.

Tõlkis Tiia Viil

Rahva Raamatu kirjastus, 2023

327 lk

Molly on oma seitsmeteistkümneaastase elu jooksul elanud erinevates kasuperedes. Vahele jäänud raamatukogust „Jane Eyre“ näppamisega, satub ta talle määratud ühiskondlikult kasuliku töö kaudu üheksakümnekahe aastasele Vivianile appi asju sorteerima. Selgub, et kaks naist on üsna sarnased vaatamata oma suurele põlvkondade vahele ja ka nende elukäik on kulgenud teatud määral sarnaselt. Kaks naist ja kaks lugu. Neist vanema naise lugu kirjeldab orvurongi, mis viis üksi jäänud lapsi Keskäände, sattunute saatusi.

Orvurong,  mis oli sisuliselt orjakauplemine, on pea sajand tagasi päriselt olemas olnud. Tasuta orje ei kohelda aga igal pool hästi,  seega on selles loos koledaid stseene. Omamoodi uskumalt mõjub kümne aastase mõistus, mis tundub pigem kahekümnese oma, kes oskab mõelda juba täiskasvanu loogikaga. Aga küllap ongi nii, et raske elu röövib lapsepõlve ja elukool annab tarkuse. Kuna raamatu lõpp on helge, siis see rehabiliteerib kuidagi need koledamad seigad ning lõpuks on ju kõik ka suhtumise küsimus. Võib ju isegi saatuselöökidele mõelda kui võimalustele. Kui teda poleks saadetud ühest kasuperest teise, poleks ta jõudnud sellele saarele lk 312

Ütleme nii, et lõpuks muutus see lugu mulle pisut uskumatuks, süžee oli läbinähtav ja see „miski“ jäi puudu.  Molly osa ei kutsunud ennast kaasa, samas see orvurongi rida oli ladusalt jutustatud ning äratas huvi.  Nii et mina otseselt ei vaimustunud, kuid kindlasti ei olnud see ka halb lugemine.  

Ma kuulan sind

 

Inimese hing on habras. Elamiseõpetust meile sündides kaasa ei anta, see tuleb argsi, ümbrust jälgides, peresuhetest, sõprussuhetest, koolist… Mõnikord jääb kõigest sellest vajaka.  Võib olla on olemas inimesi, kes on kõigutamatud, kuid enamus meist seda kindlasti ei ole. Meile lähevad korda nii paljud asjad, kas siis heas mõttes või mitte. 

Ly Seppel-Ehin on luuletaja, kuid lisaks ka gestaltpsühhoterapeut, ja see aastatepikkune töö on saanud temal nüüd raamatuks. Psühhoterapeut kuuleb oma kabinetis palju lugusid: kurblikke, õnnetuid, õudseid, ehk teisisõnu kõike seda, mis kõigutab inimese turvatunnet, mis ei lase tal normaalselt elada ja ka iseendaga hakkama saada. Sageli on siiski vaja vaid kõrvalist pilku, kes paneks vaatama, kes oskaks mõtestada.  Need seigad jutuajamistest, mida Ly on oma kabinetis laste, noorte ja ka nende vanematega vesteldes täheldanud, on ta kirja pannud lihtsas kahekõne vormis – terapeut küsib, patsient vastab või jääb terapeudi väljaöeldu üle mõtisklema.  Need lood on mõtlemapanevad, kuid samas innustavad abi küsima, ja tegelikult annavad kätte ka niidiotsa, mis aitab probleemi lahendamisega alustada. Juba selle raamatu kätte võtmine on ise väike niidots.

Minu arvates on mõned teemad siin vajalik läbi lugeda lapsel koos vanematega või vastupidi. See oleks nagu kolme osapoole vestlus: ema-isa, laps ja raamat. 

Järgmine kord vaatame sellele hirmule otsa ja harjutame julgem olemist lk31

Kirjastus: Loomepuhkus, 2023

184 lk

Tenerifel tegelikult: elu laste ja koertega. Mehest rääkimata

Kordan küll ennast, aga sellised kogemuslikud reisiraamatud on üsna minu teetass, mulle meeldib osa saada kellegi julgusest, ettevõtlikkusest ja ka seiklustest. Raavede pere seiklus viisTenerifele, tükikesele maalapile Atlandi ookeanis. Nimelt otsustasid ema-isa, kaks last ja koduloomad seada end sisse just sellel saarel. Eks iga algus on natuke keeruline, sest keelebarjäär, kultuuribarjäär jm barjäärid, aga julgete päralt on ju maailm. Tegelikult paneb alati imestama see laste kohanemisvõime. Eks Raavede pere lastelgi tuli hakata ujuma võõra keelekeskkonnaga koolis. Ja nad ujusid! Raamat on üsna vaimukas ning humoorikas, kirjeldab korda ja kaost Hispaania moodi. Tänaseks tundub, et nad on avastanud juba uue saare (Werderi ehk Virtsu), mis tegelikult veel saar pole, aga millel on võimalus taas saareks muutuda. Kindlasti oleksin ma valmis ka selle saare seiklustest lugema. Seda enam, et Triin Raavel on hea sõnaseadmise oskus. 

Mulle meeldis see kergus ja elamisjulgus. Lihtne, armas lugemine.

Kirjastus: Pilgrim, 2022

172 lk

Verekuu

Jo Nesbo on väga produktiivne norra kirjanik. Ma ei ole vist ühtegi tema krimi täiskasvanuile lugenud, küll aga oli lahe lugemine puuksupulbri lugu.

Selles loos leitakse kaks noore naise laipa. Kahtlusalune on kohalik kinnisvaraga seotud ärimees. Üks uurijatest sooviks kaasata uurimisse endise sarimõrvaspetsialisti, alkoholiküüsis vaevleva Harry Hole, kuid ülemuste meelest ei ole see hea mõte. Seevastu ärimees palkab ise oma nime puhtaks pesemise eesmärgil Harry asja uurima. Harry moodustatud uurimismeeskond on kummaline, kuid oluline on ju efektiivsus, ja lisaks on tema päästeingel proua Lucille hädas.  

Päris kohe ma selle looga ühele lainele ei saanud. Tegelasi on palju ja mõned norra nimed on eksitavad (ei saa aru, kas mees või naine). Kuid kurjategija oli kohe loo alguses kohal, see hoidis põnevust, mis omakorda hoidis raamatut igal esimesel võimalusel käes. Üldiselt oli päris hirmus raamat. Pimedas ja teki all sellist lugu nõrganärvilistel ei kannatagi lugeda.  Kannibalism, pedofiilia, lapsepõlvetraumad jms on teemadeks. Lisaks ka lauslollust, kus kõrgemad ülemused tõrjuvad trotslikult kogenud uurija teadmisi. Kõiksugu omavahelised endised ja praegused suhted olid siiski raamatu helgem pool.

Krimi lugemine tundub imelikul kombel turvaline – alati on kedagi rünnatud vms toime pandud, keegi hakkab seda lahendama ning ka ootamatus  on eos aimatav, kuid ometi unustasin end tundideks raamatusse. Isegi päris võikad stseenid ei muutnud seda.  Kuid vaatamata sellele, et ette on teada vahelejäämine, krimiloo lahendamine, tahaks ikkagi teada, kuidas ja millistel asjaoludel see toimuma saab. Väga vastandlikuna kõlab: õudne ja lugemisnauding :) . Aga seda ta oli!

Patt tuli maailma päeval, kui inimene sõi hea ja kurja tundmise puust ja küündis niisuguse mõtlemise tasandile, mis võimaldas tal looduse poolt määratut mitte valida lk 91

Kirjastus Varrak, 2023

472 lk

Mida te kogu aeg lõkerdate?

Sellised reisi- ja kogemuseraamatud on vahelduseks lugeda väga hea. Avastasin raamatukogu riiulist täiesti juhuslikult Helen Eelrandi kirjatüki tema elust-olust Hispaanias. Helen asutas end koos mehe ja lastega Andaluusiasse 2009. aastal Seda eluseiklust seal maal ta kirjeldab väga humoorikalt, pannes ka alapeatükkidele toredad pealkirjad („Krisleri“ viimased hingetõmbed; Molluskiurkad ja murusõltuvus jt). Lobedat lugu ja mõnust teksti oli hea lugeda. Ma ei ole uurinud, kas nad elavad seal tänini, kuid see raamatus kirjeldatud periood oli küll kirjutatud pigem nii kiitvas võtmes, et äratas kujutlusvõime ning tunde: tahaks ka. Kui on mõnusalt soe, inimesed rõõmsad, temperamentsed, eks siis põhjamaalase süda sulabki. Elu on seiklus ja mõni inimene oskab rohkem seigelda ning seda seiklust ka kirjeldada. Mulle meeldis! Kui nüüd nuriseda, siis kaanepilt on küll väga vähe kõnekas, liiga kirju ja kuidagi eksitav. Aga eks ta nii ongi, et välise kesta põhjal ei maksa igakord otsust langetada :)

Kirjastus: Randvelt, 2011

136 lk

Vatla kool 100

Tahan lihtsalt öelda, et ilmunud on ühe kooli, millega olen seotud, lugu. Ma ei ole seal õppinud, kuid minu lähikondsed on ja sellepärast olen alati olnud huvitatud selle paiga ajaloost ning pean kalliks neid mälestusi. Vatla kool oli eriline: mõnus mõisa hoone, kena park ning samas kompleksis veel kaks hoonet, mille ühest seinast teise ei näe (selle tekkeloo kohta on olemas ka legend). Sellises koolis õppida oli kindlasti väga teistmoodi kogemus - majaga käisid kaasas treppide naksumised, mõisaparuni aegsed laemaalingud, igasugused sopid, nurgatagused jms. Koolil täitunuks tänavu 100 aastat, paraku lõppes selle kooli lugu 94ndal tegutsemisaastal. Raamat võtab kokku kenasti kooli eelloo ning kirjutab lahti kõik lennud, neist 89. lend oli viimane. Samuti on sõna saanud ka mõnede aastakäikude vilistlased. Uurisin neid fotosid ning lugesin tuttavaid nimesid, äratundmist oli palju. Probleemid kaheksakümnendatel ka üsna samad, mis tänapäeval: raha vähe, remondivajadus suur. Nagu paljudes teistes paikades Eestimaal, oli kooli hiilgeaegadel õpilasti kaugel üle saja, ja siis ühelt maalt algas langus, igal aastal astus kooli üha vähem õpilasi, kuni neid jäid nii kasinalt, et omavalitsus kooli enam otstarbekaks ei pidanud. Nii et see raamat on mingis mõttes ka ääremaa lugu, maal elu hääbumise lugu. Võib olla muutuvad veel ajad ning maaelu muutub taas atraktiivseks. Praegu on aga hea, et ühe paiga 100 aastat on raamatus ning võib olla on ajalugu korduv ning laste arv Vatlas kasvab sedavõrd, et taas on kooli vaja. 

Raamatu koostajate seltskond, kes on koondunud nime taha MTÜ Vatla Kooli Vilistlane, on ära teinud väga suure töö. Kõik see lugu ladusalt kaante vahele panna,  väärib kindlat kiitust! Hinne 5 :)

399 lk

Buddha pööningul

 

Ma ei väsi kordamast, et sari „Moodne aeg“ on erilisi üllatusi täis. Seekord siis Julie Otsuka, kes on Ameerikas elav jaapanlanna.

Konkreetne süžee, kus on konkreetsete tegelaste plejaad, sellel raamatul puudub. On vaid fakt, et umbes 100 aastat tagasi läksid noored jaapanlannad n.ö pimesi mehele USA-sse, San Franciscosse. Raamatus kirjeldatakse meie-vormis seda mineku teekonda, noorte tüdrukute (neist osad olidki alles lapsed) unistusi ja unelmaid ning saabumise reaalsust, mil sadamas ootasid pildilt nähtu põhjal hoopis teistsugused mehed ja neid tabas oodatust hoopis teistsugune elu. Raamatus kirjeldatakse tekstilõikude kaupa naistega toimuvat, nende üksikuid eluetappe Ameerikas, ning siis algab sõda ja Jaapan ning USA on vaenujalal ning jaapanlaste kohtlemine muutub vaenulikuks, neid hakatakse ümberasustama.

Väga teistmoodi lugemine oli. Omal moel tõesti poeetiline, mis tõi kuidagi eriliselt naiseks olemise valud ja ka võlud esile. Ühelt poolt pettumus oma elus, meestes, raske töö ja vähe rõõme, kuid kui need mehed kaovad, tekivad uued hirmud seoses mehe puudumisega. Naine on sõltuvuses mehest just olme pärast. Samas ühel käputäiel naistest on tunne hinges parem. See raamat oli kui võimaliku unelma purunemise tõestus – noorena on sul silme-eest elu kulgemise unelm, ja see on kujundatud ju mingite hetkemõjutuste ajel. Selles loos pidasid jaapanlannad paremaks variandiks abielluda Ameerikas võhivõõraga kui vananeda koos koduküla talumehega.

Lugeda oli neid voolavaid lauseid üllatavalt mõnus. Alati mulle ei istu sellised „kastist välja“ raamatud, aga see siin oli mõtlemapanev, haarav ja annab mingil moel ajaloolise õppetunni ka meile, kellele jääb kahe kauge riigi suhete teema võõraks. Raamat on lehekülgede arvult väga väike, aga minu arvates suutis öelda väga palju.

Minu kindel soovitus!

Kirjastus: Varrak, 2023

120 lk

Kaheksas elu: (Brilkale)

 

Perekonna saagasid võiksin ma lõpututult lugeda. Nino Haratischwili „Kaheksas elu“ on ühe saaga esimene osa. Ootan juba põnevusega järgmist osa.

Sündmustik raamatus viib ajaliselt möödunud sajandisse, ja paikkonniti enim Gruusiasse, kuid ka Peterburgi, Moskvasse, Londonisse, Viini jm. Šokolaadivabrikandi peres armastatakse kunsti, kultuuri ja šokolaadi. Kui Gruusias tõstab pead punaste võim, saabub vägivalla, võimu, reetmiste ja valede aeg, tabab perekonda kõik see, millest said osa ilmselt enamus toonaseid inimesi. Romaan kätkeb endas kaheksa ühe suguvõsaga seotud inimese elu ja saatust, hingeosade ja ühe olulise retsepti edasikandumist. Kuid saatus ei hellitanud neist kedagi, sest toonane aeg ei olnud hellade killast.

Raamat haaras kogu mu tähelepanu ja mõtlemise nädalaks, sest siin on olemas kõik komponendid, mis teevad lugemise lummavaks. Selles loos on lahti kirjutatud Gruusia ajalugu ja „punase ajastu“ lugu laiemalt. Selles loos on palju väega naisi, palju vägivalda, petmist, pealesurumist, manipuleerimist, õudust, aga ka armastust, helluse otsimist, eneseleidmist, unistamist, hoolimist.... Väga hästi ja haaravalt jutustatud lugu, milles nii paljud nüansid kõlavad vastandlikuna, kuid samas tõid need reaalsuse kuidagi eriti hästi kohale. No näiteks inimeste halvad teod, koledad hetked mõjusid härdaks tegevalt, sest neid oli seotud-kirjeldatud inimesest sõltumatuga, loodusega: linnud leiavad oma laulu ka siis, kui on sõda, kui inimesed reedavad, salgavad maha, tapavad; ka päike särab taevas inimese kõige võikamate tegude päeval.

Vaatamata kõigile kirjeldatud koledatele sündmustele ei jää need kirjeldatud saatused painama, mingi helguse noot, kõrvaltvaataja pilk, muudab nende lood pehmemaks. Lugema hakates tundus mulle proloog pisut segane, aga kui algas päris lugu, siis see segasus kadus. Jutustaja jutustab seda lugu Brilkale ja ta tuletab seda aeg-ajalt meelde. Nii et proloogist ei maksa heituda (kui seda peaks kellelgi veel juhtuma). Lugesin seda proloogi pärast uuesti ning siis sai ka see segasus selgeks.  Aga jaa, sellega olen väga nõus, et see lugu on ood Gruusiale, sellele maale ja rahvale. Kõik need kirjeldatud sumedad suveõhtud, bulvarid, avarad vaated, veinid ja šokolaad loovad päriselt Gruusias viibimise tunde.

 

Liiga palju head võib endaga kaasa tuua liiga palju halba lk 72

Maailm lõi ringtantsu. Maa-alused luukered hoidsid rütmi. Roosidest olid kasvama jäänud vaid mustad. Kõik tundusid kui rippsillad, õõtsuvad, iga hetk lagunemas. Isegi lumel oli sinakas varjund. Taevas oli auguline. Kuuliauke nägi ka horisondil ja päike küll siras vaevaliselt, ent sooja see enam ei andnud.

Šokolaadist oli saanud vaid mälestus ühest teisest ajastust ja ilma šokolaadita unustati magus ja ilma magusata unustati lapsepõlv ja ilma lapsepõlveta unustati algus ja ilma alguseta ei tuntud enam lõppu ära lk 273

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

528 lk

Meie vana maja

 

Vana maja renoveerimisega mul tegeleda ei ole vaja olnud, kuid ometi köitis see raamat mind kohe. Tuuli Jõesaar on kirja pannud oma kodu rajamise-renoveerimise loo. Ta teeb seda väga hästi. Kuidas ühte maja renoveerida, kui eelarve on piiratud, töökäsi omast käest võtta ei ole, on keeruline ettevõtmine. Tuulil aga nii juhtus. Loogiliste sammudega käib ta läbi kõik vajalikud kodu remondiga seotud etapid ning annab ka asjaajamise ja muud ametialast nõu. Raamatu alapealkiri „remondipõnevik“ on siinkohal väga õige, raamat oligi otsast otsani põnev, kogu aeg toimus mingi action, see remont oli nagu mäkke ronimine – jõuad kusagile kaljunukile ja oled rõõmus saavutatu üle, kuid siis selgub, et ronida on veel.  Lisaks nõuannetele ja ehituslugudele on see raamat ka hingele lähedane, sest siin on ehedaid emotsioone, ka hoolimist ja hoidmist. Väga puudutas Pootsmani lugu, asjadest kinnihoidmise lugu, ning kui miski läkski kehvasti, siis igas halvas leidis Tuuli ka hea noodi.

Väga vahetu ja siiralt armas raamat sobib lugemiseks edukalt ka siis, kui silmapiiril pole mitte ühtegi majakökatsit, mida renoveerima hakata. See on üks mõnus protsessi lugu, kuidas võitled iseenda unistustega, kui palju oled valmis mööndusi tegema, kui see unistus on käega katsutav, kuid siiski mõni pisiasi ei lase sel juhtuda. Igal juhul motiveeriv!

Kirjastus: Petrone Print, 2023

168 lk

Kingitud elu

 

Suzumi Suzuki „Kingitud elu“ soovitas mulle sõber. Jaapani kirjandus ei ole minu esimene valik kunagi olnud, aga usaldasin sõpra J

„Kingitud elu“ on autobiograafiliste sugemetega raamat ema ja tütre suhetest. Ema põeb vähki ja on peagi suremas. Tütar võtab ema enda juurde, kuid kui läheb raskemaks, viib ema haiglasse. Suhted, võib juba ette arvata, ei ole olnud kõige soojemad. Ema armastanuks kirjutada luuletusi ja heljuda oma unistustes, kuid tütre eest hool nõuab oma. Mustrid kipuvad korduma ja noor naine vaatab tagasi oma lapsepõlve ning sellega saab selgemaks ka ema elulugu.

Need 80 lehekülge said nüüd küll väga kiiresti loetud. Hästi puudutav ja kurb lugu. Minu arvates selline lugu, mille eest tahaks ka omakorda oma tütreid hoida. Mitte et siin nüüd midagi nii kohtutavat oleks olnud, aga eks ema ikka tahab et lapse saatus oleks enda omast kordi parem. Ja kui siis mingid märgid hakkavad näitama, et ei ole see muud, kui ajaloo kordus, siis see leppimise tee ei ole ka lihtne. Eriti kurb on see, et mõnikord on vaja selleks, et leppimise tee leida, haigust. Õnn jõuab aga siis kohale, kui sa ise usud sellesse, või siiski mitte? Küsimusi ja juurdlemist pärast raamatu kaane sulgemist jagub veelgi.

Tee endale selgeks ainult see, mida suudad mõista lk 73

Kirjastus: Tänapäev, 2023

80lk

Ootamise aeg

 

Cazaleti kroonika esimene osa on saanud nüüd järje. Esimene osa sellest Jane Elizabeth Howardi autobiograafilisest saagast oli minu lugemislaual 2020ndal aastal. Muljed raamatust olid head, seega ei olnud küsimustki – teine osa huvitas väga.

Selle raamatu sündmustik algab aasta pärast „Valguse aastad“ tegevusi. Sõda on nüüd juba päriselt pead tõstnud, esimesed sammud astunud ning perekond võtab vastu otsuse, et parim paik sõjapakku minna on taas vendade lapsepõlvekodu Home Place. See osa keskendub rohkem järeltulevale põlvele, s.t vendade lastele, nende võimalustele ja valikutele. Noor inimene unistab ikka suurelt, kuid sõda paneb ka nende unistuste täitumise võimalikkusele üsna sageli pitseri peale. Nii kulgeb konarlikult Edwardi tütre Louise näitlejaks saamise tee. Samas Ruperti tütre soov on saada kirjanikuks ja tema järjekindlus märkmeid teha viib teda oma unistusele lähemale. Hughi tütar Polly ei oma veel kindlat elukutsevalikut, kuid omad kahtlused ja unistused on temalgi. Tee unistuste poole ei kulge valututult, sest mure lähedaste pärast, sõja kulgemise pärast, mõjutab noorte inimeste elusidki.

Sündmused raamatus kulgevad kuidagi rahulikult, ka need, mis tegelikult võiksid ärritada, kurvaks teha. No näiteks insest, ravimatu haigus, teadmata kadunuks jäämine…  Kuid kõik need omavahelised suhted, siirad salasoovid ja unelmad, milliseid tundmusi tekitas sõda, keda sundis alalhoidlikuks ja keda kannustas tegudele, seda oli mõnus lugeda. Kuna tegemist on ikkagi Inglise kõrgema keskklassi inimestega, siis joonistuvad siin välja n.ö peenema perekonna kombed, harjumused ja tavad. Samas muutis sõda ka kõrgklassi elu, kasvõi juba toidulaua kasinuse ja küttedefitsiidi võrra. Noorte elu kulgeb vaatamata oludele julgemalt, uljamalt, moodsamalt ning ka see põlvkondade vaheline konflikt, mis aitaks leppida uue põlvkonna mõtteviisiga,  on selleski loos päevakorral. Perekonna saaga on suur, paljuhaarav lugu, see katab ühe perekonna mitmeid erinevaid liine, ja nii eladki neile kõigile eraldi kaasa.

Mulle väga meeldis. Cazaleti kroonika on tõeline sisutihe lugemisnauding. Nimesid on siin üsna palju, kuid spikker raamatu alguses aitab kenasti meeles hoida ja sotti saada sellest, kes on kes.

Muusika raamatus: Greenleeves

Marche Militaire

Kirjastus: Varrak, 2023

541 lk

Jäätmeteta kodu

 

Bea Johnson annab oma raamatus „Jäätmeteta kodu“ nõu, kuidas elada prügivabalt. Prügi on igal juhul päevakorraline teema – kogu maailm põeb teatud moel asjade hullust ja sellest tekkivat prügihaigust. Kui enesele teadvustada probleem, siis tekib tahtmine vähema pahna sees elada küll. Selge on see, kui soetad endale mingi eseme, ükskõik siis, kui väikese, tahab see ese sinult tähelepanu. Sa pead tema kusagile panema, mõnikord eest ära tõstma, mõnikord teda otsima. Seega soovitab ka Bea vaadata oma asjadele kriitilise pilguga ja viia nende kontsentratsioon kodus miinimumini. Kõlab hästi küll ja nõustun üsnagi, kuid koristades ärkab nostalgia ja see vana tuntud „äkki läheb vaja“ räägib enda eest.😀 Raamatu mõned nõuanded on tegelikult üsna ekstreemsed, no näiteks äärmuslik on lasta koeral taldrik enne pessu panekut üle lakkuda.😂 Mõni idee tundus ka päris küsitav, näiteks koerale toidu sisse küüslaugupulbri panemine kirbupeletamise profülaktikaks on minu teada talle ohtlik. 😱

Aga muidu on siin toredaid ja kasulikke nippe, õpetussõnu, ja kirjastaja on lisanud ka iga teema kohta, kuidas meil Eestis on. Käiakse läbi üldiselt kogu elamine ja ka erinevad teemad nagu matkamine, kinkime jms. See eluke käibki kuidagi ringiratast, ka selles prügivabaduses oleme kunagi elanud: nõuka ajal oligi müügil enamasti lahtine kaup ja käisidki oma kilumannerguga ostmas. Paraku toona ei osatud jäätmeid käidelda. Nii et nõukaaegsetele inimestele selles raamatus on midagi uut küll, kuid mingi osa on ikkagi juba vana tuttav. Natuke aega võiks pärast raamatu lugemist pühendada ka erinevate veebilehtede uurimisele, mis on raamatu lõppu lisatud. Igatahes põnev lingikogu. Vaatamata sellele, et ma päris igat rida ei lugenud, on see siiski inspireeriv, tegudele ajav raamat. 

Kirjastus: Helios, 2019

376 lk 

Dopamiinisõltlased

Täiesti juhuslikult sattus ette dr Anna Lembke „Dopamiinisõltlased“. Sõltuvuse teema on huvitav – ei teagi, kas on inimest, keda see teema ei puuduta, ükskõik siis, kas otseselt või kaudselt. Seda enam, et sõltuvust tekitavate toodete ahel aina pikeneb ning igasuguseid ohte kerkib juurde nagu seeni pärast vihma. Ole ainult mees ja oska end eemale hoida. 😉

Ega see raamat ju iseenesest neid sõltuvusi ära ei võta, kuid ta annab ikkagi mingid väikesed sammude juhised, mida võiks endale eesmärgiks seada. Esimene samm on kindlasti sõltuvuse tunnistamine ja enda sidumine mingi otsusega. Kui see juba tehtud, siis on osa probleemist lahendatud. Sõltuvust tekitavate asjade nimekiri on pikk isegi siis, kui jätta välja alko, narko, sigaretid ja digiuimasti. Üllataval kombel mainib autor ka selliseid sõltuvust tekitavaid tegevusi, millest ei oskaks arvatagi, et see ka nüüd probleem võiks olla. Anna tunnistab oma armastusromaanide lugemise sõltuvust. No jah, kui hakata mõtlema, siis võib sedagi tegevust hing nii väga vajada, et sellest loobuda kuidagi ei saa, seega  teatud mõttes on probleem. Igatahes rõhub autor aususele – ole eelkõige enda vastu aus ja julge tunnistada ka teistele. 

Ei ole minagi neist sõltuvuse teemadest prii. Digisõltuvus on igas eas inimesele väga kerge tekkima, kui oled kord juba selle maailmaga tutvust teinud. Eks ta võib su endale võtta kogu täiega, kui seda lasen teha. Mõtlen nüüd natuke. 😊

Meie heaolu võti peitub enese sohvalt püstiajamises ja oma tegeliku, mitte virtuaalse keha liigutamises lk 184

Kogetust rääkimine annab meile selle üle võimu lk 213

Siirus tõmbab inimesi ligi, eriti siis, kui oleme valmis oma haavatavust paljastama lk 220

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

274 lk, ilma registriteta

Rõõm ja Rahu

Hendrik Groeni loominguga olen varasemalt tuttav, tema huumorisoon ja kirjutamislaad on mulle üsna meeldinud. Nüüd, mil näpud satuvad endalgi aeg-ajalt mulda, jäi mulle silma tema aiandusühistu teemaline raamat – selle lugemine praegu tundus nii õige.😏

Pärast abikaasa surma leiab Emma Quaadvliegh pabereid sorteerides dokumendi, millest selgub, et nad on 11 aastat olnud aiamajakese järjekorras. Naisele hakkab see mõte meeldima, seda enam, et järjekord ongi temani jõudnud. Ta ei ole kindel oma rohenäpu-teadmistes, kuid  kuuluvuse tunne, leitud uued sõbrad, on hea sisend aiandusega tegelemiseks. Paraku kõik ei lähe parimal viisil, pinnuks silmas on aiandusühistu esimees, kes tõlgendab reegleid omamoodi ning armastab võimu ja domineerimist. Emma on aga rahuarmastav naine, kuid sellegipoolest otsustab ta heade reeglite ja suhete nimel võidelda.

Väga kerge ja lihtsakoeline lugemine oli. Tema „Ela ja lase elada“ meeldis mulle veidi rohkem. See siin muutus mingil hetkel tüütuks, sest midagi uut peatükkide lisandudes ilmsiks ei tulnud, lisaks jäi üsna kordav nii mitmes mõttes. Emma oli väga sümpaatne ja elurõõmus tegelane, tema tegelaskuju võiks olla nakkav 😊- see oligi vist parim osa raamatust. Sümpaatne on ka aiandusühistute teema, kus kamp inimesi toimetavad ühes ühingus enamasti sõbralikult koos, jagades muljeid, õpetussõnu, saaki ja  aiainventari. Rõhk siis sõnal "enamasti", aeg-ajalt see kõik nii lõbusalt ei lähe – inimesed on erinevad, arusaamad erinevad. Ka selles raamatus tulid päevakorrale elementaarsete ühiselureeglite eiramised, valesüüdistused jms,  alates koera kakajunnidest lõpetades lihtsalt kiusuajamisega.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

221 lk

Minu isa tütar

 

Kirjastusel Tänapäev on tore sari „Säravad naised“, kus läbi ilukirjandusliku väljenduslaadi antakse edasi kunagiste kuulsate naiste elud või teatud eluperioodid. Romy Seideli „Minu isa tütar“ kõneleb AnnaFreudist ja lugemissoovituse sain sõbralt.

Anna ei ole end oma pererüppes tundnud kõige paremas positsioonis, ta püüab olla isale, kuulsale psühhoterapeut Sigmund Freudile meelejärgi ning surub selles mittemeeldida kartuses teatud määral oma „mina“ alla. 1923. aastal otsustab naine avada siiski omaenda praksise, et aidata probleemseid lapsi. Romaan jälgib Anna elu kulgemist aastakümneid, jõudes välja lõpuks Londonisse, kuhu juudirahvusest pere sõja jalust kolis. Nende aastate vältel koges ta üsna palju, olulisemad olid kindlasti armastus ja kutsumus.

Sõber ikka teab, mida soovitada – mulle meeldis see raamat. Selles oli hoogu, sügavat psühhoanalüüsi, toredaid peresuhteid, armastust ja hoolimist. Autor väidab, et enamus tegevusi on aset leidnud ning enamus tegelasi ka olemas. Sellisel kujul lugeda kellegi elulugu on mõnus, see ei ole kuiv faktiteadmine vaid siin on juures palju erinevaid tundmusi ning tervikpilt tekib kuidagi palju laiem. Kummaline on see, et naine, kes oli õppinud psühholoogiat, kes soovis saada püshhoanalüütikuks, nii palju kahtles iseendas ja omas ka seda tüüpilist „kas ma olen piisavalt ilus, tark ja hea“ mõtlemist. Samas tegi see teda nii inimlikuks, - kuuluseks ei sünnita, vaid kujunetakse, kasvadakse. Raamat on väga lihtne lugemine,  julgen soovitada ka neile, kes elulugusid põlgavad.

Kirjastus: Tänapäev, 2023

367 lk

Kus laulavad langustid

 

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel veel Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ lugemata ning film nägemata. Aga uudishimu ometigi tekkis, ilmselgelt tingituna suurest nõudlusest, mis mõni aeg tagasi sellele raamatule oli.

Kya Clarke ehk Paduratüdruk on looduse laps. Kõik on ta hüljanud ning põhimõtteliselt kasvab ta üles üksinda, keset loodust, padural, kus tema sõbrad on kajakad ning naabriks veteväli. Ühepäevase kooliharidusega tüdruk teab kõike loodusest, kuid sirgudes nooreks naiseks, ihkab hing ka inimlähedust. Ilus, metskassi sarnane naine ei jää märkamata inimasustuses, kus teda peetakse suuresti inimrämpsuks. See ei sega aga armastust. Kui leitakse ühe noormehe laip, arvatakse, et see on Paduratüdruku kuritöö.

Oli tõesti hoogne raamat, mis haarab. Parimad kohad olid kindlasti looduse kirjeldused ning selles suhtes on mul isegi kahju, et filmi ei ole näinud. Sõna „padur“ ei olnud mulle üldse tuttav, kuid see olustik, mis kirjelduste kaudu loodud, oli kuidagi nii värvikas ja ehtne, et googeldamise tulemus oli pea sama, mis lugemisel tekkinud visioon.  Kuid muus osas oli kergeid küsitavusi: süžee natuke naiivne, kohati veidi uskumatu ning kõige suurem error tekkis minus lõpplahendust lugedes: sellistes oludes kasvades, rikkumata naine ei saa pakkuda kirjeldatut. On üsna mõistetav, miks see raamat nii populaarne oli. Siin on suur lugu, armastust, kirge, romantikat, põnevust, kriminaalsust, saab kaasa tunda ning kaasa elada. Täidab lugejas mingi igatsuse tühimiku.

Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega – nagu ei oleks neid lendama loodud. lk 11

Kirjastus: Rahva Raamat, 2019

389 lk

Palermovej ülemalaul

 

Annette Bjergfeldt on Taani laulukirjutaja, laulja ja kirjanik. „Palermovej ülemlaul“ on tema debüütromaan. Debüüte ma armastan ja ka seekord tõotab raamatu kaanetekst suurt lugu.

Tegemis on perekonnasaagaga, mis haarab kolme põlvkonda. Igasse põlvkonda jagub erilisi elusaatusi ja kirkaid värve nende elude kirjeldamiseks. Vanaisa Hannibal, pärit Kopenhaageni luksusvillast, abiellub vaese Sankt-Peterburi tsirkuseartisti Varinkaga. Nende tütar leiab endale kaasaks Rootsi skääri-saarelt pärit tuvitaltsutaja. Kaks sajandi armastuslugu on ees ja Papa ning Eva kaksikutest tütred Olga ja Esther püüavad leida endalegi seda „sajandi armastuslugu“. Vaatamata vanaisa-vanaema sajandi armastusele olid kaks inimest siiski totaalselt erinevad: vanaisa ihkas kodu, mis on ooperit, kunsti, kirjandust täis, kuid Varinka oli vaimustuses koerte võidusõiduajamisel kihla vedamisest. Unistus kunstist, muusikast ja kirjandusest jääb aga geenidesse elama...

Suurepärane lugu, suurepäraselt kirjutatud, väga nünasirikas, värvikas, heatahtlik, humoorikas, lootusrikas lugu. Lugu, mis haarab ja mis loob sellise atmosfääri, et ei taha sealt välja astuda. See on mõnusalt looklev teekond, oma väikeste tõusude ja mõõnadega, läbi Esthri silmade. Kindlasti on raamatu parim osa loodud tegelaste plejaad, kõik omamoodi isiksused, aga kuidagi nii samasse suunda vaatavad, et ei ole põhjust kellestki viltu arvata ka siis, kui nad ei käitu just väga viksilt ja viisakalt 😀. Lisaks lisavad väikesed nüansid, nagu pasteedileivad,  Eva kummargil nutmine, Olga puuksud, Varinka pargipardi supp või hiirelõksukleit loole toredust juurde. Nii et mina olin selle lugemise lummuses koos naha ja karvadega – see oli täiega minu raamat.💗 Mõttelõngana võtan endaga kaasa: et kui unistada või oodata seda õiget kogu südamest, ükskõik mida sa selleks õigeks pead, siis tuleb kannatust varuda ja ükskord ta tuleb, mil moel – pole oluline. Aga ta tuleb!

Pausid on tähtsad …. Nii maalikunstis, muusikas kui ka armastuses lk 92

Armastus peab helendama nagu väikesed laternad pliihallis ookeanis, kui tahta et võlukunst mõjuks ja õnn mõneks minutiks saabuks lk 142

Surma juures on kõige raskem see, et päev väljas jätkub vilistades ikkagi. Kõigutamatult, nagu ei oleks midagi juhtunud lk 166

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

397 lk

 

 

Patsiendi lugu

 

Graeme Macrae Burneti „Patsiendi lugu“ kõlab raamatu tagakaane tutvustuse põhjal väga omanäoline ja teistmoodi lugemine, seega äratas piisavalt huvi. Seda enam, et sari Moodne aeg.

Kaks õde, üks neist sooritab pärast psühhiaatri regulaarset külastamist enesetapu. Teine õde peab surma eest vastutavaks psühhiaatrit, Collins Braitwaite. Naine hakkab väljamõeldud identiteeti kasutades käima samuti sama psühhiaatri visiitidel, et väljaselgitada tõde. See kõik muutub aga üha keerulisemaks, sest uus identiteet hakkab võimust võtma ning keeruline on säilitada oma mina.

„Patsiendi lugu“ oli väga omamoodi raamat, sel lool on mingi fluidum juures, mis viib mõtted inimpsüühika keerulistele radadele.  Siin keskendutakse psühhiaatri keerulisele isiksusele ja ka mina-tegelase alter ego tekkimisele. Siiski ei ole see detektiivi lugu, kus üks õde läheb uurima oma teise õe enesetappu, sest n.ö süüdlane on algust peale suht teada, pigem on lugu enesetappudest üldiselt, lisaks võimust, autoriteedist, identiteedist ning inimese keeruliselt mina-pildist, iseendaga rahulolematusest. Tegelikult lihtsalt inimestest natuke tumedama, iseenesega rahulolematu kandi pealt. Rohkem paneb mõtlema psühhiaatri, kui patsiendi mõjutaja roll – kas ja kui palju ikkagi psühhiaater mõjutab tahtlikult või tahtmatult tundlikku natuuri. Palju on selles loos ka päris nimesid, kunsti, kirjandust, seega läbipõimunud on fiktsioon ja tegelikkus. Väga mõnus lugemine oli, sest tahad koguaeg teada, mis edasi ning pärast tahab see lugu ka pikemat seedimist. Mõtteainet loov kirjandustükk!

Millegi üles kirjutamine omistab sellele teatava tähtsuse, kuid üldiselt on asjad isegi nende osaliste jaoks nii tähtsusetud, et nende jäädvustamine pole midagi muud kui edevus lk 63

Rutiini voorus seisneb selles, et see kõrvaldab vajaduse mõelda. Sa teed lihtsalt seda, mida sa oled alati teinud. Tuttavlikkus pakub tröösti lk 207

Kirjastus: Varrak, 2023

268 lk

Minu matkarajad

Matkamine on väga tore tegevus, kuid mul on selleks väljakujunenud oma rada ning mööda Eestit ma ekstra matkaradu otsimas ei ole käinud. Seega olid teada saamise ootused Rene Satsi raamatule olemas (võib olla kirjutab ta nii ahvatlevast matkarajast, et pakin kohe oma matkapauna ja lähen J). Tuleb kohe ära öelda, et matkaradadest kui sellistest ta nii väga ei kirjuta, küll aga matkamisest Eestimaa looduses, kus ründab tuhat parmu ja miljon-triljon sääske ning muud satikat. See kirjeldus aga matkamist sugugi eemaletõukavaks ei tee, sest tema keelepruuk on väga huumorit täis. Üleüldse on sellel matkaraamatul nii palju toredaid kihte ümber, et väga mõnus oli lugeda. Lausa hingesugulust tundsin Rene poolatarist kaasaga, kes igat veekogu nähes ütles, et läheme siia ujuma. No minul tekivad vett nähes samad tunded J Nii et tegemist on mõnusalt teravmeelse ajaviiteraamatuga, mille võib lahti lüüa ükskõik millisest kohast, natuke lugeda ja ikka on tore.  

Küll see matkamine on tore, mõtlen põõsas kükitades. Muidugi siis, kui seda ainult televiisorist näeb. Telepugi jaoks lõigatakse selline lõik – kuidas saatejuhile hiigelsuur parm kurku kinni jääb või salakaval sääsk silma  nõelab – hiljem ju osavalt saatest välja, ning diivanil matkajale, kellel on pitsatükk käes ja longeropurk koogutamise kaugusel kummutil, jääb mulje, et metsaolu ongi ainult grandioosne lust ja lillepidu… lk 105

…tänapäeval ei tohi midagi vaadata ilma sellest telefoniga pilti tegemata, see on lepingusse sisse kirjutatud, kui sa SIM-kaardi saad või telefoni ostad lk 169

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

Konteiner

 

Suvel on mõnus krimkasid lugeda. Küllap need pikad valged ööd tekitavad hirmsast lugedes vähem õudu 😊 Nii et seekord soome kirjanduse lainel, ning raamat on sündinud abielupaari Aki ja Milla Ollikaineni ühisloominguna.

Helsingi ühe mõjuka äripere suvekodu väravasse on jäetud merekonteiner tumedanahalise naise laibaga. Imelik on see, et Lehmusojade perefirma tegelebki konteinerite rendiga ja aastaid tagasi on nad tegutsenud ka Aafrikas. Uurima asub Paula Pihlaja. Tõendeid, millest kinni haarata, esialgu pole, ka laip on tundmatu. Paula on aga visa ja ega lugu lahenduseta ei jää.

„Konteiner“ oli tõeline jaanipäeva lugemine, s.t lugesin jaanipäeval ja sündmused raamatus hargnevad ka jaanipäeva paiku. Seda Ollikaineni paari võrreldakse Lars Kepleriga, mina selles suhtes ei oska kaasa rääkida, sest Keplerit ma lugenud ei ole. Käesolev krimi on aga igati korralik lugemispala - pakub ju lugu parasjagu pinget, tekst on rikkalik ja nüansirohke. Naisuurija meenutab natuke Vera Stanhope, kes on iseteadev töönarkomaan, samas on olemas ka uurija, kes võtab asju pisut kergemalt, mis Paulale omakorda käib närvidele. Lõpp oli mingis osas aimatav ja mingis osas mitte, s.t et kui mingid niidiotsad oskasin kokku viia, siis kurjategijat ma ära ei arvanud. Motiiv tapmisteks oli tegelikult olematu, aga eks see näitabki inimese pahupoolt.  Raamatu lõpuosas on ka pisut Eestimaad, nimelt tuleb Paula pärast uurimise lõppu Tallinna puhkama. 

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk 

Paradiisisaar, mille ma mõttes rajasin, ei ole tõeline. Hüäänid aga küll. Nad tulevad kõikjale, kui me ette ei vaata lk 223

Minu hygge-kodu

 

Olen Meik Wikingi „Väike hygge-kodu“ lugenud ja see meeldis mulle. Nii et tema järgmine raamat kutsus juba sellepärast, et seda lugemise-hygget tunda J

Sõna hygge on võõrkeelne, kuid kõlab väga hästi ja ainult see sõna ise loob sellise armsa tunde. Seda enam on kodu ideaalis alati see koht, kuhu tahad minna, kus on mugav ja mõnus olla, kus on tõeline hygge-pesa. Eestlased näevad küll koduga seoses alati tööd ja vaeva ka, ning ei malda selles niisama oleskleda, mõnuleda, mõtiskleda. Seda kõike, kuidas saab ühe kodu ja ka iseennast muuta täiuslikuks hyggeks raamat õpetab. Mida ruumi kujundamisel silmas pidada, kuidas üldse iseendas õnnetunnet kasvatada, millistele pisiasjadele mõelda, milliseid ruume reisil valida, kuidas kujundada mõnus zoomi aeg, kodukontor - kõik on kirjas. Ja ega see hyggegi niisama tulla saa, enne seda on vaja veidi vaeva näha, sest korrast ära ruumis head tunnet ei teki, sassis suhetes mõnusat olemist ei ole.

Mina sain siit küll enda jaoks päris palju. Esiteks juba selle raamatu lugemine oma mõnusas pesas oli mõnus, teiseks uutmoodi lähenemine peitusemängule jäi ka meelde, kolmandaks imeilusad fotod ilmestasid raamatut, ning juba teada tuntud tarkused on ka alati kordamist väärivad.

Tänapäev, 2022

270 lk

Rohelus on hea. Rohelusest on kasu. Pole vahet, kas inimesed viibivad haiglas, istuvad kodus või jalutavad lihtsalt mööda puudega ääristatud tänavat - meile on ikka ja jälle tõestatud, et taimed suurendavad meie heaolutunnet. Tooge taimed oma koju lk 143

Räägi minuga raamatute keeles

 

Eelkõige võlus mind Kate Bromley raamatu pealkiri: „Räägi minuga raamatute keeles“, mis kõlab väga romantiliselt ja kuidagi targalt. Nii ma siis seda päris kaua, igal õhtul ampsuke, lugesin.

Kara on kirjanik, tema ampluaa on naistekad. Kutse parima sõbra pulma on meeldiv, kuid millegipärast soovitakse läbimängida ka eelpulm. See aga tekitab Karas lisastressi, sest tema kirjutamisel oleval raamatul saabub peagi tähtaeg. Eelpulmas selgub, et tema ekskallim on ka pulma kutsutud. Kas need kümne aasta tagused tunded on jahtunud, selles on nüüd küsimus?

Tõeliselt lihtsakoeline naistekas, mille kaanetutvustusest juba kahtlustad süžee kulgu ning lõppvaatust. Aga nagu selliste naistekate puhul, jägitakse siingi tunnete küpsemist, nendega heitlemist, kohati tunduvad probleemid pseudoprobleemid, samas aga on omamoodi tõetera ka olemas. Raamatutel siin loos siiski väga suurt kaalu pole, seega pealkiri vastab vaid sellekaudu sisule, et Kara reaalselt kirjutab raamatut ning ka selle raamatu lõike saab lugeda. Samuti proovitakse siin naistekatele luua omaette alaliike.

Igatahes kerge lugemine, sest armastuslood ikka köidavad ja täidavad lugeja hinge mingil moel. Kena, suviselt helge lugemine, mis on vägivallatu, romantiline ning sisaldab ka Itaaliat, Roomat. Déjà-vu 😊

Kirjastus: Ersen, 2022

296 lk

Saatuslik lüliti

 

Väikese formaadiga raamatuid on hea reisile kaasa haarata, lihtne põnevusjutt ei vaja sügavat tähelepanu ning parim lennustressi peletaja on raamat – need ei ole mingi uued tarkuseterad, aga kordamine olevat siiski tarkuse ema.😊 Nii siis sattus mulle näppu Ian Stuarti „Saatuslik lüliti“.

Isa pärandab oma elektritööde firma naisele ja kahele pojale. Poeg Neil hakkab firmat juhtima, ema on hooldekodus ja vend ei näi firmast huvitatud olevat. Neili elusisu ongi vaid firma, abielu on tal lahutatud ning ootamatult teele sattunud äriasjad hoiavad vaimu virge. Siis aga hakkavad ootamatult firmas juhtuma õnnetused. Vendade omavahelised suhted ei ole kõige paremas korras ning kahtlus hakkab Neili närima. Selgub, et vend ei olegi nii edukas, kui seda välja laseb paista.

Üsna läbinähtav lugu, aga meeled hoiab kenasti lugemise lainel ning tahaks ikkagi teada, mis edasi. Üllatusi see lugemine ei paku, aga oma eesmärgi (ajaviide lennukis) täidab väga hästi, ning loetud raamatute aastakokkuvõttesse läheb kindlalt kirja J

Kirjastus: Varrak, 1995

176 lk