Graeme
Macrae Burneti „Patsiendi lugu“ kõlab raamatu
tagakaane tutvustuse põhjal väga omanäoline ja teistmoodi lugemine, seega
äratas piisavalt huvi. Seda enam, et sari Moodne aeg.
Kaks õde, üks neist sooritab pärast psühhiaatri
regulaarset külastamist enesetapu. Teine õde peab surma eest vastutavaks
psühhiaatrit, Collins Braitwaite. Naine hakkab väljamõeldud identiteeti kasutades
käima samuti sama psühhiaatri visiitidel, et väljaselgitada tõde. See kõik muutub
aga üha keerulisemaks, sest uus identiteet hakkab võimust võtma ning keeruline
on säilitada oma mina.
„Patsiendi lugu“ oli väga omamoodi raamat, sel
lool on mingi fluidum juures, mis viib mõtted inimpsüühika keerulistele radadele.
Siin keskendutakse psühhiaatri
keerulisele isiksusele ja ka mina-tegelase alter
ego tekkimisele. Siiski ei ole see detektiivi lugu, kus üks õde läheb
uurima oma teise õe enesetappu, sest n.ö süüdlane on algust peale suht teada, pigem
on lugu enesetappudest üldiselt, lisaks võimust, autoriteedist, identiteedist
ning inimese keeruliselt mina-pildist, iseendaga rahulolematusest. Tegelikult
lihtsalt inimestest natuke tumedama, iseenesega rahulolematu kandi pealt. Rohkem
paneb mõtlema psühhiaatri, kui patsiendi mõjutaja roll – kas ja kui palju
ikkagi psühhiaater mõjutab tahtlikult või tahtmatult tundlikku natuuri. Palju
on selles loos ka päris nimesid, kunsti, kirjandust, seega läbipõimunud on
fiktsioon ja tegelikkus. Väga mõnus lugemine oli, sest tahad koguaeg teada, mis
edasi ning pärast tahab see lugu ka pikemat seedimist. Mõtteainet loov
kirjandustükk!
Millegi
üles kirjutamine omistab sellele teatava tähtsuse, kuid üldiselt on asjad isegi
nende osaliste jaoks nii tähtsusetud, et nende jäädvustamine pole midagi muud
kui edevus lk 63
Rutiini
voorus seisneb selles, et see kõrvaldab vajaduse mõelda. Sa teed lihtsalt seda,
mida sa oled alati teinud. Tuttavlikkus pakub tröösti lk 207
Kirjastus: Varrak, 2023
268 lk
No comments:
Post a Comment