Minu matkarajad

Matkamine on väga tore tegevus, kuid mul on selleks väljakujunenud oma rada ning mööda Eestit ma ekstra matkaradu otsimas ei ole käinud. Seega olid teada saamise ootused Rene Satsi raamatule olemas (võib olla kirjutab ta nii ahvatlevast matkarajast, et pakin kohe oma matkapauna ja lähen J). Tuleb kohe ära öelda, et matkaradadest kui sellistest ta nii väga ei kirjuta, küll aga matkamisest Eestimaa looduses, kus ründab tuhat parmu ja miljon-triljon sääske ning muud satikat. See kirjeldus aga matkamist sugugi eemaletõukavaks ei tee, sest tema keelepruuk on väga huumorit täis. Üleüldse on sellel matkaraamatul nii palju toredaid kihte ümber, et väga mõnus oli lugeda. Lausa hingesugulust tundsin Rene poolatarist kaasaga, kes igat veekogu nähes ütles, et läheme siia ujuma. No minul tekivad vett nähes samad tunded J Nii et tegemist on mõnusalt teravmeelse ajaviiteraamatuga, mille võib lahti lüüa ükskõik millisest kohast, natuke lugeda ja ikka on tore.  

Küll see matkamine on tore, mõtlen põõsas kükitades. Muidugi siis, kui seda ainult televiisorist näeb. Telepugi jaoks lõigatakse selline lõik – kuidas saatejuhile hiigelsuur parm kurku kinni jääb või salakaval sääsk silma  nõelab – hiljem ju osavalt saatest välja, ning diivanil matkajale, kellel on pitsatükk käes ja longeropurk koogutamise kaugusel kummutil, jääb mulje, et metsaolu ongi ainult grandioosne lust ja lillepidu… lk 105

…tänapäeval ei tohi midagi vaadata ilma sellest telefoniga pilti tegemata, see on lepingusse sisse kirjutatud, kui sa SIM-kaardi saad või telefoni ostad lk 169

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

Konteiner

 

Suvel on mõnus krimkasid lugeda. Küllap need pikad valged ööd tekitavad hirmsast lugedes vähem õudu 😊 Nii et seekord soome kirjanduse lainel, ning raamat on sündinud abielupaari Aki ja Milla Ollikaineni ühisloominguna.

Helsingi ühe mõjuka äripere suvekodu väravasse on jäetud merekonteiner tumedanahalise naise laibaga. Imelik on see, et Lehmusojade perefirma tegelebki konteinerite rendiga ja aastaid tagasi on nad tegutsenud ka Aafrikas. Uurima asub Paula Pihlaja. Tõendeid, millest kinni haarata, esialgu pole, ka laip on tundmatu. Paula on aga visa ja ega lugu lahenduseta ei jää.

„Konteiner“ oli tõeline jaanipäeva lugemine, s.t lugesin jaanipäeval ja sündmused raamatus hargnevad ka jaanipäeva paiku. Seda Ollikaineni paari võrreldakse Lars Kepleriga, mina selles suhtes ei oska kaasa rääkida, sest Keplerit ma lugenud ei ole. Käesolev krimi on aga igati korralik lugemispala - pakub ju lugu parasjagu pinget, tekst on rikkalik ja nüansirohke. Naisuurija meenutab natuke Vera Stanhope, kes on iseteadev töönarkomaan, samas on olemas ka uurija, kes võtab asju pisut kergemalt, mis Paulale omakorda käib närvidele. Lõpp oli mingis osas aimatav ja mingis osas mitte, s.t et kui mingid niidiotsad oskasin kokku viia, siis kurjategijat ma ära ei arvanud. Motiiv tapmisteks oli tegelikult olematu, aga eks see näitabki inimese pahupoolt.  Raamatu lõpuosas on ka pisut Eestimaad, nimelt tuleb Paula pärast uurimise lõppu Tallinna puhkama. 

Mulle meeldis!

Kirjastus: Varrak, 2023

312 lk 

Paradiisisaar, mille ma mõttes rajasin, ei ole tõeline. Hüäänid aga küll. Nad tulevad kõikjale, kui me ette ei vaata lk 223

Minu hygge-kodu

 

Olen Meik Wikingi „Väike hygge-kodu“ lugenud ja see meeldis mulle. Nii et tema järgmine raamat kutsus juba sellepärast, et seda lugemise-hygget tunda J

Sõna hygge on võõrkeelne, kuid kõlab väga hästi ja ainult see sõna ise loob sellise armsa tunde. Seda enam on kodu ideaalis alati see koht, kuhu tahad minna, kus on mugav ja mõnus olla, kus on tõeline hygge-pesa. Eestlased näevad küll koduga seoses alati tööd ja vaeva ka, ning ei malda selles niisama oleskleda, mõnuleda, mõtiskleda. Seda kõike, kuidas saab ühe kodu ja ka iseennast muuta täiuslikuks hyggeks raamat õpetab. Mida ruumi kujundamisel silmas pidada, kuidas üldse iseendas õnnetunnet kasvatada, millistele pisiasjadele mõelda, milliseid ruume reisil valida, kuidas kujundada mõnus zoomi aeg, kodukontor - kõik on kirjas. Ja ega see hyggegi niisama tulla saa, enne seda on vaja veidi vaeva näha, sest korrast ära ruumis head tunnet ei teki, sassis suhetes mõnusat olemist ei ole.

Mina sain siit küll enda jaoks päris palju. Esiteks juba selle raamatu lugemine oma mõnusas pesas oli mõnus, teiseks uutmoodi lähenemine peitusemängule jäi ka meelde, kolmandaks imeilusad fotod ilmestasid raamatut, ning juba teada tuntud tarkused on ka alati kordamist väärivad.

Tänapäev, 2022

270 lk

Rohelus on hea. Rohelusest on kasu. Pole vahet, kas inimesed viibivad haiglas, istuvad kodus või jalutavad lihtsalt mööda puudega ääristatud tänavat - meile on ikka ja jälle tõestatud, et taimed suurendavad meie heaolutunnet. Tooge taimed oma koju lk 143

Räägi minuga raamatute keeles

 

Eelkõige võlus mind Kate Bromley raamatu pealkiri: „Räägi minuga raamatute keeles“, mis kõlab väga romantiliselt ja kuidagi targalt. Nii ma siis seda päris kaua, igal õhtul ampsuke, lugesin.

Kara on kirjanik, tema ampluaa on naistekad. Kutse parima sõbra pulma on meeldiv, kuid millegipärast soovitakse läbimängida ka eelpulm. See aga tekitab Karas lisastressi, sest tema kirjutamisel oleval raamatul saabub peagi tähtaeg. Eelpulmas selgub, et tema ekskallim on ka pulma kutsutud. Kas need kümne aasta tagused tunded on jahtunud, selles on nüüd küsimus?

Tõeliselt lihtsakoeline naistekas, mille kaanetutvustusest juba kahtlustad süžee kulgu ning lõppvaatust. Aga nagu selliste naistekate puhul, jägitakse siingi tunnete küpsemist, nendega heitlemist, kohati tunduvad probleemid pseudoprobleemid, samas aga on omamoodi tõetera ka olemas. Raamatutel siin loos siiski väga suurt kaalu pole, seega pealkiri vastab vaid sellekaudu sisule, et Kara reaalselt kirjutab raamatut ning ka selle raamatu lõike saab lugeda. Samuti proovitakse siin naistekatele luua omaette alaliike.

Igatahes kerge lugemine, sest armastuslood ikka köidavad ja täidavad lugeja hinge mingil moel. Kena, suviselt helge lugemine, mis on vägivallatu, romantiline ning sisaldab ka Itaaliat, Roomat. Déjà-vu 😊

Kirjastus: Ersen, 2022

296 lk

Saatuslik lüliti

 

Väikese formaadiga raamatuid on hea reisile kaasa haarata, lihtne põnevusjutt ei vaja sügavat tähelepanu ning parim lennustressi peletaja on raamat – need ei ole mingi uued tarkuseterad, aga kordamine olevat siiski tarkuse ema.😊 Nii siis sattus mulle näppu Ian Stuarti „Saatuslik lüliti“.

Isa pärandab oma elektritööde firma naisele ja kahele pojale. Poeg Neil hakkab firmat juhtima, ema on hooldekodus ja vend ei näi firmast huvitatud olevat. Neili elusisu ongi vaid firma, abielu on tal lahutatud ning ootamatult teele sattunud äriasjad hoiavad vaimu virge. Siis aga hakkavad ootamatult firmas juhtuma õnnetused. Vendade omavahelised suhted ei ole kõige paremas korras ning kahtlus hakkab Neili närima. Selgub, et vend ei olegi nii edukas, kui seda välja laseb paista.

Üsna läbinähtav lugu, aga meeled hoiab kenasti lugemise lainel ning tahaks ikkagi teada, mis edasi. Üllatusi see lugemine ei paku, aga oma eesmärgi (ajaviide lennukis) täidab väga hästi, ning loetud raamatute aastakokkuvõttesse läheb kindlalt kirja J

Kirjastus: Varrak, 1995

176 lk