Kaksikportree

 

Mulle sümpatiseerivad lood, millel on päris elu taga, ja Agneta Pleijeli „Kaksikportree“ seda on.

On aasta 1969, kui Agatha Christie lapselaps palub maailmakuulsal kunstnikul Oskar Kokoschkal maalida tema vanaema. Maal on mõeldud vanaema 80. sünnipäeva kingituseks. Mõlemad osapooled nõustvad ideega veidi vastumeelselt, kuid mida rohkem edeneb maal, seda enam avanevad mõlemad ning esialgne skepsis asendub oodatud protsessiga, mis tähendab, et algselt kolmest plaanitud seansist saab kuus. Jah, küllap on lähema tutvuse jaoks ikka vaja rohkem südamesse pugeda, kui seda võimaldanuks vaid kolm kohtumist.

Kaksikportree oli südamlik, pisut nukker ja hingestatud lugu. Lisaks maalile valmis ka kaks kirjanduslikku portreed: kaks inimest avasid end teineteisele nagu möödaminnes, seik siit, seik sealt, ja nii koorusid möödunud aastad, elud, millesse jätsid jälje sõjad, armumised, ihad, pettumused. Vanadus on möödapääsmatu ja üks mõte raamatust on nagu rosin, mis annab vananemisele kuidagi kaunima tähenduse: Nad mõlemad kannavad noorust endaga kaasas nagu korvi. Nagu vaarikalt tulles. Jäädakse seisma, valitakse üks mari ja pistetakse põske. Lk 14

Mulle meeldis väga see rütm, elufilosoofia ja toon, kuidas lugu on kirja pandud. Mõned mõtted kirjutasin ka välja.

Inimene võib kirjutada selleks, et rääkimisest pääseda lk 10

Näha tähendab armastada. Nägemise vabadus tuleb seestpoolt. Ärge hoolige sellest, mida kaasaeg maalib, vaid andke edasi, mis sünnib teie sisemas. Lk 125

Maalimine on tehnika. Ja inspiratsioon. Aga põhiolemuselt on see vestlus. Kunst tähendab vahemaa vähendamist tegelikkuse ja selle tajumise vahel. Lk 164

…inimese vabadus on peaaegu olematu. Juba üksnes sellega, et ta laseb end sünnitada, on inimene sisse kirjutatud definitsioonidesse ja tingimustesse, millest ta kunagi ei pääse lk 180

Kirjastus: Varrak, 2021

199 lk