„Kaksikportree“
tuletas meelde Agatha Christie
olemasolu, ma ei ole ammu või kas üldse, tema kriminulle lugenud. Agneta Pleijel
aga maalis Christiest sellise kuvandi, et pidin ka ühe väikese krimka
sellepeale lugema.
Egas midagi, muidugi
leiti laip ja see laip oli seekord politsei ridadest. Sittaford on talveperioodil
üksilane paik, kus elanikke on vähe, kuid karta oli, et kurjategija võib olla nende
hulgast. Vaatamata sellele, et küsitleda pole just palju, pole lahendust leida
lihtne. Uurima asuvad nii politsei kui nooruke ajakirjanik, kes loodab
puhastada oma kallima nime.
Krimi on krimi, eks
ta kõditab pisut uudishimu, sest tahaks ju teada. Siiski ei olnud see minu
teetass. Võib olla oli asi ka selles, et tundsin mingit kohustust, et pean
lugema, kuna pole lugenud. Ja nende kohustuslike asjadega on nii… Ka ilma
sundimata kohustuslike. Aga muidu inglise olustik, süžee, uurimine, see kõik
töötas ja lisaks töötas kuidagi väga tänapäevasena.
Kirjastus: Varrak,
2005
256 lk
No comments:
Post a Comment