Sunday, August 19, 2018

Suve lõpp


Augustis on tunda õige kergelt sügise lähenemise märke ning on selge, et suve lõpp ei ole kaugel. Seekord valisingi raamatu pealkirja järgi – Anders de la Motte „Suve lõpp“ haakub üsna hästi läheneva suvelõpu tundega. Siiski oli teada, et tegemist on põnevikuga, ning pealkiri võib olla mõnikord üldse mitte nii väga asjakohane. Minu arvates „Suve lõpp“ selle raamatu pealkirjana on lihtsalt üks pealkiri. Anders de la Motte on Rootsi krimikirjanik, kes on töötanud ka politseinikuna.
Tegevus raamatus viib meid Rootsi. 1983. aastal kaob väike poiss. Aastaid hiljem, kui kadunud poisi õde töötab leinateraapia rühmaga, jutustab üks noormees analoogse lapsekadumise loo. Veronical tekib kahtlus, et võib olla on see noormees tema vend. Juba aegade tagune lugu elustub taas ja naine naaseb kodukülla, et selgust saada...
Proloog on sellel lool nii närvekõditav, et esialgu on lugemise rütmi raske tabada. Raamatu esimene pool kulgeb vaheldumisi: üks peatükk on poisi kadumise, 1983. aasta sündmused, teine peatükk tänapäev. Esimeses neist püütakse välja selgitada mis juhtus, kuhu laps kadus; teises on ka Veronica enda sisemised heitlused ning ikka see mineviku trauma: mis juhtus. Kaks aega nagu jookseksid võidu: iga peatüki kulminatsioon on täpselt selline, et tahaks seda sama peatükki edasi lugeda. Lihtsalt põnev on vaatamata sellele, et pole teada, kas üldse toimus midagi kriminaalset. Midagi muidugi toimus, sest fakt oli laps ja enam ei ole, on olemas. Poole peal saavad algsed uurimised otsa ja jäävad vaid Veronica teada saamise, kadunud venna otsimise ja eneseleidmise püüdlused, mis kerivad kohati samuti selliselt, et tahaks teada saada.
Omamoodi segadust tekitavad kirjad. Esialgu ei saa üldse aru mis kirjad need on, kuid kusagil pole peal andis see osalise vastuse müsteeriumile. Lõpplahendus on küll nii ootamatu, et seda ära arvata ei oska. Raamatu pealkirjale kohaselt saavad suve lõpus augustis kõik tegelased endale uue näo ning saabub selgus.
Võib olla ei olegi „Suve lõpp“ midagi erilist, sest analoogseid lapse kadumise lugusid on ilmunud teisigi, ning ka neid isehakanud uurijate lugusid on olemas veel. Siiski on omad nüansid, mis annavad sellele loole oma erilise värvi juurde, näiteks isa roosiaed ja nimetud armastuskirjad. Kõige taga on alati armastus.
Nii et taas üsna korralikult põnev psühholoogiline lugemine.
Kirjastus: Varrak
319 lk

Sunday, August 12, 2018

Kõik vajub koost


Aafrikast pärit kirjandust olen lugenud seni väga harva ja nigeerlase kirjutatut vist üldse mitte. Just see asjaolu sai seekordse valiku tõukeks. Chinua Achebe on Nigeeria kirjanik, rahvuselt igbo. Teda peetakse Aafrika kirjanduse rajajaks ja üheks sealse kirjanduse mõjutajaks. Kui pigem kangastuvad aafriklaste hõimud telekast nähtu põhjal, siis omamoodi põnev on neid kujutleda läbi raamatuloo.
Tegevustik viib 19. sajandi Nigeeriasse. Peategelane Okonkwo on hõimukaaslaste silmis positsiooniga mees. Tal on kolm naist, lapsed, jamsijuur kasvab hästi ning rammu ning auahnust on ka parasjagu. Ühe kogemata juhtunud eksituse pärast pagendatakse ta ema suguvõsa juurde. Naastes ei ole elu enam endine. Misjonäride töö on oma mõjutused jätnud.
Seega siis raamat kolonialiseerimise mõjudest, mil valge rass hakkas peale pressima oma usku ja kultuuri ning imbus märkamatult muutma seni toiminud elukorraldust. Raamatu esimeses pooles kirjeldatakse palju igbode kombeid ja traditsioone. Eks meile ristiinimestele on sellist riituste ja kultuste kirjeldusi keeruline mõista, sest need kombed on kohati vastuvõetamatud. Siiski saab sellest loost teada hõimlaste elukorralduse kohta üsna palju: kosjad, ohverdamine, pruudiluna, kohtumõistmine jne. Ei tahaks küll olla see, keda on vaja jumalatele heameeleks hukata.
Kauge ajastu, kauge kultuur ja rasked nimed, olid omamoodi põnevad ja mõtteainet loovad. Mine sa nüüd võta kinni, kumb on õige: kas meile metsikuna tunduvad traditsioonid või nende muutmine. Vastust vist ei olegi. Sellest raamatust ei leidnud. Aga jah, väga omapärane raamat. 
Kirjastus: Varrak
181 lk

Sunday, July 22, 2018

Minu Tšehhi


Suvise reisi asemel võib lugeda reisiraamatut, mis on samuti omamoodi reis. Mina käisin mõtteis Kristel Halmani „Minu Tšehhi“ kaudu Tšehhis.
Kristeli versioon Tšehhimaast on kindlasti kutsuv. Sulejooks on hea ja lugu kenasti balansis kultuuri, looduse ja tema enese elu-oluga. Kui mõnikord on minu-sarja raamatutel teemad väga hüplikud ühe peatüki raames, siis „Minu Tšehhi“ on küll väga sujuvalt kirjutatud. Samuti ei ole liiga palju fakte ja ajalooski ei ole kusagile iidamast-aadamast aega tagasi mindud. Ajaloo- ja faktiraamatu ülesandeid ei pea minu arvates täitma minu-sari. Mulle igatahes meeldis. Tšehhis käinud ma ei ole, aga nüüd läheks küll. Ja Švejk tuleks ikka ka läbi lugeda.
Mõnus suvine lugemine!
Kirjastus: Petrone Print
304 lk