Valge maja

Aasta viimaseks lugemiseks sobis väga hästi väärika Mats Traadi „Valge maja“.

Martin Lundelin, noor arst sai suunamise väikesesse külakohta jaoskonnaarstiks. Esialgu end ebakindlana tundev mees saab omas ametis tegelikult hästi hakkama ning tal on kindel nägemus ja teadmine, et selles järveäärses haiglas saab inimesi ravida mudaga. Oma tahtmist asub ta kindlakäeliselt ellu viima.

Kuid peale selle on teemaks ka külaolustik, millised tingimused ning võimalused olid 70ndatel nõukogude Eestis. Näiteks arst sõitis ringi hobusega, haigla olmetingimuste parandamiseks tuli arstilgi käed külge lüüa, sealhulgas maad kaevata. Kuid probleemid ja tervisemured, need olid ka toona tänapäevaga võrreldes suhteliselt samad: ikka on väljakutsujail surm suu ääres – isegi siis, kui vaid pea lõhub valutada ja palavik ei alane. Lk 52

„Valge maja“ oli üsnagi „kotis“ lugemine, mitte ühtegi infokildu raamatu kaanel ei ole. Samuti jääb lugedes  hämaraks, millise kümnendiga on täpselt tegu. Hobusemehi mäletan maanteel sõitmas 70ndatel, nood võtsid mõnikord ka väikese koolitüdruku peale, kuid ilmselt ei olnud selline sõiduviis siis enam domineeriv. Lugedes küll mingid niidiotsad avanevad, näiteks on viidatud James Carterile, kes oli  USA president 1977–1981. Taustateadmine looks kindlasti selgema pildi.  

Selguse toob Piret Viires, kelle sõnul rajatakse Värska sanatooriumi ja Martini prototüübiks on doktor Ragnar Viir. Tegelikult viitab Värska sanatooriumile ka kaanekujundus, kuid seda ilmselt oskab taibata vaid see, kes on selle sanatooriumiga rohkem kursis. Ilmselt oli autori taotlus pigem näidata nõukogude ajastu tingimustes ühe järjekindla mehe usku ning sihikindlat tegutsemist oma plaani elluviimisel. Ja et isegi nõukogude aeg ei suutnud takistada neid, kes oskasid oma läbimõeldud plaane realiseerida.

Aga sellegipoolest oli ehtne ja aus lugemine, Eesti elu ja olu, meie lähiajalugu. Leidsin tekstist sellised toredad väljendid nagu käojaan ja tsiribitski, mis on teel pigem unustuste hõlma. Kuid leidsin ka selliseid sõnu, mille tähendusega jäin jänni ning otsisin abigi. Sõnale mültunud leidsin loogilise tähenduse – kinni kasvanud.  Kuid kuuseormad (lk 111), mis need veel on?

Üdini haaravat süžeed sellest loost ei leia, otsest intriigi ei ole ja kirgi ei küta, kuid alati ei peagi üllatavat põnevust raamatult ootama, teinekord on mõnus lugeda ka sellist rahulikku kulgemist ja kena kodust, lihtsat, ilma värvikate võrdlusteta emakeelt.

Mina jäin aastalõpu lugemisega, vaatamata väikesele virinale, rahule.

[…] igaüks peab võtma oma elu kui kohustust. Ja tee mis sa tahad – hirm on tarkuse algus lk 100

Kirjastus: EKSA

184 lk