Kirjad Buenos Airesest

 

Juba Eia Uusi  „Kirjad Buenos Airesest“ esmakordne nägemine loob lugeda-tahtmise tunde. Ja nüüd, mil olen raamatu kaaned sulgenud, olen lummatud sellest lugemisest :)

Vaatamata sellele, et Eia on väga palju maailmas ringi rännanud, on tema unistus ja ka märgatud märkide keel rääkinud veelnägemata Buenos Airesest. Sinna ta mõneks ajaks lendabki. Üürib elamise, kus mugavusi pole ja hakkab linna avastama ja kirju kirjutama maailmameredel seilavale sõbrale. Tema kirjad on hästi sensuaalsed, isiklikud, veidi poeetilised, täis märkamisi. Ta märkab inimesi, linnamelu, raamatupoode, kohtub huvitavate inimestega. Seda kõike lugedes tekib endal ka väike igatsus olla ja minna. Mulle meeldib tema tekst, see on nii vahetu, sügavalt südamest tulnud ja ehedalt läbi kogetud, kuid mulle meeldib ka raamatu välimus, mis suurepäraselt harmoneerub sisuga:  tekstisuurus, hästi kunstilised fotod, lehtede värv, mis loob tunde, et sirviksin seda ikka ja jälle.

 

Siia jõudes on tunne, nagu saabuksin saatusesse lk 10

… lille nuusutada või lindu kuulata on investeering tulevikku, mitte vaid katse hetkes tuju parandada lk 102

Kirjastus: Postimees, 2021

261 lk

Sittafordi saladus

 

„Kaksikportree“ tuletas meelde Agatha Christie olemasolu, ma ei ole ammu või kas üldse, tema kriminulle lugenud. Agneta Pleijel aga maalis Christiest sellise kuvandi, et pidin ka ühe väikese krimka sellepeale lugema.

Egas midagi, muidugi leiti laip ja see laip oli seekord politsei ridadest. Sittaford on talveperioodil üksilane paik, kus elanikke on vähe, kuid karta oli, et kurjategija võib olla nende hulgast. Vaatamata sellele, et küsitleda pole just palju, pole lahendust leida lihtne. Uurima asuvad nii politsei kui nooruke ajakirjanik, kes loodab puhastada oma kallima nime.

Krimi on krimi, eks ta kõditab pisut uudishimu, sest tahaks ju teada. Siiski ei olnud see minu teetass. Võib olla oli asi ka selles, et tundsin mingit kohustust, et pean lugema, kuna pole lugenud. Ja nende kohustuslike asjadega on nii… Ka ilma sundimata kohustuslike. Aga muidu inglise olustik, süžee, uurimine, see kõik töötas ja lisaks töötas kuidagi väga tänapäevasena.

Kirjastus: Varrak, 2005

256 lk

Tuleriit

Sain soovituse endiselt kolleegilt. Kuna tean tema lugemisemaitset, siis ma ei kahelnud soovitatu headuses. Kuna Ungari kirjandusega mul varasem side on väga väike, oli György Dragomani „Tuleriit“ seda ahvatlevam. 

Raamatu sündmustik viib Rumeeniasse, kus kolmeteistkümneaastane Emma elab orvuna internaatkoolis. Ta ei tea oma vanaema olemasolust, kuid ühel päeval vanaema välja ilmub ning viib kõhkleva tüdruku endaga kaasa. Algab nende kahe kooselu. Vanaema on erakliku ning nõialiku olemisega naine, kelle minevikku on jäänud palju sellist, mida sealse ühiskonna arusaam ei tolereeri ja ei andesta. Tasapisi koorub vanaema lugu ning ka tõsiasi, et need kaks (vanaema ja lapselaps) on vägagi sarnased.

See raamat haarab ikka täiega enda võimusesse ning lahti ei lase. Isegi see ei loe, et siin on veidrust, maagiat, täiesti ebareaalseid asju, kuid need näivad nii tõesed ja usutavad, et hea märkamise korral võib ju tõesti nii olla, et üks silm seal puudevõras jälgib sind või näed jahus hoiatavaid märke. „Tuleriit“ on täpselt selline lugemine, mis nihutab mingeid piire ka lugejas. Märkide märkamise, mõistmise, tähelepanu kontsentreerimise piire. Vähemalt minuga see sündis, tunnen nii. Selle loo aega, millal sündmused aset leidsid, ei ole otsesõnu öeldud, kuid seda võib aimata, et Rumeenia viimase diktatuuri, Nicolae Ceaușescu aeg. Aeg, mil õhus  oli liiga palju hirmu, vaenu, vihkamist. See on hästi tundeline lugu, ning need tunded on talletatud pisiasjadesse, nüanssidesse, jahusse, kividesse, kohvipaksu, leivapurusse, ebaharilik on põimunud argipäevaga. Ja nagu tagakaanel Nicole Bary ütleb, keskendub romaan üleminekutele: teismelise täiskasvanuks saamisele ja diktatuurilt demokraatiale. 

Sellel raamatul on nii palju tahke, millele hiljem mõelda, ning üks neist on kindlasti see ajastu, millest tahad rohkem teada. Samuti oli mulle tundmatuid sõnu, mida googledasin, näit džörsi, renkloodploom. Ning lisaks seik, kuidas vanaema ja Emma põletavad oksi, vääriks järele tegemist kasvõi mingis muus kontekstis. Võta oks ja kirjuta sellele mida soovid tagurpidi ning põleta ära. Siis pidavat soov täituma. Kui soovid mõnest ebameeldivast tundest vabaneda, kirjuta see tunne vms oksale õigetpidi ja põleta see oks ära. 

Lisaks meeldis mulle väga ka raamatu lõpus olev tõlkija Leelo Jõulu koostatud lühikokkuvõte autorist. Üsna sageli on nii, et kui autor tundub huvitav isiksus, siis tahaks temast natukene rohkem teada, ja siis on tore leida see teave raamatu lõpust.

Valu aitab mäletada, aga nii, et me siiski ei mäleta ainult valu, vaid kõike, sest peab mäletama kõike, sest on ainult see, mida me mäletame, ja seda, mille me ära unustame, ei ole enam, see kaob minevikust, kaob maailmast lk 74

Praegu pole vaja olla kangekaelne, vaid kaval ja valelik, ma ei peaks mõtlema mitte valule, vaid valele, valele ja tõele, sellele, et kui tahta, võib üks olla teine ja vastupidi, tuleb vaid tahta ja see ta ongi, üks on valge kivi, teine must, ja pole vahet, kumma valin, sest kui surun sõrmed selle ümber ja selle peopessa peidan, kaob see minu pihku, saab minu omaks ja sellest peale tean ainult mina, mis värvi see on, võin sellega teha, mida tahan lk 202.

Kirjastus: Draakon&Kuu, 2020

430 lk

Kaksikportree

 

Mulle sümpatiseerivad lood, millel on päris elu taga, ja Agneta Pleijeli „Kaksikportree“ seda on.

On aasta 1969, kui Agatha Christie lapselaps palub maailmakuulsal kunstnikul Oskar Kokoschkal maalida tema vanaema. Maal on mõeldud vanaema 80. sünnipäeva kingituseks. Mõlemad osapooled nõustvad ideega veidi vastumeelselt, kuid mida rohkem edeneb maal, seda enam avanevad mõlemad ning esialgne skepsis asendub oodatud protsessiga, mis tähendab, et algselt kolmest plaanitud seansist saab kuus. Jah, küllap on lähema tutvuse jaoks ikka vaja rohkem südamesse pugeda, kui seda võimaldanuks vaid kolm kohtumist.

Kaksikportree oli südamlik, pisut nukker ja hingestatud lugu. Lisaks maalile valmis ka kaks kirjanduslikku portreed: kaks inimest avasid end teineteisele nagu möödaminnes, seik siit, seik sealt, ja nii koorusid möödunud aastad, elud, millesse jätsid jälje sõjad, armumised, ihad, pettumused. Vanadus on möödapääsmatu ja üks mõte raamatust on nagu rosin, mis annab vananemisele kuidagi kaunima tähenduse: Nad mõlemad kannavad noorust endaga kaasas nagu korvi. Nagu vaarikalt tulles. Jäädakse seisma, valitakse üks mari ja pistetakse põske. Lk 14

Mulle meeldis väga see rütm, elufilosoofia ja toon, kuidas lugu on kirja pandud. Mõned mõtted kirjutasin ka välja.

Inimene võib kirjutada selleks, et rääkimisest pääseda lk 10

Näha tähendab armastada. Nägemise vabadus tuleb seestpoolt. Ärge hoolige sellest, mida kaasaeg maalib, vaid andke edasi, mis sünnib teie sisemas. Lk 125

Maalimine on tehnika. Ja inspiratsioon. Aga põhiolemuselt on see vestlus. Kunst tähendab vahemaa vähendamist tegelikkuse ja selle tajumise vahel. Lk 164

…inimese vabadus on peaaegu olematu. Juba üksnes sellega, et ta laseb end sünnitada, on inimene sisse kirjutatud definitsioonidesse ja tingimustesse, millest ta kunagi ei pääse lk 180

Kirjastus: Varrak, 2021

199 lk

Kus lendab part

 

Olav Osolini „Minu esimene elu“ meeldis mulle väga, ja tema uue raamatu ilmumisel teadsin kohe, et seda ma loen. Osolini sõnaosavus on ju kõigile teada ja seega oli üsna loogiline, et kaen ka tema krimiromaani.

Raamatu sündmustik viib meid Lõuna- Eestisse, kus ühest hotellist leitakse Katrin Pautsi laip. Endine baari turvamees, nüüdne nooreminspektor Samuel Part ja kahtlase minevikuga vaneminspektor Mart Sapiste asuvad asja uurima. Neist viimane püüab igal hetkel näidata, kes on boss. Igatahes ühel hetkel enam laipa pole ja lugu võtab segasemaid pöördeid.

Osolin on Osolin ka selles loos, ta on humoorikas, teravmeelne ja mõtteerk ning teatud ühiskonna kitsaskohad on kenasti loosse pikitud. Aga muus osas, sorry Osolin, pinget ei pakkunud. Süžee oli minu jaoks igavavõitu ja ei saavutanud vajalikku hoogu. Kostus kuidagi nagu Kättemaksukontor nr 2 ja ei hakanud kujutluspildis elama nii nagu eeldasin. Elust enesest tegelased ning sündmused oli väga hea võte ja tore oli seegi, et autor isiklikult luges ette(see on see tuntud meedia-kirjanike võlu).  Selle võrra lugemine edenes ka aeglasemalt, sest autori hääl peas ei lasknud silmadega üle ridade vaadata. Raamatu esimene osa oli tegelikult paljutõotav, kuid jah, minu jaoks juba lõpuosa läks langevas joones ja Osolin luges seda ette juba üle rea. Kuna esimene raamat mulle tõesti väga meeldis, siis see krimilugu kõlas pigem peibutuspardina J

Kirjastus: Varrak, 2021

223 lk