Wednesday, May 16, 2018

Puhkus papaga


Seekord soovisin lihtsat lugemist ja seda soovi aitab enamasti hästi täita Varraku ajaviite sari, raamatu pealkiri „Puhkus papaga“ toetab kohe kindlasti valikut. Dora Heldt on produktiivne kirjanik,  eesti keelde on tõlgitud ka tema "Puhkus koos papaga". Tundub, et kirjanikuproual on mingi teema nende papadega 😊
Raamatu sündmustik viib meid Saksamaal asuvale Nordeney saarele. Nimelt on otsustanud Christine, et oma puhkuse veedab ta kasulikult, aidates saarel sõbranna kõrtsi suuremaks suvitusperioodiks ettevalmistada. Kena keskealise naise plaanid eeldavad tööd ja mõnusat äraolemist ühteaegu, kuid neist mõnus äraolemine kipub nurjuma, sest ema sokutab kaasa ka Christine isa. Isa ei ole aga sugugi tagasihoidlik kuju, tal on kõige kohta oma arvamus ning ta võib täiesti soovimatult esilekutsuda kentsakalt piinlikke olukordi.
Siiski jäävad ka kõik need piinlikud olukorrad kõrvaltvaatajatele täiesti normaalsuse piiridesse, sest millegipärast nii on, et omadele tundub omade käitumine sageli hullem kui võõrastele. Peresuhted, omandisuhted, põlvkondadevaheline konflikt või kuidas seda nimetada. Ega selles raamatus ei toimugi suurt midagi, on selline tore kulgemine ühel saarel ja ühel puhkuseperioodil, mis sisaldab argiseid askeldusi, sekka natuke armastust ja veidike põnevust ühe kuulujututasemel ohtlikust vanemate naiste ärakasutajast. Tegelasi on loos üsna palju, sest külalistemaja külastavad külastajad ning papa vana tuttavgi elab saarel. Palju on dialoogi ja need dialoogid on väga detailselt lahti kirjutatud.
Nii et kes soovib lugeda täiesti vägivallatut raamatut, siis see raamat seda kindlasti on. Mingid seosed võib tuua Monica Peetzi „teisipäevanaiste lugudega“, kus on samuti suvi, tegus puhkus kodust eemal ja keegi kahtlane meeldiv silmarõõm. Väga suurt pinget see raamat mulle küll ei pakkunud, kuid igav lugemine ka ei olnud. Väike intriig peab igas loos olema, ja selles oli väikeseid salasepistusi päris mitmel rindel. Mõtlemise kohaks on tõik, et lapsed jäävad vanematele alati lapseks, ka siis kui ollakse nelikümmendviis, ja isadki võivad jääda mõnikord lapse(ks)meelseks, isegi seitsmekümnekolmeselt, kuid võib ka nii olla, et emad ei lase oma ülehoolitsusega isadel täiskasvanuks saada. Selles loos tundus see küll nii.
Kerge suvine lugemine. Sobib väga hästi nii mahult kui sisult rannakotti.
Kirjastus: Varrak
239 lk

Monday, May 7, 2018

Naisekäe puudutus


Leelo Tungla lapsepõlveloolise triloogia kolmandat osa ootasin väga, sest kaks esimest osa on ammu loetud ning kinos ka film nähtud. Leelo Tungal on nii armas inimene, et kõik, mis ta enda ümber loob, on puhas kuld.💖
Kolmandas osas jätkub väikese Leelo memmeootuse aeg. Aeg on juba veidi lahustanud memme mälestust ning tüdruku ellu tuleb pisut rohkem naisekäe puudutust. Nimelt on saanud ka Tata aru, et terane tütreke vajab rohkem järelevalvet, naiselikku hoolitsust ja õpetust. Järjepannu saabuvad hoidjatädid Juuli ja Betti, ning oma entusiastliku hoole ja toimekusega toetab ka tädi Anne. Stalinistliku režiimiga oldi selleks ajaks juba sedavõrd harjunud, kuivõrd üldse saab harjuda hirmuga. Seevastu Stalini surm loob uue lootuse ja argiväljendite hulka tekib sõna: amnestia. Hakatakse memmet koju ootama. Pärast pikaajalist eemalviibimist on ootuski veidi hirmus, sest pole ju teada, kas mälupildis olev memme lõhn, juuksed, naeratus on oodatuga sarnased.
Tahestahtmata, kui on nähtud film ja loetud raamat, tekib väikene võrdlusmoment. Seekord tunnen, et film on pigem eemalseisev raamatust. Sest raamat on ikka väga detailne: lapse mõttemaailm, need värvid, tundmused, ootused ja lootused on raamatus väga ehedad. Film meeldis ka, aga ta oli pigem ülevaatlik ning annab kergelt aimu, millest võiksid raamatud jutustada.  Kuid filmi mõju oli muidugi ka lugedes olemas, sest Tata sai endale automaatselt Tambet Tuisu ja väikene Leelo Helena Maria Reisneri näo. 
Kirjastus: Tänapäev
253 lk

Monday, April 30, 2018

Kirjad Samile


Vahelduseks on tore lugeda kirju. „Kirjad Samile“ pärinevad Daniel Gottliebi sulest ja need on vanaisa kirjad lapselapsele.
Nii vanaisa kui lapselaps ei ole päris tavalised: vanaisa on aheldatud ratastooli ja lapselapsel on diagnoositud autism. Nii on, et mõnikord annab elu ette mittesoovitut. Aga kui nii on juhtunud, siis jääb vaid lootus ja võimalus võtta olukorrast parim.  Ka vanaisa kirjutabki neid kirju lootuses, et ühel päeval ehk loeb tema lapselaps neid. Ta jutustab oma lapsepõlvest, perest ning teeb seda siiralt ja mõtlemapanevalt. Muuhulgas räägib ka sellest, kuidas mõista ja mõtestada autismi, milliselt tasandilt näeb autist maailma. Neis kirjades on hästi palju mõistmist, lootust, kuid ka õpetussõnu.
Mõtlen, et selliseid kirju võiksid kirjutada kõik emad-isad, vanaemad-vanaisad oma lastele, lastelastele. Sest päevad veerevad nii kiiresti ja sageli ei ole aega mõelda ega öelda. Ning noor olles ei taipa veel küsida ja ei oska aru saada, et teada saamine võib jääda lootusetult hiljaks, kui seda õigel ajal ei tee.
Mina oleksin küll tahtnud lugeda oma vanaisa-vanaema või isa-ema kirju mulle.
Väga südamlik lugemine!
Kirjastus:  Eesti Päevaleht
189 lk