Jäätmeteta kodu

 

Bea Johnson annab oma raamatus „Jäätmeteta kodu“ nõu, kuidas elada prügivabalt. Prügi on igal juhul päevakorraline teema – kogu maailm põeb teatud moel asjade hullust ja sellest tekkivat prügihaigust. Kui enesele teadvustada probleem, siis tekib tahtmine vähema pahna sees elada küll. Selge on see, kui soetad endale mingi eseme, ükskõik siis, kui väikese, tahab see ese sinult tähelepanu. Sa pead tema kusagile panema, mõnikord eest ära tõstma, mõnikord teda otsima. Seega soovitab ka Bea vaadata oma asjadele kriitilise pilguga ja viia nende kontsentratsioon kodus miinimumini. Kõlab hästi küll ja nõustun üsnagi, kuid koristades ärkab nostalgia ja see vana tuntud „äkki läheb vaja“ räägib enda eest.😀 Raamatu mõned nõuanded on tegelikult üsna ekstreemsed, no näiteks äärmuslik on lasta koeral taldrik enne pessu panekut üle lakkuda.😂 Mõni idee tundus ka päris küsitav, näiteks koerale toidu sisse küüslaugupulbri panemine kirbupeletamise profülaktikaks on minu teada talle ohtlik. 😱

Aga muidu on siin toredaid ja kasulikke nippe, õpetussõnu, ja kirjastaja on lisanud ka iga teema kohta, kuidas meil Eestis on. Käiakse läbi üldiselt kogu elamine ja ka erinevad teemad nagu matkamine, kinkime jms. See eluke käibki kuidagi ringiratast, ka selles prügivabaduses oleme kunagi elanud: nõuka ajal oligi müügil enamasti lahtine kaup ja käisidki oma kilumannerguga ostmas. Paraku toona ei osatud jäätmeid käidelda. Nii et nõukaaegsetele inimestele selles raamatus on midagi uut küll, kuid mingi osa on ikkagi juba vana tuttav. Natuke aega võiks pärast raamatu lugemist pühendada ka erinevate veebilehtede uurimisele, mis on raamatu lõppu lisatud. Igatahes põnev lingikogu. Vaatamata sellele, et ma päris igat rida ei lugenud, on see siiski inspireeriv, tegudele ajav raamat. 

Kirjastus: Helios, 2019

376 lk 

Dopamiinisõltlased

Täiesti juhuslikult sattus ette dr Anna Lembke „Dopamiinisõltlased“. Sõltuvuse teema on huvitav – ei teagi, kas on inimest, keda see teema ei puuduta, ükskõik siis, kas otseselt või kaudselt. Seda enam, et sõltuvust tekitavate toodete ahel aina pikeneb ning igasuguseid ohte kerkib juurde nagu seeni pärast vihma. Ole ainult mees ja oska end eemale hoida. 😉

Ega see raamat ju iseenesest neid sõltuvusi ära ei võta, kuid ta annab ikkagi mingid väikesed sammude juhised, mida võiks endale eesmärgiks seada. Esimene samm on kindlasti sõltuvuse tunnistamine ja enda sidumine mingi otsusega. Kui see juba tehtud, siis on osa probleemist lahendatud. Sõltuvust tekitavate asjade nimekiri on pikk isegi siis, kui jätta välja alko, narko, sigaretid ja digiuimasti. Üllataval kombel mainib autor ka selliseid sõltuvust tekitavaid tegevusi, millest ei oskaks arvatagi, et see ka nüüd probleem võiks olla. Anna tunnistab oma armastusromaanide lugemise sõltuvust. No jah, kui hakata mõtlema, siis võib sedagi tegevust hing nii väga vajada, et sellest loobuda kuidagi ei saa, seega  teatud mõttes on probleem. Igatahes rõhub autor aususele – ole eelkõige enda vastu aus ja julge tunnistada ka teistele. 

Ei ole minagi neist sõltuvuse teemadest prii. Digisõltuvus on igas eas inimesele väga kerge tekkima, kui oled kord juba selle maailmaga tutvust teinud. Eks ta võib su endale võtta kogu täiega, kui seda lasen teha. Mõtlen nüüd natuke. 😊

Meie heaolu võti peitub enese sohvalt püstiajamises ja oma tegeliku, mitte virtuaalse keha liigutamises lk 184

Kogetust rääkimine annab meile selle üle võimu lk 213

Siirus tõmbab inimesi ligi, eriti siis, kui oleme valmis oma haavatavust paljastama lk 220

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

274 lk, ilma registriteta

Rõõm ja Rahu

Hendrik Groeni loominguga olen varasemalt tuttav, tema huumorisoon ja kirjutamislaad on mulle üsna meeldinud. Nüüd, mil näpud satuvad endalgi aeg-ajalt mulda, jäi mulle silma tema aiandusühistu teemaline raamat – selle lugemine praegu tundus nii õige.😏

Pärast abikaasa surma leiab Emma Quaadvliegh pabereid sorteerides dokumendi, millest selgub, et nad on 11 aastat olnud aiamajakese järjekorras. Naisele hakkab see mõte meeldima, seda enam, et järjekord ongi temani jõudnud. Ta ei ole kindel oma rohenäpu-teadmistes, kuid  kuuluvuse tunne, leitud uued sõbrad, on hea sisend aiandusega tegelemiseks. Paraku kõik ei lähe parimal viisil, pinnuks silmas on aiandusühistu esimees, kes tõlgendab reegleid omamoodi ning armastab võimu ja domineerimist. Emma on aga rahuarmastav naine, kuid sellegipoolest otsustab ta heade reeglite ja suhete nimel võidelda.

Väga kerge ja lihtsakoeline lugemine oli. Tema „Ela ja lase elada“ meeldis mulle veidi rohkem. See siin muutus mingil hetkel tüütuks, sest midagi uut peatükkide lisandudes ilmsiks ei tulnud, lisaks jäi üsna kordav nii mitmes mõttes. Emma oli väga sümpaatne ja elurõõmus tegelane, tema tegelaskuju võiks olla nakkav 😊- see oligi vist parim osa raamatust. Sümpaatne on ka aiandusühistute teema, kus kamp inimesi toimetavad ühes ühingus enamasti sõbralikult koos, jagades muljeid, õpetussõnu, saaki ja  aiainventari. Rõhk siis sõnal "enamasti", aeg-ajalt see kõik nii lõbusalt ei lähe – inimesed on erinevad, arusaamad erinevad. Ka selles raamatus tulid päevakorrale elementaarsete ühiselureeglite eiramised, valesüüdistused jms,  alates koera kakajunnidest lõpetades lihtsalt kiusuajamisega.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

221 lk

Minu isa tütar

 

Kirjastusel Tänapäev on tore sari „Säravad naised“, kus läbi ilukirjandusliku väljenduslaadi antakse edasi kunagiste kuulsate naiste elud või teatud eluperioodid. Romy Seideli „Minu isa tütar“ kõneleb AnnaFreudist ja lugemissoovituse sain sõbralt.

Anna ei ole end oma pererüppes tundnud kõige paremas positsioonis, ta püüab olla isale, kuulsale psühhoterapeut Sigmund Freudile meelejärgi ning surub selles mittemeeldida kartuses teatud määral oma „mina“ alla. 1923. aastal otsustab naine avada siiski omaenda praksise, et aidata probleemseid lapsi. Romaan jälgib Anna elu kulgemist aastakümneid, jõudes välja lõpuks Londonisse, kuhu juudirahvusest pere sõja jalust kolis. Nende aastate vältel koges ta üsna palju, olulisemad olid kindlasti armastus ja kutsumus.

Sõber ikka teab, mida soovitada – mulle meeldis see raamat. Selles oli hoogu, sügavat psühhoanalüüsi, toredaid peresuhteid, armastust ja hoolimist. Autor väidab, et enamus tegevusi on aset leidnud ning enamus tegelasi ka olemas. Sellisel kujul lugeda kellegi elulugu on mõnus, see ei ole kuiv faktiteadmine vaid siin on juures palju erinevaid tundmusi ning tervikpilt tekib kuidagi palju laiem. Kummaline on see, et naine, kes oli õppinud psühholoogiat, kes soovis saada püshhoanalüütikuks, nii palju kahtles iseendas ja omas ka seda tüüpilist „kas ma olen piisavalt ilus, tark ja hea“ mõtlemist. Samas tegi see teda nii inimlikuks, - kuuluseks ei sünnita, vaid kujunetakse, kasvadakse. Raamat on väga lihtne lugemine,  julgen soovitada ka neile, kes elulugusid põlgavad.

Kirjastus: Tänapäev, 2023

367 lk

Kus laulavad langustid

 

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellel veel Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ lugemata ning film nägemata. Aga uudishimu ometigi tekkis, ilmselgelt tingituna suurest nõudlusest, mis mõni aeg tagasi sellele raamatule oli.

Kya Clarke ehk Paduratüdruk on looduse laps. Kõik on ta hüljanud ning põhimõtteliselt kasvab ta üles üksinda, keset loodust, padural, kus tema sõbrad on kajakad ning naabriks veteväli. Ühepäevase kooliharidusega tüdruk teab kõike loodusest, kuid sirgudes nooreks naiseks, ihkab hing ka inimlähedust. Ilus, metskassi sarnane naine ei jää märkamata inimasustuses, kus teda peetakse suuresti inimrämpsuks. See ei sega aga armastust. Kui leitakse ühe noormehe laip, arvatakse, et see on Paduratüdruku kuritöö.

Oli tõesti hoogne raamat, mis haarab. Parimad kohad olid kindlasti looduse kirjeldused ning selles suhtes on mul isegi kahju, et filmi ei ole näinud. Sõna „padur“ ei olnud mulle üldse tuttav, kuid see olustik, mis kirjelduste kaudu loodud, oli kuidagi nii värvikas ja ehtne, et googeldamise tulemus oli pea sama, mis lugemisel tekkinud visioon.  Kuid muus osas oli kergeid küsitavusi: süžee natuke naiivne, kohati veidi uskumatu ning kõige suurem error tekkis minus lõpplahendust lugedes: sellistes oludes kasvades, rikkumata naine ei saa pakkuda kirjeldatut. On üsna mõistetav, miks see raamat nii populaarne oli. Siin on suur lugu, armastust, kirge, romantikat, põnevust, kriminaalsust, saab kaasa tunda ning kaasa elada. Täidab lugejas mingi igatsuse tühimiku.

Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega – nagu ei oleks neid lendama loodud. lk 11

Kirjastus: Rahva Raamat, 2019

389 lk

Palermovej ülemalaul

 

Annette Bjergfeldt on Taani laulukirjutaja, laulja ja kirjanik. „Palermovej ülemlaul“ on tema debüütromaan. Debüüte ma armastan ja ka seekord tõotab raamatu kaanetekst suurt lugu.

Tegemis on perekonnasaagaga, mis haarab kolme põlvkonda. Igasse põlvkonda jagub erilisi elusaatusi ja kirkaid värve nende elude kirjeldamiseks. Vanaisa Hannibal, pärit Kopenhaageni luksusvillast, abiellub vaese Sankt-Peterburi tsirkuseartisti Varinkaga. Nende tütar leiab endale kaasaks Rootsi skääri-saarelt pärit tuvitaltsutaja. Kaks sajandi armastuslugu on ees ja Papa ning Eva kaksikutest tütred Olga ja Esther püüavad leida endalegi seda „sajandi armastuslugu“. Vaatamata vanaisa-vanaema sajandi armastusele olid kaks inimest siiski totaalselt erinevad: vanaisa ihkas kodu, mis on ooperit, kunsti, kirjandust täis, kuid Varinka oli vaimustuses koerte võidusõiduajamisel kihla vedamisest. Unistus kunstist, muusikast ja kirjandusest jääb aga geenidesse elama...

Suurepärane lugu, suurepäraselt kirjutatud, väga nünasirikas, värvikas, heatahtlik, humoorikas, lootusrikas lugu. Lugu, mis haarab ja mis loob sellise atmosfääri, et ei taha sealt välja astuda. See on mõnusalt looklev teekond, oma väikeste tõusude ja mõõnadega, läbi Esthri silmade. Kindlasti on raamatu parim osa loodud tegelaste plejaad, kõik omamoodi isiksused, aga kuidagi nii samasse suunda vaatavad, et ei ole põhjust kellestki viltu arvata ka siis, kui nad ei käitu just väga viksilt ja viisakalt 😀. Lisaks lisavad väikesed nüansid, nagu pasteedileivad,  Eva kummargil nutmine, Olga puuksud, Varinka pargipardi supp või hiirelõksukleit loole toredust juurde. Nii et mina olin selle lugemise lummuses koos naha ja karvadega – see oli täiega minu raamat.💗 Mõttelõngana võtan endaga kaasa: et kui unistada või oodata seda õiget kogu südamest, ükskõik mida sa selleks õigeks pead, siis tuleb kannatust varuda ja ükskord ta tuleb, mil moel – pole oluline. Aga ta tuleb!

Pausid on tähtsad …. Nii maalikunstis, muusikas kui ka armastuses lk 92

Armastus peab helendama nagu väikesed laternad pliihallis ookeanis, kui tahta et võlukunst mõjuks ja õnn mõneks minutiks saabuks lk 142

Surma juures on kõige raskem see, et päev väljas jätkub vilistades ikkagi. Kõigutamatult, nagu ei oleks midagi juhtunud lk 166

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

397 lk

 

 

Patsiendi lugu

 

Graeme Macrae Burneti „Patsiendi lugu“ kõlab raamatu tagakaane tutvustuse põhjal väga omanäoline ja teistmoodi lugemine, seega äratas piisavalt huvi. Seda enam, et sari Moodne aeg.

Kaks õde, üks neist sooritab pärast psühhiaatri regulaarset külastamist enesetapu. Teine õde peab surma eest vastutavaks psühhiaatrit, Collins Braitwaite. Naine hakkab väljamõeldud identiteeti kasutades käima samuti sama psühhiaatri visiitidel, et väljaselgitada tõde. See kõik muutub aga üha keerulisemaks, sest uus identiteet hakkab võimust võtma ning keeruline on säilitada oma mina.

„Patsiendi lugu“ oli väga omamoodi raamat, sel lool on mingi fluidum juures, mis viib mõtted inimpsüühika keerulistele radadele.  Siin keskendutakse psühhiaatri keerulisele isiksusele ja ka mina-tegelase alter ego tekkimisele. Siiski ei ole see detektiivi lugu, kus üks õde läheb uurima oma teise õe enesetappu, sest n.ö süüdlane on algust peale suht teada, pigem on lugu enesetappudest üldiselt, lisaks võimust, autoriteedist, identiteedist ning inimese keeruliselt mina-pildist, iseendaga rahulolematusest. Tegelikult lihtsalt inimestest natuke tumedama, iseenesega rahulolematu kandi pealt. Rohkem paneb mõtlema psühhiaatri, kui patsiendi mõjutaja roll – kas ja kui palju ikkagi psühhiaater mõjutab tahtlikult või tahtmatult tundlikku natuuri. Palju on selles loos ka päris nimesid, kunsti, kirjandust, seega läbipõimunud on fiktsioon ja tegelikkus. Väga mõnus lugemine oli, sest tahad koguaeg teada, mis edasi ning pärast tahab see lugu ka pikemat seedimist. Mõtteainet loov kirjandustükk!

Millegi üles kirjutamine omistab sellele teatava tähtsuse, kuid üldiselt on asjad isegi nende osaliste jaoks nii tähtsusetud, et nende jäädvustamine pole midagi muud kui edevus lk 63

Rutiini voorus seisneb selles, et see kõrvaldab vajaduse mõelda. Sa teed lihtsalt seda, mida sa oled alati teinud. Tuttavlikkus pakub tröösti lk 207

Kirjastus: Varrak, 2023

268 lk