Rebecca
Küllap sellepärast, et elu
huvitavam oleks, koostatakse erinevaid nimekirju, väljakutseid. Üks selline on
nimekiri sajast raamatust, mida peaks inimene elujooksul lugema. Tuleb
tunnistada, et minulgi neist on paljud lugemata ning esitamata endale
väljakutset, valisin seekord lugemiseks nimekirjast Daphne Du Maurieri
“Rebecca”, mis on ilmselt üks kuulsaim tema romaan.
Noor ja kogenematu proua van Hopperi
seltsidaam abiellub pärast põgusat tutvust Maxime de Winteriga. Pärast
mesinädalaid suundutakse noore kaasaga koju Manderleysse. Manderley on suur
uhke mõisakompleks, mis on kuulus oma suurejooneliste pidude ja olengute korraldamise
poolest. Nooruke mõisaproua satub paika, milles on ei ole kohta ja inimest, mis
või kes ei oleks seotud eelmise proua de Winteriga. Rebecca vari on kui suur must pilv noorukese
proua de Winteri kohal ning noorel perenaisel on raske kohaneda. Seda enam, et
seda ei näi toetavat ka härra de Winter ning teenijaskondki ei tundu olevat
meelestatud kõige rõõmsamalt uue tulija vastu.
See lugu viib meid aega, mil
naised olid väljapeetud daamid, mehed härrad ning erisusi samas klassis ei
pooldatud. Raamatu minajutustaja on noor proua de Winter, kuid peategelane,
kelle ümber elu käib ja kes kõike mõjutab, näib olevat siiski Rebecca. Kummitusliku ja tugeva
natuuriga eelmise perenaise aura muudab noore proua alandlikuks, allasurutuks,
hirmunuks, seda enam, et kogenematu oli ta nagunii. Siiski varjutab ka Rebecca
mälestust saladusteloor ja uus proua de Winter satub nende saladuste, mis on
lausa kriminaalsed, keskmesse.
Selle raamatuga oli nii, et algus
ei saanud vedama, keskel ei saanud pidama ning lõpuosa muutus juba aimatavaks.
Pärast lõppu tuleks algus uuesti lugeda, sest esialgu ei osanud algust seostada
ja oli end raske haakida loo külge. Edasi läheb põnevaks ning lugemine edenes
hoogsalt. "Rebecca" on väheste lembestseenidega ilus armastuslugu, mis on
varjutatud kriminaalse looga. Siiski armastus võidab ja mõnikord tuleb selle
õigeni jõudmiseks elada soovimatut elu, sellist elu, mida sa igavesti endale
tunnistada ei tahaks, mida tuleb varjata, et mitte kaotada uut saabunud õnne.
Loo
olustik meenutas mulle üsna tugevalt „Jane Eyre“, kuigi „Rebecca“ on ilmunud sada aastat hiljem
ja ei olnud nii sünge kui "Jane Eyre".
Kes tahab lisaks raamatule ka filmi vaadata, siis youtubes on seda võimalik teha:
Kirjastus: Hea Lugu
480 lk
No comments:
Post a Comment