Thursday, November 23, 2017

Tee vaikusesse



Raamatuid on ilmas rohkesti: igal oma tegu, oma nägu ning vanustki omajagu. Uuemad neist on õnnelikumas seisuses - asuvad nad ju tähelepanu keskpunktis, kuid vanakesed vaesekesed jäävad vaikselt kusagile riiulinurka konutama, tolmu koguma ning saavad heal juhul vahest harva inimese käest pai. Halvemal juhul sedagi mitte. Mul on alati kahju neist vanadest raamatutest, mida keegi ei vaja. Mõistusehääl ütleb küll, et sellist rohkust ei jõuagi keegi lõputult lugeda-paitada, südamehääl kõneleb aga seda kahjutunde keelt.
Üks selline vanake „Tee vaikusesse“, mille autor on  Edgar Kask, sattus minu lugemislauale. Raamat on ilmunud 1977. aastal ja on autori mõtisklused rabaelust Muraka soostikus. Need lühikesed lood on ühe mehe mõttekäigud loodusest, vaikusest, üksindusest ja harjumisest sellise vaikeluga. Paigas, kus teisi inimesi ei ole, on iga linnukegi üksinduse peletamiseks abiks ja loodus pakub omajagu seltsielu. Kuid räägib ka huntidest ja karudest, kotkastest, kes olid ohustatud liigina kirjas juba toona ning inimese mõtlematutest tegudest looduse vastu. Ning ka uuega kohanemisest ja et ühe lõpp toob alati kaasa väikese nukrusenoodi.
Koos petrooleumi kadumisega kadusid aga laualt ja seintelt pehmed varjud. Varem salapärasena tunduv kisti otsekui alasti. Kuid üks katmata asi ei olek kunagi nii ahvatlev, kui on seda aimatav. Hämarate varjudega on ju seotud nii palju kauneid mälestusi. Lk 14
Tee vaikusesse on armas ja väike raamatuke, mida sobib praegusel aastaajal, mil loodus on unefaasis, lugeda väga hästi. Kuid väga õige oleks seda raamatut lugeda ka enne rabasse minekut. Raamatus on palju loodus- ja meeleolufotosid ning tekst on armsalt lüüriline.
Olin sellisest päikeseloojangust unistanud aastaid. Värvide sädelust vaadates kadus väsimus ja selg vastu rabamändi, vahtisime taevast ning hämarduvat raba selle all. Oli see tasu raskete päevateekondade eest? Teadsin, et selliseid päikeseloojanguid on olemas, uskusin seda ja nüüd oli ta käes! Võtsin ta kaasa ja panin teiste omataoliste juurde. Harulduse haruldaste sekka. Teadmisega, et täpselt sellisena ei kordu ta enam kunagi, sest järgmine kord ei ole me enam need, kes oleme täna. Lk 59
Fotod raamatus on samuti Edgar Kase looming. 
Minu lemmik foto! Kaduvad hetked. Möödunut ei saa tagasi. Näiteks eilset ilusat päikesepaistelist ilma. lk 16-17
Kuidas sattus hea kaamera sügavas nõukaajas Edagari kätte?
See olevat juhtunud 1970ndatel, kui Heino Tedre juhitud looduskaitse- ja metsamajanduse ministeeriumil õnnestus põdraliha Rootsi müüa. Valuuta eest hangiti Husqvarna saage, hulk kroone jäi aga üle. Selle eest osteti Hasselblatti fotoapraat, mida toonane peamelioraator Edgar Kask enam käest ei pannud, muudkui pildistas.
Edgar Kase, nüüdseks manalamehe, „Tee vaikusesse” võiks olla raamat, mis sügisõhtul kätte võtta, kui rabamatkade plaane teha. Selle trükiarv oli 25 000. Kel veel ei ole, leiab, sest kuskil pööninguvirnas seda ikka leidub, Raamaturott teab.
Kirjastus: Eesti Raamat
64 lk

Monday, November 13, 2017

Jumalate aritmeetika



Katrina Kalda on eestlannast prantsuse kirjanik, „Jumalate aritmeetika“ on teine tema romaan, mis on ilmunud eesti keeles. Ma ei tea kas on kummaline, et nii Eesti-teemaline raamat on kirjutatud esmalt prantsuse keeles, kuid selle loo mõistmine eeldab veidi taustateadmist küll.
Selles raamatus on tükike meie isamaa ajalugu, mis kätkeb endast juuniküüditamist ning jõuab välja tänapäeva. Peategelane Kadri on emigreerunud nõukaaja lõpul Prantsusmaale. Pärast vanaema Eda surma hakkab noor naine huvi tundma suguvõsa elusaatuste vastu. Ja need elusaatused on põimunud ajastuga, mis määras vähemalt ühe põlvkonna jagu Eesti rahva elude loo.
Kadri päevik vaheldub vanaema sõbranna Liisi, kes oli üks tuhandetest juuniküüditatutest,  kirjadega. Neist Kadri päevik on tagasivaade oma esivanemete eludele, suhetele ning mõjus  kontrastina kahe maailma vahel: Siber, kus ei olnud kübetki halastust, ja muutlike oludega meie maa, kus sai probleemiks sageli sisemine äng, selline tähi-tähi, mis näib selle halastamatu maailma kõrval oluliselt ilusam.
Kuna raamat on õhuke ja sisaldab endas üsna laia temaatikat, siis jäävad paljud seigad pisut õhku, järelemõtlemiseks, juurdlemiseks. See lugu ongi pigem katked päevikupidaja siseheitlustest ja suguvõsa minevikust. Üldine alatoon on pigem nukralt raskemeelne. Heitlikus nõukogudeajas ei olnud just kõik kena, kuid minu mälus on raamatus loodust pisut helgem pilt. Ka ettekujutus Pariisist on ilusam, kui raamatus on kirjeldatud: ikka eeldame, et mujal on parem. Kuid ei võta see muu maailm neid minejaid avasüli vastu, ei neid, kes on läinud vabatahtlikult ega ka neid keda on viidud sunniviisiliselt.  Siiski muutuvad Liisi kirjad aegamisi lootustandvamaks, sedavõrd kui palju kasvab minategelase sisemine äng ja meeleheide.
Kuna raamatus on mainitud konkreetselt seotust Pärnu-Jaagupi ja Kangru külaga, siis oleks põnev teada, kui palju on see lugu autobiograafiline. Mulle väga meeldis, et raamatus on tabatud paljusid väikeseid  nüansse, mis annavad iseloomu tegevustele, sündmustele, inimkäitumisele. Näiteks tamarisk, mis pidas vastu ületalve kõige kiuste, seni kuni oli inimene, kes oli oma olekuga üle oludest, kõigi kiuste.
Just elu on see, mida me ühtepuhku välja laename, olemata viimaks kindlad, kas see ikka oli meie oma või kas see enam meile kuulub. Lk 112
Kirjastus: Varrak
176 lk

Monday, November 6, 2017

Mälestusi raamatutest

„Mälestusi raamatutest“ on raamatusõbra kirjutatud raamat raamatutest. Holger Kaints on pannud kirja oma isiklikud kokkupuuted ja mälestused seoses raamatutega ehk teisisõnu see on Holgeri elulooseikadega Eesti raamatu lugu.  Kust sai alguse raamatuarmastus, milliseid raamatuid hoiti ja koguti, millised raamatud on olnud suurimad mõjutajad, kuidas suhtuti raamatute väljalaenamisse on vaid mõned teemad, mis puudutavad raamatuid ja on selle raamatu kaante vahelt leitavad. Lisaks on see lugu raamatu arengust läbi nõukogude aja - kui palju muutus ajajooksul raamat ja suhtumine raamatusse.   
Raamatusõbra jaoks on siin palju äratundmist, seega sain kaasa noogutada ja meenutada. Kui Holger ütleb, et väike tema vältis millegipärast kaua Wilhelm Hauffi „Väike Mukk“ lugemist, siis mullegi meenus, et see Mukk millegipärast ei sümpatiseerinud enne lugemist mullegi. Hiljem kui muinasjutt loetud, ei saanud ma aru, milleks selline tõrge. Mõnikord on vastumeelsus mõne raamatu vastu täiesti seletamatu.
Kui te ei taha raamatu väljalaenutamisest keeldumisega sattuda ebamugavasse olukorda, ärge hakake endale armsaid raamatuid igaühe ees taevani kiitma. Leidub inimesi, kes hetkemotsiooni ajel küsivad neid kohe lugeda, raamatuvõõraste subjektidena unustavad aga mõne tunniga mitte ainult raamatu, vaid ka fakti, et nad selle on laenutanud lk 85
Kirjastus: Hea Lugu
159 lk

Thursday, November 2, 2017

Ettelugeja



Bernhard Schlinki raamatu pealkirja „Ettelugeja“ kasutasin esmalt luues raamatuseljaluulet. Raamatuid riiulisse tagasi pannes jäi pilk peale lugemakutsuvale pealkirjale. Nii et ka juhused söödavad häid, mõjuvaid raamatuid ette.
Raamatu tegevus toimub Saksamaal, algab 50ndatel ja kulgeb paarkümmend aastat edasi. Lugu algab ebatavalise armastuslooga, kus 15-aastane Michael on armunud endast paarkümmend aastat vanemasse trammikonduktor Hannasse. Poiss avastab endas seksuaalsuse ja on naisest omamoodi sõltuv. Naine on sõltuv poisist kui abivahendist, tema häälest ning neist hetkeist, mil poiss luges naisele ette raamatuid. Mingil hetkel suhted katkevad. Kokku saadakse taas aastaid hiljem. Nüüd on noormehest saanud juurat õppiv tudeng, kes külastab kohtuprotsesse, ja naine on ühes sellises süüpingis. Kohut peetakse Natsi-Saksamaa naisvalvurite üle, kelle silme all hukkusid tuhanded juudid. Aastad mööduvad, naine on trellide taga, Michael on püüdnud eluga edasi minna, kuid minevik tammub järjekindlalt tema kõrval. Nii nagu tammub Hanna minevik Hanna kõrval.
Näiliselt muretust algusest kasvab välja sügavalt filosoofiline lugu, mis on väga mitmekihiline ja palju küsimusi tekitav. Psühholoogilselt on tõmmatud väga peeneid paralleele erinevate elutahkude vahel.  Siin on juttu valikutest ja otsustest, süüst ja häbist. Häbi ebavõrdse armastuse pärast. Hirmust end kirjaoskamatuna häbistada häbistada end kurjategijana lk 98. Häbi valede valikute pärast.. Häbi selle ees, et häbi sundis tegema valesid valikuid. Milline häbi on parem, kui sellest häbist nagunii pääseda ei ole võimalik. Kas mõista või hukkamõista? Raske on otsustada. Nii et laias plaanis on siin teemaks ka Saksa lihtrahva saatus sõjaajal, kellest ühed olid ohvrid ja teised ka ohvrid: süsteemi, mis vastuvaidlemist ei lubanud, ohvrid.
Samas võib lugeda seda lugu ka kirgliku armastusromaanina, sest siin on kirglikke hetki, igatsust, ootust, hoolimist ja armastust. Lembestseenid on kirjeldatud väga nüansirikkalt ja pigem ikka kaunilt, nii et mõistusega võetav ebavõrdne armastus ei näi sugugi nii vale kui ühiskonna moraalinormid seda ette näevad. Ning ka ettelugemine on midagi erakordselt erilist, mida saab mees naisele pakkuda. Armastusel ei pea olema piire. Need piirid on ainult inimese mõtlemises kinni.
Nii et selles lugemises on ilu ja valu mõlemad olemas. Ning kindel on, et loetu paneb mõtlema ja ükskõikseks ei jäta kohe kindlasti.  
Raamatut peetakse Schlinki meistriteoseks ning selle põhjal on valminud ka film.
Mahasalgamine on reetmise silmapaistmatu variant lk 55
Timukas ei vihka seda, keda ta hukkab, ja hukkab siiski lk 112 
Kirjastus: Varrak
160 lk