Olav Osolini „Minu esimene elu“ meeldis mulle väga, ja tema uue raamatu ilmumisel teadsin kohe, et seda ma loen. Osolini sõnaosavus on ju kõigile teada ja seega oli üsna loogiline, et kaen ka tema krimiromaani.
Raamatu sündmustik
viib meid Lõuna- Eestisse, kus ühest hotellist leitakse Katrin Pautsi laip.
Endine baari turvamees, nüüdne nooreminspektor Samuel Part ja kahtlase
minevikuga vaneminspektor Mart Sapiste asuvad asja uurima. Neist viimane püüab
igal hetkel näidata, kes on boss. Igatahes ühel hetkel enam laipa pole ja lugu
võtab segasemaid pöördeid.
Osolin on Osolin ka
selles loos, ta on humoorikas, teravmeelne ja mõtteerk ning teatud ühiskonna
kitsaskohad on kenasti loosse pikitud. Aga muus osas, sorry Osolin, pinget ei pakkunud. Süžee oli minu jaoks igavavõitu ja
ei saavutanud vajalikku hoogu. Kostus kuidagi nagu Kättemaksukontor nr 2 ja ei
hakanud kujutluspildis elama nii nagu eeldasin. Elust enesest tegelased ning
sündmused oli väga hea võte ja tore oli seegi, et autor isiklikult luges ette(see
on see tuntud meedia-kirjanike võlu). Selle
võrra lugemine edenes ka aeglasemalt, sest autori hääl peas ei lasknud
silmadega üle ridade vaadata. Raamatu esimene osa oli tegelikult paljutõotav,
kuid jah, minu jaoks juba lõpuosa läks langevas joones ja Osolin luges seda
ette juba üle rea. Kuna esimene raamat mulle tõesti väga meeldis, siis see
krimilugu kõlas pigem peibutuspardina J
Kirjastus: Varrak,
2021
223 lk
No comments:
Post a Comment