Tuleriit

Sain soovituse endiselt kolleegilt. Kuna tean tema lugemisemaitset, siis ma ei kahelnud soovitatu headuses. Kuna Ungari kirjandusega mul varasem side on väga väike, oli György Dragomani „Tuleriit“ seda ahvatlevam. 

Raamatu sündmustik viib Rumeeniasse, kus kolmeteistkümneaastane Emma elab orvuna internaatkoolis. Ta ei tea oma vanaema olemasolust, kuid ühel päeval vanaema välja ilmub ning viib kõhkleva tüdruku endaga kaasa. Algab nende kahe kooselu. Vanaema on erakliku ning nõialiku olemisega naine, kelle minevikku on jäänud palju sellist, mida sealse ühiskonna arusaam ei tolereeri ja ei andesta. Tasapisi koorub vanaema lugu ning ka tõsiasi, et need kaks (vanaema ja lapselaps) on vägagi sarnased.

See raamat haarab ikka täiega enda võimusesse ning lahti ei lase. Isegi see ei loe, et siin on veidrust, maagiat, täiesti ebareaalseid asju, kuid need näivad nii tõesed ja usutavad, et hea märkamise korral võib ju tõesti nii olla, et üks silm seal puudevõras jälgib sind või näed jahus hoiatavaid märke. „Tuleriit“ on täpselt selline lugemine, mis nihutab mingeid piire ka lugejas. Märkide märkamise, mõistmise, tähelepanu kontsentreerimise piire. Vähemalt minuga see sündis, tunnen nii. Selle loo aega, millal sündmused aset leidsid, ei ole otsesõnu öeldud, kuid seda võib aimata, et Rumeenia viimase diktatuuri, Nicolae Ceaușescu aeg. Aeg, mil õhus  oli liiga palju hirmu, vaenu, vihkamist. See on hästi tundeline lugu, ning need tunded on talletatud pisiasjadesse, nüanssidesse, jahusse, kividesse, kohvipaksu, leivapurusse, ebaharilik on põimunud argipäevaga. Ja nagu tagakaanel Nicole Bary ütleb, keskendub romaan üleminekutele: teismelise täiskasvanuks saamisele ja diktatuurilt demokraatiale. 

Sellel raamatul on nii palju tahke, millele hiljem mõelda, ning üks neist on kindlasti see ajastu, millest tahad rohkem teada. Samuti oli mulle tundmatuid sõnu, mida googledasin, näit džörsi, renkloodploom. Ning lisaks seik, kuidas vanaema ja Emma põletavad oksi, vääriks järele tegemist kasvõi mingis muus kontekstis. Võta oks ja kirjuta sellele mida soovid tagurpidi ning põleta ära. Siis pidavat soov täituma. Kui soovid mõnest ebameeldivast tundest vabaneda, kirjuta see tunne vms oksale õigetpidi ja põleta see oks ära. 

Lisaks meeldis mulle väga ka raamatu lõpus olev tõlkija Leelo Jõulu koostatud lühikokkuvõte autorist. Üsna sageli on nii, et kui autor tundub huvitav isiksus, siis tahaks temast natukene rohkem teada, ja siis on tore leida see teave raamatu lõpust.

Valu aitab mäletada, aga nii, et me siiski ei mäleta ainult valu, vaid kõike, sest peab mäletama kõike, sest on ainult see, mida me mäletame, ja seda, mille me ära unustame, ei ole enam, see kaob minevikust, kaob maailmast lk 74

Praegu pole vaja olla kangekaelne, vaid kaval ja valelik, ma ei peaks mõtlema mitte valule, vaid valele, valele ja tõele, sellele, et kui tahta, võib üks olla teine ja vastupidi, tuleb vaid tahta ja see ta ongi, üks on valge kivi, teine must, ja pole vahet, kumma valin, sest kui surun sõrmed selle ümber ja selle peopessa peidan, kaob see minu pihku, saab minu omaks ja sellest peale tean ainult mina, mis värvi see on, võin sellega teha, mida tahan lk 202.

Kirjastus: Draakon&Kuu, 2020

430 lk