Verev keskpäevataevas

Seekord avastasin Simon Sebag Montefiore loomingut. „Verev keskpäevataevas“ on tema Moskva sarja kolmas raamat, mis sobib lugemiseks sarjaväliselt samuti väga hästi.

Raamatu tegevustik viib stalinistlikule Venemaale. Benja Golden, juudiverd kirjanik, mõistetakse Gulagi vangilaagrisse poliitilise kurjategijana, see on kõige raskem tiitel üldse tolleaegses kuritegelikus registris. Soovides midagigi muuta, ühineb ta kurjategijatest moodustatud karistussalgaga, et võidelda sakslaste vastu ja proovida ära teeninda selleläbi lunastus, olgu siis see lunastus kas elu või surm.  Kriminaalidest kurjategijad treenitakse ratsaväelasteks ning ühel 1942. aasta kuumal juulikuu päeval saadetakse salk missioonile, millest tagasiteed ei näi olevat. Seda enam, et kaasvõitlejad on ebausaldusväärsed kõrilõikajad, kellel puudub kaasatundmise ja halastamise võime ning lõpuks ei ole võimalik arugi saada, kes on ustav kodumaale, kes enese alalhoiule, kes oma elajalikele instinktidele. Ometigi on ka tingimustes, kus tingimusi ei ole, võimalik märgata tähti ja kuud ning armastadagi. […] trööstitusest võib välja purskuda kiituslaul elule ja armastusele lk 181

Siiski ei ole see ainult Benja lugu, lisaks sellele hargnevad Stalini tütre kirglik armumislugu sõjakorrespondendi vastu, avanevad Stalini suhted tütrega (perega) ning olustik Kremlis – ja seda kõike kümne kuuma suvepäeva jooksul. Samas näidatakse selles loos sõda pisut teises valguses, teise nurga alt. Ja selleks nurgaks on liitlasvägede: itaallaste, rumeenlaste osalus Stalingradi lahingus, kasakate, ratsaväe, vene vägedest ülejooksikute roll sõjas. Samuti Stalini isaroll ja tütre kuldpuuris elamise roll. Perekond, tunded ja sõprus on kodanliku sentimentaalsuse ilmingud lk 319 Ning hirmu roll otsuste tegemisel – homset ei pruugi neil kellelgi olemas olla.

Kui jätta välja kõik sõjaga seonduv, siis kontrastina ja eriliselt helgena mõjusid kirjeldatud päevalillepõllud, stepituuled ja avarus, voogav Doni jõgi, hetk armastust ning ainuke tõeliselt ustav sõber - hobune Hõbesokk. Tegelikult oligi mul hobustest kõige rohkem kahju, sest loomad ei manipuleerinud kellegagi, neid kasutasid inimesed kui vahendeid. Ning eriline oli ka kirjanikuhärra natuur: tundlik, romantiline, kohanemisvõimeline ja visa. […] temast on saanud lausa tillukeste asjade nautimise meister ning see ongi elamisekunst lk 29

Tegevusliine on raamatus mitu, esmalt näib omavaheline seos olevat vaid sõjas, kuid lõpplahendus võtab kõik liinid kenasti kokku. Ja lõpplahendus on selline, mis on omane ühele korralikule bestsellerile: ohtrate kokkulangemiste jada. Sõda on üle kallaste ajav jõgi, mis uhub kõik oma ettearvamatute kärestike vahus kaasa, paisates kokku mõeldamatuid sündmusi ja uskumatuid inimesi lk 144

Minu mälusoppides on alles mälestus nõukaaegsetest sõjafilmidest ja see raamat jooksis küll peas nagu üks nendest filmilintidest, nii selgelt visualiseeritud. Vaatamata sellele, et tegelasi oli tegelikult palju, osad tuttavad ajalooõpikutest, osad väljamõeldud, said need tegelasedki kõik oma kindla näo, kuju ja hääle.  Karastatus sõjafilmide nägemisest tuleb kindlasti selle raamatu lugemisel kasuks, sest mingid stseenid on siin ikka päris võikad. Õnneks päris kõike nii otsesõnu ei kirjeldata, kuid häirivaid kaadreid on. Samuti on kohtutav mõelda, et see kõik on mingil moel olnud päriselt - sõda, repressioonid, koonduslaagrid on olnud päriselt. See mis on raamatus lugejale häiriv, see ongi lihtsalt ainult häiriv, rohkemat ei midagi.

Kui palju on tõde, kui palju väljamõeldist, sellest kirjutab autor raamatu lõpus. Kuid ega selles ei olegi vahet, lugu on vägagi tõetruu ja haarav.

Mõnikord annab armuloo lühidus sellele plekitu puhtuse, nii et sellest saab kohe legend – ja pärast ei suuda enam miski sellega võistelda lk 320

Ma vaatasin tähti ja kuud ja mõtlesin, et need, keda ma armastan, võivad neid samuti vaadata. Kuumaagia lk 330

Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.

349 lk