Maailma kauneim sõna

 

Kahandan praegu suvel kokkukuhjatud raamatuhunnikut.  Selles hunnikus oli ka Emmi Pesoneni debüüt „Maailma kauneim sõna“, mis on väga lihtsa ja armsa kaanekujundusega raamat ja küllap suvel valides tundus see kaanepildil olev rattaneiu argiselt inspireeriv.

Amanda elab tavalise noore vallalise inimese elu. Kui tema ellu saabub Onni, pääseb valla tõsisem armumine ja tõsiasi, et mehel on neli last, kes igapäevast vanemlikku hoolt vajavad. Amanda senine elu on muutub totaalselt, sest üksi elamise võlu: puhtus ja kord, asendub kaosega ning selgub, et Onnigi ei olnud kõike talle usaldanud.

Ma ei tea, mis kiiks see on, aga mulle meeldib lugeda sellisest orav-rattas olemisest. Olen vist see tee tööd ja näe vaeva eestlane.  Inimesele pandud või ootamatult osakssaanud ülesanded panevad mõnikord tegutsema teistsuguse, tahtejõu energiaga, millest võib saada uue armastuse energia või hoolimise energia, kuidas võtta. Korraga liiga palju kohustusi võib ajada hulluks, eriti, kui kõik need kohustused lihtsalt sajavad kaela, samas võivad need kohustused mõjuda nii, et sa hakkad seda hullumeelsena näivat elu armastama.  Nii oli ka Amanda puhul. Nii et see lugu oli ühe perekonna multitaskimise, aga eelkõige ikka armastuse, kasuvanemluse ja vaimsete probleemidega hakkamasaamise lugu.

Väga lihtne, köitev ja sirgjooneline lugemine. Parasjagu tore öökapiraamat, mis enne und liigselt närve ei kõdita, meeli ei eruta. Loed ja hingadki korraks ühe teistsuguse perekonna elu rütmis.

Ega siin ei olegi midagi rääkida rohkem, tuleb ise lugeda.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

251 lk

Ilus Elviira

 

Seekord valisin riiulilt Mudlumi burleskse jutustuse. Sõna burleskne minu tähelepanu tõmbas ja kuna ma Mudlumilt midagi varem lugenud ei ole, siis tegin katsetust. Kõige pealt peaks rääkima, mida see burleskne tähendab. Googli abil ütleb eki.ee et jämekoomiline, seega siis jämekoomiline, jantlik lugu.

"Ilus Elviira" on jutustus ilusa nimega naisest Elviira, kellel ei ole läinud just kõige paremini - elu on teda pisut räsinud, tema valikud ei ole alati õnnestunud, kuid lootus õnne leida  ei kao. Või mis see õnn ongi? Kui pealtnäha võibki õnn peituda vaid  meessoo tähelepanus ja lõbusas elus, siis aga selgub tõsiasi, et ilu on kaduv ning meessugu ei ole alati altruistlikult meelestatud.

Selline õnnetuke lugu siis. Päris kahju hakkas sellest Elviirast, sest tahtis ta ju alati parimat, aga millegipärast mööda allakäigutreppi oli lihtsam astuda kui selle trepimademel olla. Ja kui sa sel trepil juba oled, siis üles tagasi saada ilma toeta ei ole kerge. Seda tuge Elviiral ei olnud ja ega ta seda nii väga ei otsinud ka, või kui otsiski, siis valest kohast. Siiski ei olnud see lugu sada protsenti õnnetuke, selles oli omamoodi soojust ja mingil määral optimismigi ning õpetlik (kuidas oma elu mitte elada) on see lugu samuti.

Minu jaoks oli selle raamatu võlu tekst – ilus emakeel, mis voolas läbi pikkade kirjelduste ja manas silme-ette selle olemise, milles Elviira parasjagu oli. Selline lugemisenaudingu tekst, 

Kui palju elus antakse üldse seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Lk 37

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus, 2015

230 lk

Ära lõigatud

 

Kõige igavam igavus on terve päeva kestev laevasõit, mitte midagi teha ei ole 😉 Päeval ju magada ei taha ja kaua sa merd ikka vaatad. Olin absoluutselt ettevalmistamata, kuid õnneks minu laps oli rohkem ette mõelnud. Kui ma igavuse üle kurtsin, võlus ta oma kotist välja Sebastian Fitzeki „Ära lõigatud“ ja minu päev oli sisustatud.

Nii et krimka. Kohtupataloog Paul leiab lahkamistööd tehes laiba koljust kapsli, mille seest omakorda leiab sedeli tütre nimega. Selgub, et tema Hannah on röövitud. Samal ajal leiab Helgolandil olev koomiksikunstnik Linda rannast laiba ja telefoni. Uudishimu saab ettevaatusest võidu ja naine helistab telefonil olevale ainsale kontaktile. Nii satub Paul Lindaga ühendusse ja selgub, et just Linda on see, kes peab aitama Paulil olukorda lahendada.

Ütleme nii, et tegemist oli päris võika krimiga. Siin lahatakse laipasid, vägistatakse, piinatakse ja tapetakse. Pöörded loos on ka ootamatud, kuid lõpuks selgub tõde, nagu ikka, samas lõpplahendus oleks võinud kogu selle õuduse peale Pauli jaoks natuke helgem olla. Siiski ei olnud see lugu ainult tapmine ja tagaajamine, vaid koorub ka sügavam tõde meie karistussüsteemide vastuolude kohta. Mingil seletamatul moel võib lapsevägistaja teatud asjaoludel saada vaid tingimisi karistatud, kuid majanduskuriteo toimepanija istub see-eest aastaid vangis. Riik vs inimene, süsteem vs inimhing.  

Igatahes jooksid judinad üle keha, kohati oli ikka väga hirmus, kuid ega pooleli jätta ka ei saanud. Närvid olid korralikult pingul, kuid enne kui laev sildus, oli mul raamat läbi ja pinge ka langenud.

Tasub lugeda ja loetu üle mõtiskleda!

Kirjastus: Helios, 2020

351 lk

 

Lugu kadunud lapsest

 

Ootasin väga Elena Ferrante Napoli-sarja viimast raamatut. Kolm esimest meeldisid mulle väga ja seda lugemiselummust tahtsin veel tunda. Ning muidugi loo areng, millises suunas see liigub, mis saab Lilast, mis saab Lenust? mis saab Napolist? Kõik need küsimused jäid pärast kolmandat osa õhku.

Lugu jätkub sealt, kus ta kolmandas osas pooleli jäi. Elu on taas Lila ja Lenu teineteisele lähendanud. Elatakse kõrvu ja nii on peresidemed, suhted läbipõimunud. Siiski ei mängi elu neist ühele kätte just parimaid palasid. Kõige armsaima kadumine on ilmselt maailma kõige hullem kaotus. Ja kaotusvalu on korvamatu, see muudab kogu tajutavat maailma. Samas on ka lohutajate elu keeruline, sest selle tunde sisse ei oska minna, kui seda ise omal nahal ei koge.

Ferrante jutustab hästi voolavalt ühte elulugu, minnes kord detailsemaks, samas läheb sujuvalt üle aastate. See on ehtne naiste lugu, aga mitte mingis n.ö naisteka tähenduses. Kuidas ühildada emadust ja tööpõldu, kuidas olla ema ja armuke samaaegselt, kas sinisilmsus on armastuse kaasomand, kas päritolu määrab sinu olemuse, kas kaotusvalust on võimalik üle saada, kas tühjapesafaasist on võimalik toibuda, kas haridus teeb sind teisest paremaks …, need ja palju teisi küsimusi tekib lugedes. Eks vastused saab igaüks tõlgendada oma arusaamise põhjal. Vaatama sellele, et laused on pikad ja sisutihedad, haarab see lugemine jäägitult. Selles on palju kurbust, ängi, kuid ka inimhinge uurimist ja analüüsi. Samuti on siin palju Napolit, seda kaost meenutavat keskkonda, mis muutub läbi mõjuvõimsate isiksuste selle suva järgi selliselt, millist Napolit need kurikuulsad inimesed soovivad näha.

Kui eelnenud osad panid pooli valima, kas Lila või Lenu, siis kohati kaldus vaekauss mõistlikkuse ehk siis Lenu poole. Viimane osa kuidagi kallutab seda vaekaussi Lila poole. Sest mõistlikkusse mahub palju kadedust, omakasu, auahnust, samas siiski ka leppimist, kuid kas üks kaalub teised üles?

Inimestel, kes tunnevad saatusest määratuna end kunstile ja iseäranis kirjandusele pühendama, on arusaam: me töötame, nagu oleks meid pidulikult ametisse seatud, kuigi tegelikult ei ole keegi meid kunagi millekski volitanud, olema autoriseeninud iseennast autoriks, ning paneme pahaks, kui teised ütlevad: see pisike asi, mille sa tegid, ei huvita mind, on õigupoolest igav, kes sulle õiguse andis. Olles aastaid lootnud ja kartnud, et Lila kirjutab, panin ma mõne päeva jooksul kirja loo, mida olin kogu selle aja igas pisiasjas ette kujutanud. Ma tegin seda, sest kõik, mis tuli temalt või mille ma talle omistasin, tundus mulle juba lapsepõlvest alates tähtsam, paljutõotavam kui see, mis tuli minult. Lk 386-387

Minu arvates on selle sarja geniaalsus just jutustamislaadis. Et isegi sündmused, mis su elus juhtuvad ei ole nii tähtsad, kui suhtumine, kuidas sa neisse sündmustesse suhtud, kuidas sa kohaned, käitud, milliseid valikuid teed, kuidas sa aktsepteerid muutusi. Minusse endasse jäid pärast lugemist segased tunded ja mõtlen nüüd, mil raamatu lugemisest on möödas mõned päevad Lila ja Lenu saatustele.

Tore artikkel Ferrante loomingust on ilmunud ajaleht Postimees/raamatud vahendusel.

Suurepärane lugemiselamus!

Kirjastus: Varrak, 2021

397 lk

Mees nimega Ove

 

Olen jälle ringiga Fredric Backmani juures tagasi, avastasin, et „Mees nimega Ove“ on mul täiesti lugemata. Olen huviga jälginud nii instagrammist kui blogidest, mida lugejad Backmanist arvavad. Paljud peavad just Ove raamatut parimaks, ja sellele tahtsingi kinnitust leida.

Ove on üks vana toriseja, kes arvab teadvat, kuidas on õige elada. Muutuva maailmaga on raske kohaneda ja sõprussuhteidki on pisut autistlike joontega mehel keeruline luua. Ega ta neid ei otsigi, sest tal oli ju oma Sonja, kes elule mõtte andis. Nüüd kui Sonjat enam ei ole, siis on selle elumõttega keeruline. Paraku ei ela ta metsas ja pidevalt tuleb kokku puutuda ka teiste inimestega. Suhted võivad ju pealtnäha hapud olla, kuid selle rutiini armastava ja iseteadva mehe pealispinna alt koorub välja südamlik mees.

Selles loos on janti vast pisut vähem kui näiteks Britt-Marie loos, või vanaema loos ning neid teisi tegelasi oli ka vähem  ja põhirõhk on ikka Ovel.  Backmani võlu seisneb minu jaoks tähenduslikes lausetes. Teinekord mahutab ka tema lihtlause mitut mõtet. Näiteks lause see oli maailm, kus inimesed aegusid enne, kui nad läbi kulusid lk 84, kõlab ikka väga õigelt kaasaja kohta. Nagu naelapea pihta tabatud!  Backman oskab inimest lugeda, oskab tajuda ja tähele panna ümbritsevat, elu muutusi ja selle mõju inimestele, ning ta hoiab ikka nõrgemate poole. Eks nii ka Ove puhul: üksildane mees vajab sõpra ka siis, kui tema pealispind näitab midagi muud. Ja kui seda sõprust järjekindlalt pakkuda, siis hakkab sulama ka kõige paksem jääkiht südame ümbert. Natuke meenutas Ove mulle torisejat Kyrö „Kõike head, Toriseja!“ loost. Küllap need torisejad ongi sarnased: peavad end targaks ja teisi rumalaks, ei usalda elu ega kedagi.

Süžee on lihtne ja etteaimatav, kuid see ei vähenda lugemisemõnu. Raamatu lõpus saab ka mõne pisara poetada. Aga mis parata, selline ongi elu. Toogu see Backman ükskõik missuguseid keerdkäike oma loosse, teda on ikkagi hea lugeda. Ma ei oska võrreldagi, milline mulle nüüd kõige rohkem meeldis. Vast Karulinna lugu, või ikkagi Ove? Ei ole veel otsustanud. Ei oskagi otsustada.

Mootorid annavad sulle alati seda, mida oled ära teeninud. Kui sa kohtled neid lugupidavalt, siis nad annavad sulle vabaduse, aga kui sa käitud nagu jobu, võtavad sult vabaduse lk 45

Kui sa kedagi armastad, siis on see nagu majja sissekolimine. Algul võlub sind maja uudsus, sa oled igal hommikul üllatunud, et see kuulub sulle, justkui kardaksid, et äkki tormab keegi uksest sisse ja teatab, et juhtunud suur eksitus ja tegelikult pole üldsegi ette nähtud, et sina nii toredas majas elaksid. Aga aastate jooksul fassaad kulub, puit praguneb ja sa hakkad seda maja armastama mitte selle täiuslikkuse, vaid hoopis ebatäiuslikkuse pärast. Sa õpid tundma kõiki selle nurki ja soppe. Kuidas vältida võtme luku sisse kinnijäämist, kui väljas on külm. Millised põrandalauad nõtkuvad natuke, kui nende peale astutakse, ja mismoodi kapiuksi avada, et need ei kääksuks. Just need väikesed saladused teevadki sellest sinu kodu lk 289-290

Kirjastus: Tänapäev, 2016

319 lk

Minu Haapsalu

 

Minu lugemisejärg jõudis Haapsaluni. Otseloomulikult on Aidi Vallik õige inimene kirjutama sellest linnast, on ta ju kindlasti rohkem kui pool puuda soola sealmail ära söönud.

Minu arvates see minu raamat läks nüüd veidi kastist välja. Pigem oli Aidi elulugu see, mis köitis. Tema lugu oli väga värvikas: punkist rokini ja raskustega võideldes ikka tähtede poole. Linn oli küll ka koguaeg kohal, sest teda kujundasid, mõjutasid kindlasti inimesed, kes teda ümbritsesid, kodud, mis talle peavarju pakkusid, töökohad, mis leiva laulale tõid. Minu arvates raamatu alguse osas oli seda linna pisut rohkem olemas, kuid edasi sai isiklik elu võidu ja linna elu-olu jääb vähemaks. Kõik olulised teemad (pitssall, muinasjutupäevad, pitsilised majad jne), mis Haapsalu puudutavad, olid kaetud, kuid jäid tagaplaanile. Sellegipoolest meeldis mulle see lugemine, huvitava isiksuse elust on alati tore teada saada. Ning minu jaoks oli raamatus palju ka äratundmisrõõmu. Olen ka kaudselt ühel eluperioodil selle linnaga seotud olnud.

Minu esmased kokkupuuted Haapsaluga olid 87ndal aastal. Mäletan raudteevaksalit, kus vene prouad kandsid suuri sumadane, et rongile minna. Bussipiletite jaoks oli üks väike luuk, rongikassasid mitu ja see rongiootajate kamp tegi jaama kuidagi tähtsamaks, suursugusemaks. Ma isegi ei usu, et neil prouadel kübarad peas olid, aga nüüd mõeldes võis see nii olla. Toona sinna linna sattusin vahetevahel, sest elasin Haapsalu rajoonis ja kõik olulised asjaajamised viisid sinna, ka minu tütred saabusid siia ilma sealses haiglas. Haapsalus töötas (töötab siiani) maailma parim lastearst dr Vare. Mitmeid kordi on tantsitud rahvatantsu lossihoovis ja staadionil, marsitud rongkäigus mööda Posti tänavat.  Täna mul Haapsaluga enam sellist sidet ei ole, pigem on ta minu jaoks suve linn: suvi tundub kuidagi õige, kui olen kasvõi kord seal käinud. See on nagu täpp suvi i-tähele. Muutused selles linnas on olnud väga suured ja positiivsed. Üks Eesti kauneimaid väikelinnu.

P.s Sel suvel ma paraku Haapsallu ei jõudnudki, seega paneb täpi i-le seekord raamat.  😊

Kirjastus: Petrone Print, 2020

264 lk.