Ilus Elviira

 

Seekord valisin riiulilt Mudlumi burleskse jutustuse. Sõna burleskne minu tähelepanu tõmbas ja kuna ma Mudlumilt midagi varem lugenud ei ole, siis tegin katsetust. Kõige pealt peaks rääkima, mida see burleskne tähendab. Googli abil ütleb eki.ee et jämekoomiline, seega siis jämekoomiline, jantlik lugu.

"Ilus Elviira" on jutustus ilusa nimega naisest Elviira, kellel ei ole läinud just kõige paremini - elu on teda pisut räsinud, tema valikud ei ole alati õnnestunud, kuid lootus õnne leida  ei kao. Või mis see õnn ongi? Kui pealtnäha võibki õnn peituda vaid  meessoo tähelepanus ja lõbusas elus, siis aga selgub tõsiasi, et ilu on kaduv ning meessugu ei ole alati altruistlikult meelestatud.

Selline õnnetuke lugu siis. Päris kahju hakkas sellest Elviirast, sest tahtis ta ju alati parimat, aga millegipärast mööda allakäigutreppi oli lihtsam astuda kui selle trepimademel olla. Ja kui sa sel trepil juba oled, siis üles tagasi saada ilma toeta ei ole kerge. Seda tuge Elviiral ei olnud ja ega ta seda nii väga ei otsinud ka, või kui otsiski, siis valest kohast. Siiski ei olnud see lugu sada protsenti õnnetuke, selles oli omamoodi soojust ja mingil määral optimismigi ning õpetlik (kuidas oma elu mitte elada) on see lugu samuti.

Minu jaoks oli selle raamatu võlu tekst – ilus emakeel, mis voolas läbi pikkade kirjelduste ja manas silme-ette selle olemise, milles Elviira parasjagu oli. Selline lugemisenaudingu tekst, 

Kui palju elus antakse üldse seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Lk 37

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus, 2015

230 lk