Seekord haarasin
raamatukogust kaasa paar jõuluraamatut, lootusega leida jõuluettevalimistustes
hetk aega ja vaadata üle jõulutarkused. Lootus ainult lootuseks ei jäänud,
tänaseks on raamatud läbisirvitud ja kohe kindlasti aitas see sirvimine mind
pisut teise nurga alt läheneda saabuvale jõululaupäeva õhtule.
Neist esimene “Jõulurõõm”
on kena sirvimise raamat, mille on koostanud Allan Espenberg. Luuletused,
soovid, näpunäited ja mõned retseptid, on tegelikult minu põlvkonnale kõik
tuttavad. Raamatu suurim väärtus on illustratsioonidena kasutatud vanad postkaardid,
mille vanus on kindlasti enne minu aega.
Matthias JohannEiseni “Meie jõulud” seletab aga jõulude päritolu ja kombeid kenasti lahti.
Rahvaluule kogumise meistrina on Eisen kokku koondanud pärimusi üle Eesti ja
tegelikult ka kaugemalt. Raamat on esmakordselt ilmunud juba 1931. aastal. Väga
tore oli lugeda nende paikade, millega olen seotud, traditsioone ja
kombestikku.
Õlle ohverdamine jõuluõhtul. Varblas läks perenaine
õllekannuga lee äärde ja kallas õllevahu leekivile, enne kui andis kellelegi
kannust juua. Sinnasamasse valas peremees leekivile natuke viina ja jõi siis
alles ise. Lk 95
Varblas lükati vankrid ja reed jõuluõhtul küljeli ja
hobuseriistad viidi tuppa, et Vanapagan ei saaks öösel nendega sõitma minna lk
35
Mulle ei tulnud
küll neist miski enam tuttav ette, aga lugeda möödunud aegade uskumusi oli väga
lõbus ja ka mõtlemapanev: elu on nii kiires ja suures muutumises, et vaatamata
püüdele seda ükskõik millisel viisil talletada, jääb mingi infokillukene ikka
talletamata. Ja kuigi me püüame vägagi
vanu traditsioone hoida, on vana-aja kombed suuresti möödanik ja need tarkused
jäävadki pigem kas muuseumiseinte või raamatukaante vahele.
Muidugi ei ole
võimatu neid proovida mingilgi moel ennistada. Või vähemalt oma kodukandi
kombestikku ise tundma õppida, neid teistelegi tutvustada, ettelugeda.
Ettelugeda jõulukombeid jõuluõhtul pereringis - ja ongi uus traditsioon algatatud.
No comments:
Post a Comment